jyrkaUue rubriigi puhul peaks alustama ehk lühikese selgitusega. Ei, see rubriik pole tehtud seepärast, et mina või toimetus poleks rahul Tõnis Hallaste samalaadse rubriigiga.

Esimene ja kõige peamisem oli täiesti egoistlik põhjus – tundsin, et peaksin end rohkem kurssi viima kohalike autorite uuema loominguga. Just juttudega ja just siinses ajakirjas ilmuvatega. Noh, et ise kirjutan ja ka artikleid loen, aga mingil hetkel märkasin, et ma pole pool aastat ühtegi "Reaktoris" ilmunud juttu lugenud. Mitte et ma poleks tahtnud, aga mõtled, et hiljem loed ja siis ilmub juba järgmine number jne. Kohustus arvustada oleks just see õige motivaator.
Teiseks oleks ka autoritel kasu sees, sest algajal autoril pole kunagi liig palju vastukaja. Äh, ega mittealgaja palju vastukaja saa... siinmail kindlasti.

Ja kui mõni autor või muidu kaasaelaja tunneb, et ma kellelegi liiga teen, siis nii see pole. Pealegi pole pärikarva silitamine mingi kriitika ja enamjaolt teeb see autorile vaid kahju...

Fred Elhi - Pahupidi liblikaefekt
Kaks venda on leiutanud tehnoloogia, mis peaks loodust säästma. Jutt siis mingist protsessist, mille abil peaks puit n-ö rohkem välja andma ja seeläbi jääks ehk mõni mets ka kasvama...
Selline ökolugu, kus asjad pole päris nii lihtsad, nagu autor meile alguses näitab ja asjalood pole ka päris sellised, nagu jutu alguses paistavad.
Keelekasutus on selline telegrammilik, ei mitte paranoiaportaalilik... lihtsalt selline napp ja raporteeriv. Noh, et nüüd tegid nad seda ja siis nad pidasid selle dialoogi jne. On mõni lahedam ütlemine ka vahele, aga üldiselt on keelekasutus üsna kuiv.

Autor on püüdnud teha keerulisemat lugu, kus alguses on niimoodi, siis saab lugeja teada, et hoopis teistmoodi, siis sekkub keegi väljastpoolt, selle sekkumise valguses midagi muutub, siis muutub veel ning lõpuks selgub... Selline keerutamine ja vingerdamine koos eelpoolmainitud kehvkuiva kirjaoskusega takistab lugemist ja naudingu saamist. Autoril olid asjad ilmselt selged, aga lugejal avastamisrõõmu pole, sest lugeja saab siis teada, kui autor vajaliku info ette vuristab.

Iseenesest on ju kiiduväärt, et autor proovis teha midagi mitte nii sirgjoonelist, aga tulemus on kahjuks igav ja tüütu. Autor kuhjas asjad kokku, aga elu selles pole. Fred Elhi on selle jutu põhjal ilmselgelt vähese kirjutamiskogemusega, sest tekstis on näha palju algajate tüüpvigasid. Esiteks püüdlik jutustamine ja oskamatus mingid asjad ütlemata jätta. Teksti on topitud vihjeid suuremast pildist, aga autor ei vaevu seletama ja neid asju avama... et mis seal Tallinnas siis põles?
Jutus on viis nimega tegelast, aga täisvereline isik pole neist keegi, lihtsalt nimega nukud, kes liiguvad ja ütlevad, sest autorile on seda vaja. Ja nimi Ritspits mõjub koomilisena, kuigi polnud vist sellisena mõeldud.
Pealkiri häiris alguses, lõpupoole tekkis sellele isegi teatav jõnks külge, aga päris hea lahendus see siiski polnud...
Kui Fred Elhi on noor inimene, siis tasuks veel lugeda ja palju kirjutada, kui autor on vanem inimene, siis järsku tasuks lugemisega piirduda. Samas, kunagi ei tea, kui tahtmine suur ja...

4/10

J. J. Metsavana - Das Kulturkonflikt
Kosmoselugu ja alternatiivajalugu. Me ei saa teada, mis ja kuidas teistmoodi on läinud, aga Suur Saksamaa jõuab esimesena Kuule. Kõigepealt siiski kolm estronauti, kes peavad tõeliste aarialaste laevale maandumiskoha ette valmistama.
Lõbus ja leidlik lugu, mis vajaks pisut toimetamist. Et kas selles maailmas ikka saaks estronaute olla ja kas sellise kaameraga filmitut ikka on arukas videoks nimetada.

On mõnusaid ütlemisi, tegelastel on ka pisut liha luudel, aga ega need kolm estronauti ka eriti ei eristu – kõikse värvikam ja meeldejäävam on siiski see peamine aarialane. Võib-olla võinuks ehk maailma pisut rohkem lahti kirjutada. Samas, näha on, et autor teab, mida teeb ja saab sellega enam-vähem ka hakkama...
Üldiselt selline tüüpiline J. J. Metsavana jutt – päris lopsaka huumoriga, leidlik mürtsulugu.

8/10

Dani Adler - Tunneli lõpus
Postapo zombidega taustal. On ports inimesi, kes kusagil koopas redutavad, püüavad ellu jääda, kuigi olukord on lootusetu.
Enam-vähem talutavalt kirjutatud jutt. Loe: kirjatehnikale pole suurt midagi ette heita. Küll saab kritiseerida tegelaste ilmetust, et kes on mees, kes on naine ja milles nad üldse eristuvad. Palju tegelasi, kes on lihtsalt nimed. Peategelase sugu sai ka alles jutu käigus selgeks. Võib-olla oligi autor eesmärk olla ebakonkreetne, et inimese isikul pole taolises hääbuvas maailmas enam tähtsust, et sellised jõuetud hääbujad...
Häiris ka jutu üldine sihitus... olgu see sai lõpupoole pisut seletust, aga õige pisut. Üldiselt selline kehv USA zombifilm, et on ports tegelasi, kes surma poole vaaguvad... ehk käivad pisut kabedamalt kui zombid, aga mitte eriti...

Arusaamatuks jäi ka tegevuse viimine välismaale? Kui toimuks katastroof, kas siis Eesti kõrvale jääks? Jah inimesi oleks hõredamalt ja draamat ka sellevõrra vähem, aga jutt oleks kindlasti parem saanud... kasvõi sedapidi, et nüüd on selline tavaline zombilugu Eestis.
Kokkuvõtvalt ütleks, et lugedes polnud ju viga, aga lugemise lõppedes kehitasin õlgu ja küsisin mõttes, et kas see oligi kõik?

6/10

Üldiselt polnudki nii hull kui kartsin, aga ega eriti suurt lugemiselamust ka ei saanud. J. J. Metsavana jutt oli kõige rohkem jutu moodi. Dani Adleri tekst oli vast isegi paremini kirja pandud, aga ei kõnetanud ja oli siiski liigsihitu. Fred Elhi tekst jääb siis miinuspoolele. Kaks kolmest polegi ju nii paha.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0642)