Igal inimesel on lapsepõlves just temale määratud järelvalveprogrammid. Muidugi, mõtles Reevesi ema, näib nagu oleks olemas ka üksikvanemate lapsi ja orbe, aga need polegi inimesed, kõigest programmid.
Meenutamine meeldis emale, pealegi oli tal selleks põhjust. Programmi vaimusilma ees hiilis püstoliga Reeves ümber nurga, jõudis onupojale järgi ja ütles pahh-pahh.
See, et Reevesil Marki ära võitmiseks hiilida tuli, oli tüüpiline. Teda huvitasid arvutid – loomulikult virtuaalsed, mitte need, mille peal Fraktaal jooksis – ja ta veetis nii palju aega toas, et tema jalad polnud kuigi tugevad. Just tädipoeg oli see, kes kusagilt välja joostes jõudis esimesena „tulistada“.
Sel päeval oli ema teinud mustikakooki. Ta oli Markilt hiljem uurinud – loomulikult ei jooksnud ükski päris poiss nii kiiresti, olge nüüd –, mida nad õhtul olid teinud. Mark oli talle jutustanud – ja polnud ka ime, kuna esimene programmide seadus kandis hoolt, et kõik programmid eelistavad Fraktaali heaolu inimeste omale – sellest, kuidas poisid olid mänginud toda detektiivmängu.
*
Kaks paari silmi vaatasid ekraani ja punapäist naisdetektiivi, sellel, kelle vanamoodsad riided muutsid ta peaaegu täiesti aseksuaalseks – ja ega teismelised poisid nii sageli ka seksist ei mõtle, nagu mineviku lapsevanemad, need lihast ja luust, olid oma lastest arvanud.
„Kuidas pagan selle pirni sellest lambist kätte saab?“ küsis Reeves pigem retooriliselt.
„Äkki tuleb lampi lähemalt vaadata?“ pakkus Mark. See variant töötaski ja Mark oli uhke (ei, ta ei suhelnud lahenduse leidmiseks mänguarvutit simuleeriva programmiga, tehisintellektidele meeldib ülesandeid lahendada).
Reeves lasi onupojal uhkust tunda. Tegelikult oli tema välja mõelnud, et läbiläinud laevalgusti pirn tuleb asendada laualambi omaga. Lihtsalt konkreetne lahendus sõltus mängu kasutajaliidesest, kus lambi peale käe kasutamine pani mängutegelast seda sisse ja välja lülitama. Reeves teadis, kuidas tema oleks selle koha programmeerinud.
Neid viimaseid detaile ei teadnud päriselt ei Mark ega ema. Küll oli Reeves emale rääkinud, et kuigi ta oskas toona kasutada ainult kõige lihtsamat programmeerimiskeelt, siis programmide koostamise kohta olid tal toona juba oma põhimõtted.
Tänasel päeval ei soovinud Reeves tollele korrale tagasi mõelda. Tal oli vaja teha tähtsamaid valikuid kui mineviku meenutamise oma.

*

Veidi vanemana tekkis Reevesil kindel tüdruk raamatuklubist. See, et Reevesi huvitasid ainult kriminaalromaanid ja ulmekad, ei seganud, sest ka noori neide huvitab seks piisavalt. Ja Rita oli päris ehtne noor neiu.
Reeves valis raamatuklubi pidude asemel, sest ta oli sihikindel ja tema eesmärkide jaoks oli vaja õhtuti programmeerimist harjutada. Ema mäletas pidevat klõbinat, mis poja toast tuli ja seda, kuidas Reeves isa telefoniarvete peale pahandas. Tuli ju Reevesil oma lahendustele kriitika saamiseks need Hacker’s House BBS-i laadida.
Rita meeldis emale hästi. Ta oli normaalkaalus neiu, keda kõhnemate vanusekaaslaste narrimine liigselt ei häirinud. Rita luges klassikalisi armastusromaane, mis meeldisid emale samuti, sest ilma nendeta oleks tema emotsionaalne elu vaeseks kujunenud. Kui armastus terve Fraktaali vastu kõrvale jätta, siis programmid ei tunne teiste programmide vastu eriti midagi, ka mitte oma abikaasade. (See on üks omaette naljakas lugu, kuidas uudishimulikele teismelistele magamistoa ukse taga simuleeritakse seksuaalvahekorra hääli. Programmid naeravad sel ajal pihku.)
Rita oskas süüa teha, ehkki pabistas liialt, kuidas tal toidud just välja tulevad. Reevesi sünni ajal polnud Fraktaal veel otsustanud, kas simuleerida meeste ja naiste täielikku võrdsust ning seepärast simuleeris ka ema liigset enesekriitikat. Iga roog, mida ta aegajalt valmistas, tuli ema meelest välja ühel valmistamiskorral kolmest.
Kui ema kord „silma“ vaatama saatis, milline Rita tegelikult välja näeb, ootas teda üllatus. Toitelahuse vaadis ulpis neiu, kes polnudki puusakas. Nojah, osa tema narrijatest olid siiski temast kõhnemad – koosnedes vaid mõnest reast koodist. Olid ju kõik katsumused koolikaaslastega Fraktaali kavalus noorukite iseloomu kasvatamiseks.

*

Tööl tegi Reeves kiiret karjääri. Ema mäletas korterit, kus Reeves esimese töökoha saamisel elas. Nad sõid soolaleivapeol ema valmistatud salateid ja ema läks tualetti. (Loomulikult ärataks kahtlust, kui mõned inimesed tualetis ei käiks.)
Tualett oli väike ja kraanikauss ning nurka kiilutud vann roostes. Peale käte pesemist astus ema tagasi koridori, mis lisaks ühendatud vannitoale ja tualetile ning ainsale toale viis kööki. Õhtu võis jätkuda.
Poja töökohad muutusid üha uhkemateks. Kasvasid ka korterid ja muutusid linnavaated nende akende taga. Aguli- või kitsaste tänavavaadete asemel võis akendest või koguni läbi klaasist küljeseina jälgida kesklinna panoraami või koguni elavat loodust. Ka lauale ilmusid üha uhkemad road. Ja õhtust, mil söödi austreid, ei tasu ometi meenutada, milline oli tualettruum. Isegi selle põrandaplaatide marmorit mitte.
Koos kõige muuga muutusid ka Reevesi sõbrad. Häkkeritele lisaks võis neil koosviibimistel näha kunstnikke ja rokkareid ning seltskond muutus üha alternatiivsemaks. Boheemlaslikkuse vastu poleks emal midagi olnud, aga keha teisaldavad kaunistused tekitasid temas kõheda tunde, et inimesed saavad aru, et see mida nad rõngastavad, polegi tõeline ihu.
Ja see sündmuste areng tõi mängu Burne'i ja Burne tõi nad sinna, kus nad hetkel olid. Aga ema ei pidanud selle peale mõtlema. Talle meeldis pigem meenutada ja meenutamiseks oli ka põhjust.
Poja valmistatud esimene arvutimäng. Vestlused suvemaja verandal, kus ema oli välja naernud kõik skeptilised filosoofid, keda Reeves oli lugenud. (Ja lugenud oli ta neid omal algatusel, sest ta käis alles keskkooli esimeses klassis.)
Eelmine nädalavahetus, kui Burne polnud rääkinud midagi provokatiivset ja nad olid kõik koos proovinud kuivatatud mardikaid.
Sel ajal kui ema meenutas – ja ta tegi seda valjul häälel –, seisid Reeves ja teised kaks meest püstolid käes. Burne relv sihtis eriagenti, eriagent sihtis kahest relvast aga neid mõlemat. Reeves keeras püstoli kord pruuni nahaga sõbra, kord aga eriagendi irvitava lõusta poole.
„Ma kordan,” ütles Burne, kes oleks väga tahtnud oma kiilaspead silitada, „punane uks ja sa väljud Fraktaalist, sinisest läbi minnes aga jääd sa igaveseks siia.”
Seda, mida ütles agent, pole mõtet korrata. See oli stereotüüpselt õel, sest kes ei armastaks vanu põnevusfilme? Nii ka Fraktaal, kes oli neist inspireerituna eriagentide iseloomu loonud.
Reeves raputas meeleheites pead. Olgu neetud Descartes ja Siddhārtha Gautama ja muidugi ka virtuaalne reaalsus, mida Burne Fraktaaliks kutsus.

*

Esimene arvuti, mida Reeves nägi, oli kuulnud Markile. Nad unustasid selle masina, millel polnud ühtki lisaseadet kassettmaki – hea küll, mõne aasta pärast ostis Mark disketiseadme – sageli teleka tagant lahti ühendamata ja mõne kuu pärast ostis Marki torisev isa vidina, mille taha sai panna nii antenni kui ka arvuti.
Esimene mäng, mis Reevesi mõjutas, oli Maniac Mansion. Masinal oli klaviatuur samas kestas arvuti endaga. Mark klõpsutas masina sisse, Reeves oli juba lülitanud teleka taga oleva karbikese antennilt arvuti peale ümber. Reeves pani teleka rohmaka kaugjuhtimispuldi kõrvale ja hingas sisse kassetikarbi lõhna.
Kas plastmassilõhn oli tal meeles seetõttu, et see mäng oli just Maniac Mansion või juhuslikult? Igatahes kirjutas Mark toona käsureale “load” ja erakordne kogemus võis alata.
Muidugi sai Maniac Mansonis surma saada ja mängu lahendamatusse seisu mängida. Aga nii sai ka Sierra mängudes, nagu Reeves paari järgneva aasta jooksul veendus. Ja neis polnud hüppavat kombitsat ja loomulikult polnud neis Ednat.
Reeves pidi end jõuga mälestustest välja kiskuma. Et seda teha, meenutas ta, et see oli ema hääl, mis ta mälestused käivitas ja ta ise oli emale mängukarbi lõhnast rääkinud. Ja mis siis sellest, Reeves teadis, mis valiku ta teeb.
Ema naeratas. Ehkki see naeratus oli virtuaalne, siis ta kergendus ja armastus poja vastu olid kõige tõelisemad asjad maailmas.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0624)