Surelikud“Ühel hämaral ja tormisevõitu kevadisel pärastlõunal jahtis London kunagise Põhjamere kuivanud sängis väikest kaevanduslinna.“

Nõnda algab neljaosaline Philip Reeve' Surelike masinate raamatusari (tuntud ka nime all „Näljaste linnade kroonika“), mis viib lugejad täiesti omamoodi post-apokalüptilisse maailma. Tegevus toimub umbkaudu 31. sajandil, tuhat aastat pärast maailma laastanud tuumasõda, mida nimetatakse 60-minuti sõjaks. Sõja täpne kulg on aja keerdkäikudes kaduma läinud, kuid teada on niipalju, et see oli kulminatsiooniks pikemat aega kestnud hõõrdumisele Ameerika Impeeriumi ja Suur-Hiina vahel. Sõda laastas Euroopa, muutis Põhja-Ameerika radioaktiivseks tühermaaks, purustas kahe Ameerika mandri vahele jääva maakitsuse ning kergitas üles mitmeid uusi mäeahelikke (Tannhäuseri vulkaaniline ahelik Põhja Euroopas ja uus maailma kõrgeim mägi Zhan Shan Himaalajas on kõige eredamad näited). Radioaktiivsel maapinnal muutus elu talumatuks ning sedasi otsustaski Nikolas Quirke Londonile rattad alla monteerida ning asuda nõrgematele jahti pidama. Tema eeskujule järgnesid mitmed teised linnad ja nõnda sündiski kõige modernsem arenguteooria – munitsipaaldarvinism.

„Ma olen alati kahtlustanud, et piraatlus on munitsipaaldarvinismi kõige puhtam avaldumisvorm!“
- Wolf Kobold


Munitsipaaldarvinim, nagu nimigi võib vihjata, on olelusvõitlus urbanistlikus ühiskonnas – täpsemalt linnadevaheline. Tugevamad linnad söövad nõrgemaid, kugistades need sõna otseses mõttes alla, kus see sisikonnas ära tükeldatakse ning taaskasutatakse. Olenevalt murdjalinnast elanikud kas orjastatakse või vormistatakse uuteks kodanikeks (mis eeldades seda, et kogu nende vara söödi just ära, tähendab ikkagi praktiliselt orjaseisust). Osad linnad aga on täielikult loobunud munitsipaaldarvinistlikest vaadetest ning elavad ära kaubitsemise teel (see aga ei tähenda, et neid nahka ei pruugita panna) – siinkohal on headeks näideteks Anchorage ja Airhaven.
Suurte ümberehituste käigus muutus kogu Euroopa, Lääne-Aasia, Põhja-Aafrika nn. Suureks Jahimaaks – otsatuks mudamülkaks, mida lõhestasid sügavad roomikujäljed. Lõuna-Ameerikas moodustusid tsikuraatlinnad ning isegi Austraalia pind ei jäänud linnade roomikutest puutumatuks. Loomulikult ei läinud kõik inimesed tekkinud uusmoega kaasa ega ehitanud oma linnu liikuvateks. Paljud sellised linnad pisteti lihtsalt nahka, kuna neil ei olnud võimalust pageda, kuid raskesti ligipääsetavates kohtades säilisid siiski ka püsiasumid. Bathmunkhi-nimelise munga eestvedamisel rajati Shan Guosse Liikumisvastaste Liiga peamine kindlus, kaitsmaks Aasiasse-viivat kuru.

„Temast sõitis just praegu linn üle. Ma ei usu, et ta end väga hästi tunneb...“
- Hester Shaw

london Meelis Kroshetskin

Illustratsioon: Meelis Kroshetskin

Sarja neli raamatut moodustavad omamoodi kaks paari – esimesed kaks raamatut „Surelikud masinad“ ja „Kuldseeklid“ juhtustavad kahe ääretult erineva tegelase kohtumisest, seiklustest ning muredest. Thomas Natsworthy on Londoni ajaloolaste gildi kolmanda järgu õpipoiss, kelle vanemad aastaid tagasi õnnetuses hukka said. Orvuna ei ole tal just suuri võimalusi gildi karjääriredelil tõusta, kuid sellest hoolimata tundub elu vibreerivate tekiplaatide ning pideva mootorimüra seltsis tunduvalt parem kui barbaarne elu avamaal. Tema elu pöördepunktiks on aga hetk, mil ta kohtub koletisliku välimusega tüdrukut nimega Hester Shaw, kelle vanemad 7 aastat varem jõhkral kombel tapeti ning keda ennastki tappa üritati. Sellest on talle jäänud mälestuseks kohutav arm näos ning südant põletav kättemaksujanu. Tormiliste sündmuste keerises satuvad nad mõlemad avamaale ning asuvad Londonit jälitama – Hester kättemaksu teoksviimiseks ning Tom koduigatsuse tõttu.
Raamatute „Põrgulikud leiutised“ ning „Pimenev tasandik“ tegevus aga toimub 16 aastat hiljem, mil Hesteri ja Tomi tütar Wren on juba samavana, kui tema vanemad eelmiste raamatute seiklustes. Lisaks nendele kolmele astub peategelasena üles ka Liiga tumblerpommi piloot Theo. Nende aastate jooksul, mida raamatutes ei kajastata, on Liiga- ning Linnadevaheline nahistamine kasvanud konkreetseks sõjaks, kus ei anta armu kummalgi poolel. Mõlemad kasutavad ära võimalikult palju iidset tehnoloogiat, et saavutada otsustav võit vastase üle. Kasutusele võetakse nii laipadest ehitatavad stalkerid kui ka eelnevalt võimatuks peetud õhust raskemad lennumasinad – lennukid. Kogu jant käib aga suuresti ümber igivana orbitaalkaitsejaama, mida kumbki pool kontrollida soovib.

kuldseeklid


Kui kaks esimest raamatut on üpriski rahulikud ning vägivalda vaid maitseks näpuotsaga, siis kahes viimases raamatus ei hoia autor end tagasi, elades välja kogu selle militaarse frustratsiooni, mis esimestes osades paisu taga hoiti. Õhku lastakse kümneid liikuvaid ja liikumatuid linnu ja inimesi sureb tuhandete kaupa. Lisaks suudab kirjanik lugejaid üllatada tõeliselt võigaste piltidega: näiteks ühe neiu meenutus, kuidas ta pidi oma venna laibast stalkeri tegema. Sellised stseenid annavad raamatule mõnusa tummise maigu, mis tihtipeale sellisele vanusegrupile (young adult) mõeldud kirjanduses puudu jääb. Õnneks ei juhtu selle sarjaga seda õnnetust, mis paljusid teisi mitmeosalisi teoseid saadavad. Autor suudab pinge üleval hoida päris lõpuni, langetamata latti millimeetri võrragi, lõpetades sarja sellest hoolimata üllatava puändiga. Võib öelda, et see sunnib esimese raamatu uuesti kätte võtma...
Üheks väga positiivseks märgiks on autori omapärane süsimust huumorisoon ning tema peidetud vihjed. Kõige ehedamaks näiteks on sealses maailmas ennesõjaaegsete kultuuride mõistmine (loomapäised jumalad Miki ja Pluuto), algupäraste nimede muutumine aja jooksul (siidi) ja kogu suhtumine iidsesse tehnoloogiasse, mille alusel on avastatud uusi leiutisi. Üks Reeve' kiiksudest on Londoni materdamine – väidetavalt olla kirjanikuhärra seal ükskord peksa saanud – ning ka selles raamatus ei anta linnale armu.
Seostest rääkides torkavad kõige eredamalt silma sarnasused Miyazaki ja Ottomo anime'tega nagu Laputa, Nausicaa ja Steamboy. Nausicaas keerleb samuti kogu lugu iidsete hävitusrelvade ümber (lennukimootoreid näiteks kaevandatakse). Laputa ja Steamboy loovad aga sarnasuse hiidsuurte teraslinnade näol. Samuti ei saa kõrvale jätta Jules Verne' oma õhupallide-õhulaevadega, mis kindlasti lisaks kõigile eelnimetatutele kirjaniku loomingut mõjutas.

„Aga see on ju õudne! See on ju täiesti Liikumisvastane!“
- Thomas Natsworthy

Loomulikult ei ole raamatusari vaba ka igasugustest puudustest. Väga tabav fraas autori kohta raamatust „Tšempionite eine“ tuttava ulmekirjaniku Dwayne Hooveri öeldu, mille kohaselt ükski õige ulmekirjanik ei peaks tehnoloogiast mitte midagi teadma. Vägisi jääb tunne, et Reeve' kokkupuude tehnikaga piirdub kohvimasina sisse-välja lülitamisega. Esiteks kütus, mida linnad kasutavad: mitmes kohas mainitakse linnade kütusena tahkekütust. Kust aga võetakse piisavalt põlevat kraami, et hoida liikumas sadu tuhandeid (arvatavasti rohkemgi) tonne kaaluvat linna? Ja seda veel tuhande aasta vältel... Selline koloss pidi paari kuu jooksul ära kulutama vähemalt samapalju sütt, kui ta ise kaalus (puitmaterjali puhul on kogus veelgi suurem – lisaks oli Suur Jahimaa enamuses siiski heal juhul kohati võsastunud mudalomp, kust korralikku küttepuitu lihtsalt ei leidunud).
Teine probleem tekib munitsipaaldarvinismi alustaladega – tugevam jääb ellu. Selles maailmas aga sööb tugevam (kiirem) nõrgema (aeglasema) ära. Kust tekib pidevalt uusi nõrku linnu, mis suudaksid toita vägevaid kiskjalinnu neile vajalikus koguses ehitusmaterjali ja kütusega? Suur Jahimaa pidi algusaastatel linnadest pungil täis olema, et alles tuhande aasta pärast hakkaks suurtel kiskjatel saaki nappima.
Kolmas probleem tekib elementaarsest tugevusõpetusest lähtudes. Londoni kõige kõrgemas tipus (5-ndal korrusel) asus Püha Pauli katedraal. Raamatust lähtudes oli 5-nda ja 3-nda korruse vahel 1000 trepiastet (eeldame, et 1 trepiaste on umber 20 cm kõrge). Seega pidi nende vahele jääma umbes 200 meetrit vertikaalis. Milline peaks olema see konstruktsioon, mis suudaks 200 meetri kõrgusel hoida umbes 100 000 tonni raskust katedraali, mis linna liikudes vibreerib ning kõigub? Millised pidid olema seda linna edasivedavad roomikud?
Sedasi võib seda nimekirja päris pikalt edasi lasta, jätkates mootorite utoopilisest võimsusest linnamüraka liigutamisel ning lõpetades viimaks vibratsiooniga, mis peaks ajapikku kõik kivist ehitised pulbriks jahvatama. Samas on see aga siiski ilukirjanduslik teos.

„Ärge kartke. Te olete rohkem kui kaheksateist aastat surnud olnud.“
- Oenone Zero

Põrgylikud


Kel tetraloogia maailmas toimuva vastu suurem huvi, võib seletusi 60-minuti sõja ja sellele järgnenud sündmuste kohta leida autori enda kodulehel. Moskvas filmikunsti õppiv venelanna Julia Zhuravleva alustas ka raamatupõhise animatsiooni valmistamisega, kuid eelmise aasta keskpaiku oli ta saanud hakkama pooleteiseminutise lõiguga ning hetkel ei paista igatahes uuemat materjali olevat lekkinud. Tundub, et projekt vajus unne. Teisalt aga käivad kõlakad, et Peter Jackson võtab koos Weta Workshopiga ette ning teeb „Surelikest masinatest“ filmi. „Movieweb“ ja „imdb“ väidavad ilmumise aastaks 2012, kuid igasugune muu informatsioon selle kohta kahjuks puudub.
Hoolimata oma tehnilistest möödalaskmistest on Reeve suutnud siiski hakkama saada täiesti nauditava raamatusarjaga, kust leiab nii vägivalda, seiklusi kui ka mõnusat huumorit. Väga värskendavalt mõjuvad huvitavad lahendused, mille peale ise esialgu ei oskakski tulla nagu näiteks vertikaalsuunas töötav ühistransport. Tegu on väga huvitavas kuues oleva noorematele lugejatele mõeldud tõsiteadusliku ulmekirjandusega, kust ilmselt just selsamal põhjusel puudub igasugune seks. Lugedes ei teki kusagil raamatu osas tunnet, et jutt kusagilt venima hakkaks või tegelased kuidagi plassid paistaksid – otse vastupidi! Läbi raamatute arenevad lisaks süžeeliinile ka tegelased ise, andes sarja kvaliteedile tublisti kaalu juurde. Võin kindlalt väita, et pärast Tolkieni sõrmusejanti on see üks parimaid raamatusarju, mida ma senimaani täies mahus lugenud olen. Jääb veel vaid loota, et Tiritamm ka viimase osa eesti keeles välja annab – ehk suudab see arvustus kirjastust veenda, et väärt raamatuid on mõtet trükkida!
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0615)