Jean-Pierre JaunetJean-Pierre Jeunet Prantsuse lavastaja ja stsenarist Jean-Pierre Jeunet sündis 3. septembril 1953. aastal. Ühtegi filmikooli ta lõpetanud ei ole, ostis noorest peas endale lihtsalt ühe kaamera ja hakkas lühifilme tegema. Esmalt mõned animatsioonid, siis ka päris näitlejatega ja sealt edasi täispikad linateosed. Lühifilmide tegemise käigus sai tuttavaks Marc Caro, Gilles Adrieni ja Dominique Pinoniga. Olulised on need nimed põhjusel, et Jean Pierre on küllalt lojaalne (või laisk). Kui tal kellegagi koostöö hästi välja tuleb, siis on küllalt tõenäoline, et see keegi leiab rakendust ka Jean-Pierre järgmise filmi tegemise juures (loomulikult ei ole ta ainuke selline lavastaja - ma kujutan ette et Scorsese ei pane enne hommikumantlitki selga, kui talle pole kinnitatud, et Leonardo on nõus näitlema).

Dominique Pinon


Erilise produktiivsusega pole monsieur Jeunet kunagi hiilanud. Ma usun et eestkätt tänu sellele, et ta on oma seitsmest filmist kuue juures, vaid ühe erandiga siis, ametis ka stsenaristina ja kui kassatulu, auhindade ning arvatavasti ka tuntuse poolest on ta kõige kuulsam „Amelie“ lavastaja-stsenaristina, siis meid huvitavad mehe kolm esimest tööd – „Delicatessen“ (1991), „The City of Lost Children“ (1995), „Alien: Resurrecton“ (1997). Neist esimese kahe juures Marc Caro abistava lavastamisel ja Gilles Adrien stsenaariumi kirjutamisel, Dominique Pinon mängib neis kõigis. „Alien“ on see ainuke film, mille stsenaristina Jean-Pierre tiitrites kirjas ei ole. Seal seisab hoopis Joss Whedoni nimi. Väikese taustalugemise põhjal Joss ise lõpptulemusega väga rahul ei ole „...but it wasn’t so much that they’d changed the script; it’s that they just executed it in such a ghastly fashion as to render it almost unwatchable.

hübriid


Räägimegi siis kõigepealt sellest viimasest ja kõige rohkem nuuti saanud filmist. „Alien: Resurrectioni“ kõige suurem õnnetus on see, et ta on filmiseeria neljas jagu ja esimese kahe latini ei küüni ka taburetil kikivarvukil küünitades. Mis aga ei tähenda automaatselt, et tegemist oleks mõttetu filmiga. See prantsuse vint, mille Jeunet Jossi stsenaariumile peale keeras oli mulle päris sobiv. Natuke perversne – stseen, kus Ripley vastsündinud hübriidiga miilustab näiteks (ja esialgu oli kavas, et hübriidil on ka genitaalid, aga siis ütles isegi prantslane, et teate, vist läheks paljuks). Kohati säravalt halva dialoogiga „I can get you off. Maybe not the boat, but...“ Ja mõnigi päris julm stseen – tuba 1-7 näituseks. Minu ainuke päris etteheide on Winona Ryderi tegelaskuju, täiesti igav ja tüütu tegelane, õnneks ei enne ega pärast pole Tulnuka universumis sellisel tasemel androidi nähtud. Juhuslikult lõppeb film varemetes Pariisi taustal ja siit on täpselt paras minna tagasi varasemate tööde juurde.

delicatessen


Väidetavalt oli „The City of Lost Children“ see film, mida Jeunet ja Caro tahtsid teha, aga oma taseme tõestamiseks pidi esmalt midagi väiksema eelarvelist filmima ja nii sündis Delicatessen Post-apokalüptilises maailmas, kus lihaga on kitsas käes ja taimetoitlastest revolutsionäärid elavad kanalisatsioonis, leiavad üksteist lihuniku tütar ja erru läinud tsirkuseartist. Ning selle keerulise olukorra muudab keerulisemaks tüdruku isa, kes kavatseb potentsiaalse väimehe lihaks teha. Väga ilus film ja leidlik. Suurem osa tegevusest leiab aset ühes korterelamus, mille elanikud on küll inimsööjad, aga et nad on kirjutatud (ja mängitud) hoopis mingi teise külje pealt huvitavamaks, jääb see väike kannibalismidetail pigem tahaplaanile. See sujuvus millega kaks venda töötavad ja mis on „Kadunud laste linnas“ veel sammukese edasi arendatud (õed Kaheksajalad raha jagamas ja süüa valmistamas). Aurore, kelle suurepäraselt planeeritud enesetapukatsed veel suurepärasemalt läbi kukuvad. Jällegi detail, mis järgmises filmis kaugemale arendatakse (stseen, mille lõpuks laev kaisse põrutab).

city of lost children


Neile mainitud (ja mainimata) ühisosadele vaatamata on „The City of Lost Children“ oma olemuselt aga hoopis teistsugune film. Puhas muinasjutt, kus on pahad, kes saavad kõik karistada, ja on head, kelle headus lõpuks tasustatud saab. Õigele muinasjutule kohaselt halltoone väga ei tunnistata, tegelane on kas üks või teine ja kui ta on see vale, siis armu ei anta. Nii laste unenägusid varastav Krank kui ka õed Kaheksajalad. Üles filmitud selles samas kaunis ja leidlikus maailmas.

city of lost children 2


„Kadunud laste linna“ edu ja mitme teise lavastaja keeldumine viisid Jean-Pierre Hollywoodi, võimalus teha tõeliselt suure rahaga filmi oli pakkumine millest ta keelduda ei suutnud, ja kuigi maailma mastaabis polnud tegemist rahalise läbikukkumisega, siis senini on see jäänud tema ainukeseks Ameerika rahadega vändatud filmiks. Minul isiklikult on muidugi rohkem kahju sellest, et see on siiani jäänud tema viimaseks ulmežanris teoseks. Nii et palju õnne, jaksu ja ehk järgmine film?
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0703)