Laupäeval ärkasin ebatavaliselt vara, pakkisin oma karavani kokku ja liikusin etteantud kohtumispaika kohalikus bensiinijaamas. Autojuht oli lubanud hilinejad mitte ainult maha jätta, vaid nendest ka kindluse mõttes üle tagurdada, seega püüdsin olla täpne. Sõit kulges viperusteta ja sõitsime otse ürituse toimumispaigaks valitud Kopra Tallu. Olime esimesed saabujad, kuid tasahilju hakkas seltskond kogunema, seega võtsime peamaja piljardisaalis platsi ja algas ürituse seltskondlik osa.

Jutt käis Varssavi ööklubide, uute filmide, Indrek Hargla, vanade autode, rahvaloenduse, metroseksualismi, halva Ukraina õlle, ulmekirjanduse, šokolaaditükkidega küpsiste, kodumaise päevapoliitika, interveebides lõppeva ruumi, ülihalva juustu, fotoaparaatide, telesarjade, koomiksite, halva uue muusika ja veel paljugi muu üle. Praktiliselt ainus teema, mis kajastust ei leidnud, oli animé.

Ürituse murumänguline pool jäi tagasihoidlikuks, sest väljas oli ilm krõbe ja korraldajad polnud vist eriti muid põnevaid seltskonnamänge ja kintsukloppimist ette valmistanud. See-eest oli elav legend Random Hero kokku kirjutanud hirmuäratavat laadi viktoriini, milles mina ainult kolme vastust teada oskasin. Meie meeskond jäi kolossaalsel kombel kaotajate leeri.



Kui päike metsaviiru taha puhkama läks, pakuti õhtueineks muhedat frikadellisuppi ja pärast seda häid ahjusoojasid kaneelirulle, mis õite head olid. Pärast õhtusööki oli aeg küps minu mecha-viktoriini jaoks. Kurvastusega pidin avastama, et kohapealne projektor koledaid näguripäevi näinud oli ning et minu spetsiaalselt eriti kõrge resolutsiooniga ettekanne selle kaudu nagu läbi lukuaugu või sea silma vaadatuna näis. Seesinane projektorinäss hävitas ka ära minu geniaalsed pildiküsimused. Ilmselt tuleb hinnata, kas järgmine aasta pildiküsimustest loobuda või siis miski etem masinavärk näitamiseks varuda.

Viktoriine tulid appi parandama eepilised õppejõud Specter, totoro ja udibaka. Nende abiga said võitjad kiirelt kirja ning sedasi ma jagasin paremate soorituste ja kiiremate teadmiste eest erinevaid teemakohaseid auhindu. Kuna majanduslangus on noaga ka minu tasku pihta löönud, nii et kubemest veri väljas, siis püüdsin auhindade keskmisest madalamat kvaliteeti lämmatada sodi rohkusega. Loodetavasti ei pettunud inimesed nendes liialt.

Sellega sai ürituse ametlik pool ühele poole, huvilised jagunesid huvigruppideks: kes vihtus suures saalis tantsida, kes laskis saunasoojal endid silitada või kes sarnaselt allakirjutanule istus ühes seltsilistega ja arutas maailma asju huumori võtmes edasi.

Järgmise päeva lõuna paiku asuti teele tagasi koletu pealinna poole, seekord pakkus küüti Navistar ja Maria ja tagaistmel istus päevinäinud Trash. Arutasime ka kõiki neid oodatud filme, mis see aasta huvi hakkavad pakkuma.

Tänud korraldajatele ja kõigile, kes oma kohalolekuga üritusele tooni andsid. Kuna järgmine aasta saab seltskonnal kogunisti 10 aastat koos käidud, siis on oodata eriti tegusat üritust ja erakorralisi külalisi, kes oma nägu sel aastal näidata ei söandanud. Ite, missa est.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1002)