Hall perroon täis ükskõikset rahvast ja väike punapäine naine pingil. Mary ümber sagis kirju melu võõraid. Naised ja mehed, androidid, biorobotid ja mitmesugused kummalised olendid kaugetest maailmadest, kõik nad läksid kuhugi, tulid kusagilt. Naine istus ja vaatas neid.

„Näe, see seal on kindlasti astroplaani kapten,“ otse perrooni keskjoonel sammus käigult kohvi joov mustas univormis mees, keskendunud nägu peas, kolm robotit talle teed tegemas. Mary nägi, kuidas mass otsekui iseenesest neliku ees lahku vajus ja nende selja taga uuesti kokku tõmbus.

„Ja need kolm on ilmselt äsja abiellunud. Ikka veel sotsiaalses segaduses.“ Ta oleks peaaegu näpuga näidanud pingi teise otsa juures seisva kahe noormehe ja ühe tütarlapse poole. Viimane õhetas näost ja püüdis kuidagi taltsutada oletatavate abikaasade käsi oma vormikal kehal. „Neil pole veel perehierarhia paigas,“ mõtles naine mõrult. „Mitte nagu minu viisikus see nüüd kindlasti on, just parajalt reeglipärane ja loominguline..“ Mary suunurgad tuksatasid, kui nägi metalset korravalvurit kolmikule lähenevat. „Just, las poisid õpivad veidike kultuurset konkurentsi.“ Naine peatus. Üks tema kaugematest ajusoppidest tuletas Maryle meelde, kes tema ise nüüd korravalvele on. „Ei, sa oled tavaline jaamas igavlev reisija. Ära vaata teda! Ära peida nägu, tüdruk! Hetk hiljem vaatas punapäine naine vastassuunda, nagu olekski ta tõepoolest kõige tavalisem hästikasvatatud kodanik.

„Lapsed.“ Ta silmad kandsid ajju pildi, kuidas naervad ja laulvad jõnglased kiilusid tiheda kolonnina kõigi nende perroonil sagijate voolu. „Jericel?“ Naine sirutas kaela. Ta kerkis pingilt üles, kuid tüdrukut ei olnud. Loomulikult. Nad kõik olid võõrad, mingi hoopis teine kool. „Kuid kust nemad nüüd siis nii vara tulevad? See rong tuli ju ümberkasvatuskorpusest? Lapsi seal ju ometi pole. Neid ju ometi mitte!“ Ta vaatas, kuidas säravad silmad ja laulvad suud temast möödusid. Üks patsidega tüdruk naeratas talle silmi kissitades, just nagu tema enda tütar. Mary istus tagasi. Nad olid läinud, punase lipuga õpetaja kõige viimasena. Ta oli jälle üksi keset mööduvaid võõraid.

„Vabandage, kodanik.“ Midagi külma puudutas teda põsest. „Kui te hoiaksite personali reeglikohaselt enda juures, teaksite te praegu, et see on teie rong.“
Mary hingas sügavalt sisse. See oli ikkagi juhtunud. Plaan lihtsalt kogemata rongiga eksida, tagasi tulla, andestust paluda, tõotada kõike, mida nad soovivad, tema suurepärane uue alguse plaan. See oli läbi kukkunud. Naine pööras aeglaselt ringi. Kiiskav, külm metall. Siinsamas kõrgus üleni metallist korrarobot, nii pikk ja massiivne, et kellelgi ei tuleks kunagi pähe sellele vastu hakata.

„Ja siin on teie personal, kodanik, mille te WC-s maha pillasite.“ Mary silmade kõrguselt sirutus metallist välja tudisev roosa kombits, lehvitades ikka veel märga igiühenduse seadet. „Võtke see ja astuge rongi. Otsekohe.“
„Vabandust, härra korrakaitsja, see rong tuli sealt.“
„Ei, see läheb sinna,“ oli korravalvur vankumatu, nagu ka roosa kombits, mis naise poole küünitudes aina pikemaks ja peenemaks venis . Arhailise kaelaehte moodi personal lõhnas juba otse naise näo ees. Nina kirtsutades tõstis ta pilgu üles varikatusele ning seal rippuvale infotabloole. Naine tardus. Tõepoolest, tema rong.

„Ei!“ Mary kahmas tuge otsides kätega õhku. „Ei, ma tahan tagasi oma last ja peret! Ma olen hea. Ma olen korralik, kasvõi mittekorralik, kui tahate. Kõike, mida te tahate! Ma tõestan!“ Nüüd juba püsti, mõlemad käed korraroboti massiivsele kerele toetatud, hingeldas naine kuuldavalt.

Inimvool tema ümber peatus pooleks sammuks ja liikus siis edasi. Keegi arsti valget mütsi kandev naine riivas teda õlast, sisistades: „Käitu korralikult, kuradi hüsteerik.“

„Vastuhakk korrarobotile tähendab miinus viiskümmend väärtuspunkti, personali mittekandmine miinus 100 väärtuspunkti. Hoiatan, ümberkasvatuslaagritesse hilinemine lisab veel miinus sada.“ Roboti hallil metallil, just naise sõrmede kohal, süttis 1897, Mary hetke väärtusseis. „Ma hoiatan, kodanik!“

Mille eest teda, hommikust saati lastetuks, peretuks ja töötuks jäetut, veel hoiatati, ta kuulama ei hakanud. Ta oli arvanud, et tal võiks olla teine tee, kuid ei olnud. Ta oli olnud loll. Nüüd ta aga mõistab. Mary tõukas inimesi ja olendeid kõrvale. Hea küll. Ta jõuab veel oma juba uksi sulgevale rongile. Ta läheb parandamisse, nagu teised enne teda, ja tuleb sealt ka tagasi. Ta hüppas, küünitades käsi rongi sulguvate uste poole. „Laske mind!“ kisendas ta. „Laske mind sinna, ma kasvan heaks! Ma mõtlesin ümber!“ Kuid ei! Oli juba liiga hilja. Eredavärviline rong saatis jaheda lahkumistuule pahvaku üle perrooni, igale poole mujale vaatavate inimeste, korraroboti ja selle metalses haardes nutva kortsus seelikus naise.

„See oli ilmne enesetapukatse, miinus tuhat punkti, mul on kahju.” Teatas ükskõikne hääl perrooni kohal rippuva Mary põlvede juurest. „Sa pead tegema, nagu sulle öeldakse, ja mitte põgenema!“ lisas korrarobot kõikide olendite tähtsaima seaduse.

„Ei olnud enesetapp. Ma tahtsin rongi. Tõesti tahtsin!“ nuuksus naine, püüdmatagi ripsmetuiseid pisaraid varjata. „Ma tahan olla hea. Uskuge ometi, palun!“ See oli peaaegu solvumine, mis naise kõri soonis. Miinus tuhat punkti! Just nüüd, kui ta tõesti tahtis minna, tahtis teha seda, mida nõuti, minna seda ainsat teed, mis tooks tagasi tema perekonna, sõbrad, teised inimesed.

„Ma ei usu sind, piiratud ajaks kinni peetu.“ Robot hoidis naist kõigutamatult. „Kui võtad oma personali, siis saan vähemalt su maha panna ning sinu käitumise üle keskhindajaga konsulteerida.“

„Nii et siis nüüd olen ma neile sina.“ Naine pigistas silmad kinni ja jõnksutas masinlikult lõuga. Tal ei olnud ühtki valikut, ta ei saanud siia üles, teiste kohale kõigi vahtida jääda. Ta langetas käed all ootava roosa kombitsa poole.

„Kaua ma pean ümberkasvatuses olema? Kas sul on andmeid selle kohta?“ Naine kohendas niisket personali oma kaelas.

„Kuni sinu väärtus tõuseb vähemalt kümne tuhande punktini. Sa peaksid seda teadma.“ Korraroboti raske käsi laskus Mary pealaele ning metallnäos sulgusid klaasised silmad.
Naine piilus tema kohal kõrguvat kogu ja lubas endale vaikse ohke: „Nad võiksid ju andestada. Nad võiksid ju, nad on ju ometigi nii tugevad!“

Nad seisid, metall ja liha kõrvuti, ning ootasid. Järjekordne rong mürises kohale ja puistas endast välja viis-kuus karkudel meest: „Sõjaveteranid,“ jõudis Mary mõelda, kuid juba uppusid mehed perrooni lakkamatusse voolu. Uus väärtuslike järgi janunev rong oli saabumas.

Naine võpatas tagasi käesolevasse hetke. Korrarobot oli oma universaalkäe Mary juustelt ära tõstnud ja pigistas sellega nüüd naise õlga. Mary taipas, et uuesti silmad avanud robot ei kavatsegi kuhugi liikuma hakata. Ilmselgelt kavatses korravalvur ta tõrkumist lubamata õigesse rongi toimetada.

„Kui palju,“ Mary neelatas, „ma seal muutun? Sina ju tead?“ Kobades tõstis naine käed ja libistas sõrmedega üle kaela ja näo.

„Palju. Väga palju paremaks. Sinu tuttavad ei tunne sind enam ära. Nii palju.“

„Ka minu laps, hm, lapsed? Ma tahtsin öelda, minu pere lapsed ka ei tunne? Ja abikaasad? Kas nii palju?“

„Jah. Seepärast seadus teie abielu lahutaski. Sa tuled tagasi täiesti teisena, paremana. Paljud võtavad endale uue nime, mõni muudab isegi sugu. Sa oled siis täiesti uus inimene, palju väärtuslikum ja teiste, paremate mälestustega.

Mary ei kuulanud seda vastikut masinat enam. "Nii et need jutud, mida vargsi sosistati, olid ikkagi õiged. Ma lõpen täna, jääb vaid minu liha ja luu ning natuke välimust… Hea küll, mitte päris täna, kuu või aasta pärast. Pääsemiseta,“ Mõtles ta.

Naine seisis. Olendite kaootiline virvarr keerles ta ees, seejuures ühtegi häält tegemata. See oli siin tema viimane päev vabana, viimane päev päris maailmas. Kohe pistetakse ta rongi ja ongi kõik. Vool Mary ümber lagunes üksikuteks tükkideks. Sinises kombinesoonis mees astus ratasakvaariumi järel, milles loksus pruun kalmaar, olend Q15-lt. Valges, õhulises kleidis tütarlaps, suur punane roos kahe käega rinnale surutud, peatus kõheldes ja vilksas Mary poole. Kollases pluusis ja helesinises seelikus tirts hüples, käed püsti, rongilt maha astunud isa poole. Mees kummardas, suudles lapse pealage ja kohendas keerdu läinud seelikut. Tavaliste inimeste tavaline elu, mida Maryl enam ei tule. Rong vilistas, rahvas jõnksatas perrooniservast kaugemale. Seekord roheline, valge triibuga rong oli oma uksed sulgenud ning nihkus nüüd aeglaselt, külg ees, hõljukrajale. Mary raputas end, niipalju kui korraroboti kindel haare seda lubas. Hääl oli jälle pildi juurde tagasi tulnud.

„Korra võit. Ja mina kaotan rohkem, kui ma oleks eales osanud arvata.“ Naine vaatas mõtlikult, kuidas uus rong sööstis jaama, sügiskollased lehed külgedele kleepunud. Mass spurtis perrooni äärde parkinud rongi uste suunas. Millegi pärast oli maailmas siiani inimesi, kes tahtsid ära sõita. Aga Mary, tema siin, viiakse täna tapale nagu looma. Ta peatus. Ei, üks tee oli veel. Vaid veel üks, kust tagasi ei saa, kuid ta proovib selle ära. Ärgu olgu ka neil võitu!

Ta nihutas jalgu üksteisest eemale.
„Võib-olla on mul vaja WC-sse minna. Kas see oleks võimalik?“ Ta vaatas üle õlga klammerdunud metallkäe. „Ma pole kuigi kindel, et ma rongini ära kannatan.“

„Sul on hetkel aega. Otsusta, kuid ma tulen sinuga tualettruumi kaasa.“

„Olgu. Siis võin ma ju siinsamas ka teha. Minu jaoks pole enam mingit vahet.“ Ta tõmbas seeliku ülalt alla serva ulatuva luku raginal lahti. Mustaks, elektersiniste tähnidega kangaks lagunenud riie lehvis naise pihkude vahel. „Sa võid mind varjata, kui sa leiad, et see on üldise korra jaoks vajalik.“

„Mida? Siin ei tohi. Miinus kakssada väärtuspunkti. Ei tohi!“ Metallkäsi lasi Mary õla lahti, et kohe-kohe betoonile langevat seelikut haarata.

Sellest ainsast hetkest roboti käe kammitsast lahti pidi Maryle piisama. „Nüüd!“ Naine hüppas. Startiva rongi tuul puudutas ta nägu. Ta lendas vabanemisele vastu. Sõrmed riivasid juba kihutavat poleeritud metalli. Punane, roheline ja poleeritud klaas vilkus ta silmade ees. Ta tundis õndsalt, kuidas ta aina vajub ja vajub perrooni ja rongi vahele laieneva kuristiku suunas. Hõljukvälja muljuv lõpp ootas teda - kuid ei! Tugev rapsak rebis ta üles, pääsemisest eemale.

„See on enesetapp! See on retsidiivne enesetapp! See on korra tüssamine!“ Mary õõtsus jälle jaama kirevas segaduses. Tema pähe oli jäänud vaid üks mõttekatke: „Hea, et robotid ei tea, kuidas naised pissivad.“

„Teie astuge edasi! Liikuge-liikuge! See ei puutu teisse.“ Inimkaost utsitati edasi liikuma ja sõnakuulelikult koguski mass uuesti hoogu.

„Ja sina, kodanik.“ Korrarobot raputas Maryt jõhkralt. „Miinus kakssada väärtuspunkti korra tüssamise eest seelikuga. Miinus tuhat väärtuspunkti enesetapukatse eest ja veel tuhat korratuse retsidiivsuse eest. Ja…“ ta pandi aeglaselt jalgadele seisma ning silmitseti pikalt üle. „Kodanik.“ Roboti hääl kõlas isegi pisut pidulikult. „Minu kontrollitud arvutuste järgi muutus viimaste tegudega teie väärtus selgelt negatiivseks. Kas te nõustute sellega?“

Kinninöörinud kõri lasi Maryl vastuseks vaid noogutada.

„Kas nõustute? Öelge korrakohaselt ei või jah?“

„Jah, nõustun täielikult, ei protesteeri absoluutselt,“ sai naine viimaks kähisetud.

„Sellega,“ korraroboti pea ümber süttisid punased tuled. „kuulutan ma selle kodaniku siin seaduse nimel täiesti ja retsidiivselt väärtusetuks.“

Mary vaevalt tundis, kuidas ta põlved nõtkusid. Kuskilt kaugelt, läbi valjeneva undamise, kärgatas pauk, ning korraroboti hääl kõmistas: „Teatan, et perroonil 5C on väärtusetu isiku laip. Teavitage kodanikkonda õigluse võidust ja seejärel toimetage objekt krematooriumi.“

„Nad ei tahtnud mind,“ tuksus mõte Mary kustuvates ajusünapsides. „Aga ma ei tahtnud neid ka. Aga varem?“ Mary aina sukeldus vaikusesse ja pimedusse, praegusest maailmast välja. „Varem?“ See mõte tuli tagasi. „Jah, siis ma tahtsin. Andke andeks, Jericel ja teised. Ma lähen nüüd endana.“