Tõlkinud Tuule Iil

Esimene asi esmaspäeva hommikul, mida Howard Schlange oma kahetoalise korteri elutuppa astudes nägi, oli diivanil istuv hästi riietatud võõras.

"Kes kurat sina veel oled?" Howard jäi poole sammu pealt seisma, süda rinnus tagumas.

"On saabunud aeg sinu naasmiseks," vastas võõras ning jäi sinna, kus ta istus. Ainult ta pea pöördus, õõnsad silmad kahvatus näos seirasid Howardit. "Sa oled siin piisavalt kaua olnud." Howard ei saanud vastu vaielda. Sellest ajast alates, kui eelmise kuu alguses kiirtee ülekäigu ehitust alustati, oli kogu ümbruskonna vaib muutunud.

"Sa näed välja nagu surnumatja."

"See ei muuda olukorda."

"Ega vist mitte." Võõralt pilku pööramata, astus Howard ettevaatlikult baarileti äärde, mis lahutas pisikest kööki elutoast.

"Sa parem ära üritagi mind kübemekiirguriga hävitada. Nagu näha, see ilmselgelt viimane kord ei toiminud."

"Ilmselgelt," kordas Howard, haaras võtmed ja rahakoti ning hoidis neid pihus. "Mul on kohtumine."

"Saatusega, jah."

"Ei, hambaarstiga." Howard limpsas keelt. Ta süda tagus ikka veel üsna kiires tempos.

"Sinu osavus selles primitiivses keeles jääb mulle mõistetamatuks. Kuidas sa suudad seda kehakuju hoida?" Värin jooksis läbi sissetungija keha, nagu oleks püüton tal soolikates rõngasse kerinud. Või seal kus ta sisikond olema pidi. "See on parim, mida ma teha saan, selleks et õmblused ei katkeks."

Howard pilgutas silmi. "Kuule, mul ei ole sulli –"

"Sa ei vaja sulli – mis iganes see ka poleks – seal, kuhu me lähme.“

Tõsi ta oli; kindlustus katab peaaegu kõike.

"Oot – sa tuled minuga?"

"Ei. Sina tuled minuga."

"Noh, seda ma nagu ütlesin." Howard toppis rahakoti tagatasku ja näppis võtmeid, kõlistades neid üksteise vastu.

"Mis põrgulik lärm!" Võõra valged, nelja nukiga sõrmed lausa lendasid kõrvu kinni toppima. "Lõpeta see kohe!"

"Vabandust." Howard toppis võtmed tasku ja viskas pilgu esiuksele. Mitte ühtki märki sissetungist. Sama lugu oli rõdu liuguksega. Mõlemad olid lukus, just nagu ta oli õhtul jätnud.

"Räägi täpsemalt, kuidas sa siia sisse said?"

"Juba parem." Härra Nelinukk langetas käed kõrvadelt ja tõusis äkitselt püsti nagu robot, kes end sirgu ajas. "Asugem aga teele."

"Hea küll? " Howard liikus ukse poole.

"Kuhu sa lähed?" nähvas võõras.

"Hambaarsti juurde. Ma ju ütlesin... "

"Kaalul on palju olulisemad asjad, Prints Orionsüda!"

"Orion-misasi?"

"Su isa kuningriik on lagunemas, Teie Kõrgus. Krustatseoidid on juba ukse taga!" Laitmatult riietatud sissetungija astus kolm sammu edasi, komistades oma jalgade nagu karkude otsa.

"Ma saan aru, et meil olid minevikus erimeelsused, et sa ei olnud tänulik kui ma oma nina su asjadesse toppisin, aga et sa teaksid – minu eesmärk oli sind halva eest kaitsta. Muidugi, nagu see kõigi noortega juhtub, tuli aeg, mil sa tahtsid pesast välja lennata ja jätta oma jumaldavad hoolekandjad selja taha, seega ma saan aru miks sa mind tappa üritasid..."

"Ah?"

"Sa ei mäleta sellest mitte midagi?"

"Seda pole kunagi juhtunud, vähemalt mitte minuga." Howard üritas neelatada, aga suu oli kuiv. "Ma arvan, et sa ajad mind kellegagi segamini, härra...?" Ta ootas, et võõras täidaks lünga.

Selle asemel hakkas mehike endamisi pobisema. "Ma arvan, et on võimalik, et ta ajukeemia on teinud läbi mingit sorti muutused, arvestades seda veidrat Maa elaniku kehavormi. Aga see amneesia, mis praegu ilmneb, on äärmiselt ebatõenäoline."

Howard peaaegu naeratas. "Oh, ma saan aru. Sa arvad, et ma olen tulnukas?" Äkitselt oli see kuradima lahe!

Võõras kortsutas kulmu. "Hapnik on sind kuidagimoodi mõjutanud –"

"Sa arvad, et ma olen tulnukate prints? Ah sa tuline tutt!"

Howard ei suutnud enam irvet näolt pühkida – isegi kui kummalise külalise nahk väänles nagu oleks tal selle all pesa ämblikumunadega ja kõik munad otsustanuks vaprast ühtekuuluvustundest kooruma hakata.

"Sa tahad mind oma emalaevale viia?"

"Ma ei ole antud emasega tuttav, aga kui sa viitad Kosmilisele Konveierile..."

Howard laskis kuuldavale korraliku huilge. "See on sitaks äge!" Kõik mõtted eesootavast kohtumisest hambaarstiga olid peast pühitud. Ta seisis püsti, rind kummis, andes endast parima, et end tagasi hoida. "Hea küll siis. Vii mind oma juhi juurde!"

Võõras pilgutas silmi. "Sina oledki minu juht."

"Muidugi. Niisiis, vii mind tagasi kuhu iganes. Siit minema." Ta viipas ähmaselt laele.

Võõra silmad läksid kummaliselt kissi, nagu üritaksid alumised laud ta silmamune tervenisti nahka pista. "Mul hakkavad tekkima teatud kahtlused."

"Mina olen Prints Orionsüda, valmis oma kodumaailma naasma. Kiirga mind üles!”

Võõras tõmbas rinnataskust välja kroomitud pliiatsi ja vajutas oma pikkade sõrmedega selle otsa. Valge valgus mähkus ta ümber. "Mulle tundub, et ma tegin vea."

"Ei mingit viga!" Howard kargas valgusesse –

Ja lõpetas lösutades oma diivanil, üsnagi üksi.

"Hei, aga mina!" karjus ta laele.

Järgnenud vaikuses kuulis ta ainult oma korisevat kõhtu. Millal ta üldse viimati sõi? Pärast seda kui eilne post tuli?

Ta vaatas oma T-särki ja muigas millegi suunas, mis tundus olevat nagu paar kägistajamadu, kes väänlesid ta punnis kõhus.

Ta väristas end ja asutas minekule, kohtumine ootas.

Postiljon oli olnud üsna peen delikatess, aga ta ei jõudnud ära oodata, mil saaks proovida paari suutäit hambaarsti.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0543)