See oli hirmus. See oleks kõige lihtsam ja ülevaatlikum kokkuvõte, tegu on väga hea filmiga, soovitan kõigil seda vaatama minna, kui see veel kohalikus kinos jooksma peaks.
Esimese asjana pean ära mainima, et ma ei ole 1980. aasta filmi näinud ega vastavat Stephen Kingi raamatut lugenud, seega läksin kinno teadmistega, et filmi peapaha on kloun, kellele meeldivad punased õhupallid ja rentslist piilumine. See, et tegu ei ole lihtsalt hullumaja- või tsirkusepõgenikuga tehti selgeks juba 9. minutil ning sealt edasi läksid asjad aina jubedamaks.
Derry on pealtnäha üsna tavaline linnake Maine’i osariigis, mille teeb eriliseks ainult üks statistiline number, mida hoolekalt maha vaikitakse – selles jääb kuus korda rohkem lapsi teadmata kadunuks kui statistiliselt loogiline oleks. Nii juhtub ka kohe filmi alguses meie peategelase, William Denbrough väikese vennaga – vihmaga tänaval paberist volditud paati ujutanud poisike jääb jäljetult kadunuks ning veel aasta hiljemgi proovib Bill oma väikevenda kas elusalt või surnult üles leida. Nii tammubki nende nohikukamp vahel jõekallastel ja metsa all ringi, lootes mõnd vihjet leida. Ilmselgelt ei meeldi selline „lõbus” seiklus filmi suurimale sitapeale – „ägedale” mulletiga jobule, keda keegi pole armastanud, ning kes seetõttu peab ülim jobu olemist enda eksistentsi eesmärgiks. Kui üleloomulike võimetega deemonilaadne Pennywise ja tema seiklused filmist täielikult välja lõigata ning jätta alles ainult mulletiga jobu, saaks
Sellest hea õppefilmi, miks on mõnes olukorras vaja ükskõik kui vanaks saanud lapsele korralikult rihmaga peksa anda.
Pärast sissejuhatust liigub film edasi ühe ja sama mustriga – kõigepealt näidatakse veidi aega, kuidas täiskasvanud suudavad isegi täiesti objektiivsest vaatenurgast hinnates noorte elu põrguks teha. Olgu selleks siis laste toitmine suvaliste ravimitega või siis läbi kogu filmi kumanud seksuaalne ahistamine, jällegi, Pennywise’i võiks julgelt välja lõigata, siis saaks sellest hoopis teist tüüpi, ent ikkagi asjaliku noortefilmi. Aga õnneks seda ei tehta ning kui vaataja on saanud (kas meeldiva või ebameeldiva) viilaka noorte elust, muutub igapäevane atmosfäär ilma mingi hoiatuseta õõvastavaks. Filmi teeb suurepäraseks see, et õuduse leidmiseks ei ole vaja täiskuu ajal mahajäetud hullumajja minna, et kitseverega pentagramme joonistada, õudus ründab tegelasi ja vaatajaid siis, kui need kõige vähem ootavad.
Nii seigeldaksegi ühest õõvastavast kokkupõrkest järgmisesse, aina hullemasse. Vahepeal jõuab mulletiga jobu lõplikult ära keerata ning hakkab mid-bossiks, keda tuleb Pennywise’i juurde jõudmiseks võita. Nii jõuabki film end vaikselt, end järjekindlalt lõpukakluseni viia ning ka see on suurepäraselt teostatud, kasutades troope (vot, mitte klišeesid!) üsnagi maitsekalt ja kaasakiskuvalt.
Peamine asi, mis eristab
Seda paljudest tänapäevastest õudukatest, on fakt, et kahetunnise filmi sisse oli lisaks õudusele pakitud ka ohtralt tegelaste tausta. Seda kõike oli täpselt parajalt, et neile kaasa tunda ja mõista, miks nad just nii käituvad. Tegelased ei olnud tühjad klišeed ekraanil, igaühel oli oma elu ning sellest tulenevalt ka omad hirmud. Need hirmud tehakse vaatajatele selgeks ning klassikalised õudusfilmi vaatamise mõttekäigud „ole vait sa mõttetu halisev nannipunn” või „no mine siis üksi, saa siis esimesena surma” jäävad
Seda vaadates ära. Isegi Pennywise’i suhtes tekib midagi kaastunde laadset – äkki ta lihtsalt ei saanud McDonaldsisse tööle, kuna ta klounikostüüm oli valet värvi ja nüüd ta peab rentslis elama. Ei, tegelikult mitte.
Enda peamise emotsiooni võtsin ma kokku kohe kinosaalist lahkudes: „Ma olin juba veerandi peal nii hirmunud, et kui Pennywise oleks toolirea vahelt end püsti ajanud, oleks ma talle öelnud: „Noh, tee mis sa tahad, ma isegi ei viitsi vastu puiklema hakata”.”
See lõi inimese alateadvuse õrna närvi pihta, ei ehmatanud vaatajat labaste prahvatuste ja kriisetega, vaid ootas, kuni vaataja saab aru, et tegelane on plindris, siis ootas veel veidi, et tegelane saaks aru, et ta on plindris, ning lasi siis õuduse täiesti ootamatust kanalist valla. Vaatajal oli valida, kas õudusest karjuda ja käed näo ette kaitseks tõsta või lihtsalt nentida, et jep, kollid söövadki inimesi, ega siin peale risti ettelöömise polegi midagi teha. Mida vähem rabeled, seda vähem aega kannatad.
9,5/10