Eenoki raamatust: „Kui inimeste lapsi oli palju saanud, siis juhtus, et neil päevil sündisid neile kaunid ja kenad tütred. Ja inglid, taeva lapsed, nägid neid ja ihkasid neid ja nad ütlesid üksteisele: „Tulge, valime endile naised surelike seast ja saame nendega lapsi.“ Ja Semjaza, kes oli nende juht, ütles neile: „Ma kardan, et Jumal ei kiida küll seda tegu heaks, ja minul üksi tuleb maksta säärase suure patu eest.“ Ja nad kõik vastasid temale öeldes: „Lase meil kõigil anda ühine vanne ja siduda end vastastikuse needusega, et me ei loobuks plaanist ja teeksime seda.“ Siis andsidki nad kõik koos vande ja sidusid üksteist vastastikuse needusega. Ja neid oli kokku kakssada, kes laskusid Jeredi ajal Harmoni mäe harjale.“

Kersti Kivirüüda „Okultismiklubi 2: Inglitel puudub huumorimeel“ on otsene järg raamatule „Okultismiklubi“ ja kui esimeses osas räägiti palju keldi maagiast, siis seekord on põhirõhk nihkunud demonoloogiale. Tegevus toimub endiselt Vana-Kuuste endises mõisas, nüüdses koolimajas ja selle ümbruses. Tegelasteks on Vana-Kuuste kooli ajalooõpetajanna ning tema poolt kokku kutsutud nn. okultismiklubi, ehk rühm kooliõpilasi, kes uurivad kodukohaga seotud legende ning satuvad selle käigus peadpööritavatesse ja õõvastavatesse seiklustesse.

Esimene osa, kuigi üsnagi kergelt kirjutatud lugemine, ei olnud sugugi halb, vaid julgustas lugema ka teist osa. Pean ütlema, et teine osa jäi esimesele alla. Ajuti jäi mulje, et kirjutatud on kiirustades ja autor on võrreldes esimese osaga teksti sisu järeltöötlemisega veidi üle nurga lasknud. Liiga ruttu, liiga pealiskaudselt, liiga ülelibisevalt kapatakse kõigest edasi. Väga segaseks jäi, kuidas kogu see iiri ja egiptuse ja kristlik värk siis ikkagi omavahel põimusid. Vahepeal tahtmine hüüda, et oodake, pidage tuisku, ma ei saa enam hästi aru mis toimub!

Lisaks kiirele läbi sündmuste kappamisele oli raamatul veel teine puudujääk - tegelased oleksid võinud teiseks romaaniks omandada veidi rohkem sügavust. Juba ainuüksi 1000 aasta vanuse mehega ja tema taustaga oleks võinud veidi rohkem vaeva näha. Vägisi jäi mulje, et see aastatuhat oli mehel täiesti mööda külgi maha voolanud. Kuigi palju targemaks ta vahepealse ajaga küll eriti saanud ei olnud. Ei, ma võin uskuda, et inimene jääb milleeniumi jooksul ikka samasuguseks, aga ma tahaks siis ka teada miks? Miks ta tarkust ei kogunud? Ainus, mis ta vahepealse ajaga kogus, oli suur varandus. Tundus aga, et kasutada ta seda küll ei raatsinud. Mingeid käsilasi mees ei tunnistanud, tegi kõike isiklikult. Mis oleks keelanud Hansul palkamast paar kurjamit, kes oleks õpetajannal ja lastel kõri pihku võtnud? Lõpu järgi otsustades see, et mehel oli hea süda, mida tuhat aastat üksindust polnud rikkunud. Aga seda oleks tahtnud ka raamatust lugeda. Hans Schmidti iseloom ja isiksus jäi liiga hämaraks ning kaootiliseks, nagu ka teistel peategelastel.

Kuid raamatus oli ka häid osasid. Väga huvitav pööre sündmuste arengusse tuli õpetajanna äranõidumisega. Just midagi säärast, mis paneb edasi lugema, tahtma teada kuidas asi laheneb. Samamoodi nagu ka poisi ülevõtmine kummituse poolt. Ma soovitaksin siinkohal isegi püüda sellistel hetkedel huumorinuppu veidi maha keerata ja tumedamaid toone rohkem esile tuua, et need pöördelised sündmused rohkem mõjule pääseksid. Aga siinkohal räägib minus muidugi õõvaraamatute sõber, õudus aga ei ole „Okultismiklubi“ teema. Käesolev teos liigitub rohkem raamatukaante vahele pandud ameerika noortekomöödiaks. Tegelased on noored, rebitakse kildu ja inimsuhted on pealiskaudsuse etalon. Noortekomöödiale viitas ka see, et kui midagi öeldakse, siis ikka eesmärgiga, et lugeja saaks suutäie naerda. Vähemalt ma loodan, et see oli nii mõeldud, alati ei saanud aru.

Ei tahaks oma arvamusavaldust lõpetada negatiivse noodiga, kuid loodan, et juhul kui romaanile tuleb veel mõni osa, siis võtab autor oma tegelased veidi suurema luubi alla ning toob lisaks seiklustele rohkem välja nende omavahelisi suhteid, perekondi, iseloomusid, ihasid, sihte, muresid ja rõõme. Ja ma tõepoolest loodan, et kolmas osa tuleb. Kui autor oma veidi pealiskaudsest kirjutusviisist üle saab, siis võib okultismiklubi saaga muutuda üsnagi maitsvaks maiuspalaks mitte ainult koolinoortele.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1099)