Vanemate t6ttu luule lille k2rbi2Prahvatus, mis läbi tähelaeva kajas, oli ootamatu. Lootekolbide juures askeldav Linda ei suutnud endas alla suruda reflektoorset hirmuhüüdu. Esimesele raksatusele järgnes teine. Avariisignaalid kukkusid üürgama. Valgus kustus, avariivalgus hakkas vilkuma. Automaatsed vaheuksed sulgusid. Õhk väljus laevast kõrvukriipiva sisinaga. Kõik oli toimunud nii kiiresti, et Linda vahtis jahmunult ringi, taipamata mis toimub. Alles nüüd sisinat kuuldes jõudis toimunu talle kohale. Naise kaalutuses vabalt heljuvad juuksed tõusid hirmust pulkadena püsti. See tähendas vaid üht! Ta oli kosmoselaeva sellest osas, kus keres oli auk ja väljapääsud suletud.

Enamus sisustust oli kõik kuhugile kinnitatud, kuid vähesed esemed, mis ta oli töötegemise hõlbustamiseks enda ümber asetanud ja mis seni kaalutuses rahulikult paigal hõljusid, hakkasid õhuvooluga kaasa liikuma, lendama. Ka Linda. Ta klammerdus seina külge. Rõhk kambris alanes kiiresti ja külm paanika halvas naise meeli. Niipalju tal veel oidu oli, et õhurõhu alanedes meenus õppustel sadu kordi väljatreenitud liigutus ning et avariikapp on õnneks allatuult. Naine lasi lahti ja lendas ning põrkles oma paljast ülakeha veristades mööda seinu, üle mõõteriistade ja seadmete avariikapini, avas selle ning automaatika surus talle päästekiivri pähe. See oli tõepoolest ainult kiiver. Kiiver imes end naise naha külge ja hapnik pahises visiiri alla. Automaatika tõmbas naise kappi, sulges uksed ja laevast märatsedes lahkuv õhuvoog jättis Linda rahule. Nüüd alles hakkas estronaut värisevate kätega endale kapis olevat skafandrit selga kiskuma. Temperatuur, mis oli kosmoselaevas tavaliselt lähedase tähe poolt kiiratava soojuse ärajuhtimisprobleemide tõttu üsna kõrge, asendus kiiresti karge ja jäise jahedusega. Kohmetunud sõrmed ei suutnud enam õieti kaitseülikonna kinniteid käsitseda, kuid õnneks robotkäed avariikapis aitasid. Skafander sulgus, kiiver ühines sellega, soojendus lülitus tööle, ülikonna alla tekkis kunstlik rõhk. Naine oli hetkeks pääsenud. Kappi enesesse õhku ei pumbatud, skafander pidi teda elus hoidma. Ta lülitas kiivris side sisse ja võttis teistega kontakti.
„Kapten? Linda siin.“
„Kuulen sind. Kanna ette.“
„Olen kolmandas avariikapis, minu sektsioonis on leke.“
„Laeva tabas järjest kaks meteoori. Milline kuratlikult loll juhus. Ärkvel on praegu kümme meeskonnaliiget, neist kaks vigastatut. Saadan sulle Huan-Markuse appi, klaarite sinu lekke kahekesi ära.“ Ja siis kuulis naine uut mürakat. Terve laev vappus. Hirm tuli tagasi ja jäised sõrmed klammerdusid südame ümber. Mitte asjata ei olnud laevas käibel fraas, et väljas kosmoses on külm. See oli hirmu külmus, mis teda siin igal sammul jälitas. See saatis naist kogu talveunest ärkveloleku aja. Ardo, psühholoogiateenituse vanemarst kinnitas, et see on vaimne häire, mida põhjustavad lähedase tähe lühilainelised ultraviolettkiired, ka mitmed teised meeskonnast kannatasid selle all. Hoolimata pidevatest uuringutest ei olnud laevastiku teadlased veel selgeks teinud kõiki muutusi, mida kosmiline kiirgus inimrakkudes esile kutsus. Kuid paar närvisüsteemi häiret olid nad kindlaks määranud ja üks neist pani kosmoserändureid nägemismeele kaudu tundma ilmaruumi jäisust. Ning seepärast, ehkki ülikonnas oli elektriküte, tundis Linda külma juba pelgalt mõtte ees, et pidi väljuma.

„Linda,“ võttis kapten temaga uuesti ühendust.
„Jah?“
„Uus tabamus. Ma ei saa sulle Huan-Markust saata. Pead üksi toime tulema.“
Linda tundis, kuidas hirm lõi üle pea kokku.
„Saad hakkama?“ Kapteni hääl polnud mitte küsiv, vaid karm ja nõudlik. Mees teadis, et Lindal olid nende seast suurimad vaimsed probleemid. Linda ei suutnud jaatavalt vastata.
„Ta läheb uut auku parandama?“
„Markus on surnud, jäi meteoriidi teele ette. See oli eriti suur tõbras, põrutas teiselt poolt välja. Meil on kaks uut neetult suurt auku ja dendropargist oleme samuti ilma.“

„Selge,“ ütles Linda ja püüdis anda oma häälele otsustavat kõla. Muidugi pargis, mõtles Linda. Huan-Markusele tundus, et nende rohelust ja lopsakust täis parki ründab igast küljest hallitus. Ta nägi kõikjal läpalaike, ämblikuvõrke, roiskumist. Nii nagu Linda, teadis ka Markus, et need on kõigest tema luulud, kuid kujutluspiltide ees võimetuna käis ta ikkagi salaja igale poole mürki pritsimas, et kopitust peatada. Mingi vaimne lüliti muutis asendit, kui naine kujutas ette millise absurdsusega Markus tegeles. Korraks suutis Linda oma hirmu alla suruda.
„Tegutsen,“ teatas ta kaptenile. Naine haaras otsustavalt avariikapist plasmakeeviti ja suure seljakoti paikadega. Need olid igas säärases kapis. Linda avas avariikapi ukse ja tõukas end sinnapoole, kuhu olid kadunud lendavad esemed. See asus neli saali eemal. Rusikasuuruse ava ees hõljusid mõned üksikud esemed. Pisemad olid kadunud kosmilisse tühjusse, suuremad, mis kohe läbi ei mahtunud, keerlesid nüüd vabalt.

Koos skafandriga oli Linda üsna kogukas, kuid avariiluuk oli piisavalt suur nii, et kerge pingutusega mahtus ta sellest välja. Avariiluugil puudus lüüs, kuid seda kasutati niikuinii ainult siis, kui sees enam atmosfääri ei olnud. Esimene liigutus, mis naine tegi, kui pool keha august väljas oli, viskas magnettrossi laevakere külge. Alles seejärel puges ta ise välja, tõmmates järgi magnetiseeritud tööriista- ning materjalikotid. Võtnud paunadest vajalikud esemed, kinnitas naine sangad igaks juhuks veel omakorda magnettrosside külge. Ta ajas end magnettaldadega laevakerele klammerdudes sirgu ja vaatas altkulmu ringi. Ilmaaegu. Naise käsi klammerdus tugevamini keevitikoti sanga ümber. Hirm, mida estronaut suutis siiani alla suruda, tarretas lihased kivikõvaks klombiks. Lihased olid niivõrd pinges, et naist haarasid kontrollimatud värinad. Ta pigistas silmad kõvasti kinni.
„Ma viin ellu seda, millest möödunud põlvkondade inimesed ainult unistasid. Mu unistus põhineb teadusel, ma usun tuleviku võite, oleme palju saavutanud minevikus ja saavutame olevikus,“ pomises ta.

Naine kordas oma mantrat mitu korda, tundes kuidas kangestav külmus sellest hoolimata üle keha laiali voolab ja üha enam võimust võtab. Talumatud külmavärinad raputasid lihaseid. Maailmaruum oli liiga suur ja liiga külm, et inimene end siin mugavalt tunneks.
„Linda!“ nõudis kapteni hääl tema kõrvus. „Kanna ette!“
Naine püüdis suud liigutada, kuid tema lõuad selleks liiga kramplikult kokku pigistatud.
„Linda!“ nõudis kapten taas. Ootas hetke ja ootamatult kõlas mehe karm hääl soojalt ja hellalt: „Linda, maailmaruum ei ole inimkonna jaoks ei liiga suur ega liiga jahe. „Estonia“ ei ole siin üksi. Meile järgneb ja eelneb kümneid laevu, miljoneid inimesi. Vaata enda ümber. Maailmaruum on täis soojust ja energiat. See energia on lõputu, ta paneb meid liikuma ja hoiab elus. Kosmos ise hoiab meid elus. Kosmosega ei tule võidelda, kosmoses tuleb elada, see on sinu kodu, ja sinu kodu on sinu kindlus. Leia endale kosmosest energiat ja see soojendab sind.“
Linda neelatas kramplikult, mehe sõnad panid ta kinni kiilunud ajus mõtted mingil määral liikuma. Naine kiskus suure vaevaga oma silmad pilukile ja püüdis leida ümbruskonnast mingit toetavat pidepunkti. Ta teadis, et laev ei ole siin üksi. Neile järgnes terve laevastik ja palju kosmoselaevu liikus nende ees. Kuid teadmisest ei piisanud, sest laevu polnud palja silmaga võimalik leida. Ta nägi vaid lõputus pimeduses ja tühjuses aastasadu tagasi saadud hoost tähtedevahelises tühjas ruumis kihutava „Estonia“ hiiglaslikku säravhalli teraskatet, külma ja elutut. Ta nägi mustavat auku laevakattes enese ees ja seal augu põhjas nägi ta oma laborist kumavat avariivalgust. See oli soe, kollane valgus. Naine klammerdus pilguga sellesse. Kodune kuma andis naisele niipalju jõudu, et ta suutis viimaks tõsta pilgu ülespoole. Kõrgemale, päris üles. Linda kohal hõõgus punakalt tohutu kera. Kaugemal paistsid tolmukübemetena paar selle kosmilises tühjuses rändavat kaaslast.

Naine neelatas ja sisendas endale, et kohalik päike on kuum. Kuumem kui kuum. 15 miljonit kraadi tuumas, 5 miljonit kraadi pealispinna lähedal ja miljon kraadi pinnal. Tähe tsentris vesinikku heeliumiks muutvate reaktsioonide kõrvalsaadusena tekkival gammakiirgusel kuluks normaaltingimustel mõni sekund, et jõuda tähe pinnani ja suunduda kosmosesse. Tegelikult on ainetihedus tähe 15 miljoni kraadises tuumas nii suur, et enne kui gammakiired saavad liikuda sentimeetritki, põrkavad nad kokku läheduses olevate aatomitest väiksemate osakestega ja degradeeruvad madalama energiaga röntgenkiirguseks. Viimaste tee pole sugugi lihtsam, nad ekslevad peaaegu igavesti, põrgates siia ja sinna, edasi ja tagasi. Lõpuks jõuavad üksikud röntgenkiired tuumast südamiku välispiirini, kus nad sisenevad tähe järgmisesse tsooni – kiirgustsooni. Siin ei toimu enam tuumareaktsioone, kuna temperatuur on langenud 5 miljoni kraadini, ainetihedus tugevasti vähenenud ja röntgenkiirtel on suhteliselt kerge jõuda järgmise kihini, konvektsioonitsooni. Siin on temperatuur langenud miljoni kraadini ja röntgenkiirte tee taas blokeeritud. Vaba migratsiooni asemel kantakse neid pinna poole kihutava gaasi hiiglaslikes tunnelites. Liikudes üle 3600 kilomeetri tunnis, keeb see gaas lõpuks tähest välja, muutudes nähtavaks kogu pinda tihedalt katvate graanulitena. Sellel teel teevad röntgenkiired läbi järjekordsed muundumised energia kahanemise suunas, algul ultraviolettkiirguseks ja lõpuks pinna lähedal tavaliseks tähevalguseks. Terveks selleks teekonnaks kulub paari sekundi asemel umbes 10 miljonit aastat. Seejärel kulub vabanenud tähevalgusel alla kümne minuti, et jõuda „Estonia“ ja Lindani ja ainult tänu skafandri jahutussüsteemile ei küpse ta siin ära.

Naine suutis end liigutada. Tal oli endiselt kohutavalt kõhe, kuid tarretav külmus oli mõtteharjutuse ajal taandunud. Siis märkas esronaut all, laeva pinnal, endast mitusada meetrit eemal sähvatust. Seal kummardusid kaks kogu plasmakeeviti kohale. Teine tabamuskoht. Ilmselt Pärt ja Laine. Kaaslaste nägemine andis naisele viimase jõu, et halvatusest üle saada. Ta võttis kohmakate, nurgeliste liigutustega kotist erisulamist lapi, pani selle paika ning klammerdus meeleheitliku otsustavusega keeviti käepideme külge.
„Tööle!“ kamandas ta ennast sosinal. „Keskendu tööle ja sa saad oma hirmudest võitu!“
Keevitist väljusid väljusid kaks gaasijuga. Plasmagaas, mis voolas volframeletroodi ümber ja moodustas plasmakaare tuumiku ning kaitsegaas, mis kaitses sulametalli lompi kosmilise külma eest. Aparaadi lõikevool oli üle tuhande ampri. Tuttavate liigutuste rütm suutis hirmu veidi taanduma sundida. Tardumus andis järgi, naine keskendus tööle ning eneselegi märkamatult oli auk kaetud ja kinni kititud. Ta ajas ennast higist märja seljaga püsti. Skafandris tundus olevat talumatult kuum, selle süsteemid ei suutnud tähelt kiiratavat soojust täielikult elimineerida.

„Kapten,“ kandis Linda pingutusest kähiseva häälega ette. „45. sektsiooni auk on parandatud.“
„Tubli Linda! Nii hoida! Kohe laseme õhu sisse,“ tuli vastus. Mehe hääles oli kuulda rõõmu. Ilmselt oli ta naise pärast tõsist muret tundnud. Alles nüüd meenus estronaudile, et ta oli keevitamise ajal kõrvus justkui kellegi juttu kuulnud. Ilmselt oli kapten püüdnud temaga vahepeal kontakti saada, kuid naine oli nii tööle keskendunud, et ülepinges aju suunas liigse info teadvusest mööda. Linda korjas tööriistad kokku ja koperdas laeva väliskerel turritava seadmemetsa vahel laveerides uimaselt lüüsikambri poole. Kui nad õhu sisse lasid, siis avariiluugist ei saanud enam siseneda. Ja normaalse atmosfääri taastamine võimalikult kiiresti oli selles sektsioonis elulise tähtsusega. Magnetköis lohises talle kõndimist takistades järgi. Ka eemal olev paar oli oma tööga hakkama saanud ning tuli sissepääsu poole. Nendegi liigutustes puudus sujuvus. Pärti vaevasid külmetusluulud nagu Lindatki. Lainel oli probleeme hallutsinatsioonidega, et laev roostetab iga hetk läbi. Kõik selle seadmed tundusid talle krigisevat ja elavat oma viimaseid minuteid. Meteoriiditabamus võis talle eriti rängalt mõjuda, sest toitis tema fantaasiaid veelgi. Tõenäoliselt pidas naine laevakere järgiandmise põhjuseks roostet.

Kõik kolm sisenesid korraga läbi kahekordsete lüüsikambri uste tagasi laeva. Lindat ja tema taga sisenevat paari võtsid vastu kaaslaste toetavad käed. Kui naine kiivri eemaldas, kuulis Linda esimese asjana, et ka ülejäänud augud kaugemal laevakeres olid parandatud ja keevitajagrupid suundusid tagasi.

Linda ainsaks eesmärgiks oli naasta kiiresti oma sektsiooni. Laeva siserõhk oli normaliseeritud, avariiuksed avatud ja võis vabalt ilma liikuda. Naine kiirustas sisemise värinaga lootekambrite juurde. Ta kontrollis kiirelt üle kõik elutähtsaid funktsioone töös hoidvad masinad. Tundus, et seal oli kõik korras. Miski oluline polnud purunenud, miski polnud lahti tulnud, ega minema lennanud. Alles nüüd hingas naine kergendatult. Väikesed, juba arenevad inimhakatised hõljusid rahulikult robotüsades. Ta lootis, et ümberringi toimuv ei olnud neile mentaalselt halvasti mõjunud. Arvuti kandis ette, et kogu aja olid arenevad kosmoserändurid ja tulevased uue planeedi kolonisaatorid olnud piisavalt soojas ja kuulnud rahustavat helifooni segamini emasüdame rütmilise tuksumise ja klassikalise muusikaga. Linda tundis, kuidas külmus tema rinnas järgi andis ja naine naeratas. Nende väikeste olevuste nimel sündis ja suri Linda põlvkond kosmose külmuses.

Vanemate t6ttu luule lille k2rbi2

Illustratsioon: Luule Lille

Need uued, emamaalt kaugel sündivad eestlased võlgnevad tänu temale ja kogu „Estonia“ vahemeeskonna ennastsalgavale eneseohverdusele. Linda ja tema kaslased ei ole asjatult siin kitsastes oludes elanud, kannatanud vaimsete häirete all. Seda kõike selleks, et inimkond võiks lüüa õitsele uutes asupaikades. Neil on mille nimel vastu pidada. Neil on siht. Nad teavad, mida peavad tegema, mida on elult oodata. Ja kõik nad, viimane kui üks „Estonia“ pardal, on tegelikult, vaatamata igapäevaelu väikestele viperustele, õnnelikud.

Kuna Proxima Centauri on aktiivne punane kääbus, siis on välistatud, et siin võiks tiirelda eluks sobiv Maa-tüüpi planeet. Kuid teadlased olid avastanud, et just Proxima Centauri lähedalt möödub peagi üks hulkuv planeet, mis kunagi oma orbiidi ebastabiilseks muutumise tõttu ühest kaugemast tähesüsteemist välja paiskus. Nad tulid siia, et selle renegaat-planeediga kohtuda, sellele baas rajada ja kasvatada üles põlvkonnad, kes jõuavad ära oodata teadlaste hoolsatel arvutustel põhinevad ennustused, et planeet haaratakse millalgi järgmise tähesüsteemi koosseisu. Astronoomid olid välja arvutanud, et planeet haaratakse 95% tõenäosusega uude süsteemi inimelule mugavatel tingimustel. Kaugus selle järgmise tähesüsteemiga oli 0.237 valgusaastat. Linda seda oma elueal enam ei näe.

Lindale meenus Huan-Markuse surm. Homme on ilmselt matused. Ta põrgatas end läbi ruumi ühte kaugemasse nurka, võttis pea käte vahele ja nuttis.

Teos Baasis
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0613)