Tõlkinud Silver Sära

Me lahkusime koos Frank Ingletoniga Londonist juuli alguses, kavatsedes veeta vähemalt kaks kuud Cornwallis. See ei pidanud mingil juhul olema ainult puhkus, sest tema tegevusalaks oli eelajalooliste tsivilisatsioonide jäänuste uurimine, mida selles ajaloolises piirkonnas nii müstiliselt rohkesti leitakse, ja mina töötasin raamatu kallal, mis oleks pidanud juba valmis saama, aga mis oli lõpetamisest ikka veel kahetsusväärselt kaugel. Loomulikult pidid läheduses lõõgastuseks olema väike golfiväljak ja väike mererand suplemiseks, aga me mõlemad olime tõsiselt oma töö kallal ja kavatsesime enne tagasipöördumist oma tegemistega oluliselt edasi jõuda.
St Caradoci küla näis kõige järgi otsustades meie projektide jaoks väga sobilik, sest selle läheduses olid varemed, mida ükski arheoloog polnud põhjalikult uurinud, ja selle asukoht kaardil – kaugel mis tahes tuntud turismikeskusest – lubas mõistlikku vaikust ja rahu. See pakkus ka meeldivaid puhkevõimalusi: hotellihoovi lähedal seisis sümpaatselt keerulise golfiraja juures klubihoone ja viieminutilise jalutuskäigu kaugusel üle düünide, mille vahel golfiaugud paiknesid, asus rand. Hotell oli mugav ja tol hetkel pooltühi ning õnn näis meie ettevõtmistele naeratavat. Seetõttu seadsime end ilma kaugemaid plaane tegemata sisse. Frank kavatses enne lahkumist külastada teisi kohti selles piirkonnas, aga siin, miili kaugusel hotellist, asus see kummaline monoliitide sõõr, otsekui miniatuurne Stonehenge, mida tunti Penruthi Nõukogu nime all. Frank rääkis mulle, et seda oli alati peetud mingisuguseks druiidide kultuspaigaks, aga ta kahtles selles järelduses ja tahtis seda ise üksikasjalikult uurida
Ma läksin koos temaga sinna õhtusel jalutuskäigul meie saabumise teisel päeval. Kõige lühem tee oli mööda liivaluiteid ja siis järsust rohusest nõlvast üles kõrgendiku haritud põllulappidele. Üle nende maisipõldude viis meie sihtpunkti juurde väga kitsas rada ja kollase vilja taustal võis juba kaugelt näha süngeid, musta värvi kivirünki, mis nelja või viie jala kõrgustena seal ringikujuliselt seisid. Ehkki kogu ümbritsev maa oli põldudeks küntud, polnud ükski ader ringi sisemust puudutanud, ja selle seesmist osa kattis vana kriidikõrgendike murumätas, lühike ja sametine, kus kohati kasvas väikeste kobaratena liivateid ja kellukaid. See näis arusaamatu – ader oleks saanud monoliitide vahel edasi-tagasi liikuda ja pool aakrit maad oleks võidud muuta viljakandvaks.
„Aga miks pole seda läbi küntud?“ küsisin.
„Oh, sa viibid ebausu ja iidsete nõiduste maal,“ vastas ta. „Neid ringe ei puudutata kunagi ega kasutata põllumaana. Ja kas sa näed, et see üle põldude kulgev rada, mida mööda me tulime, teeb siit ringi ümber ega jookse läbi selle. Seal kaugemas küljes läheb see jälle samas suunas edasi, kui on ringi ümber teinud.“
Ta naeris.
„Selle maa põllumehest omanik oli siin, kui ma hommikul mõningaid mõõtmisi tegin,“ ütles ta. „Ma märkasin, et ta läks ringi, ja kui ta koer mingi huvitava lõhna peale sisse tuli, kutsus ta selle tagasi, andis võmmu ja käratas: „Tule sealt seest ära ja ära enam kunagi sinna mine.“
„Aga miks see nii on?“ küsisin mina.
„Sellega on seotud mingi asi, mingi needus või jumalateotus. Kahtlemata nad arvavad – nagu arheoloogidki –, et see koht on olnud druiidide tempel, kus toimetati kohutavaid riitusi ja toodi inimohvreid. Aga nad kõik eksivad. See pole kunagi tempel olnud, see oli Nõupidamiskamber ja selle nimi Penruthi Nõukogu kinnitab seda. Kahtlemata oli siin kusagil ka tempel ja oh kuidas ma tahaksin selle üles leida.“
Küla juurest mööda seda järsku libedat nõlva üles ronida oli olnud pingutav ettevõtmine ja me istusime ringi sees maha, nõjatudes seljaga vastu kahte kõrvuti seisvat kivi, ja kui me seal niimoodi puhkasime, selgitas Frank mulle oma veendumuste tagamaid.
„Kui sa viitsiksid need kokku lugeda,“ rääkis ta, „siis saaksid sa kokku kakskümmend üks monoliiti, millest kahe vastu sina ja mina praegu toetume, ja kui sa tahaksid ära mõõta nendevahelised kaugused, siis näeksid sa, et need kõik on võrdsed. Iga kivi kujutab endast tegelikult kahekümne ühest koosneva nõukogu liiget. Aga kui see koht oleks olnud tempel, siis oleks kahe idapoolsema kivi vahel olnud suurem distants, sest seal pidi olema templi värav, mis avanes päikese poole, ja kusagil sõõri sees, tõenäoliselt täpselt keskel, oleks pidanud olema suur lame kivi, mida kasutati ohverdamiseks ja kus kahtlemata toodi ka inimohvreid. Või kui kivi oleks kadunud, siis oleks selle endises asukohas lohk. Need on templi äratuntavad tunnused ja siin need puuduvad. On alati arvatud, et see oli tempel, ja seda on taolisena kirjeldatud. Aga ma olen kindel, et minul on selles asjas õigus.“
„Aga kusagil siin siis on tempel?“ küsisin.
„Kindel see. Kui üks taoline eelajalooline asula oli piisavalt suur, et omada nõukogu, siis oli sellel kindlasti oma tempel, ehkki selle jäänused on väga tõenäoliselt hävinud. Kui maa ristiusustati, siis vana religiooni – kui seda saab kutsuda religiooniks – hakati pidama jumalateotuseks ja need kultusekohad hävitati, samamoodi nagu israeliidid hävitasid Baali hiied. Aga ma kavatsen siin kõike väga põhjalikult uurida, võib-olla on seal all mõnes metsas varemed. See on täpselt selline kauge koht, kus tempel võis purustamisest pääseda.“
„Ja mis muistne religioon see oli?“ küsisin.
„Sellest on väga vähe teada. Kindlasti polnud see armastuse, vaid hirmu religioon. Jumalad olid looduse pimedad jõud, ilmutades end tormide, hävingu ja katkuna, ja neid tuli rahustada inimohvritega. Ja preestrid tegelesid loomulikult maagia ning nõidusega. Nemad moodustasid valitseva klassi ja hoidsid oma võimu hirmu abil. Kui sa neid solvasid, kutsuti sind üsna kindlasti kohale ja öeldi, et jumalad nõuavad järgmiseks suviseks pööripäevaks, kui hommikupäikese esimesed kiired paistavad läbi templi idapoolse värava, sinu vanemat poega vereohvriks. Neil päevil oli tark olla korralik usklik.“
„Tänapäeval tundub see rahuliku piirkonnana,“ ütlesin. „Vanade jumalate templid on tühjad.“
„Jah, aga on ebaharilik, kui kaua vana ebausk püsib. Vähem kui aasta tagasi toimus Penzance´is nõiakunstiga seotud kohtuasi. Ühel siin lähedal elanud farmeril hakkasid loomad kuhtuma ja surema ja ta läks ühe vana naise juurde, kes väitis, et loomadele on loits peale pandud, ja et kui mees maksab talle, siis võib ta selle maha võtta. Mees muudkui maksis ja maksis ning lõpuks väsis sellest ja kaebas naise kohtusse.“
Ta heitis pilgu kellale.
„Teeme enne õhtusööki väikese jalutuskäigu,“ tegi ta ettepaneku. „Me võiksime tagasi minna mitte sama teed pidi, vaid hoopis eespoolsest mäenõlvast alla ja siis läbi metsa. Need tunduvad üpris põnevad.“
„Ja võivad peita endas paganlikku templit,“ laususin püsti tõustes.
Me kõndisime ümber viljapõldude ja avastasime raja mäenõlval kasvavas suures männimetsas. Puud ei olnud väga võimsad ja edelatuul, millele nad olid avatud, oli neid kamminud ja oksad maa poole surunud. Aga ladvaosad olid väga tihedad ja sügavamale metsa sukeldudes leidsime end kummalises sünges hämaruses. Puude all puudus igasugune alustaimestik, maapinda kattis tihe ja sile männiokaste kiht ning sambataoliselt sirgelt kerkivate puutüvede ja tihedatest okstest katuse all meenutas see koht looduse ehitatud suurt halli. Pea kohal ei liikunud vähimatki tuuleõhku ja oli nii vaikne ja hämar, et võis kergesti tekkida veendumus, nagu jalutaksid sa mõne suure siseruumi sammaskäigus. Mändide lõhn hõljus tihedalt õhus nagu viirukihõng ja samme polnud kuulda, sest jalad astusid otsekui mahalaotatud vaibal. Puude vahel ei lennanud linde ega olnud kuulda, et nad vastamisi siristaksid – ainuke heli oli kärbeste pominataoline sumin, mis kõlas kui mingisugune lõputult jätkuv oreliheli.
Väljas värske meretuule käes oli olnud piisavalt palav, aga seal, kus üldse mingit tuuleõhku tunda ei olnud, oli lämmatavalt raske olla, ja kui me üha sügavamale hämarusse tungisime, tajusin mingisugust ängistavat survet, mis aina kasvas. See koht muutis rahutuks ja näis olevat nähtamatutest olevustest tulvil. Ja sama pidi kujutlema ka Frank.
„Mulle tundub, et meid jälgitakse,“ ütles ta. „Puutüvede tagant piiluvad meid silmad ja me ei meeldi neile. Miks mind küll selline rumal mõte vaevama hakkas?“
„Äkki on see Baali hiis?“ pakkusin. „Üks, mis on hävitamisest pääsenud ja mõrtsukpreestrite hingedest tulvil?“
„Oleks see vaid nii,“ lausus Frank. „Siis võiksime otsida teed templi juurde.“
Ühtäkki osutas ta ettepoole.
„Halloo, mis asi see on?“ küsis ta.
Vaatasin ta sõrme suunda ja pooleks sekundiks tundus mulle, et nägin puude vahel liikumas midagi valget ja helendavat. Aga enne, kui ma jõudsin täpsemalt uurida, oli see kadunud. Kuumus ja raske õhk olid vist hakanud mu närvidele mõjuma.
„Nojah, see ei ole meie mets,“ ütlesin. „Minu meelest on ka teistel inimestel õigus siin ringi kõndida. Aga mul on nendest puutüvedest kõrini, ma tahan, et see mets juba ükskord otsa saaks.“
Samas ma nägin, et eespool läheb valgemaks, tihedalt kasvavate puude vahelt hakkas paistma päikesevirvendust ja õige pea jõudsime viimase puuderivini. Taas nägime päevavalgust ja tundsime meretuule paitust nägudel – tundus, nagu jõuaksime mingisugusest inimestest tulvil ja õhuta hoonest välja vabasse õhku.
Metsast väljudes nägime meeldivat maastikku: meie ees avanes lai, madalikule tüüpilise muruga kaetud lagendik, sile ja vana nagu kivisõõri sees kasvanud madal rohi, mida ilmestasid liivatee, jumika ja karukeele õied. Otse üle selle kulges rada, mida mööda olime kõndinud, ja hakates üle serva allapoole astuma nägime ootamatult erakordselt lummavat väikest madalat kahekorruselist maja, mis seisis aiapeenarde ja muruga ümbritsetud väikeses õues. Selle taga kerkivat küngast oli kunagi kasutatud ilmselt kivimurruna, aga väga ammu, sest nüüd olid püstloodis seinad luuderohtu ja koeranaerist täis kasvanud ja nende all asus veesilm. Muruplatsi taga ja kõrval seisis puudesalu – valgepöögid ja kased –, mis ümbritses pooleldi lagendikku, kus maja ja aed paiknesid. Maja ise, mida lämmatasid kuslapuud ja ronifuksiad, tundus olevat tühi, sest korstnatest ei tõusnud suitsu ja akendele olid katted ette tõmmatud. Kui me ümber madala tara nurga keerasime, sai see mulje kinnitust, sest värava juures oli silt, mis teatas, et maja on möbleeritud ja välja üürida ja juhis, et vastav soov tuleb esitada St Caradocis resideeruvale maaklerile.
„Aga see on ju miniatuurne paradiis,“ ütlesin mina. „Miks me ei võiks…“
Frank katkestas mind.
„Loomulikult pole mingit põhjust, miks me ei võiks,“ ütles ta. „Tegelikult on olemas kõik põhjused, miks me peaksime. Võõrastemaja juhataja ütles mulle, et järgmisel nädalal läheb hotell rahvast täis, ja ta küsis, kui kauaks me jääme. Homme hommikul uurime seda asja, otsime maakleri üles ja võtame võtmed."
Järgmisel hommikul avasid võtmed meie pilgule maja võluva sisemuse, mis langes hästi kokku selle välisilmega, ja sama suurepärane oli asjaolu, et maakler sai meile pakkuda ka teenijaskonna. See koosnes trullakast ja asjalikust Cornwalli naisest, kes koos talle abiks oleva tütrega pidi tulema igal hommikul vara kohale, jääma sinna kuni õhtusöögi serveerimiseni ja minema siis tagasi oma majakesse St Caradocis. Kui see meile sobis, siis oli ta valmis tööle asuma kohe, kui me otsustame selle väikese maja üürile võtta. Tuli siiski arvestada, et ta ei jää sinna ööseks. Kui saime kinnitust, et ta on puhas ja vilunud kokk ja igas muus mõttes kompetentne, ei hakanud me rohkem uurima ja seadsime end kahe päeva pärast sisse. Üüri küsiti meilt ebaharilikult vähe ja minu kahtlustav meel manas majas ringkäiku tehes silme ette puuduva veevärgi või pliidi, mis läheb küll tulikuumaks, ent jätab ahjud külmaks nagu arktilise öö. Aga ükski taoline tuju rikkuv üllatus meid ei oodanud. Proua Fennell keeras kraane ja liigutas siibreid ja vaadanud maja asjalikult läbi, kinnitas pühalikult, et meil saab olema väga mugav. „Aga ööseks lähen ikka oma koju, härrased,“ lausus ta, „ja ma luban, et kella kaheksaks hommikul on vesi kuum ja teie hommikusöök valmis.“
Me kolisime sisse samal õhtupoolikul. Meie kraam oli tund aega varem kohale saadetud ja kui me sinna jõudsime, olid reiskohvrid juba lahti pakitud, riided kappidesse paigutatud ja tee elutoas auramas. See ja selle kõrval asuv väike parkettpõrandaga söögituba moodustasid esimese korruse eluruumid. Söögitoa kõrval oli köök, mille võimalustega oli pr Fennell juba rahule jäänud. Teisel korrusel oli kaks korralikku magamistuba ja köögi kohal kaks väiksemat teenijatuba, mis pidid meie elukorraldust arvestades tühjaks jääma. Kahe magamistoa vahel oli vannituba, kuhu kummastki avanes uks. Kahe majas elava sõbra jaoks ei saanud miski olla ideaalsem ja midagi polnud üleliia. Proua Fennell pakkus meile imetlusväärse lihtsa õhtusöögi ja kella üheksaks oli ta köögiukse lukku keeranud ning lahkunud.
Enne magama heitmist jalutasime aias ja imestasime vedamise üle. Hotellis, mis oli juhataja jutu järgi hakanud juba rahvast täituma, oleks söögituba olnud sel õhtul lärmakas, saal inimesi täis ja kindlasti oli meeldiv vaheldus pesitseda selles rahulikus väikeses, aga ruumikas majas, kus meid teenindasid isiklikud abilised, kes saabusid koidu ajal ja lahkusid õhtul. Jäi üle vaid näha, kas see täiuslik teenijanaine, kes oli köögis nii asjatundlik, on ka hommikul sama täpne.
„Aga ma ei saa aru, mis tema ja ta tütar ei taha öösiti siin olla,“ ütles Frank. „Nad elavad kahekesi all külas. Võiks arvata, et nad sooviksid oma majaukse lukku keerata ja säästa end hommikusest ja õhtusest kõmpimisest.“
„Karjainstinkt,“ ütlesin mina. „Neile meeldib teada, et nende läheduses, vasakul ja paremal, on inimesi. Minu meeldib teadmine, et inimesi ei ole. Mulle meeldib…“
Me pöördusime vesteldes aiavärava juurde, kus oli rippunud silt maja üürile andmise kohta, ja mu pilk libises hajameelselt üle lageda madalama niidu selle taga ja kohal kerkiva mustava metsaviiruni. Ja hetkeks ereda sähvatusena, mis kohe kustus, nägin ma seal valgust, otsekui oleks tõmmatud tikku, mis ei läinud põlema, See oli nähtav ainult sekundi jooksul, aga see pidi olema kusagil metsa sees, sest hele välgatus oli valgustanud männipuu tüve.
„Kas sa nägid seda?“ küsisin Frankilt.
„Valgust metsas?“ küsis ta. „Jah, seda on juhtunud mitu korda. Ainult hetkeks ja siis kaob jälle. Arvatavasti mõni talumees, kes on koduteel.“
See näis väga mõistliku järeldusena ja miskipärast ei tahtnud ma sellele sügavamalt mõelda, mu teadvus kiirustas sellega nõustuma. Lõppude lõpuks, kes kõnniks veel tõenäolisemalt läbi metsa kui mitte mägismaa farmerid St Caradoci „Punase Lõvi“ sulgemise ajal?
Ma ärkasin järgmisel hommikul väga sügavast unest selle peale, et sisse astus pr Fennell, kes tõi kuuma vett. Ma pidin pingutama, et taas ärkvelolekumaailmaga harjuda. Mulle tundus, et olin näinud väga selget und tumedatest ja hämaratest asjadest ning ohtlikest kohtadest, ja ehkki ma olin kindlasti maganud umbes kaheksa tundi järjest, tundsin end kummaliselt uimaselt. Hommikusöögi ajal oli Frank sõnakehvem, kui tal kombeks oli, aga siis tegime ikkagi plaane alanud päevaks. Ta ütles, et tahab minna taas metsa avastama, sellal kui mina oma tööd teen. Pärastlõunase golfiringi järel jooksime koos teed. Enne, kui ta ära läks ja mina oma asju tegema hakkasin, jalutasime kuumast hommikupäikesest õhkuvas vaikses aias ringi ja õnnitlesime end veel kord, et olime vahetanud hotelli selle paiga vastu. Läksime kivimurruna kasutatud kalju alla veesilma juurde, kust mina pöördusin tagasi maja poole ja tema omakorda suundus rohtukasvanud rada mööda valgepöökidest ja kaskedest koosnevasse metsatukka, millest ma rääkisin, et asuda oma avastusretkele. Aga ma polnud veel üle muruplatsi jõudnud, kui kuulsin, kuidas ta mind hüüdis.
„Tule korraks siia,“ hõikas ta, „ma leidsin midagi huvitavat.“ Läksin tuldud teed tagasi ja puude vahele astudes nägin teda seismas kõrge musta värvi graniitrahnu juures, mille samblaroheline ülemine osa ulatus üle alustaimestiku.
„See on monoliit,“ ütles ta erutatult. „See on samasugune nagu need seal kivisõõris. Võib-olla on siin olnud veel üks ring, aga see võib olla ka templikivi. See on sügaval maa sees, näib, nagu see olekski oma õigel kohal. Vaatame, kas leiame siit metsatukast veel mõne.“
Ta tungis edasi rajast paremat kätt tihedalt kasvavate puude vahele ja mina, nakatudes tema entusiasmist, hakkasin uurima vasakut poolt. Õige pea leidsin ma veel ühe esimesega sarnase kivi ja minu avastushõikele vastas kajana tema oma. Tasuks intensiivse otsimise eest leidis ta veel ühe ja kui ma kivimurru veesilma juures metsasalust välja astusin, sattusin viiendale, mis oli kukkunud otseti veepiiril kasvavatesse kõrkjatesse.
Nendest leidudest tekkinud õhina järel loobusin ma loomulikult kavandatud kabinetitööst. Planeeritud golfiringi jätsime samuti tegemata ja kui me olime söönud korraliku lõunasöögi, jõudsime enne õhtut kindlaks määrata kogu paiga umbkaudse skeemi. Enamik kividest paiknesid maja poolringina ümbritsevas metsasalus ja mõõdulindi abil selgus, et need asuvad üksteisest võrdsel kaugusel, kuid ringi idapoolsete kivide vahe on täpselt kaks korda pikem. Majast lõuna poole jääval kaldapealsel oli mitu kivi puudu, aga pärast kaevamist oletatavates kohtades leidsime mulla seest igas paigas graniiditükke, mis näitasid, et kivid olid lõhutud ja kasutatud tõenäoliselt ehitusmaterjaliks, ja see Franki oletus leidis kinnitust siis, kui avastasime graniidikamakaid sama maja seinast, kus me elasime.
Ta oli üles märkinud kivide umbkaudse asukoha ja ta ulatas mulle paberi, kuhu oli oma plaani joonistanud.
„Kahtlemata on see tempel,“ ütles ta, „idas on see topeltintervall, millest ma sulle rääkisin ja mis oli selle väravaks.“
Ma vaatasin tema joonistust.
„Siis seisab meie maja täpselt selle keskel,“ ütlesin.
„Jah. Mis vandaalid need küll olid, et selle täpselt siia ehitasid,“ lausus ta. „Tõenäoliselt asub ohvrikivi kusagil selle all. Issand jumal, proua Fennell, õhtusöök valmis? Mul polnud aimugi, et kell on juba nii palju.“
Taevas oli pärastlõunal pilve tõmmanud ja sellal, kui me õhtust sõime, hakkas tugevalt vihma sadama ja äike kõmistas mere kohal. Pr Fennell tuli sisse, uuris meie järgmise päeva toidusoove ja kuna kõik märgid näitasid, et lähenemas on tugev torm, küsisin, kas tema ja ta tüdruk ei tahaks ööseks kohale jääda, et pääseda läbi ligunemisest.
„Ei, tänan, ma lähen nüüd ära,“ ütles naine. „Meil Cornwallis ei panda märjaks saamist pahaks.“
„Aga see pole teie reumale hea,“ ütlesin mina. Ta oli maininud, et kannatab selle haiguse käes.
Katmata akende taga välgatas üpris hele välgusähvatus ja vihma ladistas veelgi tugevamalt.
„Ei, ma lähen nüüd ära,“ ütles ta, „sest juba on hilja. Head ööd, härrased.“
Me kuulsime, kuidas ta köögiukse lukku keeras, ja varsti pärast seda möödusid tema ja ta tütre kogud aknast.
„Isegi mitte vihmavarjusid,“ tähendas Frank. „Enne kui nad alla jõuavad, on nad läbimärjad.“
„Ma ei saa aru, miks nad siia jääda ei taha,“ ütlesin mina.
Frank asus peagi homseid plaane ette valmistama. Maja, nagu ta väitis, asus täpselt templi keskel. Täielike mõõtudega põrandaplaan oli kõik, mis tal homseks vaja läks, ja pärast elutoa, koridori ja söögitoa mõõtmist asus ta köögi kallale. Mina võtsin samal ajal ette töö, mida olin kavatsenud teha hommikul, ja lootsin enne magama heitmist vähemalt kaks tundi sellele pühenduda. Mul oli üpris keeruline keskenduda ja mõnda aega maadlesin valede alguslausetega ning tõmbasin kirjutatu maha, aga varsti saavutasin parema vormi ja olin juba rõõmsalt teemasse süvenenud, kui ta mind köögist hõikas.
„Oh, ma ei saa tulla,“ vastasin, „ma teen tööd.“
„Ainult korraks, palun,“ hüüdis ta.
Ma panin sulepea käest ja läksin tema juurde. Ta oli köögilaua kohalt nihutanud ja rullinud kõrvale villase põrandavaiba.
„Vaata siia!“ ütles ta.
Põrand oli kaetud kohaliku kiviga, tõenäoliselt maja kõrval asuvast kivimurrust. Aga keskel paiknes piklik graniiditahvel, mille mõõtmed olid umbes kuus korda neli jalga.
„See on ikka üks neetud suur kivi,“ märkisin. „Kummaline, et nad võtsid vaevaks selle siia vedada.“
„Nad ei vedanudki,“ ütles Frank. „Ma olen kindel, et see oli juba siin, kui nad põranda ladusid!“
Siis ma mõistsin.
„Ohvrikivi?“ küsisin.
„Loomulikult. Graniidist ja otse templi keskkohas. See ei saa miski muu olla.“
Korraga tabas mind mingisugune õudusevärin. Sellele samale kivile asetati emade käte vahelt rebitud noored poisid ja tüdrukud, käed ja jalad kinni seotud, ja preester, katnud ühe käega ohvri silmad, surus ränikivist noa siledasse valgesse kõrisse, saagides läbi kudede, kuni läbilõigatud arterist purskas veri… Franki käes oleva küünla hubiseva leegi valgel näis kivi märg ja tumedalt helkiv, ja kas oli see heli tõesti vaid katusel rabistava vihma ladin või hoopis trummipõrin, mis pidi summutama ohvri karjeid…?
„See on võigas,“ ütlesin. „Ma soovin, et sa poleks seda leidnud.“
Frank oli selle kõrval põlvili ja uuris kiviplaadi pinda. „Ma ei saa öelda, et ma sinuga nõustun,“ lausus ta. „See on lihtsalt viimane tunnismärk minu avastuse õigsuse kohta. Pealegi, oleksin ma selle leidnud või mitte, see oleks ju ikkagi siinsamas.“
„Olgu, ma lähen teen oma tööd edasi,“ sõnasin mina. „See on mõnevõrra rõõmsam kui ohvrikivid.“
Ta naeris.
„Ma loodan, et see on sama huvitav,“ ütles ta.
Kui ma tagasi läksin, siis selgus, et ei ole, ja kuidas ma ka ei püüdnud, ma ei suutnud tabada seda huvi, mis on vajalik mis tahes töö edenemiseks. Mu pilk ei suutnud püsida sõnadel, mida ma kirjutasin, ja mis puutub mu mõtetesse, siis libisesid need vaid väga pealiskaudselt üle sellest, mis nõudis keskendumist ja tähelepanu. Neil oli tegevust mujal. Ma leidsin end silmitsemas toa varjulisi nurki, aga seal ei olnud midagi, ja mu hingele hakkas rõhuma mingisugune imelik pimedus, tumedam kui see, mis rõhus seda maja. Sellega segunes hirmutunne, ehkki ma ei saanud aru, mida ma kardan, aga peamiselt oli see mingit sorti meeleheide ja masendus, seni veel kauge ja ebamäärane, aga see oli haaramas mind vaikselt oma haardesse… Kui ma seal niimoodi istusin, sulepea ikka veel käes, ja püüdsin neid häirivaid ja rahutukstegevaid tundeid analüüsida, kuulsin köögist, mille ukse olin tagasi tulles lahti jätnud, Franki ärevat hõiget.
„Halloo!“ hüüatas ta. „Mis asi see on? Kas seal on keegi?“
Hüppasin toolilt püsti ja läksin tema juurde. Ta seisis pliidi lähedal, hoides küünalt kõrgel, ja vaatas aeda viiva ukse poole, mille pr Fennell oli lahkudes lukku keeranud.
„Mis lahti?“ küsisin.
Ta pööras pea minu poole, ehmatades mu häält kuuldes.
„Kummaline,“ ütles ta. „Ma mõõtsin parajasti kivi, kui mulle tundus, et nägin silmanurgast, et see uks on lahti. Aga see on ju lukus, eks ole?“
Ta katsus linki, aga uks oli päris kindlasti lukus.
„Optiline meelepete,“ ütles ta. „Olgu, praeguseks on siin kõik. Aga milline õhtu! Rõhuvalt kõhe, kas pole? Ja õhk seisab täiesti paigal.“
Me läksime tagasi elutuppa. Ma panin oma vaevaliselt edeneva käsikirja kõrvale ja me võtsime välja kaardipaki, et mängida piketti. Aga pärast esimest partiid tõusis ta haigutades püsti.
„Ma tõesti ei usu, et suudan järgmise mängu lõpuni ärkvel püsida,“ ütles ta. „Ma olen nii unine. Lähme hingame natuke värsket õhku – sadu näib olevat lõppenud – ja heidame siis magama. Või on sul plaanis veel tööd teha?“
Ma polnud kavatsenud tööga jätkata, aga tema ettepanek sundis mind meelt muutma ja veel kord proovima. Mind rõhus mingisugune salapärane ängistus ja kõige targem tegu oli sellega võidelda.
„Ma üritan veel pool tundi,“ ütlesin, „ja vaatan, kuidas see kulgeb,“ ja järgnesin talle maja esiukse juurde. Nagu ta õigesti ütles, oli sadu lakanud, aga pimedus oli läbitungimatu ja ettevaatlikult jalga jala ette tõstes astusime kruusarajal mõned sammud maja nurga poole. Seal valgustas lamp elutoa aknast ringikujuliselt maapinda ja näha olid vihmaveest läikivad lillepeenrad. Ehkki oli öö, oli väljas endiselt nii palav, et kruusarada auras. Midagi muud polnud näha, ei muruplatsi ega mäenõlva, mis viis üles männimetsani. Kuid seal niimoodi seistes nägin ma kõrgemal, samamoodi nagu eelmisel õhtul, valgust liikumas. Nüüd tundus see aga olevat metsast väljaspool, sest selle kulgemist ei katkestanud puutüved.
Ka Frank märkas seda ja osutas sõrmega.
„Täna on liiga märg,“ ütles ta, „aga ma teen ettepaneku minna homme õhtul sinna üles ja vaadata, kes need öised uitajad on. See tuleb siiapoole ja seal on veel üks.“
Samal hetkel nägime, kuidas süttis kolmas tuli ja kadus kohe.
Ma tegin teoks oma kavatsuse üritada veel töötada, aga sellest ei tulnud midagi välja, ja varsti märkasin, et mu silmad hakkavad kinni vajuma lehekülje kohal, mis koosnes ainult mahakriipsutustest. Mu pea vajus rinnale ja ma jäin tukkuma, tukastusest sai uni ja kui ma üles ärkasin, nägin, et lamp on lõpuni põlenud ja taht hõõgub. Mulle tundus, et ma olen tulnud tagasi kusagilt väga kaugest kohast, ja ainult pooleldi ärkvel olles süütasin küünla, puhusin lambi ära ja astusin akende juurde, et need riivi panna. Ja siis jättis mu süda löögi vahele, sest mulle näis, et keegi seisab õues ja vaatab läbi klaasi sisse. Aga see pidi olema unesegane ettekujutus, sest kohe siis, taas täiesti ärkvel, jõllitasin ma iseenda peegeldust, mille heitis aknale küünlaleek. Ma ütlesin endale, et see, mida ma nägin, ei saanud olla miski muu, aga kui ma trepiastmete kääksudes teisele korrusele läksin, küsisin endalt, kas ma ikka tõesti usun seda…
Kui ma pärast pikka, aga mitte kosutavat ööd järgmisel hommikul riidesse panin, hakkasin pead murdma ühe ammuse unustatud asja üle, millele olin üritanud eelmisel päeval seletust leida. Elutoas seisis raamaturiiul paari või kolme tosina köitega ja valinud neist ühe või kaks, olin märganud nende sisse kirjutatud Samuel Townwicki nime. Ma teadsin, et olin näinud seda nime mõned kuud tagasi mingisuguses ajalehes, aga ma ei suutnud meenutada konteksti, millega see seondus. Aga nime kordumise järgi nendes raamatutes oli loogiline oletada, et tegu oli selle maja omanikuga. Seda üürile võttes ei olnud mehe nimi välja tulnud, sest maakleril oli täisvolitus ja meie kahe nädala eest ette makstud summa järel oligi leping sõlmitud. Aga tol hommikul jäi see nimi mind ikkagi kummitama ja kuna mul oli St Caradocis ka natuke muud tegemist, otsustasin sinna jalutada ja maakleri käest asja konkreetselt järele küsida. Frank oli oma plaaniga liiga hõivatud, et minuga kaasa tulla, nii et asusin üksinda teele.
Rusutuse ja sünge eelaimduse tunne oli sel hommikul rõhuvam kui eales varem ja see kuues meel, mis ei vaja toimimiseks kõne ega keelt, ütles mulle, et mu sõber tunneb sama seletamatut raskust. Aga kui ma jõudsin majast vaevalt viiekümne jardi kaugusele, kadus see koorem mu õlgadelt, ja ma tundsin taas rõõmsat elevust, mis on taolistel hommikutel kohane. Eelmisel õhtul sadanud vihm oli õhu puhtaks pesnud, merelt puhus kerge tuuleke ja ma nautisin suurepärast hommikut, otsekui oleksin mingisugusest tunnelist välja astunud. Külas valitses pühadeaegne sagimine: hr Cranston võttis mind vastu viisakalt uurides, kas me oleme pr Fennelli tööga rahul, ja kui ma kinnitasin talle, et sellega on kõik korras, asusin asja juurde.
„Omanik on härra Samuel Townwick, eks ole?“ küsisin.
Maakleri naeratus tuhmus veidi,
„Oli, sir,“ ütles ta. „Mina tegutsen pärijate volitusel.“
Korraga sähvatas mul mälus midagi sellest, mida olin püüdnud varem meelde tuletada. „Mulle hakkab meenuma,“ laususin. „Ta suri ootamatult ja viidi läbi uurimine. Ma tahan ka ülejäänut teada. Kas poleks parem, kui te mulle sellest räägiksite?“
Ta pilk vilksas kõrvale ja peatus taas mu näol.
„See oli üks väga valus lugu,“ ütles ta. „Pärijad muidugi ei taha, et sellest räägitakse.“
Veel üks mälupilt sellest, mille olin juba unustanud, hakkas mu silme ees välkuma.
„Enesetapp,“ ütlesin. „Nagu tavaliselt, pandi diagnoosiks vaimuhaigus. Ja… ja kas sellepärast ei tahagi proua Fennell selles majas magada? Ta läks eile õhtul paduvihmaga oma koju.“
Ma andsin talle meelsasti lubaduse kõik salajas hoida, sest mul polnud vähimatki soovi sellest Frankile rääkida, ja mees jutustas mulle toimunust. Härra Townwick oli olnud mitu päeva väga depressiivses meeleolus ja ühel hommikul olid kohale tulnud teenijad leidnud ta lebamas köögilaua all, kõri läbi tõmmatud. Tema kõrval põrandal oli verega kaetud ja kummalise kujuga terav ränikild. Haava sakilised servad olid kinnitanud kahtlust, et ta oli nüsinud oma kaela, kuni oli kägiveeni katki lõiganud. Mõrv välistati, sest ta oli tugev mees ja tema kehal ega tubades polnud mingeid võitluse jälgi, samuti polnud märki, et mõni ründaja oleks majja pääsenud. Mõlemad köögiuksed olid seestpoolt lukustatud, tema väärtuslikumad asjad alles ja tema surnukeha asukoha järgi sai teha ainsa loogilise järelduse, et ta oli heitnud laua alla pikali ja seal endalt ise tahtlikult elu võtnud… Ma kinnitasin veel kord, et ei räägi sellest kellelegi, ja läksin välja.
Nüüd ma teadsin, mis oli olnud mu nimetu õuduse ja ängistuse allikas. See polnud Townwicki vaim, mida ma kartsin, see oli see vägi, mis iganes see ka polnud, mis oli sundinud teda end ohvrikivil tapma.
Ma kõndisin taas mäenõlvast üles. Aed leegitses juulipäikeses ja õhus võis tajuda kohta ümbritsevat tüünet rahu. Aga vaevalt olin ma metsatukast mööda jõudnud ja astunud ringi sisse, kui nähtamatu rõhuv raskus hakkas mind taas vaevama. Seal oli midagi, midagi kohutavat, halvaendelist ja võimsat.
Ma leidsin Franki elutoast. Ta oli süvenenud oma plaani ja ta võpatas, kui ma sisse astusin.
„Tervitus!“ ütles ta. „Ma olen nüüd kõigi mõõtmistega lõpule jõudnud ja ma tahan pihta anda ja plaani täna valmis saada. Ma ei tea miks, aga ma tunnen, et pean sellega kiirustama ning selle lõpule viima. Ja mul on täiesti kirjeldamatu masendushoog. Ma ei oska seda selgitada, aga nii või teisiti on tegevus parim ravim. Mine söö lõunat, mul pole üldse isu.“
Ma silmitsesin teda ja nägin, et tema näos oli toimunud mingi sõnades väljendamatu muudatus. Tema silmis elas hirm, mis pärines seestpoolt – ma ei oska seda kuidagi teismoodi kirjeldada.
„Kas midagi on halvasti,“ küsisin.
„Ei, lihtsalt masendus. Ma tahan tööga edasi jõuda. Täna õhtul peame vaatama minema, millest need tuled tekivad.“
Ta istus kogu õhku keskendunult oma töö juures ja alles hämardudes ajas ta end püsti.
„See on nüüd valmis,“ sõnas ta. „Püha jumal, on see alles vägev tempel! Ja ma olen kohutavalt väsinud. Ma lasen õhtusöögini silma looja.“
Ründav hirm võttis mu piiramisrõngasse. See näis sisse imbuvat tihenevast hämarusest avatud akende kaudu, see koondas oma vägesid väljaspool maja ja oli valmis toetama nende rünnakut. Ja ikkagi – kui lapsik oli sellele järele anda. Selleks ajaks olime majas kahekesi, sest olime öelnud pr Fennellile, et sellise kuumaga piisab meile külmast toidust, ja sellal kui Frank magas, kuulsin ma, kuidas köögi välisuks kinni keerati ja naine läks koos tüdrukuga akna eest mööda.
Lõpuks Frank liigutas end ja ärkas. Ma olin süüdanud lambi ja nägin, kuidas ta kobab käega kuuetaskut. Ta võttis taskust väikese eseme ja sirutas selle minu poole.
„Ränikivist nuga,“ ütles ta. „Ma leidsin selle täna hommikul aiast. Selle tera on väga vahe.“
Tundsin, kuidas hirmuvärin juuste all üle mu peanaha jooksis ja ma hüppasin püsti.
„Kuule,“ laususin, „sa pole täna jalutamas käinud ja see tekitabki sul depressiivset meeleolu. Lähme alla ja õhtustame hotellis.“
Lambivalgus ei ulatanud tema näoni ja sellest hämarusest kõlas veider naerukõkutus.
„Aga ma ei saa,“ ütles ta. „Kui kummaline, et sa ei saa aru, et ma ei saa. Nad on maja ümber piiranud ja väljapääsu ei ole. Kuula! Kas sa ei kuule trumme ja kuidas nende pasunad kisavad? Ja nende käed on kõikjal minu ümber. Issand! Kohutav on surra!“
Ta tõusis püsti ja hakkas imelike lühikeste lohistavate sammudega köögi poole liikuma. Ma olin ränikivist noa lauale asetanud ja nüüd haaras ta selle pihku. Arvukate nähtamatute olendite põhjustatud õudus haaras mu enda haardesse, aga ma teadsin, et nende sihikul ei ole mitte mina, vaid tema. Nad valgusid sisse, mitte ainult läbi akende, vaid ka läbi maja tugevate seinte. Väljas murul liikusid tuled, aeglaselt ja distsiplineeritult.
Ma kontrollisin ikkagi veel oma käitumist, meile nii tihedalt peale suruva jõu lähedus ja jäledus andsid mulle julgust ja kaitset meeleheite eest. Ma hüppasin püsti, sööstsin köögiukse juurde ja surusin selja selle vastu.
„Sa ei lähe sinna,“ ütlesin. „Sa pead koos minuga sellest välja tulema. Võta end kokku, Frank. Me võime veel hakkama saada – kui me välja aeda jõuame, oleme pääsenud.“
Ta ei pööranud mu sõnadele tähelepanu, tundus, et ta ei kuulegi mind. Ta pani mulle käe õlale ja ma tundsin, kuidas ta sõrmed tungisid läbi lihaste ja nõelasid nagu teraspulgad liha all olevat luud. Temasse oli tunginud mingisugune maniakaalne vägi ja ta tõmbas mu kõrvale nagu udusule.
Jäi üle ainult üks võimalus. Lõin talle vaba rusikaga kõigest jõust vastu lõuga ja ta kukkus nagu post põrandale pikali. Sekunditki viivitamata haarasin tal põlvede ümbert kinni ja hakkasin ta teadvuseta liikumatut keha ukse poole vedama.
On raske sõnadesse panna seda, mida need järgmised minutid endast kujutasid. Ma ei näinud midagi. Ma ei kuulnud midagi. Ma ei tundnud endal nähtamatute käte puudutust, aga ma ei suuda kujutleda suuremat keha ja hinge tükkideks rebivat meeletut valuagooniat, mis oleks olnud võrreldav selle nähtamatu kurjuse pöörisega, mis mind ümbritses. Ma ei võidelnud ühegi nähtava vaenlasega ja selles olukorra õudus seisneski, sest ma olen kindel, et ühegi surnu surematu vaim ei suudaks esile kutsuda taolist halvavat hirmu.
Enne kui need käega mittekatsutavad väehulgad olid minu ja mu teadvuseta koorma lõplikult sisse piiranud, suutsin ma ta välja murule tarida, ja alles siis tabas mind see ründav vägi oma täie võimsusega. Minu ümber virvendasid veidrad tuled ja õhk täitus pomisevatest häältest, ja kui ma vedasin Franki üle rohuplatsi, näis ta aina raskemaks muutuvat, kuni see, mille kallal ma rahmeldasin, polnud enam inimese keha, vaid miski, mida oli peaaegu võimatu paigalt liigutada, nii et ma pidin tõmbama ja hingeldades peatuma ja siis jälle tõmbama.
„Jumal, aita meid mõlemaid,“ kuulsin end pomisemas. „Päästa meid meie viirastuslike vaenlaste käest…“ Ja ma tõmbasin taas ning peatusin hingeldades. Metsatuka kaarekujuline serv, kus seisis kivisõõr, oli juba väga lähedal ja ma keskendusin veel viimaseks pingutuseks, sest teadsin et mu võhm on väljas ja varsti pole mul võitlemiseks enam üldse mingit jõudu.
„Kõige pühama nimel ja kõigekõrgema väe juures,“ karjusin ma täiest kõrist ja peatusin hetkeks, kogudes kokku neid viimaseid tahtejõu raase, mis mul alles olid. Ja siis kummardusin, mu jalgade pinges kõõlused lõtvusid, kui Franki raske keha minu järel lohises, ja ma astusin ühe sammu ja veel ühe ja me olime jõudnud metsatukast ning sellelt neetud maa-alalt välja.
Ma ei tea, mis juhtus pärast seda. Ma olin kukkunud otseti üle tema ja kui ma taas teadvusele tulin, ta liigutas ja mu näo vastu puutus märg rohi. Eemal seisis maja, elutoa aknal põles endiselt lamp, meie ümber oli vaikne öö ja pea kohal selge tähistaevas.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0841)