Head Reaktori lugejad!
Novembrikuu läheneb lõpule ja ilmad muutuvad järjest talvisemaks. Nagu kuu lõpus ikka, jõuab seegi kord lugejateni uus Reaktori number.
Värskes numbris astuvad juttudega üles Tanel Rõigas, Anneli Marks ja Anni Ambos. Reaktori toimetus intervjueerib Rahvusraamatukogu kultuurinõunikku ja ulmefänni Karl Martin Sinijärve. Maarja Kruusmets arvustab Katherine Rundelli noortele lugejatele mõeldud fantasyromaani „Mürgitatud kuningas“. Laura Loolaid kirjutab kodumaise arvutimängu „Headspace Division“ loomisest ja oktoobri lõpus ning novembri alguses Kiidjärvel toimunud ulmekirjutamise laagrist. Lüüli Suuk arvustab ulmelist märulifilmi „Sisu. Teekond kättemaksuni“. Lisaks saab uuest Reaktorist lugeda katkendeid äsja ilmunud Alfred Besteri romaani „Lammutatud mees“ eestikeelsest tõlkest ja selle Raul Sulbi kirjutatud järelsõnast ning palju muud huvitavat.
Kaanepildi autor on Amanda Orav.
Tavakodanikena oleme harjunud regulaarselt sinu kirjandussoovitusi haukama. Kui suur on aga see lugemismass, millest soovitused settivad? Kuidas üldse näeb välja kultuurinõuniku tööpäev?
Tööpäev on sagedasti töööö. Mulle on lapsest saati sobinud öösiti lugeda ja kirjutada ning hommikud magusasti maha magada. Öösel keegi ei helista ega tule ka kirju. Lugemismass on suur, iga päev ilmub eesti keeles üle kümne raamatu. Ma nädalas üle nelja-viie suurt ei jaksa, vast ehk mõned läbi lehitseda veel. Nii et head soovitused on alati teretulnud, paratamatult lendab osa väärt kraami radari alt läbi.
Räägid tarbetute tegevuste vajalikkusest, sealhulgas niisama ilma sunnita lugemisest. Aga millal oli sul endal viimati aega-võimalust midagi niisama lõbu pärast lugeda?
Seda aega ma ikkagi võtan. Näiteks kui olen soovituse teele saatnud, siis kohe nö töö pärast lugema ei hakka, loen midagi muud.
Sõna sisu tähendab soome keeles midagi, mida otseselt tõlkida ei saa. See on nagu selgroog, mis inimest püsti hoiab. Sisemine ressurss, meelekindlus. Aatami Korpil (Jorma Tommila) seda seletamatut ressurssi jagub. Tema tahtmatus surra sai alguse juba esimeses Soome režissööri Jalmari Helanderi filmis „Sisu”, mis linastus 2022. aastal ja jätkub nüüd järjes „Sisu. Teekond kättemaksuni.”
Tegevus toimub 1946. aastal kui Aatami Korpi naaseb Karjalasse, mille Soome pidi loovutama Venemaale. Ta läheb sinna ühe eesmärgiga, tuua ära kodutalu. Ainuke asi, mis talle peale naise ja kahe väikese poja sõja ajal toimunud jõhkrat mõrva alles oli jäänud ning mida ta venelastele kohe kindlasti jätta ei tahtnud. Film algab sügavalt tundeliste kaadritega, kui Aatami koju jõuab ja kodutalu palkideks võtma hakkab, et see Soomes uuesti üles ehitada. See ja lõpukaadrid on ainukesed rahulikud momendid kogu filmi vältel.
Juhan Habicht avaldas 2023. aasta lõpupoole romaani "Kui tuugenid vaikisid". Selline kodune, suisa hubane katastroofiromaan, mis sai küll üsna vastuoksliku vastuvõtu osaliseks. Mulle aga isiklikult meeldis, meeldis kohe väga! Äsjailmunud "Tuugenite ümber" on eelmainitud romaani järg ja ühtlasi ka eellugu.
Lugeja visatakse kohe kuhugi nn väelaagrisse ja vähemasti minul läks paar lehekülge aega, kuniks ma hakkasin nimesid ja isikuid kokku viima. Mainitud Jeebust mäletasin, aga Julia meeldetuletamine võttis pisut aega. Samas, autor andis vihjeid ja õige pea olin ma lugejana juba kenasti n-ö ree peal.
Seejärel võtsin ma korraks aja maha ja mõtisklesin, kas võimalikul lugejal oleks tutvus esimese romaaniga üldse vajalik. Jõudsin järeldusele, et tegelikult võib kohe teisest romaanist alustada – autor ju pisut ikka selgitab, kui peab vajalikuks.
Merese looming esindab Eesti ulme metafoorilembesemat külge. Ta kirjutus põimub poeesiaga, on mõtlik ja emotsionaalselt kirgas. Tema asjad on ka olnud üks üpris turvalisi soovitusi veidigi snoobima maitsega kirjandussõpradele, pigem Friedenthali-huvilistele kui Hargla austajatele (nende asemel võinuksin valida mõned teised nimed, praegu lihtsalt turgatasid nemad). Kuidas on siis seni viimane kogu, “Teistmoodi tavaline”?
Pooled jutud meeldisid, pooled vähem. Ma austasin ja hindasin ja veidi ka kadestasin kirjutamist rohkem kui et tundsin lusti lugemisest. Ega need polegi lusti pärast otseselt kirjutatud - pole selleks, et lugejat lõbustada. Ei ole ajaviiteks, rohkem aja veetmiseks sellise autori seltsis.
„Mürgitatud kuningas” ilmus Varrakult paar kuud tagasi ja kirjastus oli väga lahkelt valmis saatma mulle ühe eksemplari lugemiseks ja arvustamiseks. Raamat on teine osa Rundelli „Võimatute olendite” sarjast. Ka selle on tõlkinud Jüri Kolk, kes eestindas sarja esimese osa. Raamatu 312 lehekülge tundub noorele lugejale ehk hirmutav paksus, kuid hõre tekst ja lühikesed peatükid tagavad kiire lugemiselamuse. Illustraator Tomislav Tomic on selles raamatus köite lõppu kolinud bestiaariumis kõik need võimatud olendid hästi ellu äratanud. Kuigi kaanekujunduse rohelised ja kollased toonid on üks mu lemmikkombinatsioone, on esimese raamatu kaas minu meelest paremini õnnestunud.
„Mürgitatud kuningas” on sarja esimesest raamatust eraldiseisev lugu, mida sobib lugeda ka neil, kes esimest osa kätte pole jõudnud võtta.
Tanel Rõigas „Lohelaul 33”
Ühte linnakest hakkab kimbutama lohe. Ikka niimoodi vanaviisi, et istub koopas ja nõuab noori näitsikuid süüa, muidu põletab linna maha. Ühel päeval ilmub linna munk, kes pakub müüa salavõtteid lohest lahti saamiseks. Kaks hakkajat lähevadki proovima ja neil õnnestub lohe kõrvaldada.
Pean kohe ütlema, et see oli minu meelest Rõigase parim lugu. Lugemise ajal kangastus mulle küll mitmel korral üks Tim Horneti samateemaline lühivorm, kuid ega ma ei tea, kas Rõigas seda lugenud on. Arvatavasti on see vaid kokkusattumus.
Lugu oli humoorikas ja hästi kirjutatud. Mul oli lausa rõõm, et lohe oli selline pealiskaudne ega hakanud elu tumedaid külgi filosoofi põhjalikkusega lahkama, nagu Rõigase tegelastel tihtipeale kombeks on olnud. Nii et igati kõlbulik lugemine.
Eeva Jeletsky „Rõdu”
Üks mees käib pidevalt rõdul omaette rääkimas.
KUU TEADLANE: Otto Hahn (5. oktoober)
Meie ajakirja nimest tulenevalt räägin siin sageli tuumateadlastest. Otto Hahni on nimetatud tuumakeemia isaks. Ta avastas tuumatagasilöögi või kuidas seda nimetadagi – kui suure energiaga laetud osake põrkab kokku aatomiga, siis saab aatom osa sellest impulsist endale. Koos Lise Meitneriga avastas ta raadiumi, tooriumi, protaktiiniumi ja uraani isotoobid. Ta avastas tuumade isomeersuse ja rubiidiumi-strontsiumi suhte abil dateerimise ning selle abil saab mõõta kümnete ja sadade miljonite aastate pikkusi vahemikke. 1938 avastasid Hahn, Lise Meitner ja Fritz Strassmann tuumalõhustumise, mille eest Hahn üksinda pälvis 1944 Nobeli keemiapreemia. Ta oli vastu natsismile ja juutide tagakiusamisele, mis jättis ta ilma paljudest kolleegidest, sealhulgas Meitnerist. Siiski tegutses ta Natsi-Saksamaa tuumaprogrammis, kataloogides uraanituuma lõhustumissaadusi.
Sel aastal olen osa oma kirjatöö-auru suunanud kohaliku indie-mängu taustaloo hüvanguks. Nüüd oleme jõudnud juba nii tummiste prototüüpideni, et neid võib otsapidi hakata ilmarahvale näitama. Äsja saime üles Steami lehe mängu eelinfoga ning jaanuaris on kavas arenev mäng Tartusse Graafikamessile saata (sama üritus toimus ka tänavu). Sel puhul kogusin praeguse tegijate tuumiku mikrofoni ette. Minuga ajasid juttu põhiarendaja Andrus Raudsep ning kunstnikud Amanda Orav ja Anni Hõ.
Laura: Räägime siis oma mängust. Mida pealkiri „Headspace Division“ endas peidab?
Andrus: Mäng räägib suures plaanis sellest, et sa parandad oma kosmoselaeva, samal ajal hulluks minnes.
Laura: Tol nädalalõpul, kui oktoobrist sai november, pidasime maha esimese mitmepäevase Sauna kirjutuslaagri. (Selgituseks: minu väikese maavalduse nimi on Sauna ja ka meie kirjutamistuba oli ka päriselt sisse seatud saunamajas.)
Meil ei ole kuidagi võimalik tagasi tuua Räpina loomemajade kuldaega, samuti ei ole meil kuskilt võtta Annie Wilkesi tõhususega kirjutamiskubjast. Seepärast on vaja üles näidata leidlikkust, et olemasolevate vahenditega luua võimalusi kirjatööle sundivaks eraldumiseks. Niisiis võtsin südame rindu, varusin kütet, viskasin sitamaja tühjemaks ja kuulutasin kirjutustoa jutunurgas, et neljapäevase ühiskirjutamise asemel “toimub jube sügisene väljasõidukas Kiidjärvele. /…/ saabuda võib juba reede hommikul, välja visatakse pühapäeva pärastlõunal.
Tulekul
12. detsembril toimub Tartu Kirjanduse Majas järgmine vestlusõhtu sarjast „Õhtud Eesti ulmega“. Täpsem teema on praegu täpsustamisel.
19. detsembril toimub Tallinna Südalinna raamatukogus järgmine vestlusõhtu sarjast „Õhtus on ulmet“. Külaliseks on Triinu Meres.
Noviits
Miina Piir
Noore noviitsi teekond mungaks Rooma lähedal asuvas kloostris 16. sajandil peidab endas saladusi, mis aga ei osutu määravaks, sest igatsus on palju sügavamal.
On õpetajaid, kellele õpilase edu on peamine, sest toob au ka õpetajale. On õpetajaid, kes on valmis õpilase ka hävitama, ja need on alati silmapaistvad õpilased. On Õpetajaid, kes usuvad oma õpilasse sedavõrd, et hoiavad ta eemale melust, mida toob edu ja tähelepanu; ja soovivad, et ta jätkaks palvet ja tööd seal, kus Jeesus on elav iga päev. Nii on pühadegi hulgas kahte sorti inimesi: neid, kes tahaksid, et sinu kätesse löödud naelte alt voolav veri „teeks” sinust Jumala lapse; kui ka neid, kelle nappidest sõnadest voolab sinusse kõik see, mille Jumal on talle andnud.
Üleloomulike elementidega filosoofilis-religioosne lühike romaan.
Kirjastus Tänapäev
220 lk.
Istusin kohvikus, jalg üle põlve, ja lugesin ajalehe esikaanelt uudiste pealkirju. Kõige suuremas kirjas seisis järgmine teade:
„Esimest korda viimase kolmekümne aasta jooksul peetakse taaskord Surnute Festivali, mille etendus tõotab tulla suursugusem kui kunagi varem. Kas maagilise ravitseja rolli kaasamine tasub ennast ära või osutub veaks?”
Rüüpasin piparmünditeed ja tegin ajalehele nägusid. Ega see pole midagi uut, et Surnute Festivali etendusse kaasatakse ravitseja tegelaskuju. Festivali ennast pole tõesti täies mahus juba kolmkümmend aastat korraldatud, sest viimasel korral kukkusid kolm näitlejat liialdatud rekvisiitidelt kas vigaseks või surnuks. Ravitseja roll kadus veel enne festivali ennast. Põhjuseid pole täpselt teada, ent needuste ja muude selliste tobeduste kohta ringlevad siiani kuulujutud.
Kirikukell lõi kaksteist korda, erk kontrast Londoni liiklusmühale, ja kui viimane kaja vaibus, kostsid piki pikka koridori kolm teravat koputust.
James rebis pilgu stuudio seina ääres reas seisvatelt pappkastidelt, ohkas ja avas ukse.
„Tere pärastlõunat, lord Montgomery,“ ütles uurija Blythe. „Vabandan hilinemise pärast. Siin on esemed, milles kokku leppisime.“ Ta ulatas talle väikese kasti.
„Kas vabandate hilise saabumise pärast või selle eest, et lasite mul seda viis aastat oodata?“
Uurija Blythe’i jämedad sõrmed tõusid instinktiivselt vuntsi siluma, kuid leidsid eest vaid kareda naha. Tema naise pidev nääklemine oli ta lõpuks sundinud sellest „surnud rotist“, nagu naine seda nimetas, loobuma. „Lord Montgomery,“ alustas ta, „mul polnud muud võimalust. Tõendid on tõendid, kuni uurimine on lõpule viidud. See on seadus. Pealegi …“
Kast kadus uurija Blythe’i käest ning James lõi ukse pauguga kinni.
„Kohvi või teed? Konjakiga või ilma?“ päris Tom kööginurgas. Pöördumises oli mingi nostalgia, nendevahelise omaaegse suhtlemise irooniline bravuuritsemine. Oleme noored, pole kunagi sada protsenti tõsised. Oh neid aastakümneid. Enam pole isegi … post-noored. Küllap ka igapäevaselt 99 protsenti maalähedaselt konkreetsed.
„Kohvi, küpsist, konjakiga vaatame,“ lausus Krista elutuba uudistades. „Oleks kuidagi rohkem hi-techi oodanud.“
Nagu vanadel, aga ammu mitte kohtunud tuttavatel ikka, jagus kergeks lobisemiseks materjali. Tom teadis, et külaskäik pole niisama. Nad lobisesid terve veerandtunni, kuni naine teemani jõudis, peaaegu hoiatamata, ainult pikema pausi järel.
“Näita mulle teda,” ütles Krista. Ühtpidi oli tema toon neutraalne, kuskil selles võis olla “aga võid ka keelduda.” Samas, arvestades konteksti, pidi keeldumiseks olema väga mõjusaid põhjuseid.
Universum
liigub kaose suunas.
Kaos põgeneb.
Haigla. Valu,
mure, kaotuse koht.
Sündisin siin.
Pikk ootus, suur
pettumus, et saabuks
me täisiga.
Mõned näevad
tähti, mõned tühjust
nende vahel.
Me elame,
näeme, teame vähe-
unistagem.
Reaalsuse
nimetamine toob
sinna nihke.
Kosmoselaev
kaob taevasse. Hing jääb
nukralt maha.
(The Demolished Man)
1952
Katkend romaanist
Inglise keelest tõlkinud Jay Skaidrins
Illustratsiooni autor Meelis Krošetskin
1. peatükk
Plahvatus! Lööklaine! Varakambri uksed prahvatavad avali. Ja selle sügavustesse on kuhjatud raha, mis ootab röövimist, riisumist, kahmamist. Kes see on? Kes kambris ootab? Jumal hoidku! Ilma Näota Mees! Jälgiv. Ähvardav. Vaikiv. Õudustäratav. Minema siit… Kähku…
Kähku, või ma jään Pariisi pneumaatikule hiljaks ja ei näegi seda vaimustavat neiut, kellel on õienupu sarnane nägu ja kirglik figuur. Kui kähku teha, jõuan veel. Aga see seal värava ees ei ole valvur. Oh issand! Ilma Näota Mees. Jälgiv. Ähvardav. Vaikiv. Ära karju. Lõpeta karjumine…
Aga ma ei karju ju. Ma laulan kiiskavast marmorist laval, sellal kui muusika paisub ja prožektorid lõõmavad. Aga amfiteatris pole kedagi.
