Selline kaanepilt nagu on Siim Veskimehe värskel romaanil „Haldjaradade ahvatlused“, kutsub mind igatahes lugema. Tubli Siiri Kumari, aeg läheb ja oskused tõusevad. Oma fotograafitee alguses kujutas Siiri oma piltidel peaaegu eranditult noori, teismelisi tütarlapsi, kuid ajapikku hakkab tema objektiivi ette nüüd jääma juba ka veidi küpsemas eas naisterahvaid. Ei oska öelda kas see on juhus, või mitte, kuid selles suhtes on käesoleva teose puhul edasi liikunud nii kaanekunstnik kui kirjamees, sest sisu osas peab ka Siim Veskimehe kohta ütlema, et väide, nagu oleks Veskimehe naiskangelased tsementi valatult alati lapselikud ja kõvarinnalised, ei pea paika. Ehkki naistegelasi astub romaani lehekülgedel üles mitmeid, ei leia te siin ainsatki säärasele kirjeldusele vastavat. On suuri ja on väikseid, on ilusaid ja neid kelle kohta peategelase keel seda ütlema ei paindu, ent kõik nad on eranditult suurerinnalised. Eelarvamusega lugeja võib hakata ootusärevalt käsi hõõruma, kui loos astuvad üles pisikesed, lühema teismelise moodi haldjanaised, kuid mitmes kohas on selge sõnaga öeldud, et nad näevad siiski välja nagu täiskasvanud ja lapselikkust pole neis kröömi jagugi. Näha on, et autor kuulab kriitikuid, arvestab nendega ja laseb neile ninanipsu. Mis mulle eriti meeldib, on kirjaniku ja kunstniku sünergia, sest kui romaanis esimest korda kirjeldatakse haldjanaist, siis vastab peategelase nähtu päris palju kaanepildile, tsiteerin:
„Oldi ei saanud aru, kas haldjas oli ilus või mitte. Kord tundus ta imekaunina, kord elutu maskina. Seksikas oli ta küll /.../“
Mind, kes ma raamatupoes lasen end kaanepildist päris palju mõjutada, ajab tihtilugu hambaid kiristama, kui lugedes selgub, et kaanel on mingi suvaline asi, millel sisuga vaid väga kauge kokkupuude, kui üldse. Antud teose puhul vastab pakend sisule ja käesolev pakend äratas minus soovi sisuga tutvuda. Maastik linnaga, värvid, üldine kompositsioon, panen hindeks hea. Ainus mille kallal ehk noriks, oleks see haldjakõrv, mis tundub pildil veidi kunstlik.
Loo sisust. Meie peategelane on bioloog laulva keelega maalt, kellel on hämaramat sorti minevik. Ta palgatakse teadusekspeditsioonile Maa veelgi põhjapoolsetesse regioonidesse kui ta kodumaa ja satub seal läbi elukardetavate seikluste teistesse dimensioonidesse, kus avanevad maailmad täis muinasjutulisi tegelasi, et mitte öelda muinasjututegelasi, nagu näiteks haldjaid. Kõik jääb siiski liba- ja parateadusliku fantaasia piiridesse, sest kõige maagilise taga pole muud kui maalastele üle mõistuse käivad loodusseadused ja tehnikaimed. Ei saaks nüüd öelda, et maailmamudel, mida Veskimees kujutab, oleks midagi kardinaalset uut, võrdlusi võib tuua nii maailmakirjanduse suurnimedelt, kui ka Veskimehe enda varasemast loomingust. Ma ei hakkaksi ühtegi otseselt nimetama, kes huvi tunneb, saab nimekirja otse romaanist, sest peategelane on ulmelugemusega tüüp ja ei hoia seda vaka all.
Aga millest ma tegelikult rääkida tahtsin, on käesoleva arvustuse pealkirjaski mainitud murakamilikkus, mis mulle lugemise käigus silma torkas. Olen seda võrdlust kasutanud juba ühes varasemas arvustuses, kuid siinkohal on see taas paslik. Ma ei ole jaapani amerikaniseerunud kirjameest Haruki Murakamit just palju lugenud, vaid Norra metsa ja Kafkat mererannal, kui mõlemal korral on mulle tundunud veidi kummastavad tema romaanide peategelased, kes üldjuhul ei tee suurt midagi. Mitte selles mõttes, nagu nad ei satuks mingitesse sündmustesse ja sekeldustesse, ikka satuvad, kuid nad ise ei tee suurt midagi, et neisse sattuda või neid situatsioone kuidagi lahendada. Pigem lähevad nad lihtsalt vooluga kaasa, ulbivad nagu koolnud kalad, kõhud ülespoole punnis elujõge mööda alla-alla ja imestavad suurte pungis silmadega ringi tuiutades, et ei ta küll, mis nende ümber sünnib, tunnevad ajaviiteks igasuguseid tundeid, mõtlevad aeg-ajalt oma surnud ajus mingeid aeglasi kalamõtteid. Nende elul puudub üldjuhul eesmärk, ning see kuhu nad satuvad ja mida teevad ei ole nende arvates nende teha, vaid asjad lihtsalt juhtuvad nende ümber. Teised inimesed lükkavad ja tõukavad neid nagu tahavad, ning nood siis kas reageerivad või mitte. Üldjuhul ei reageeri, nad on suht inertsed, mõtlevad ainult oma sisimas, et ohohoh ja ahahah, ning olesklevad edasi. Veskimehe Haldjaradade peategelane on seekord samasugune murkamilik tüüp juhtunud. Ta ise ei tee midagi, et kuhugi minna, tal puuduvad tahtmised ja soovid ning kui kasutada Trubetsky laulusõnu, siis:
„Tal pole numbrit ega nime, pole midagi mis seoks. Kõik soovid on tast jäänud maha ja ta mõtted tehtud teoks.“
Selline tegelane, nagu ka suurerinnalised naised, on Veskimehe loomingus suhteliselt erandlik tüüp. Pigem on autori peategelased ikkagi konkreetse maailmanägemusega tegudeinimesed, kes ei kõhkle oma ideid ja unistusi ellu viimast. Ka Oldi, Haldjaradade peategelane, ei kõhkle püssi paugutamast ja vajadusel külmavereliselt mõrva sooritamist arutamast, kuid temas puudub igasugune säde ja initsiatiiv. Romaani lugedes kerkis mu kujutlusse huvitav võrdlus Tiit Tarlapi Lõhestusjoone peategelasega. Kui Tarlapi muinaskauboi mõtles, analüüsis ja planeeris lehekülgede kaupa lausa tüütuseni, siis Veskimehe Oldi ei mõtle ega tunne üldse mitte midagi. Võib-olla „mitte midagi“ on minu poolt ülepingutamine, sest aeg-ajalt ta mõtles, et „külm on“, „janu on“, „keppi tahaks“, aga need olid siiski pigem füsiloloogilised põhivajadused kui et homo sapiensi väärilised mõtted-tajud. Kui tuua näide eesti autorite sarnasest loomingust, siis Sündmuste Horisondi sarjas ilmunud Algolagnia peategelane oli ka sarnane tegelane, kuid tema oli selle kamba kolmas versioon – ei mõtle midagi, ega tee midagi, ning isegi ei reageerinud eriti välistele ärritajatele. Haldjaradade Oldi kiituseks peab ütlema, et ta reageeris vähemalt välistele ärritajatele, kuigi ei võtnud nende suhtes ette rohkem kui esmane reageering: keegi tulistab mind, lasen vastu; rünnak lõppes, mina siis ka enam ei lase; alasti kaunitar surub end minu vastu – armatsen; enam ei suru – ei armatse. Veidi puudust tundsingi tegelase sellistest mõtetest nagu: Miks ma teen neid asju mida ma teen? Kuhu ma oma tegevusega tahan jõuda? Mis on minu eesmärk peale esmase ellujäämise? Kas see mis ma teen on õige? Mida ma arvan neist olenditest kes mind ümbritsevad? Kas saaks ka kuidagi teistmoodi teha? Milleks see kõik, kui see kuhugi ei vii?
Siiski tahaksin välja tuua leheküljelt 64 ühe lause, mis pani mind õhku ahmima. Nimelt seal kirjeldati haldjakeele kõla järgmiselt:
„Selles oli taevasse tõusvat pääsukest, südasuvel põlismetsa all voolavat kristallselget oja ja kauguses heiastuvaid kõrgmägesid.“
Pagan võtaks, ütlen ma selle peale, Veskimees on ju sündinud romantik, oskab küll kui tahab. Kahju, et see jäi vaid üksikuks sääraseks virvenduseks. Romaanile oleks väga palju juurde andnud, kui peategelane oleks tundnud midagi säärast iga kord kui sattus mõne haldjanaise lähedale (tunda vikerkaarevirvendust kui Oldi satub mõne haldjamehe lähedusse, kes iseenesest ka ju ebamaised tegelased, oleks vist küll poliitiliselt korrektne, kuid nii autori kui minugi jaoks siiski vist veidi liig :P ).
Kuna romaan tundub olevat sarja avaosa, siis loodetavasti Oldi edaspidi areneb ja hakkab otsima oma kohta maailmas, mõtlema, et mispärast miks ja mispärast kuhu, ning seab endale mingi pikemaajalise eesmärgi, mis romaanile ka süzee annab. Näiteks nagu Veskimehe eelmine romaanis „Lõputu juuni“, mis mulle oma sihikindla peategelase ja selge süzee poolest positiivse mulje jättis, lugeda soovitan ning mille pärast „Haldjarajadki“ kõhklematult kätte haarasin (lisaks kaanepildile).
Kokkuvõtteks ütleksin, et veidi jäi nõrgapoolseks, ning seda just peategelase initsiatiivikuse ja tundeelu osas. Vaatame mis järgmine osa toob, igatahes näitas autor end selgelt arenguvõimelisena.