Öö oli maailmale laskunud ja mööda künkanõlva jooksva tõrvikurea loitlevad leegid paistsid pimeduses justkui tantsivat.
Moodustades ebaühtlaste vahedega ringi, segasid nad tantsisklevatesse varjudesse ka mehe, kes need maasse oli löönud ja nüüd odaga ringi keskel seistes lõket kohendas.
Ta istus, asetas relva enda kõrvale ning heitis pilgu veidi eemal lamavale lohele, kes ninasõõrmeist väikseid leegipahvakuid maas vedelevale lehmakorjusele puhkas.
Kordamööda, kõigepealt ühest, siis teisest.
Tasa ja ettevaatlikult, et hetk hiljem oma pika koreda keelega üle söestunud liha tõmmata. Ainult lõplikult ära kärsatatud liha tundus lohele sobivat ja mees ei pannud seda talle pahaks. Ka talle endale meeldis hästi süüa, ehkki süsi tema söögisedelist puudus.
Ta sirutas käe ja patsutas sooja soomusega kaetud hiidelukat, kes oli olnud ta kaaslaseks pea poole tema elust. Võib-olla isegi rohkem - mees ei mäletanud enam täpselt.
Ta teadis, et ta ei tohiks teada rohkemat kui kolmekümmet talve, kuid juba mõni aeg tagasi oli ta järvepeeglilt näinud nägu, mida troonis justkui narrikroonina igasse ilmakaarde turritav porgandpunaste juuste hallisegune pahmakas.
Edaspidi oli ta üritanud peegeldusi vältida.
Samuti surus ta kramplikult eemale küsimuse, et millal oli ta viimati lohe seljas lennates oma pikkvibu vinna tõmmanud.
Või kui kaua võis olla möödas sellest, kui ta viimati mõne tuleleegi eest kõrvalehüpanu odaviskega maa külge naelutas?
„Millal see oli olnud – jäta – jäta nüüd, pole vaja enam,“ ütles ta enne, kui taipas, et oli valjusti mõelnud.
„Kõik saab korda,“ pomises ta veel lõppu ning lõi ühes ärritushüüde saatel käed suule. Justkui üritades iseennast vaikima sundida.


Pildi autor: MNC Broz

Pilku enda vastas kössitavale naisele tõstes nägi ta, et see kükitas endiselt pea põlvedele surutud. Just nagu poleks meest, lohet ega midagi ümbritsevast olemas.
„Sina, kuula mind nüüd,“ pöördus ta naise poole.
Kõnetatu isegi mitte ei liigahtanud ning mees virutas kärsitult ühe lõkke veerel hingitseva tuki jalahoobiga leekidesse.
Tulest lendas õhku trobikond sädemeid ja korraks kasvas leek terve küünrajao kõrgemaks, laiendades künka ümbrust valgustava märgutule piire.
See polnud tuli, mis mõeldud kaitseks, vaid hoiatuseks ja igaüks, kel vähegi aru peas, pidi seda mõistma.
Pealegi polnud mehel endal niikuinii midagi karta. Tema lõkkeasemele pääses ligi vaid kahelt küljelt ning ühelt neist varjas meest soomuskoletis, teiselt naine .
Mitte keegi poleks võtnud vaevaks riskida - vähemalt tema ise poleks. Keegi ei taha vihastada ratsanikku, kuni lohe veel elus ja veel vähem rünnata lohet ennast.
Ta kinnistas pilgu uuesti naisele ja ootas. Ootas, et see oma langetatud pea tõstaks, et tema põlvedele surutud laup tõuseks.
„Ei midagi, ei midagi, ei midagi – veel, “ mõtles ta enne, kui taipas, et oli ka selle tahtmatult välja öelnud, kuid mis sellest.
See ei häirinud teda väga, kuna aastate jooksul oli ta harjunud iseenda või siis lohega rääkima ning tegelikult oli see ju üks ja see sama. Lihtsalt miski temast veel taunis sellist käitumist, eriti veel teise liigikaaslase läheduses.

„Kuule, rahu nüüd....“ alustas ta uuesti naise poole pöördudes, katsudes enda häält isegi sõbralikuks painutada, kuid järsult läbi sisemuse raiuv köhahoog katkestas tema kohmaka vestluskatse.
Tema rind ja kõhuõõs tundusid hetkega justkui põlevat ning tuliste nõelatorgetena ründav valu kiskus ta röökides kõverasse.
Järjekordne tõvehoog, kuid peale tulnud nii äkitselt, et tundus nagu oleks keegi tahtnud summutada tema sõnad, enne kui ta need kuuldavale suudab tuua.
Raevukas jõud tema sees märatses justkui väljapääsu otsides, pannes mehe hüpikpajatsina tõmblema ning tulikuum juga paiskus maost üles ja täitis kurgu.
Tema kõht võbises, kord paisudes, siis jälle kokku tõmbudes ning läks aega, enne kui tuline tants tema sees rauges ja ta enesevalitsuse tagasi sai.
„Kui kaua juba – aasta – pigem vähem,“ mõtles mees ja proovis end tasapisi uuesti sirgu ajada. Ta jäi seisma, pea tähistaevasse suunatud, õhku ahmides ja närbunud lihastega kaetud käsivartest kogu jõudu välja manades. Justkui tahaks end kokku suruda.
Ta pigistas end veel korra, tõmbas jahedat ööõhku läbi hellalt tuikava kurgu ning kui oli lõplikult enesevalitsuse tagasi saanud, pöördus ta uuesti naise poole.
„Ära mitte loodagi,“ lausus ta ning haaras jalge ees vedeleva veepauna.
„Ma saan terveks,“ lisas ta jätkuks, nii kui oli nahklähkrit joonelt kurku tühjendades enda sisemuses märatsevate tõvekrattide viha lahutanud.
„Ma pole üldse nii vana ja väeti, kui sulle paistab,“ jätkas ta naisele lähemale astudes.
„Ma viin su kohta, kus on parem. Oled seal mulle naiseks. Kereiggen on mu nimi ja oma lohega peletan ma eemale kõik. Kõik, kes meid tülitada võiksid. Kas kuuled mind? Olen ju Loheratsanik. Mitte keegi ega ka mitte mingi vägi, ei saa minu vastu.“
„Jah, Loheisand, ma nägin seda – mitte keski, mitte miski,“ vastas naine lõpuks ja see oli kõik.
„Mõni kõrgem plika vist – uhkust täis, kauaks veel,“ vandus mees mõttes.
Ta ei teadnud enam isegi, miks oli ta järsku selle näitsiku lohe selga rebinud, mitte tulle uputanud nagu ülejäänud linnuserahvast. Kõik oli ju olnud nagu ikka – nemad ei tahtnud maksta ning tema ei saanud neid jätta.
Eriti veel nüüd, kui ta oli otsustanud, et see Lohesuvi jääb ta viimaseks. Võib–olla üldse just selle pärast.
Igatahes oli tüdruk noor ning üsnagi nägus, aga siiski – selliseid oli ju teisigi ja ta jätkas tooni tõstes:
„Saad sa aru, kes on Loheisand? Paljud suured valitsejad annaks oma tütred koos varaga mulle, et ainult minu poolehoidu pälvida – mõistad – aga mina, näe, võtsin sinu.“
„Mõistan teid, Loheisand, mõistan,“ kõlas vastuseks ja mees mõtles, et kas tüdruk tajus, kui palju pingutust juba paljas rääkimine temalt nõudis.
Ent ta taipas, et tal on sellest üsnagi ükskõik. Ta oli väsinud. Ta tahtis tagasi mägikantsi ja sinna jäädagi, aga tal oli sinna vaja kedagi.
Kedagi sellist, kes teda lõbustab ja talle järglasi sünnitab, aga mitte kedagi, kes talle unelt pistoda selga lükkab ja seega ta jätkas:
„Sa saad mu kindluseemandaks, kuuled? Kivikindluse, mitte mingi roigastara. Ma palkan sulle teenrid ja toatüdrukud, kes kõik ära teevad. Sina pead neil ainult silma peal hoidma.“
Tüdruk ei lausunud sõnagi, kuid vähemalt vaatas ta nüüd mehele silma ning see julgustas meest jätkama.
„Kantsi ehitan ma võimsamaks. See on Iidsete kindlus, lagunenud, kuid mul on vara. Kui aga oleme juba piisavalt tugevad, siis palkan sõjasulased ja me naaseme lauskmaale. Mina suure isanda ja sina minu emandana, taipad?“
Tüdruk ei vastanud midagi ja mees ei saanud endiselt aru, milleks oli talle vaja just seda hapravõitu kehaga neidu, kes ikka veel nii trotsi täis oli.
„Võib-olla murduks ta, kui...“ Ta seisis nüüd tüdruku kohal. Neitsiku hingeõhk paitas ta sääremarja, ta käsi ulatus neiu juukseid puudutama, kuid: „Ei!“ katkestas ta end mõttelt ning ta pöördus tagasi oma endisele kohale lõkke ääres.
„Jumaldekoja aknad ju pärani valla,“ hurjutas ta veel ennast ning tegi taevas sirava täiskuu suunas vabandava žesti.
„Meil on elus vaid ühed jumalad ning pole vaja neid solvata ja endale häda kaela kiskuda. Pealegi, veel nädal ja poolteist ning siis oleme kohal.“
Kantsis pole tal ju enam valikut – mõtiskles ta edasi – kui ta surra oleks tahtnud, poleks ta ju mõõka maha visanud.
Ta vaatas uuesti lohet ja nägi, et see oli söömise katkestanud. Loom justkui jälgis oma iidselt ja mõistetamatult kumava leegiga ussisilmadest nende omavahelist jutuajamist...
Kih-ga-aerr!“ röögatas mees kütkesõna ja kui lohe sellepeale võpatas, pöördus ta uuesti naise poole: „Näed sa, kuidas ta mulle kuuletub – mulle, oma isandale.“
Ja ta röögatas veel korraks: „Kih-ga-aerr, lama!“
Nähes, kuidas tohutu kere justkui valudes vappub, naelutas neiu oma pilgu maha ja noogutas vaevumärgatavalt.
Mees viskas pilgu lohele ja nägi, et see värises veel kütkesõna mõjust. Tema turjasoomused olid turris ning pea pöördus justkui alistunult tagasi korjuse poole, aga...
Seekord pöördus see nii aeglaselt, et tundus, nagu oleks lohe tahtnud selle liigutusega meest naeruvääristada, mitte käsku täita. Läks aega, enne kui tema koon lõpuks tagasi lõkkekumas mustavale lihahunnikule laskus ja ninasõõrmetest paiskuvad tulepahvakad seda jälle tükkhaaval söestama asusid.
„Söö nüüd, ussirapp, ja ärr vahi!“ lisas ta oma tuliratsule lõppeks ning virutas jalaga vastu tema pea vigastamatu naha alla maetud roideid.
„Kas ta taipab, kui jõuetuks ma olen jäänud, kas ta tunnetab seda? Ta kompab ju piire, kuid ei – ei!“ mõtles mees ja hoolimata kütkesõna väest tundis ta, kuidas tema süda aina kiiremini ja kiiremini peksma hakkab.
Niigi tundusid viimasel ajal tema julgus ja jõud lohega kahekesi jäädes justkui kaduvat, kuid praegune hetk oli hullem kui ükski varasem. Ka tõvehood olid järk-järgult sagenenud ning suurema jagu ajast oli tal ükskõik, kõigest.
„Kas mu jõud taastub kui tõbi kaob? Või tema ehk imebki mind tühjaks. Kõrvetab tasapisi ja lõpuks noolib nagu sütt... Tasa ja aegamisi,“ mõtles ta aina kasvava hirmuvärinaga.
„Mis sest enam. Tema aeg saab läbi ja nii kui ta kantsi lohelüüsi saan aheldatud, algab minu,“ pomises ta endale julgustuseks. Selliseid mõtteid oli ta varemgi mõlgutanud, ta oli kindel, et kõhutõbi tuli nõrkusest ja nõrkus tuli lohekuumas õhus lendamisest, aga ta ei saanud hetkekski lahti tundest, et midagi on valesti.
Ta tõusis, et minna haohunniku juurde, kuid juba järgmine põletav oksendushoog rebis end läbi tema soolte. Magu tundus lõhkevat ja suust purskus välja kuum veresegune sapivool.
Mees proovis end kiirelt kägarasse tõmmata, kuid valu surus ta halastamatult lõkke ette põlvili. Ta katsus ennast käte najal üleval hoida, et jumala eest mitte abitult näoli maha prantsatada, kuid see ei õnnestunud.
Tema viimane ramm jättis ta maha ja nii ta lamas, lamas ja oigas, tundes nagu tahaks kogu tema vats end mööda kurgusoolt üles pressida. Ta läkastas, ahmis õhku, sirutas käe veelähkri järgi, kuid ei ulatanud ja kogemata langes ta pilk naisele.
Too ei kössitanud enam lõkke ääres, ei, ta oli selja sirgu ajanud ja vahtis lohet ning lohe vaatas talle vastu. Nende vahel toimus justkui vaikiv mõttevahetus ja meest valdas hirm.
Kih-ga-aerr oli sõna, mille andsid! Sa kuuletud mulle! Pilk siia!“ röökis mees meeleheitlikult, kuid ehkki lohe paistis võpatavat, ei pöördunud ta pea korrakski käskija poole. „Kig....ha...err ....! Kih-gharr-aerr - lam...gha..“ proovis ta veel kord, kuid kurku tõusev oksekramp muutis ta käskluse arusaamatuks röginaks.
Siiski, sellest oli piisanud.
Lohe surus oma esikäpad vastu koonu, nagu üritaks end õhus lendlevate sõnade eest varjata ja tema saba peksles närviliselt edasi-tagasi.
Kih-ga-aerr – alistu!“ suutis mees aina kiirenevate krambivoogude vahelt veel korra karjatada ja lohe ninasõõrmeist väljusid katkendliku joana närvilised tulepahvakad. Ta nägi, kuidas lohe keha kui vibulook pingule tõmbus ja kuidas ta saba veel raevukalt maapinda peksis, enne kui loom taltunult kõhuli laskus.
Kuid ka mehe pingutustel oli oma hind – uus krampide seeria, mis järgnes, virutas ta küljelt selili ja tema suust lendasid öise taevalaotuse poole oksepritsmetega segatud valu- ja vihakriisked.
„Juua... vesi... vesi.. lähkr... jooah!“ kähises ta kuhugi, lootes, et naine talle appi tuleb.
Tal oli teda vaja – just nüüd – kuid keegi ei vastanud talle.
Ta üritas appikutset korrata, kuid aina kiiremalt ja jõulisemalt läbi keha tungivad krambihood lämmatasid selle katse juba eos. Mehe pilk hägustus ja ümbrus suubus tantsivatesse varjudesse. Ta pigistas silmad ning proovis end lõdvestada, hingata tasa ja aeglaselt, kuid ka see libistas tema suhu aina rohkem ja rohkem põletavat soolteliga.
„Too mulle juua… sina... sina...“ kähises mees läbi põleva kurgu ning silmi avades märkas ta naist enda kohal kõrgumas.
Naise pilk ei olnud enam trotslik, kuid oli selles leplikust, poolehoidu – ei – ka seda mitte. Ta silmitses meest pigem pilkavalt, kuid käes hoidis ta siiski veelähkrit ja ehkki hetk tagasi oli mehele tundunud, et see paunatäis vett on kõik, mis tema jaoks veel tähtis, ei käsutanud ta naist seda talle ulatama.
Ohutunne vaigistas korraks ta valu ning pead pöörates märkas ta, et lohe oli toibunud ja oma pilgu uuesti temale suunanud.
Poolavatud laugude alt jälgis ta meest justkui irvitades.
Justkui millekski valmis olles.
Nad pidi ju mõistma, et vaid kaks sõna sunnivad teda tüdrukut tükkideks rebima, aga sellegipoolest õhkus nii naisest kui lohest lausa tajutavat üleolekut. Ta lamas edasi, ennast liigutamata ja katsus õhku läbi kuumusest pingul kõri endasse vedada, aimates, et kui ta seekord käsuandmise ajal katkeb, on temaga kõik.
Naine, kes oli vilksamisi pilgu lohe poole saatnud, paistis vist lõpuks nagu otsusele jõudvat, tema keha justkui lõdvestus, kuid...
Mees tundis järsku, kuidas nuga koos tupega tema vöö küljest ära kisti ja juba nägi ta tõrvikuvalguses helklevat noatera naise kõverdatud käes. Ta tõmbas katkendliku vihina saatel õhku läbi hõõguva kurgu, tundes kuidas justkui kuumusest murenenud kõrisõlm tuhaks pudeneda ähvardab ja viimast jõudu kokku võttes rögises ta: „Khrr.....rgh...ae...aaah...
See talle endalegi arusaamatu lärin oli aga paraku kõik, mis tema huultelt kostus ja uus tulikuum krambihoog lämmatas viimsegi õhku paiskunud silbikatke.
„Tasa, tasa – Loheisand.“ Naine oli tema kohale kummardanud ja tema hääl oli madal, vaikne, isegi leebe.
Just nagu oleks ta lõpuks olukorraga leppinud. „Ma juba tean, mis mind ootaks,“ jätkas ta mehele sügavalt silma vaadates. „Ma tean ka, mis sind ootab ja tean, kes minust saab...“ Ta asetas ühe jala üle mehe, nii et ta tema kohale harkisjalu seisma jäi ning jätkas: „..aga ka mina kardan surra ja pean valima.“
„Joo nüüd, Loheisand,“ lausus ta mehele arusaamatuks jäänud sõnade lõpetuseks, tõmbas siis noaga lähkrilt savikorgi ning kummardas seda käes hoides lamaja poole.
Mees tundis, kuidas naise keha aina lähemale tuleb ning leekide poolt naisele heidetud varjud tõid temas uuesti esile mälestuspildi möödunud hommikust. Mälestuspildi temast endast, aovalgel, oma lohe seljas, kihutamas läbi kuumusest paksu õhu ja tõid uuesti silme ette varahommikuse nägemuse kesk tantsisklevaid leeke. Nägemuse end vastu palissaadi surunud tulekarva juustega naisest, kelle silmad olid täis vihkamist, kuid kelle jalge ette pillatud mõõk andis märku alistumisest. Hoolimata valust täitis teda kirehoog nagu hommikulgi.
Ta oleks tahtnud, et naine veel lähemale kummardaks, tema peale laskuks – kuid veelähkrist suhu paiskuv veejuga hajutas mälestuse ja kustutas iha.
Nagu janune vasikas ahmis ta suhuvoolavat vett endasse, kuni tundis, kuidas leek tema hõõguvas sisemuses tasapisi tuhmimaks muutub. Ka viimane krambihoog paistis raugenud olevat.
Isegi ta kurk, mis oli kui hõõguv tuletõrs, tundus jahtuvat, kuid...
Ühe silmapilgu jooksul oli valu tagasi. Ta katsus rohkem neelata, kuid järsku oli vesi valus, vesi oli soe... Vesi oli paks ja silmi avades nägi ta ülestõstetud nuga oma näo kohal – selle tera ei helkinud enam.
Ta tahtis karjuda, tahtis karjuda, et: „Mitte mind – mina laseks sul minna!“ Kuid tema suust väljus vaid surma järgi janunev korin ning ta tundis nagu tahaks tema sisikond surevast kehast välja rabeleda.
Mees klammerdas käed veel kõvemini enda kõri ümber, et seda takistada – edasi lükata. Tema rindkere tundus paisuvat ning tema tulikuuma naha all üksteise järel murduvad ribid panid ta küljelt küljele viskuma. Ta katsus end veel püsti ajada ja tabas endalt tuttava külmalt hõõguva pilgu.
Poolsuletud laugude alt jälgisid teda maosilmad, millega lohe justkui parastavalt tema lämbumist jälgis. Ta jälgis, kuidas need silmad aina lähemale tulevad, kuni koletislik pea oli nii lähedal, et ta oleks võinud seda puudutada. Krobeline koon tundus justkui midagi nuhutades otsivat, leidvat ja juba suruski see talle vastu kõhtu – tõmbus tagasi – ja uuesti.
Nõudlikult ja järjekindlalt.
Mees tundis, kuidas tema lõhutud kõri justkui paisus ning nagu märguande peale purskus sealt välja kuum leekidepõimik, mis söestas ta lõua ja näo.
See ei teinud haiget – valu polnud enam üldse.
Veel korraks mäletas mees igat oma talve, kuid läbi roiskuvat liha meenutava haisupilve tema poole sirutuv kare lohekeel lõi järsku teadvusse, et ta nimi ei ole enam Kereiggen, et ta ei ole veel päevagi vana ja et tal ei ole veel midagi, mida mäletada.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0033)