„Ma ainult korraks vaatan,” lubas Linda Iracunda juhet pistikupesasse torgates. Tegelikult oli sülearvuti täisnimi IRACUNDA X 200, aga Lindale meeldis teda vaid eesnime pidi kutsuda. Nende lähedust arvesse võttes tundus igatahes sobilikum kasutada ees-, mitte täisnimesid. Sellega nõustus kahtlemata ka Iracunda, kelle ekraanile ilmus sisselülitamisel iga kord kiri „Tere, Linda!”. Miks oleks siis Linda pidanud ülepakutud viisakust kasutama, mis oleks nii ehk isegi võinud ebaviisakuseks muutuda?

„Tere!” vastas Linda Iracundale soojust täis naeratusega, sättis end paremini laua taha ning logis esmalt sisse oma meilboksi. Tüdruk ei avastanud sealt midagi huvitavat. Aga sel polnud tähtsust, sest mujal leidus nii mõndagi. Selle nii mõndagi tõid Lindani tema sõrmed, mis tundsid Iracunda klaviatuuri paremini kui midagi muud siin maailmas. Need sõrmed olid küll noored, kuid oskasid arvutil liikuda, nagu teinuks seda juba aastakümneid. Kord surusid nad jõuga klahvidele, kord tippisid lühikestel küüneotstel, kord sooritasid kõrgeid hüppeid. Vahel liuglesid sõrmed Iracunda kehal iseäranis õrnalt. See sümboliseeris hästi tingimusteta armastust, mida Linda arvuti vastu tundis.

Mõnikord oli sõrmede tantsuks tuline tango, teinekord jällegi rahulik valss või lustlik polka. Linda sõrmed teadsid iga kord, mida teha, ning lõid klaviatuuril terveid kunstiteoseid. Hoolimata kiirusest, meloodiast või rütmist, sattus Linda alati oma lemmikmaailma ning tänane polnud mingis mõttes erand. Pildid, videod, sõnad ja helid ulatasid Lindale käe ning haarasid ta tantsupõrandale kaasa. Juba õige varsti tantsis tüdruk täpselt nagu tema osavad sõrmedki. Aeg lendas ja püüdis hetki endaga igavikku tõmmata, kuid Linda jaoks olid Iracunda seltsis veedetud hetked surematud. Ta aina keerles ja pöörles kaunis Tehismaailmas, ahmides endasse selle värve ja muusikat. Tantsukeerisest tekkis Linda ja Iracunda ümber kaitsev udu, mis kattis ainult neid ning jättis pärismaailma kaugele seljataha.

Maagilise udu keskmes säras Linda lemmik, tema ajaveeb. Seda ühelgi päeval unustamata kirjutas ta sinna Tehismaailma aaretest, sellest, mida mõtleb ja tunneb, ning kui väga pärismaailma tühisusest pääseda soovib. Ajaveeb lubas kannatlikult endasse südant puistata, mistõttu armastas tüdruk lehekülge peaaegu sama palju kui Iracundat.
Eriti suurt uhkust tundis Linda ajaveebi päise üle, mida kaunistas foto lõvist. Tugev ja võimsa lakaga isalõvi magas, pea raskelt tugevatele käppadele toetumas. Majesteetlik loomade kuningas ühtaegu lõdvestas ja tekitas ärevust, sisendades vaatajasse nii uinakust hoomavat rahu kui ka aukartust suure ja võimsa looma ees.

See lõvi oli kirss tordil, Linda kõige viimane piruett enne, kui ta lõpuks väsinult maha langes...
***
Linda ärkas nõudliku koputamise peale. Üllatusega avastanud, et ta oli toapõrandale magama jäänud (Mida kuradit?), tõusis ta püsti ning avas ukse. Muidugi seisis selle taga Pille.
„Mis sul nii kaua aega võttis? Mul on kiire, tead ju küll. Õpid või?”
„Ei... ei õpi,” vastas Linda noomimise pärast piinlikkust tundes, „jäin kogemata magama. Oota natuke, kohe toon!” Ning ta läks kirjutuslaua sahtli juurde, võttis sealt plaadi, mida Pille juba lõunast saadik oodanud oli, ning ulatas sõbrannale.
„Magasid... praegu? Kell saab alles üheksa! Sa peaks ikka öösiti magama, mitte enne ööd üles ärkama. Arvuti taga veedad ka nii palju aega, su silmad ei täna sind selle eest! Aga see lõvi sul ekraanil on küll uhke... Hakka või kartma, nii kuri näeb välja!”
„Ei tea... Minu meelest mõjub ta isegi natuke rahustavalt,” avaldas Linda arvamust.
„Hmh,” turtsatas Pille. „Misasja? Mis mõttes rahustavalt? Segi oled maganud? Kui see on rahustav, siis olen mina kodurahu jumalanna Hestia! Ärka üleees.” Pille viibutas oma kätt sõbranna silme ees. „Sa näed viirastusi. Äratuuuus!”
–„Okei-okei, võid nüüd minna,” ütles Linda ja lükkas korterinaabri käe pahuralt eemale. "Pane uks ka kinni, ma vist lähengi päriselt magama.”

Mis tal hakkas, mõtles Linda, kui uks oli Pille järel sulgunud. Mis viirastusi? Ise ta on segi. Magamise vaatamine ju rahustab, magav loom ON rahulik, magavat olendit vaadates kiirgab temast rahu ja süütust, alati. Seda isegi siis, kui ta tapab ärkvel olles kümneid pühvleid, hirvi ja sebrasid, rebib nende lihast silmnähtava mõnuga tükke ning laseb ükskõikse näoga neil tükkidel suus ringi käia. Nii võis vähemalt näha ühes viimastest loodusvideotest, mis internetis Lindani jõudnud oli. Aga kui need videolõvid siis pärast söömingut uinusid, näod ja rinnaesised saagist verised, hoovas neist ikkagi rahu ja õndsust. Täpselt samasugust rahulikkust õhkus tema ajaveebi päises magavast isalõvist, kelle säraval karvastikul ei leidunud isegi mitte verd.
Nii mõeldes jõudis Linda tagasi Iracunda juurde ja heitis päiselõvile põgusa pilgu.

Lõvi silmad olid lahti.

Loomade kuningas vaatas kollaste, viha täis silmadega Lindat sellise näoga, nagu oleks tüdruk ta üles äratanud. Kiskja tõusis, tõmbas koonu kipra ja paljastas kihvad, mistõttu tekkis looma näole võigas grimass. Linda oleks justkui saanud tulikuuma aurupahvakaga vastu nägu, millelt aurulõõm mööda tema keha allapoole levima hakkas. Näolt liikus soojus lõuale, sealt edasi kaela ja rinnani, kus see viimaks ta sisemuse särisevaks tombuks kõrvetas. Linda üritas neelatada, kuid sama hästi võinuks ta püüda kurgust alla sundida suutäit kraapivat liivapaberit.

Tüdruk hõõrus uskumatuses silmi ja vaatas uuesti. Lõvi oli endiselt üleval ning jõllitas Lindat tigedalt ja hukkamõistvalt. Väriseva käega küünitas Linda arvuti poole, et see välja lülitada, hoides pilku ekraanist vägisi eemal. Ta ei tahtnud moondunud lõvi enam näha. Pärast väljalülitusnupu vajutamist muutus ekraan mustaks ja hirmus vaatepilt kadus. Linda surus sülearvuti kaane kinni ning läks voodisse, lootes, et kõige taga on vaid halb unerütm. Ehk ei pea ta korralikult väljapuhanuna enam selliseid õudusi nägema. Kuid ikkagi, sedasama oli näinud ju ka Pille! Aastaid Linda ajaveebi päises maganud fotolõvi oli elusa lõvi kombel käitunud ja uinakust üles ärganud. Päriselt? Kuidas ometi saaks see päriselt olla?

Homme on kõik palju parem, kinnitas tüdruk endale veel kord, püüdes juhtunule mitte mõelda. Aga kui väga ta ka ei üritanud, kripeldas nähtu tema sees edasi. Iracunda poole ärevaid pilke saates jäi ta magama alles siis, kui kell hakkas lähenema kahele öösel.

Varsti peale seda süttis Linda kirjutuslaual taas roheline tuluke. Öö vaikuse lõhestas meloodia, mille saatel Iracunda end sisse lülitas. Kusagil möirgas lõvi.
***
Pille hakkas muretsema. Liiga pikka aega polnud ta Lindat näinud, ka mitte köögis, kus nad kohtusid isegi siis, kui mõlemaid ähvardas koolitöödesse uppumine. Esmalt ei olnud ta korterinaabri puudumisest suuremat numbrit teinud, arvates, et see veedab aega mõne sõbra või vanematega. Aga täna sai juba kolm päeva sellest, kui ta Lindat viimati nägi, ja suurematest külaskäikudest tavatsesid nad alati üksteisele teada anda. Äkki lõi Pillele pähe, et pole veel sõbranna tuppa vaadanud. Ta pidas seda kohemaid lolliks mõtteks, sest kui Linda oleks kodus olnud, andnuks ta end nende paari päeva jooksul kindlasti näole. Kasvõi selleks, et vannituppa pesema või kööki süüa tegema minna. Aga võib-olla on ta haige?
Ettevaatlikult koputas Pille pisut määrdunud uksele, mille lingi ümbert ja alaosast valge värv maha koorus. „Linda?” uuris Pille. „Oled siin?” Vastust saamata astus ta vaikselt tuppa.
Linda lebas voodis ja nägi haiglane välja. Tema nahk oli kahvatu, isegi pisut hallikat tooni, ning tühjad silmad vaatasid elutuna otse lakke.
„Jah,” ütles Linda kuivalt.
„Ma muretsesin juba, pole sind nii ammu näinud! Haige oled või?”
„Ei,” vastati voodist.
„Vihane oled mu peale millegi pärast?”
„Ei,” kordas Linda.
„Jumal küll, räägi ometi! Ma tahan sind ju ainult aidata!” tundis Pille juba kerget ahastust. „Kindel, et sa haige pole?” küsis ta ning katsus sõbranna laupa, kuid tõmbas kohe käe tagasi. Pea oli jääkülm.
"Jah,” vastas Linda.
„Issand jumal, miks sa nii külm oled? Sind peaks arstile näitama, see pole enam normaalne! Siin toas võib ka ära jäätuda, ma ei saa aru, kust see tuleb... Nagu põhjanaba, pole siis ime, et sa haigeks jäid! Tahad seda või ei, ma kutsun igatahes arsti.” Ja Pille suundus esikusse ülemise korruse naabrile helistama.

Kui doktor Tint kohale jõudis, luges Pille parasjagu köögis ajalehte ja mõtles samal ajal, kuidas visiidi eest tasuda. Arsti külaskäik maksis tunduvalt rohkem, kui ta julges endale teadvustada, kuid midagi pidi ometi tegema. Vähe sellest, et Linda oli Pille korterinaaber, ta armastas Lindat kui lihast õde. Mida kõike olid nad aastate jooksul koos läbi elanud! Ja nüüd selline asi.

Mõtteisse süvenenuna tüdruk isegi ei kuulnud, kui Linda toa uks uuesti lahti tehti, ja reageeris alles siis, kui doktor Tint köögilävele ilmus.

"Noh?” küsis Pille ärevalt.
Arst lasi pilgul pikalt köögis ringi rännata enne, kui Pillele otsa vaatas ja aeglaselt rääkima hakkas.
„Kõik on korras, täiesti korras. Ta ei kaeba millegi üle. Mingit haigust tal küll pole. Neel on puhas, põletikku pole, palavikku ka mitte…“
„Muidugi pole tal palavikku,“ tähendas Pille kärsitult, „ta on külm nagu teras.“
Arst näis kimbatust tundvat. „Külm jah,“ kinnitas ta, „aga mitte haige. Selles mõttes on temaga ju kõik iseenesest korras. Retsepti ma välja ei kirjuta, sest ühtegi haigust tal pole. Jah, haigust küll pole,“ kordas arst ja patsutas Pillet lohutavalt õlale. Pille lükkas naise käe eemale. „Millest see külmus siis tuleb?“ küsis tüdruk.
Arst köhatas, enne kui hakkas rääkima: „Tõsi, midagi ma siiski avastasin... Ma... ei teagi nüüd, kuidas seda öelda.“
Mida ta keerutab? Pille süda hakkas halba aimama. MIS VIGA?
„See haige... Ma pole kunagi midagi sellist näinud. Tema südamelöögid... Neid pole võimalik tuvastada.“
„Mi...mis mõttes?” kogeles Pille. Ah?
„Meditsiiniliste näitajate kohaselt peaks su sõbranna surnud olema. Ometi suudab ta liigutada ja rääkida, kuid isegi selles on midagi... ebainimlikku. Lisaks on seletamatu tema keha külmus. Täiesti enneolematu! Hingamine on seiskunud, süda...“
Osa arsti jutust läks Pille kõrvust kaduma. „...soolte peristaltika...normaalsed refleksid...pisaranäärmed. Mõistus on täiesti selge, kuid...“ Sõnad libisesid Pillest mööda. Tavaliselt, kui nad Lindaga mitu päeva üksteist näinud polnud, vaatasid nad koos filmi või tegid süüa, praegu aga seisab siin köögis doktor Tint, kes räägib, kuidas Lindast on saanud mingisugune paranormaalne nähtus. „Seega ei saa su sõbrannat ravida, sest ta pole ju haigegi,“ ütles arst ja lõpetas sellega oma pika monoloogi.
Pille tundis külmavärinaid seljal. Ta poleks kunagi osanud arvata, et tänane päev nii õudseks võiks kujuneda. „Kuidas ma teda aidata saan?” küsis tüdruk lõpuks, püüdes silma tekkivaid pisaraid tagasi hoida.
„Arstiteadusel pole ravimit olematu haiguse vastu. Ehk võiks Lindat aidata midagi...teadusevälist.“ Rääkimise ajal tõttas naine esikusse. „Tavaliselt ma nii ei tee, aga olukorra erakordsuse tõttu soovitaksin pöörduda alternatiivmeditsiini poole.” Doktor tasandas häält. „On üks naisterahvas...sensitiiv, kellega võiksid ühendust võtta. Jätan sulle tema numbri.”
„Aga mida ma nii kaua tegema peaksin?” küsis Pille abitult.
„Hoia teda soojas, muud ei oska ma soovitada. Kuna ta suudab oma uskumatust seisundist hoolimata funktsioneerida ega kannata ühegi haiguse all, ei tasu väga muretseda.”
Pille keeras ukse doktor Tindi järel lukku ja tundis end äkki kohutavalt üksi.
***
Ta piilus Linda ukse vahelt sisse.
Toas polnud midagi, mis lasknuks arvata, et seal toimub midagi veidrat. Ka ei sobinud soe kujundus kokku uue – külma ja ükskõikse – Lindaga. Seinu kattis valge õrnroosade lilledega tapeet, mille nad olid kaks aastat tagasi sellesse korterisse kolides koos paika kleepinud. Seinu kaunistasid fotod sõpradest, seal rippusid pildid Lindast ja temast lõbustuspargis, kanuumatkal ja nende bakalaureuse lõpuaktusel. Ühel pildil puhus Linda parajasti sünnipäevatordilt küünlaid, selle kõrval rippusid klassipildid ajast, kui Pille teda veel ei tundnud. Toa põrandat kattis imepehme rohelise-valgekirju vaip, mis meelitas endal käima just paljajalu. Kõrge heledast puidust riidekapi uksed seisid pärani lahti. Need ei püsinud enam ammu koos, ju oli Linda üüratu rõivatagavara kapis hoidmine habraste uste jaoks liiga raske ülesanne. Hunnik riideid oli avatud ustest põrandalegi pääsenud. Pille teadis, et Lindal läheb hommikuti endale riietuse valimiseks alati väga kaua aega, mistõttu ei jõudnud ta kunagi enam asju tagasi kappi panna. Pille tundis seepärast eraldi tubade üle heameelt. Tema sellist korralagedust küll välja poleks kannatanud.
Kirjutuslaual kõrgus virn raamatuid, väike valge laualamp ning Linda sülearvuti, mille musta värvi kaanelt võis lugeda IRACUNDA X 200. Linda voodi oli tagasihoidlik ja just nii lai, et kõhn tüdruk sinna üksinda ära mahuks. Tema pisut vanamoodsad voodiriided – tekk, lina ja padi – pärinesid kõik erinevatest komplektidest ning tekikoti ülanurgas ilutses roosakas plekk eelmisest neljapäevast, kui nad olid selle teki all telekat vaadanud ja jäätist söönud.
Lõpuks peatus tüdruku pilk Lindal, kes lebas endiselt voodis selili, avatud tuhmid silmad õhku põrnitsemas. See liikumatu ja vaikiv hiirekarva nahaga olend tema ees ja vana Linda erinesid teineteisest kui öö ja päev. Pille rebis pilgu sõbrannalt lahti ja ohkas.
Ta otsustas korterikaaslasele pisut puhkust anda ning tõmbas lahkudes toaukse koomale. Tüdruk läks tagasi kööki, võttis telefoni ja trükkis sellesse doktor Tindi antud numbri. Tal vedas. Kõnele vastanud proua pakkus, et võib haigega kohtuda juba järgmisel päeval. Ülejäänud õhtu kulges tavapärases rütmis. Pille lõpetas poolelioleva ristsõna, vaatas uudiseid, tegi süüa ning viis hiljem osa toidust ka Linda tuppa. „Sa oled kindlasti näljane,” ütles tüdruk taldrikut kahe suure kartuli, porgandisalati ja kanatükiga Linda kirjutuslauale asetades. „Ma jätan sulle toidu siia. Homme läheme ja otsime abi. Kõik saab korda, küll näed!” Pille lükkas Linda juuksed pisut eemale ning suudles õrnalt tema jäist laupa.
***
Järgmisel päeval Pille loengutesse ei läinud. Ta ärkas varakult, et nii endale kui ka oma haigele sõbrannale korralik hommikusöök valmistada. Linda toa ust lahti lükates nägi tüdruk aga, et Lindale toidu viimisel pole erilist mõtet: ka eelmise õhtu roog seisis puutumatuna kirjutuslaual.
„Pane end riidesse, me läheme välja,” käskis Pille korterinaabrit.
Üllataval kombel ei võtnud riietumine Lindal seekord minutitki. Ilma igasuguse kireta ajas ta endale selga samavõrd kiretud rõivad, mis oli tema kohta äärmiselt ebatavaline. Kui Linda valmis sai, seisis ta tikksirgelt Pille ette, käed külgedele surutud, justkui sõduril, kes järgmist käsku ootab. Pille ohkas. „Lähme,” ütles ta, püüdes näole julgustavat naeratust manada, „meil on pikk tee ees.” Ja Pille võttis kindlalt Linda külma käe alt kinni ning juhtis sõbranna endaga tänavale.
***
Sensitiiv elas äärelinnas. Sinna jõudmiseks tuli tükk maad jalgsi käia, seejärel bussiga sõita ja siis veel natuke maad jalutada. Ometi nägi naise kortermaja, mille ette nad viimaks jõudsid, vähemalt väljastpoolt täiesti tavaline välja. Jõudnud trepikoja ette, tõstis Pille ukse avamiseks käe. Vaevalt oli ta seda aga teha saanud, kui tugevnes tuul. Kummalisel kombel näis see mõjutavat vaid Lindat. Tuul tõstis ta juuksed õlgadelt ja pani nad tüdruku pea ümber voogama nagu maod, samas kui Pille juuksed jäid kindlalt paigale. Pille tõstis käe vaistlikult oma pea peale, kuid sealsamas lõppes tuulepuhang sama äkki, kui oli alanud.
Lindat endaga kaasa talutades tõusis Pille mööda räämas treppi üheksandale korrusele ja leidis õige ukse. See lihtsalt pidi olema õige uks, sest erinevalt teistest rippus sel kummaline rohelistest taimedest pärg, millesugust Pille kunagi varem näinud polnud. Ta astus lähemale, uurimaks, mis taimedega on tegu. Nõgesed. Pille hingas sügavalt sisse ja koputas.
„Edasi!” hüüti toast kohe. Pille ja Linda astusid esikusse. Nende sisenemisest andis märku väike puidust kelluke, mis ilmselt just sel otstarbel ukse kohal rippus. Tüdrukud kõndisid läbi lõputuna tunduva esiku, kuni jõudsid toa juurde, kust hääl oli tulnud. Ukse asemel varjasid tuba pikad heledad narmad, mis olid täis lükitud värvilisi klaashelmeid ja valgeid teokarpe. Läbi selle ust asendava kunstiteose võis näha punapäist vanemat prouat, kes istus samblavärvi tugitoolis ja toitis parajasti mingit väikest oranži kogu. Orav? Külalisi nähes jättis naine looma sinnapaika ning pöördus nende poole.
"Meeldiv!" rõõmustas ta. "Punane Päevamadar, elu, looduse ja kõige maise kaitsja. Maanõid."
Madar? Kaitsja? Nõid? „Mu...mulle öeldi, et olete sensitiiv.” Pille tundis kimbatust.
Päevamadar hakkas turtsuma. Alguses püüdis ta naeru viisakalt varjata, aga mida rohkem ta seda kinni hoidis, seda rohkem tahtis naer välja pursata. Lõpuks ei suutnud proua enam end tagasi hoida ning lagistas nii hoogsalt, et üks paks punane salk tema ülespandud soengust vabaks pääses ning laubal nõia naeruga kaasa tantsima hakkas.
„Kuulsid, Tiiu? Sensitiiv!” osatas ta oravale, keda äsja söötnud oli, ning Pille võis kihla vedada, et kuulis ka loomakest kihistamas. Ta pidas paremaks asja kallale asuda. „See on Linda. Doktor Tint ütles, et ta on... nagu surnu.” Nõid vaatas Pille paremas käevangus seisvat tumedapäist tütarlast. Ta tõusis tugitoolist, kõndis Linda juurde, võttis tolle lõua pihku ning puuris oma hele-helerohelised, peaaegu läbipaistvad silmad Linda kivistunud pilku. Seejärel lasi nõid tüdruku lõua jälle lahti, tõmbus eemale ning sügas mõtlikult pead.
„Ta ei saa olla deemoniga saastunud, te poleks muidu sisse pääsenud. Asi peab olema milleski muus... Tead mis, tule õige minuga, pisike,” kutsus kõige maise kaitsja, võttis Lindal käest ja tõmbas ta endaga kaasa. Linda ei näidanud toimuva vastu mingitki huvi üles, sama hästi oleks proua võinud kõik tema jäsemed ükshaaval prussakatünni pista. Pille püüdis edasikiirustaval nõial ja Lindal kannul püsida, lõppude lõpuks pidi ju temagi asjasse selgust saama.
Nad jäid seisma esimese ukse taga, mis viis esikust paremale. Sedagi ust ehtis nõgesepärg. Lisaks kuulis Pille toast mingit veidrat heli, mida ta ei suutnud kohe tuvastada. Ja ega selleks palju aega olnudki, sest Päevamadar lükkas nad mõlemad enda ees tuppa sisse, järgnes siis neile, ning tõmbas ukse jälle kiiresti kinni.

Need olid mesilased. Tuhanded ja tuhanded mesilased, kes sumisesid nii kõvasti, et Pille surus müra summutamiseks käed kõrvadele, uskudes, et vastasel korral lõhkevad ta kõrvatrummid.
„Tšššššššš!” manitses nõid. „Meil on külalised!” Seepeale hakkas sumisemine tasapisi vaibuma, kuni kadus viimaks täielikult. Kõigest paarikümne sekundiga olid kõik mesilased põrandale maandunud ning end korralikesse sirgetesse ridadesse sättinud. Nagu sõdurid, mõtles Pille.
„Hästi,” kiitis Päevamadar, „kas missioonile vabatahtlikke leidub?”„Number 934!” kostis viivitamatult ridadest. Nõia näole tekkis heldinud naeratus. „Imetlusväärne! Lenda aga siia, armas,” kutsus ta ennast välja pakkunud mesilast. „Sina, pisike, tee nüüd suu lahti,” juhendas proua edasi, sedapuhku Lindat. „Ära karda!” Kuigi viimast ei tarvitsenud ta öelda, sest Lindal näis endiselt toimuvast täiesti ükskõik olevat. Ta tegi, nagu kästud. „Keeleke välja!” õpetas nõid.
Pille oli seni toimunut vaikides pealt vaadanud, kuid nüüd hakkas ta muret tundma. Sündmused olid niigi veidrad, nüüd jõudis kätte piir, millest alates muutusid asjad juba liiga kummaliseks.
„Mis täpsemalt juhtuma hakkab?” küsis ta ärevalt.
„Ära sina muretse. Lihtsalt vaata!” ja nõid näitas sõrmega Linda peale, kelle keelel oli mesilane juba koha sisse võtnud. Ta torkas oma astla Linda keelde, kuid ei kavatsenudki kohe pärast seda ära lennata, nagu mesilastel tavaliselt kombeks. See polnud ka mingi tavaline mesilane. Mürgi kehasse torkamise asemel imes ta Lindast hoopis midagi välja. Et astel paistis läbi, võis näha, kuidas tillukesed mustad piisad mööda seda Lindast mesilaseni ronisid. Üles-, mitte allapoole.
„Mida ta teeb?” küsis Pille, toibununa esialgsest üllatusest.
„Katset,” vastas maanõid lühidalt. „Kohe saab valmis.” Mõne hetke pärast tõmbaski mesilane astla Linda keelest välja, lennates seejärel perenaise ettesirutatud peopesale. Kohe, kui nõid oli mesilast oma naha vastas tundnud, muutus tema näoilme nukraks. Ettevaatlikult tõstis ta parema käe väikseima sõrme ning silitas paar korda tiivulist, enne kui too end külili keeras, jalad kangeks ajas ja suri.

„Sa võid suu kinni panna,” ütles nõid Lindale pärast lühikest pausi.
„Kas temaga saab nüüd kõik korda?” küsis Pille, kes püüdis end kurvast sündmusest mitte liialt mõjutada lasta ja vaid Lindale keskenduda.
"Oh, ma kardan, et sellest ei piisa. Vaata, kullake, mulle tundub, et su sõbranna on enda maise hinge millegi elutu vastu vahetanud. See on suurim viga, mida elavad olendid saavad teha, ometi juhtub seda liigagi sageli.” Pille noogutas aeglaselt. Linda käitus tõesti masinlikult, justkui ei elaks ta enam. Ja kui sinna lisada doktor Tindi meditsiiniline jutt selle kohta, et kõik arstid peaksid teda poolsurnuks... Nõia räägitu selgitas nii mõndagi, kuid kas tõesti oli selline asi võimalik? Vahetanud...oma maise hinge...millegi elutu vastu... Pille seedis saadud informatsiooni ning küsis nõialt viimaks peas keerlevatest küsimustest kõige olulisema: „Aga kus on siis õige Linda?”
„Vangistatud millegi mitteelava kehasse. Kõigi mitteelavate suurim soov on pääseda meie maailma aga see on võimatu seni, kuni me ise neid siia ei kutsu. Kui elav end mitteelavale ei anna ja suudab end kõigest tehislikust piisavalt lahus hoida, ei põimu me maailmad kunagi. Kui see aga juhtub...noh, vaata või vaprat 934 siin...“ Nõid oli terve aja surnud mesilast peos hoidnud. Nüüd aga viis ta selle toa nurgas seisvasse suurde puust kirstu, kus oli veel terve hunnik teisi langenud sõdureid. Päevamadar sulges raske kirstukaane ja rääkis edasi. “Valesse kehasse sattunud hing on sellele nagu mürk. Aeglaselt viib see kõige hullema surmani, mida võib ette kujutada. Ainus võimalus on mürk välja imeda.”
Imeda... Mürk... Surm... Kui õudne see kõik on! „Ka...kas Linda saab siis terveks?” kogeles Pille.
"Kehast vale hinge väljasaamine aitab teda puhastada,” ütles nõid, „aga puhastamisprotsessil võib olla saatuslikke tagajärgi.”
„Mida ma tegema pean, et temast see...asi välja saada?” küsis Pille. „Ma olen kõigeks valmis.”
„Ainuke viis on ohver jälle loodusega ühendada. Vaid loodus saab teda puhastada. Mesilastel pole piisavalt jõudu, et temast kogu mürk välja imeda, aidata saaks ainult Sabaromb. Minge Peidus Peoleode metsa, sealt ta leiategi. Tunnete ta rombi järgi ära. Aga laseme neil nüüd leinata,” ütles Maanõid peaga mesilassõdurite poole viibates ja suunas tüdrukud vaikseks jäänud toast välja. Nad peatusid taas helmeste ja teokarpidega ukseava juures, sest Päevamadar võttis põlletaskust ühe klaashelme ja lükkas selle narma otsa. Helme peal oli number 934.


Pillele ei mahtunud mitu asja pähe, muuhulgas see, kui ennastohverdavalt mesilane number 934 oli käitunud. „Kas ka tema sureb?” küsis Pille lõpuks, teadmata täpselt, kes salapärane Sabaromb on.
„Tead, armas, inimesed ei hinda loodust kunagi nii, nagu loodus seda vääriks. Loomad on teiste elusolendite heaks valmis end ohverdama, samas kui inimesed kasutavad teisi elusolendeid ära. Nad ei oska loodust hinnata ning otsivad lähedust hoopis tehislikust ja mitteelavast. Looduses valitseb solidaarsus, austus ja armastus, ning kõik elav peaks olema ühenduses. Inimene lõhub seda ringi, teeb loodusele liiga või pöörab sellele selja, ja tulemuseks on praegune olukord,” osutas nõid käega Lindale, kes seisis endiselt keset tuba ja jõllitas tühjusesse. „Ring tuleb taastada, ja võimalikult kiiresti. Tehislik hing ei sobi elava kehasse, aga ka elav hing võib tehiskehas väga palju kurja teha. Vale keha toob alati välja hinge halvimad omadused. Pea seda meeles!”
„Jah,” tõotas Pille. „See kõik tundub ikkagi nii õudne.”
„Nii juhtub, kui ring loodusega vägisi katkestada. Aga teate, hakake parem minema,” arvas maanõid, „varsti läheb pimedaks. Olen mõtetes teiega. Hüvasti ja kõike head!” Nende sõnadega liikus Päevamadar jälle tugitooli poole. Seda nähes tõusis toolil istunud orav kahele jalale ning plaksutas rõõmust esikäppi. Nõid võttis istet ning ulatas loomakesele pudeli. Orav haaras sellest tänulikult kinni ning asus innukalt piima jooma.
***

Jõudnud Peidus Peoleode metsa, jõudis Pille ühtlasi tagasi oma lapsepõlve. Iga augustikuu lõpus oli ta emaga käinud siinsamas metsas kaseriisikaid korjamas. Põgenemise tunne, mis seenekorjamisega kaasnes; kõrgete kaskede latvade kohin ja linnulaul meelitas neid igal suvel Peidus Peoleode metsa tagasi. Mõnikord tundus Pillele isegi, et näeb peoleod, aga see osutus alati kollaseks kaselehepuntraks või päikeselaiguks.
Pille ema tavatses ikka öelda: „Inimene, kes siin metsas peoleod näeb, kas unistab või näeb und. Ja ma olen alati teadnud, et sina, Pille, oled unistaja.”
Ega tüdruk ei tundnud tegelikult peoleodest ka eriti puudust, sest sügaval metsas valitses rahu, millest talle iial küllalt ei saanud. Pille naeratas heale mälestusele mõeldes.

Aga praegu seisis ema asemel tema kõrval hoopis Linda, kelle nahk tundus iga hetkega aina jäisemaks muutuvat, nii et Pille oli lõpuks sunnitud sõbranna käest lahti laskma. Kas nüüd või mitte iialgi, mõtles ta. Tüdruk hingas sügavalt endasse kopsutäie värsket metsaõhku ning lasi selle uuesti välja. Siis uuesti sisse. Ja jälle välja. Ei tea, kas ta ikka tuleb hüüdmise peale? Viimaks tõmbas Pille kopsudesse õige tubli annuse õhku ja hüüdis seejärel nii kõvasti, kui suutis: „Saabaaaaroooomb! Aeeee, SABAROMB! AEEEE!”


Tuul kandis hääle läbi kogu metsa, aga Pille ei näinud ühtegi hingelist. Ta kõndis paar sammu edasi, vaatas vasakule ja paremale ning seejärel seljataha. Tüdruk tõstis pilgu taevasse, kuid ka sealt ei paistnud kedagi, keda võinuks saladuslikuks Sabarombiks pidada. Ta hüüdis uuesti: „SAAABAAROOMB!“ ja jäi väriseva südamega enda ette hämarusse vaatama. Ja ennäe, varsti nägigi Pille kaugusest enda poole looklemas üht tumedat varju. See jõudis üha lähemale, kuni viimaks ajas tema ees samblasel vaibal end püsti suur helehall rästik, kelle kaunist nahka ehtis sügavmust siksakmuster, mis lõppes sabal musta nelinurgaga. Sabaromb... Madu kummardas, suunas siis oma helepruunid silmad korraks Pillele ning tõstis need seejärel Linda elututesse silmadesse. Sinna jäi ta kauemaks pidama. Rästik vaatas Lindat lõpuks juba nii pikalt, et Pille muutus rahutuks, sest hakkas hämarduma ja kauged maantee hääled olid vaibumas. Ometi ei tahtnud tüdruk madu segada. Küllap ta teab, mida teeb. Viimaks pööras Sabaromb pilgu kaugusesse. Seejärel libistas ta paar korda oma harulist keelt suust välja, pööras pikliku pea taas Linda poole ning käskis: „Võta istet, armas!” Linda istus kuulekalt samblale. „Sina ka!” ütles rästik Pillele. „See võib aega võtta.” Pille oli päeva jooksul juba nii mõndagi kummalist kogenud. Inimkeeli rääkiv rästik ei mõjunud selle kõige kõrval enam kuigi üllatavana. Tüdruk seadis end natuke eemale ühe tugeva kase alla, toetas selja vastu heledat tüve ning asus toimuvat hoolega jälgima. Tuul oli vahepeal tugevnenud ja sakutas halastamatult tema pikki juukseid. Läheb vist tormiks, mõtles Pille.

Sabaromb liikus Lindale lähemale. Ilma mingi hoiatuseta lõi madu äkki hambad Linda peasse. Ta pigistas silmad kinni ning surus kihvu jõuga aina sügavamale ja sügavamale, kuni viimaks käis raksatus. See tähendas, et madu oli Linda kolju läbi hammustanud. Jõudnud tüdruku ajuni, asus rästik sellest hoolega verd imema. Sabaromb neelas keskendunult ja kiiresti ning Pille nägi oma rõõmuks, et iga mao võetud sõõmuga hakkas üha rohkem elu Linda silmisse tagasi ilmuma. Tema halli näkku tekkis taas roosakam jume ja nahk lõi õhetama. Pärast seda, kui rästik oli neelanud viimase lonksu, ahmas Linda sügavalt õhku kopsudesse nagu keegi, kes on äsja uppumissurmast päästetud. Sabaromb tõmbas hambad Linda peast välja ja roomas kiiresti tagasi metsahämarusse.

„Kuidas sa end tunned?” küsis Pille kannatamatult. Kas see on lõpuks ometi läbi? Palun ütle, et see on läbi!
„Ma... Ma tunnen, et...“ Linda tõusis ettevaatlikult jalgadele. „Minus on nii palju õhku, ma saan nii hästi hingata! Õhk käib mu kehas ringi, ma olen vaba, ma olen puhas, ma...” Kaugemale Linda ei jõudnud. Aegamisi üha paisunud tuul paiskas ta pikali ja kergitas tüdruku maast lahti. Kinganinade ja rohupinna vahele jäi peaaegu meeter õhku.
„Appi! Mis toimub? Appi! Ma tahan alla! Pille!” Tuul aga tugevnes veelgi ning tõstis Linda sulena kõrgele kaselatvade vahele. Tüdruk keerles õhus, tuul lennutas ja raputas Lindat justkui kaltsunukku, summutades oma ulgumisega tema karjeid. Peened kaseoksad piitsutasid tüdruku habrast keha. Pea alaspidi, sirutas Linda õhus ringi tuhisedes käed abiotsivalt oma parima sõbranna poole. „Pille! Aita!“ ahastas ta. Kuid teda aidata polnud enam võimalik. Puud oigasid, kui teistest tugevam tuulepuhang läbi okste tormas ja paiskas Linda jämeda murdunud oksatüüka otsa, mis läbistas ta südame.



***
Pille rebis saapad jalast, heitis võtmekimbu väsinuna peeglilauale ning vajus nuttes esikusse kükakile. Mis just juhtus? Tema parim sõbranna oli surnud. SURNUD! Pille püüdis selle sõna tähendust lahti mõtestada. See ei saanud olla päriselt! Linda oli ju kõigest haige olnud ja Pille inimestelt abi otsinud, et oma parima sõbranna paranemisele kaasa aidata. Ta oleks pidanud hoopis paranema, aga nüüd... Ta peab helistama Linda vanematele. Peab minema samasse tuppa, kus on kõik need asjad, fotod, jäätiseplekk tekikotil, nende ühised hetked ja mälestused, ning elama edasi kõigi Linda asjade, aga ilma Linda endata... Ja see kuradima mitteelava maailma masin on seal ka. Kõiges on süüdi too mõttetu kolakas! Kui Linda poleks omal ajal seda arvutit endale koju toonud, võiksid nad veel praegugi siinsamas juttu rääkida... Pille kurbus muutus vihaks, mis paisus kiiresti edasi lausa loomalikuks raevuks. Pisarad leegitseval näol hõõgumas, kargas ta püsti ja tormas Linda tuppa.

Terve tuba oli kaetud lõvi suurte käpajälgedega. Jälgi oli seintel, põrandal, lael, Linda voodil ja aknalaual. Kiskjat ennast polnud kusagil näha.
„Nüüd sa sured!” karjus Pille Iracundale ning tõstis laualambi, et saatanlik masin igaveseks hävitada. Poole löögi pealt ta käsi peatus.
Hommikul suletuna seisnud arvuti kaas oli lahti. Ekraan oli üleni täis hiigelsuuri tähti, numbreid ja sümboleid. Pille vähendas teksti ja nägi, et kirjarägastikus seisis vaid kaks päris sõna. Pille. Appi. Tüdruk tundis uut nutuklompi kurku tõusvat. Linda. Pille. Ta hakkas läbematult teksti aina allapoole kerima, et Linda kohta veel vihjeid leida, aga tähenduseta ridadel ei paistnud lõppu tulevat. Need uputasid kaks haledat sõna Lindalt täielikult endasse. Pärast tohutut kirjamassiivi kumas täiesti tühjana paar valget lehte. Viimasele leheküljele oli hiigelsuures kirjas veel midagi kirjutatud. Pille vähendas. Kiri oli endiselt liiga suur, et seda saanuks lugeda. Pille tagus vähendamisnuppu. Viimaks suutis tüdruk kirjutatu välja lugeda. Ent kohe soovis ta, et poleks seda teinud. Ekraanil nähtu tekitas temas rohkem õudu kui kõik seni toimunu kokku.

Võit 1

Pille huulilt tuli kuuldavale metsik karjatus. Ta taganes, tõstis uuesti käe lambiga ja viskas selle kõigest jõust vastu Iracundat. Käis kohutav kärgatus ning kõik muutus pimedaks. Pille elutu keha langes Linda pehmele vaibale. Iracunda ekraanile tekkis löögist kole ämblikuvõrk, kuid sellest hoolimata võis sealt lugeda:

Võit 2
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0035)