Ei ole palju kodumaiseid sarju, mis vääriksid vaatamist – veel vähem näevad ilmavalgust ulmeteemalised (olgugi, et siiski õudus) sarjad -, kuid „Süvahavva“ esimene hooaeg oli ausaltöeldes täiesti vaadatav. Jah, see venis kohati ning paljud asjad jäid lõpuni selgusetuks, kuid see kõik leiab lahenduse 12. septembril ilmunud Indrek Hargla uues raamatus „Süvahavva“.
Indrek Hargla peaks nüüdseks olema tuntud pea igale raamatuid lugevale isikule. Hargla kirjanikukarjäär algas eelmise aastatuhande lõpus, mil tema esimesed jutud avaldati ulmeajakirjas Algernon. Sealt peale on tema näol olnud tegemist vaieldamatult Eesti viljakaima ulmekirjanikuga, kelle lugude hulka kuulub žanripuhtaid näiteid nii
fantastst, SFist kui ka õuduskirjandusest. Viimastel aastatel on autor aga olnud tegevuses keskaegse kriminaalsarjaga Melchior ning seda suurem oli üllatus kuulda, et tema sulest ilmub „Süvahavva“ sarja stsenaariumi põhjal kirjutatud raamat.
Kaanepilt ei ütle sarja mittenäinud inimesele mitte midagi – lihtne foto neljaliikmelisest perekonnast majaesisel, millel domineerivad süngemad toonid. Ma küll ei tea Kanal 2-e statistikat, kuid võib eeldada, et foto kasutamisel kaanepildina olid taga majanduslikud huvid, kuna sel moel saaks kokku tuua nii „Süvahavva“ vaatajad, kui ka Hargla fännid (samas, paljud Hargla fännid jätsid sarja vaatamata?). Mitte midagi teadva isikuna arvaks ehk, et tegu on igava jutustusega mingisugusest perekonnast, kui just tagakaane tekst mind ei hoiataks.
Tea nüüd, palju on mõtet rääkida raamatu sisust, millest on eelnevalt tehtud telesari? Natukene ehk siiski - noor pere kolib linnast maale elama. Lapsed (täpsemalt Arnika – Arnol on suhteliselt savi) sellega küll väga nõus ei olnud, kuid põgenemaks oma probleemide eest, saab päranduseks saadud majast lahendus. Aga loomulikult ilmnevad kohe uued probleemid…
Esiteks tundub majaga midagi veidrat lahti olevat. Kogu küla paistab sellest jutustavat, kuid pererahvale ei taha keegi miskit rääkida. Ühe saladuse alt tuleb välja teine ning mida enam peremees Peep ning perenaine Kristi asja uurivad, seda segasemaks kogu asi muutub. Selgub, et sõnapaar „surmatagune koda“ ei ole lihtsalt sõnakõlks ning eelmine peremees Andrus ei olnud päris tavaline külajoodik.
Raamatu tänapäevast tegevust vürtsitavad meeldivad kõrvalepõiked teistele tegevusliinidele suvalisel ajal ning suvalises kohas, olles aga alati seotud Süvahavva taluga. Kaht sellist võite lugeda
augustikuu Reaktorinumbrist, kus need autori loal avaldatud sai. Ühel poolt seletavad need paremini lahti kogu talu ümber käivat tegevust (agente, vana mõisnikku, vandenõulasi), kuid teisalt jääb mõni kõrvalliin venima ning pisut häirima, kuid seda võib öelda vaid üksikute kohta.
Tegelaste osas on autor suurt vaeva näinud. On vigadega head inimesed ning heade külgedega halvad, on veidrad toredad isikud ning täiesti normaalsed jobud. Kõigi nende seast paistavad vaid kaks välja justkui pikad aarialased mustlaskääbuste kokkutulekul – agendid „Mulder ja Scully“, nagu üldsus neid kohe peale nende ekraanileilmumist nimetama hakkas. Ma ei ole küll ise selliste tegelastega kunagi kokku puutunud, kuid miskipärast tundusid need kaks täiesti ebausutavad ning nii puised, nagu oleks Vaigutaja just nendest vaigu välja lasknud.
Hargla suudab oma uues romaanis suurepäraselt välja tuua täiesti usutavaid hüpoteese, enne kui need sajaga põhja laseb. Samal ajal juhib ta pisiasjadega lugeja tähelepanu tegelikust olukorrast eemale, jättes lugejale ometi mulje, et tal on täpne ülevaade ning parim arusaam kogu raamatu tegevusest. Varjutaja- ning surmataguse koja „müüdiga“ loob ta aga häirivalt õõvastava õhkkonna, mis mõjub kohati väga argisest keskkonnast hoolimata (või ehk hoopis sellest ajendatuna) äratuskellana tänapäeva Eesti igaval õuduskirjandusmaasikul.