15. novembril toimusid Tallinna uues lauamängupoes Lorien Warmachine/Hordes meistrivõistlused. Tegu oli juba teistkordse üritusega – eelmise aasta meistrikatega saab tutvuda või neid meenutada 2013. aasta jaanuarinumbri ulmkonnakroonikas. Mööndustega võiks seda nimetada isegi Baltimaade meistrivõistluseks, kuna kohal oli kaks külalismängijat ka Lätist.

Sel aastal mõõtis rammu 10 mängijat. Warmachine`i ning Hordese armeed jagunesid enam-vähem pooleks, kuigi esimene oli väikeses ülekaalus (vist 6 Warmachine`i ning 4 Hordese armeed). Lisaks mängijatele oli ka pealtvaatajaid, kes tulid kas sõpra raskel hetkel toetama, miniatuure müüma või niisama uhkeid kujukesi vaatama. Mängijad loositi paaridesse ning madin võis alata.


Esimene voor võttis sõltuvalt lauast aega pool kuni kaks tundi. Üks laudkond tegi kohe teise mängu otsa, kuna esimene jäi nadiks. Armeesid aga oli väga erinevaid. Jäi silma Sveni koolnutest piraadiarmee koos hõljuva kummitushaiga ning peale warcasteri vaid aururobotitest (warjack) koosnev armee, mis siiski kokkuvõttes lahinguväljal nii edukas ei olnud.

Kokku mängiti kolm vooru, iga voor erineva stsenaariumi järgi. Kui esimeses voorus kasutati mehaanikat, kus lahinguvälja keskme hoidja sai iga käik punkte, siis teises voorus võis üks mängija osa oma üksusi paigutada pea lahinguvälja keskele. Aususe mõttes loositi iga vooru alguses pooled välja. Lahinguraamatut sirvides paistis erinevaid lahinguväljade ülesseadmisi omajagu olevat – hätta igastahes ei jäädud.


Mängulauad ise, millel turniiri peeti, ei jäänud millegi poolest alla neile, mida ma olen lääne ajakirjades täheldanud. Puid, põõsaid, müüritisi, barrikaade ning künkaid jagus igale lauale ning laud jättis väga professionaalse mulje. Eks Black Crystali (koht, kus varem mängimas käidi) tüübid ole sinna palju aega ka matnud.

Pärast kolme vooru tuli võitjaks Weran, teise koha napsas Arenikus ning Sven, kes on ka meile varem kirjutanud, jäi kolmandale kohale. Auhindadena jagati oma soovi järgi miniatuure mõnest netipoest.


Sel ajal, kui meie miniatuurikesi vaatasime ja liigutasime, toimus poe teises otsas Magicu turniir. Kuna minu huvi on selle mängu vastu ajapikku vaid kahanenud, ei pööranud ma sellele suurt tähelepanu. Küll aga sain kokku ühe vana tuttavaga, kes oma esimesed kaardid keskkoolis just minu käest oli saanud – vähemalt kellelgi on püsivust.

Kokkuvõttes oli turniir väga huvitav ning silmailu jagus küllaga. Kahjuks ei saanud ma ajapuudusel auhindade jagamiseni jääda, kuid korraldaja sõnul jäädi üritusega väga rahule. Jääb vaid loota, et ka järgmisel aastal turniir korraldatakse ning ehk on huvilisi selleks ajaks juurdegi tulnud. Mitmeid eelmisel aastal nähtud nägusid sel korral ei olnud.

Vaata turniiri pilte ka Reaktori galeriis.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0745)