Nüüd kui sa oled professionaalne kirjanik. Kas kirjutamine tundub kuidagi teistsugune kui enne? Kas on suur vahe teha seda lõbu asemel tööna?

Ma olen ennast pikemat aega kirjanikuks pidanud ja muid asju teinud ikkagi kirjutamise kõrvalt. Või vähemalt ei ole mul olnud muud ambitsiooni, kui olla kirjanik. Ja kirjutamine tundub pidevalt teistsugusena – millegi sellisena, millessse tahaks kogu aeg panna rohkem energiat ja tunnet. Kirjutamine ei ole mulle kunagi olnud lõbu selles mõttes, et ma olen seda alati võtnud töö ja ka kohusena võib-olla. Samas on see on väga eriline töö – loominguline töö, looming. Puhtalt töömoment tekib sellest, et mõnikord on tähtajad ja kokkulepped, millest peab kinni pidama. Ja vahest on see üsna kurnav.

Milline oleks sinu meelest ulmeromaan, mis raputaks žanrikirjanduse alustalasid? Tahaksid sa ise lugeda alustalasid raputavat romaani? Mis sind lugedes raputab?

Ma ei usu, et alustalasid raputavat romaani oleks võimalik kirjutada. Kui oleks võimalik, oleks keegi seda juba ammu teinud. Muudatused alustaladesse tekivad pikaajaliselt, mitte ühe romaani tulemusel. Kujunevad uued koolkonnad, voolud, suundumused, aga see sünnib aja jooksul. Ja ega need alustalad ei ole ju nii väga kindlalt paigas. On mõni kirjanik, kes kirjutab sellist ulmet, mida keegi teine ei kirjuta, aga kas nad nüüd alustalasid vapustavad, ma ei tea. Suurem osa sellest, millega ulme saab vapustada, on ilmselt ära kirjutatud. Mind mõjutab mõjus kirjutamine, milles on powerit ja huvitav aines. Et ma elan kaasa ja soovin teada rohkem ja imestab, et kuidas see sunnik suudab mind panna tundma tegelaste nahas.

Milline võiks olla „tuleviku“ romaan oma omaduste poolest, milliseid komponente ta peaks sisaldama, kuidas lugejaga suhtlema?

Jeesus, ma tõesti ei tea. Kirjandus mõjub ainult ühelt moel – emotsionaalselt. Mida rohkem suudab romaan inimest mõjustada, panna tundma, seda parem ta on. Ma ei usuks, et tuleviku romaan peaks ilmtingimata liikuma suurema visualiseerimise suunas; ulme on ikka rohkem töötanud ideelisel-kontseptsionalsel tasandil.

Belials on meil suur kahasse kirjutaja. Sina pole seda teed käinud. Kas see tundub sulle võigas viis kirjandust teha või pole lihtsalt juhust olnud?

See tunduks tõesti üsna imelik. Miks peaks midagi kahekesi kirjutama, kuidas see välja näeks ja mis oleks selle eelis üksinda kirjutamise ees? Ma ei oska vastata. Kui sa hakkad mingit lugu kirjutama, siis ega sa ise ka täpselt ei tea, kuidas seal asjad täpselt kulgema hakkavad. Teksti tekivad motiivid ja teemad ja sa lähed instinktide abil edasi, tuled tagasi, kohendad ja muudad asju. Kuidas säilitada kahekesi stilistiline ühtsus ja see et sa lauseehituse ja rütmiga rahule jääksid? Ma ei kujuta hästi ette. Ilukirjandus (ja ma ei räägi siin dramaturgiast) on üsna intiimne protsess – autor üksi oma mõtete ja loominguga. Ma suudaks ette kujutada sellist allhanke korras kahasse tehtud loomingut, et keegi kirjutab mingid tehnilised või inforikkad osad, mis siis põhiautor stilistiliselt üle käib aga päris 50-50 ilukirjandust ma ette ei kujuta... või õigemini ei näe selle vajadust.

Mida sa sooviksid eesti ulmes rohkem näha?

Korralikku, täpset ja läbimõeldud eesti keelt, milles ei kasutata olemasolevaid kujundlikke väljendeid a la „vihma sadas nagu oavarrest“. Rohkem vaeva ja pingutust, süvenemist dialoogidesse, milles tegelased ei räägiks nagu ajalehes või kättemaksukontoris. Ja jumala eest ärge kasutage sellist rõvedat sõna nagu „fantaasiakirjandus“. Fantaasia on see, kui te silmad kinni panete ja asju ette kujutate. Kirjandusžanr on fantasy. Kõige tähtsam on, et kirjanikul, ükskõik kui algaja ta ei ole, on oma hääl. Seda oma häält ilmselt täpselt defineerida pole võimalik, ehk kirjandusteadlased teevad seda kunagi – aga lugeja peab selle ära tajuma ja see peab teda ärgitama edasi lugema. Ilmselt tähendab oma hääl teatud isikupära, aga mitte eputamise mõttes. Selle kuulamiseks tuleks ära unustada enamik sellest, mida kooli kirjandustunnis on õpitud.

On sul oma lugusid kirjutades ka soov lugejatele midagi suurt ja filosoofilist öelda, panna neid mõtlema ilmaelu üle? Krimikirjanduse vallas on selleks ilmselt „kuritegu ei tasu ära“, aga ulme mail?

Ilmselt on, aga mis see on, selgub enamasti loomise käigus. Ka väikseid tõdesid saab suureks kirjutada, kui need sulle endale tähtsad on. Ja tahes tahtmata jooksevad enamike heade ulmeromaanide sõlmküsimused ikka kokku ühte punkti – kes inimene on? Kriminaalkirjanduses on minu jaoks kõige olulisem ilmselt inimese vajadus õigluse järele ja see, et ükskõik kui kaval ja tark Kurjus ei oleks, on siiski Õigluse poolel keegi, kes on targem. Ütlemise asemel on aga kirjandust kandnud alati ka vajadus mõista, miks maailm selline on, kuidas ta selliseks kujunes. Ilmselt olengi ma ise palju asju kirjutades mõistma hakanud. Heas kirjanduses on mingi filosoofiline tunnetus alati olemas, isegi siis, kui me ei saa sealt mõnda postulaati tsitaadina otse välja kirjutada.
Ulmes tahaks ma ise kirjutada asjadest, millest me teaduse kaudu päris selget vastust ei saa. Ilmselt olen ma tahtnud öelda, et inimene peab endalt küsima, mida tal on õigus teha ja mida mitte. Ma üritan kirjutades mõista seda, kuidas on kujunenud, et osad inimesed moodustavad riigi ja teised kodanikkonna ja see esimene tsunft leiab eneseväljenduse teiste keelamises ja piiramises. Tänapäeva riik on mulle tegelikult mõistetamatu nähtus, milles Hea ja Kurja mõiste on pahupidi pööratud. Riik on moondunud rahva teenrist mingiks asjaks iseeneses ja enese pärast. Ja kuhu võib see viia saja aasta pärast? Paistab, et see küsimus paneb järjest rohkem (ulme)kirjanike muretsema.

Oled ulmevallas proovinud kätt nii fantasy, SF-i kui ka õudusega. Milline neist on sulle kõige südamelähedasem? Mispärast just see?

Mida aeg edasi, seda rohkem ja rohkem ei tee ma fantasyl ja sf-l vahet. Suurem osa seni maailmas kirjutatud sf-st on olemuselt tegelikult fantasy. Õudus on kõige raskem žanr kahtlemata, sest selle eesmärk on panna lugeja tundma õudust. Või õigemini sellist õudust nagu lugedes tunda on võimalik. Ma arvan, et alternatiivajalugu ja ajaränd on mulle kõige südamelähedasemad. Miks alternatiivajalugu? Põrgut, ma ei tea. Kas pole lahe mõelda, milliste tühiste pisiasjade pärast oleks maailma ajalugu võinud hoopis teistsuguseks kujuneda. Ajaränd sellepärast, et see annab piiramatu võimaluse modelleerimiseks.

Millised sinu enda jaoks olulised alamžanrid on tal veel proovimata ning mis põhjustel? Näiteks ei meenu mulle kohe, et oleksid kirjutanud postapokalüptilises maailmas asetleidvat juttu.

Kas see postapokalüptika nüüd ikka on kohe omaette alamžanr? Ma ei ole kirjutanud näiteks küberpunkki, aurupunkki, militaarulmet, kosmoseooperit... hard sf-i ka ilmselt ei ole. Kosmoseulmet ma üldiselt ka kirjutanud ei ole ja sel põhjusel, et ma ei usu seda. Kosmoserände on võimalik lahendada ainult fantasys või sf-is ainult Päikesesüsteemi piires. Ajarännu lood on iseenesest samuti fantasy, ükskõik kui palju teaduslikke termineid seal juures tarvitada. Kui ma kirjutaks järje „Jõgeva elavatele surnutele“ oleks see ilmselt postapokalüptika. Küberpunk on ajalooline žanr, seda on ehk võimalik kirjutada teatava paroodia mõttes

Sinu puhul ei saa Melchiorist üle ega ümber. Ulmekirjanikuna said sa Eestis omajagu tunnustust – kuidas on tunne olla tunnustatud kogu Euroopas?

See on loll jutt, ma ei ole tunnustatud kogu Euroopas. Ma ei tea, kes sellist valet levitab. Paar tõlget on ilmunud, aga see on pisike piisk tohutu suures raamatuuputuses.

Kas pärast Melchiori lugude ilmumist nii soome kui prantsuse keeles on hakatud huvi tundma ka sinu varasemate ulmelugude vastu?

Mitte eriti. Põgusalt on päritud. Ulme on ikkagi hoopis teine nišš.

Oled olnud aastaid ametis Melchiori lugudega. Kas „Süvahavvast“ saab sinu comeback ulmežanrisse?

Melchiori kõrvale mahub aega ka ulme kirjutamiseks. Üks osa „Süvahavvat“ on ilmunud, las siis keegi otsustab ja ütleb, kas sellest sai comeback või ei saanud. Ma kirjutan „Süvahavvat“ edasi, peamiselt sellepärast, et televersioonid on abitud ja saamatud, kokkuhoiupoliitikaga filmitud ja stsenaariumi lugemata monteeritud. Ma tahaks väga kirjutada keskaegset alternatiivajalugu, aga see ei huvita Eestis kedagi. Pidevalt mõlguvad meeles paari ulmelühiromaani süžeed, aga ma ei leia seni piisavalt kindlust, et neid kirjutama hakata ja ega ei tea ka, kuhu neid avaldamiseks pakkuda.



Kuna mitmed vastused olid vägagi intrigeerivad, sai Indrekule veel mõned täpsustavad küsimused esitatud. Õnnetuseks oli aga autor vahepeal reisil ja nii jõudsid vastused meieni alles nüüd.

Metsavana.


Kas sa ise teksti "Roos ja lumekristall" ei pea küberpungiks?

No ei pea. Ma ei mäleta, et ma kirjutamise ajal oleksin tahtnud küberpunki teha... Ma ei ole selle žanri fänn ja ilmselt ei tunne selle mehhaanikat. See tekst oli seotud arvutiasjandusega ja üks tegelane oli seal umbes patsiga poiss, aga ainult see ei tee seda veel küberpungiks.

Kas nimetades küberpunki ajalooliseks žanriks pead silmas seda, et küberpunk kujutab sinule endast 80-ndatele iseloomulikku Sterling-Gibsoni loomingut ja tänapäevane kirjandus, nt "Accelerando" ei ole enam küberpunk vaid pigem tavaline SF?

Jah. See žanr sündis ajal, mil kogu arvutivärk oligi üksikute giikide hobi. Kui keegi oleks suutnud ette kujutada aastal 1982 tänapäevast maailma, oleks see olnud ilmselt küberpunk. Aga tänapäev ongi digiajastu ja kui siit sammuke edasi astuda, siis implantidega inimesed jms ei mõju enam mingipöörase pungina. Ma ei saa näiteks „Elysiumi“ pidada küberpunk filmiks. „Accelrandot“ ei ole ma lugenud. Aga ma nimetan küberpungiks jah, sellist 80-tel sündinud žanri, mis on üks väheseid ulmes, kus tegelik elu on ulmekirjanike fantaasiast kiiremini liikunud. Ma ei saa ka hästi aru, miks me peaksime tänapäeval kõigele kübervärgiga seotud kirjandusele pungi sildi külge riputama. See punklik tunnetus oli omane 80-tele, siis kui arvutid oligi mingi veidrus. Et tänapäevane digitemaatikaga kirjandus ei pea kindlasti punk olema.

Mainid, et peas mõlgub paari ulmelühiromaani süžeed aga ei tea kuhu neid pakkuda. Kas lahenduseks ei oleks kirjutada nende baasil eraldi ulmekogumik? Või sa kardad nii nende kui oma alternatiivajalooliste romaanide puhul, ostjate liiga nappi huvi ja seda, et teosed ei too piisavalt raha sisse.

Ma pean kohe ütlema, et Eestis ei mängi müüginumbrid autori sissetulekutes erilist rolli ja žanri mõttes pole vahet, mida sa kirjutad. Nii et, ei – asi ei ole sissetulekus, vaid pigem publiku puudumises. Ka eesti ulmehuvilist ei köida lood 12. sajandi Prantsusmaast. Teine asi on see, et „Loomingusse“ ei lähe ma žanriulmet pakkuma; lihtsalt sellepärast, et ulme ei peaks sellises ajakirjas ilmuma. „Vikerkaarega“ pole mul kunagi mingit puutumust olnud, ega nendel minuga. Kogumik jah oleks mingi lahendus. Aga siis sa kirjutad teksti valmis; ei avalda seda ja loodad, et ehk paari aasta jooksul koguneb veel mingit materjali, mida saab kokku panna. Ehk siis, et see tekst jääb määramata ajaks seisma. No ja kui see kogumik kunagi ilmubki, siis ei viitsi seda eriti keegi lugeda. Aga küllap mult mingi kogumik tuleb mõne aasta pärast.

Ehk siis äraelamise seisukohalt on vajalik kirjutada rohkem massidele, et poleks vaja teist sissetuleku allikat uuesti juurde muretseda?

Nagu ma ütlesin – asi ei ole selles. Žanrist sõltumata teenib autor enamvähem sama summa. Iseasi on kordustrükid, aga neid ei saa ju ette ennustada.

Kuipalju sul on õnnestunud üldse viimasel ajal Eesti ulmet lugeda. Ja mis teoseid pead kõige õnnestunumateks ja milliseid noori-vanu autoreid kõige lootustandvamateks?

On õnnestunud lugeda imevähe, nii et sellest ei olegi mõtet eriti rääkida. Ma usun üha enam, et kirjanikud oma lugemised ära lugenud (ja oma eelistused ja kiiksud paika saanud) ja enamik aega ja energiat kulub oma loomingule. Mul muidugi on nii uute kui vanade autorite kohta omad (eel)arvamused, aga ma ei hakkaks neid siinkohal praegu väga valjult välja ütlema.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0712)