„Suur maailm on muutunud – Euroopa Liidust on lahkunud tuumikriigid, Lähis-Idas pole rahu kunagi saabunud, laienev ja piire ületav terrorismioht on tinginud totaalse kontrolli inimeste elude üle. Olukord kulmineerub Eesti ja kogu Baltikumi andmisega Vene rahuvalvajate kontrolli alla. Kõige selle taustal elab Nõmmel oma igapäevast elu 44-aastaseks saav üksikema, kelle lugu see raamat jutustab.“

See tsitaat pärineb Heli Reichardti esikromaani „Walpurgi öö“ tagakaanelt. On mõnevõrra ebaharilik, et nii olulist infot saame teada ainult tagakaanelt, sest – kui nüüd tõesti kahe silma vahele ei jäänud – siis teose tekstist kõike seda küll järeldada ei saa. Euroopa Liidu lagunemist, Lähis-Ida sõja-rahu teemat ja totaalse kontrolli põhjuseid romaanis ei puudutata. 44-aastase üksikema elu on aga „Walpurgi öö“ keskpunktis küll.

Tegevus toimub aastatel 2020–2021 ehk siis peaaegu täna. Ehkki tegu tulevikuga, näib düstoopiline miljöö pigem ajaratta tagasikeeramisena, sest nii mõnigi muutus meenutab vägagi nõukogude aja varje: toiduainete ja elamispinna puudus, niinimetatud toidupakkide jagamine töökollektiivides, inimeste meelsuskontroll, isikute survestamine poliitiliste vaadete alusel ja töökollektiivi kaudu, inimeste kadumised ja muu taoline. Kuidas see kõik on nii lähedases tulevikus võimalikuks saanud? Sellel küsimusele autor ei vasta. Majandusliku puuduse kohta on midagi ebamäärast ja ebausutavat räägitud leheküljel 79, aga sealsamas saab autor vist ka ise aru, et sellest ei piisa, mistõttu ta sedastab: „Kuhu kõik see küllus, mille all veel mõned aastad tagasi marketite letid lookas olid, tasapisi kadunud oli, sellele ei leidunud ühest vastust.“ Poliitilise kannapöörde tagamaid ei puudutata üldse – ei tea, kas jäi fantaasiast puudu või oligi see eesmärk. Igal juhul näib võimalus, et seitsme aasta jooksul midagi sellist ilma sõjalise konfliktita toimub, äärmiselt ebausutav.

Et autor jätab paljudele olulistele küsimustele vastamata, ei anna teosele plusse juurde. Milline riigivõim Eestis toimib? Miks ei käi läbi ühegi poliitiku või riigivalitseja nimi? Mis organisatsioonid need on, mis läbiotsimisi toimetavad? Miks ja kellele see hirmuõhkkond üldse vajalik on? Mis on see Vähemate Vendade Ordu, millel näib olevat palju mõjuvõimu, ent mis pole siiski riiklik struktuur? Aga küsida võiks ka seda, mis seos on raamatu pealkirjal ja kaanepildil romaani sisuga.

Igal juhul näib autoril olevat lihtsam vastata neile küsimustele, mis puudutavad peategelase Heldi olmelisi ja tundelisi probleeme: kahe lapse eest hoolitsemine, paarisuhte tekkimine, vastuolud kolleegidega, majanduslikud mured ja muidugi – minevik, minevik, minevik. Suur osa trükiruumist kulub meenutustele lapsepõlvest, abielust, tädist. Et valdavalt jääb kõik see nõukogude aega, siis äratundmisrõõmu leiavad siit eelkõige lugejad vanuses 60+. Ei saa jätta märkimata, et ehkki peategelane on süžee järgi 44-aastane, näib tema konservatiivne mõttemaailm, teatav eluhoiak ja muud asjaolud viitavat pigem vanemale inimesele. Ajaliselt hõlmab tagasivaade aega Teise maailmasõjani, mis samuti jätab mulje pigem vanemast kui keskealisest inimesest. Iseloomulikud on tegelaste nimed: Helde, Liine, Eedi (Eduard), Karl, Richard. Iseenesest ei oleks ju ükski neist eraldi võttes imelik ka tuleviku-inimese nimena, aga sellises kontsentratsioonis jätavad need pigem teatava ajastu pitseri.

Niisiis annab see kokku kummalise segapudru, kus hoiatusromaanile iseloomulik tulevikustsenaarium seguneb lähema ja kaugema Eesti rahva ja tegelaste ajalooga. Selle kokteili kõrgpunktiks on romaani viimane peatükk, mis kirjeldab äratuntavalt tüüpilist küüditamispisoodi a la 1949. aastal, ent toimumise ajaks on siiski aasta 2021.
„Walpurgi öö“ rõhutab ka kristlikke väärtusi (religiooni ja jumala küsimuste üle saavad tegelased parasjagu palju mõtteid vahetada), maaelu eeliseid linnaelu ees, perekonna kokkuhoidmise tähtsust – jälle pigem vanema põlvkonna maailmavaated. Tagasihoidliku ja väikese suhtlusringkonnaga peategelase puhul midagi ebaharilikult võõristavat selles siiski ei ole.

„Walpurgi öö“ ei ole tüüpilise ulmesõbra kohustuslik kirjandus, aga võtame siiski teatavaks, et aeg-ajalt ilmub ka taolisi raamatuid (meenutame hiljuti ilmunud Kadri Kõusaare nõrgalt ulmelise õhustikuga hoiatusromaani „Alfa“, mille tegevus toimub Reichardti looga samal ajal). Kui aga lugeja on piisavalt salliv, et mitte ärrituda vanainimeselikult vaikse, mureliku ja olmelise looga, mis meenutab ühtaegu nii Elme Väljaste, Nasta Pino kui ka Aarne Biini loomingut, siis võib selle vahelduseks ette võtta küll.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0070)