Esmapilgul näeb Grady Hendrix-i imelikku pealkirja kandev raamat välja nagu tavaline mööblikataloog. Nii tundub ka kiiruga sirvides – palju pilte erinevatest sisustuselementidest. Samas lubab pealkiri õudusjuttu. Mida saab olla õudset ühes mööblikataloogis? Kannustatuna huvist sedavõrd veidra teose vastu hakkan lugema ja ennäe – juba esimeses lauses kirjeldatakse, kuidas zombid hommikul tööle lähevad. Kuid siis selgub, et tegemist on vaid metafooriga ning jätkub üpris tavaline poemüüjate igapäevaelu kirjeldus.
Kannatlikule lugejale saab pikapeale selgeks, et tegemist on tõepoolest õudusjutuga, milles kirjeldatakse üht pealtnäha normaalset poodi, kus toimuvad pimeduse saabudes seletamatud sündmused. Keegi lõhub mööblit ja teeb muidki sigadusi. Poe abijuhataja palub kahel töölisel ööseks tööle jääda, et pahategude sooritajat tabada.
Edasiste sündmuste käigus liitub seltskonnaga veel kolm tegelast – kummitusi jahtiv noorpaar ja kummaline kodutu – ning üsna pea saavad nad seltsilisteks hulga vaimolendeid, kellest üks on psühhopaadist vangivalvuri rahutu hing. Illustratsioonid tavalistest mööblitükkidest muutuvad piinariistade näidisteks ning piltide juures olevad tutvustavad tekstid omandavad sünge sarkasminoodi. Näiteks ratastega kanderaami soovitatakse meeldivaks sõiduks surnukuuri ja kitsas riidekapp on ideaalne, mahutamaks inimest sinna sisse igaveseks.



Käesoleva arvustuse juurde lisatud pildid on kahjuks ingliskeelsete tekstidega, sest internetis eestikeelse raamatu illustratsioone polnud, kuid hoolikalt vaadates saab selgeks, et üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna.



Poe arvukad osakonnad saavad keeruliseks labürindiks ja selgub tõde asutise kohta, mis paiknes kunagi enne mööblipoe ehitamist samal kohal.
Silme ette kerkivad kujutluspildid sarnanevad paljuski õudusfilmidele, kus kamp noori satub kummitavasse majja ning võidab see, kes ellu jääb. Tegevuspaik on tavapärasest erinev, aga süžee küllaltki tavapärane. Palju tähemärke on kulutatud tegelaste kirjeldamisele ning just siis, kui mõne vastu jõuab juba sümpaatia tekkida, tehakse neile ots peale. Samas on peategelane üsna ebameeldiv isiksus, kes kogu aeg kõigile vastu hakkab. Nii ülemustele ja kolleegidele kui ka kummitustele.
Kannatlikku lugejat premeeritakse ootamatu lõpuga ning tänu sellele tekib viimast lehekülge lõpetades tunne, et loeks veel. Maja jäi ju alles ja pahad ei saanud piisavat karistust.

Nüüd ei vaata ma enam ühtegi mööblipoodi sama pilguga, mis varem. Pigem püüan nüüd pilguga hinnata, millisesse kappi inimene mahuks ja kuidas süütuna näivaid toole saaks ümber kujundada...
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0028)