Minujaoks algas Eesti ulme päev ebaõnnestumiste seeriaga. Esiteks selgus, et mitmed prominentsed külalised ei saa kahjuks tulla, teiseks unustas Kirjanike Maja Ulmeühingu broneeringu ära ning meid koliti kella kuueselt alguselt kella neljale. Kõigele pani aga vähemalt minu jaoks krooni pähe Tartus puhkenud sügisene viirusepuhang, mis rabas lisaks minule maha veel Isa Pjotri, Eva Lutsu, Rätsepa ja veel terve hulga teisi fänne. Ulmefänlus on aga teadupärast üks hullumeelsuse eriliike, mistõttu, olles hommikul endal 37.2 kraadi palavikku välja kraadinud ja leidnud, et peapöörituse tõttu ma rooli keerata ei suuda, kupatasin autorooli hoopis Jaagupi ja sõit võis alata.
Hoolimata Jaagupi raskest gaasijalast jõudsime kohale 10-minutilise hilinemisega. Ehk siis Belialsi kõne magasime maha, aga Hellat polnud õnneks veel alustanud, mistõttu kahjud ei paistnud väga suured. Lisaks meile oli haigusi ja halba kellaaega trotsivaid ulmikuid saali kogunenud veel päris palju ning võib oletada, et soodsamatel tingimustel oleks ilmselt kõik istekohad viimseni hõivatud olnud. Aga see selleks.
Hellati ja Belialsi vestluspaneel osutus äärmiselt põnevaks, kuigi vanahärra mälu kippus ea tõttu korduvalt teda alt vedama, mistõttu ta jäi mitmelegi küsimusele täpsema vastuse võlgu. Täpset dialoogi ei hakka ma siinkohal ära tooma, kuna kogu jutt sai ka linti võetud ja on Reaktori youtube-kanalist järelvaadatav. Märgiks vaid ära, et minu jaoks oli kahtlemata kõige huvitavam kuulata Horisondi ulmega varustamise ja Mati Vaga seoste kohta Hellati ja ulmemaailmaga.
Peale Hellatiga toimunud vestlust jagasid Belials ja Jürka varemalt kätteandmata jäänud Stalkereid ning kohaletulnud stalkerikunstnik asus Hellatilt ja Mariolt järgmiste Stalkerite tarbeks käejäljendeid võtma. Loota võib, et juba järgmise aasta Stalkerid kannavad nende
kahe ulmekirjandusele üliolulise inimese käemustreid.
Paralleelselt käejäljendite võtmisega alustas enda ettekannet kirjandusteadlane Jaak Tomberg, kes rääkis representatsioonilisest energiast teaduslikus fantastikas. Ka seda, kohati väga informatiivset ja kohati jälle vaidlushimu tekitavat loengut saab järelvaadata youtube kanalist teksti kujul lugeda Sirbist.
Ettekande lõpuga sai ka üritus toimunuks kuulutatud ning edasi läks kõik nii kiirelt, et minu palavikusele peale oli see liig. Kuskilt hakkasid saali voorima luulenäljased pealinlased ja ulmikud pudenesid laiali kiiremini kui sügislehed tuules. Otsisin veel mitut inimest taga, kellele oleks tahtnud tere öelda, aga selgus, et nad olid juba kahjuks lahkunud, mistõttu jäi siinkirjutajal isegi Reaktori toimetaja Artur Räpiga käepigistus vahetamata. Eks teine kord on loodetavasti rohkem aega.
Päris kõik ulmefännid siiski ära ei kadunud. Raudsematest raudsemate tuumik kogunes peale ametliku osa lõppu veel Maurusesse õlut jooma ning burgerit sööma, kust õhtu edenedes liiguti edasi Indrek Hargla aeda grillima.
Kokkuvõtteks tuleb hoolimata ootamatutest probleemidest lugeda üritus kordaläinuks ning eks järgmine aasta samal ajal juba paremini ning veelgi suuremalt ja uhkemalt.
Pildistas Ene Kallas
