Servus
Käes
on maikuu lõpp, kevad võimutseb
või suvi algab ja uus
tükk tuumakütet on wõrku paiskunud.
Meie
seljatagusesse lähiminevikku jääb Kirjastus Fantaasia ja Eesti Ulmeühingu
korraldatud jutuvõistlus.
Õnnitleme omaltpoolt võitjaid ja ka kõiki osavõtjaid, sest ehkki esikohti kõigile ei jagu, on selline võimalus end
proovile panna igati teretulnud.
Mida
seekordne jutuvõistlus endast täpsemalt kujutas, sellest
pajatavad meile tänases numbris žüriiliikmed
Veiko Belials ja Eva Luts.
Reaktori lugejate informeeritus on tähelepanuväärne! Selle rea täienduseks huvitab lugejat kindla peale, et ühel päeval nädalas olen ajalooõpetaja gümnasistidele. Ülejäänud aja olen lihtsalt kodu-google (mõned asjad ilmutavad end ainult siis, kui mina neid otsin), pesumasina operaator ja vähemalt korra päevas ka köögikindral. Poolmaratoni jooksjat minust siiski veel ei saanud, sest jaanuarikuine salalik libedus viis põlvetraumani, millest ikka veel päriselt lahti ei ole. No ja aeg-ajalt olen laisk vabatahtlik ka.
2.
Tänases ühiskonnas on arvustuste jagamine muudetud väga lihtsaks ja kiireks. Olemas on erinevad grupid ja keskkonnad, mille hulgast endale sobiv arvustuse avaldamise variant valida. Ei ole vaja kellegi heakskiitu ega luba. Tsensuur ei piira ja sõna on vaba. Kuid mis siis ikkagi on ühe raamatuarvustuse mõte? Reaktori peatoimetaja palvel koondan siia mõned mõtted.
Esmalt on selleks anda ülevaade teosest. Vahel on autor või kirjastaja selle töö nii hästi ära teinud, et raamatu tagakaanel või muudes tutvustavates materjalides on kõik öeldud. Sellisel juhul jääb arvustajale valik, kas kasutada seda või siiski kirjutada endapoolne ülevaade. Hea tutvustus annab teisele lugejale parema võimaluse otsustada, kas lugeda või mitte. Seda osa võib nimetada sissejuhatuseks.
Arvustaja on alati subjektiivne.
Emaks olemisel on üks hiiglama vahva külg – täiesti südamerahuga võib lugeda lastele mõeldud kirjandust ja vabandada ennast välja lausega: „Ma lugesin seda pojale ette.” Nooremate laste õpetaja ja raamatukoguhoidjana olen sellest viimaste aastate jooksul ainult võitnud. Kui aga süda on juba ulmekirjandusele antud, siis tõmbab see sinna ka lastekirjandust lugedes. Selles artiklis puudutan just neid raamatuid, millega mul on olemas isiklik kogemus ja kokkupuude.
Eesti keeles ilmunud lastele ja noortele mõeldud ulmekirjandus on enamjaolt fantaasia – võlurid, ükssarvikud, erinevad võlumaailmad ja -loomad –, kuid leidub ka õudussugemetega lugusid ja pisut teadusulmet.
Teadusulme lipulaev eesti lastekirjanduses
Kõige nadim on valik eestikeelse teadusulme koha pealt.
On üsna kibe tõde, et ulmet ei peeta sageli päriskirjanduseks või peetakse siis omajagu alamõõduliseks. Kui asju võimalikult positiivselt vaadata, siis teatav põhjus taoliseks suhtumiseks isegi on: ulmel kui žanrikirjandusel on omad spetsiifilised nõuded, mis võhikute arvates piiravad loomevabadust ja vaesustavad tulemust. Kui nüüd aga sama mõtet jätkata, siis needsamad etteheited kehtivad ka lastekirjanduse asjus ja eks nn päriskirjanikud ole sageli enam kui põlastavad lastekirjanduse ja lastekirjanike asjus.
Lasteulme, kus kohtuvad kaks kirjandusilma heidikut, peaks taolise loogika järgi olema siis topeltvale ja põlgusväärne. Kurb märkida, aga eks lasteulme saabki igast küljest nuhelda. Ei pea tollest ei lastekirjanduse tädikesed, ega ka mitte ulmekirjanduse onukesed.
Kõik ulmefännid muidugi teavad, et barbar Conan näeb välja nagu Austria tammetümikas Arnold Schwarzenegger. 1980ndail siinmail põrandaaluses videolevis levinud John Miliuse «Conan the Barbarian» (1982) ja lisaks veel Öö-TVs katkenditena näidatud Richard Fleischeri «Conan the Destroyer» (1984) kinnistasid selle visuaalse teadmise kõigi meie ajju igaveseks. Hiiglasekasvu, laiaõlgne ja lihaseline ning õlgadele langevate pruunide juustega mõõgakeerutaja.
Hoopis huvitav on aga mõelda, kuidas kujutati barbar Conanit ette varem. Sündis see kangelane ju juba 1932. aastal ameerika pulpajakirja Weird Tales veergudel, kus saavutas järgneva nelja aasta jooksul üüratu populaarsuse. Lisaks Weird Talesi illustraatoritele kujutati Conanit siin ja seal vähesel määral ka 1940ndatel ja 1950ndatel, kuid alles 1966.
Küsimus, mis seoses jutuvõistlusega inimesi huvitab, on jutuvõistluse tase. Enamasti mõeldakse selle all tõenäoliselt seda, et kas esikümme oli tasemel. Et kas on oodata head kogumikku.
Minu arust on kõigi seni olnud jutuvõistluste puhul olnud esikümme alati tasemel. Kas mõnele lugejale meeldib üks või teine lugu, on iseküsimus. Ulme – või ka üleüldse ilukirjanduse – puhul pole määrav see, et lugu tingimata kõigile meeldiks – rääkimata sellest, et seda eesmärki on üldse võimatu saavutada. Näiteks kui juttu tekivad väga põnevad ja huvitavad kiiksud, leidub kindlasti rohkem neid, kellele need ka ei meeldi. Seega, kas tasemel olek võrdub meeldimine? Tuleb välja, et mitte alati. Kas tasemel olek võrdub teostuse täiuslikkus? Ka ei pruugi, kuigi see on lähedasem. Eri lugejad hindavad teostes eri aspekte, näiteks ei pruugi olulised olla mõned kirjavead, kui süžee on huvitav ja tegelased kaasakiskuvad.
Niisiis – juba kaheksas. Jutuvõistlus, ma mõtlen. „Tarkade klubi“ oli seekord koosseisus Mairi Laurik, Eva Luts, Joel Jans, Maniakkide Tänav ja Veiko Belials ning hinnata tuli meil 44 tööd. See oli kõvasti vähem kui tavaliselt (tavaliselt on number alanud kuue või seitsmega), samas – pikki jutte oli rohkem. Ehk siis lehekülgede arvult tagasilangust vist väga ei olnud, mis on ju positiivne.
Mingit trendi on seekord raske välja tuua. Ei olnud ühte prevaleerivat žanri või alamžanri, kirjutatud oli kõike. Oli õudussugemetega lugusid, ajarändu, kosmilist madinat, alternatiivreaalsust, maailmade vahel liikumist, fantaasiat... Palju oli kohalikel oludel põhinevat. Ja eks oli ka eksootilist setting’ut – kaks esimest kohta baseerusid näiteks Jaapani oludel (muide,isegi Jaapani Suursaatkond pidas vajalikuks võitjat
Ma olen näinud asju, millest teie siin ei oska unistadagi. Vikervärvides nibunarmaid jupiteride kiirtes kiiskamas otsekui leegitsev magneesium. Olen näinud, kuidas õrnast haldjast saab minutitega animaalne vamp, kuidas poolpaljaks tantsinud villainess end klambripüstoli toel taasriietab, kuidas legoinimese kõva kesta alt kooruvad kollaste mummmudega bikiinid, kuidas ööliblikas rebib seljast tiivad ja meela tõuguna lava taha vingerdab, kuidas kuldsed pagunid digimuutuvad põlvekaitseteks, et võimaldada energilist floorwork’ i, kuidas Gomez hiilib kinnastatud käe Morticia kleidi alla, kuidas kohev lambuke heidab ült kasuka ja kuldnokaline hani haarab noa…
Eva Roos on eesti lastekirjanduses üks võrratu nähtus. Tema raamatud on humoorikad, fantaasiaküllased ja erakordse keelekasutusega. Meie pere on läbi lugenud kõik tema viis raamatut ja neid väga nautinud.
Roosi avastasime me läbi raamatu „Teistmoodi mööblipood. Kastani 57”. Loo üheks peategelaseks on võlujõu abil ajas ja ruumis rändav antiigikauplus, mis on seestpoolt tunduvalt suurem kui väljast. Poodi peab väike vanaeit Aramilda Tengelpung, kellel on mitu kahetsusväärset omadust. Üheks neist on kalduvus kliente petta ja müüa neile krutskitega võluesemeid, mis klientide elu pahupidi pööravad. Vastutuse vältimiseks ei peatu Aramilda ühes kohas kunagi kuigi kaua, vaid laseb koos poega jalga enne, kui tagajärjed ta kätte saavad. Ühel päeval saab mutikese siiski kätte audiitor, kes määrab talle karistuseks kolmteist ülesannet, mille ta peab täitma, enne kui poega jälle edasi liikuda saab.
“Võimatud olendid” on 2024. aastal ilmunud fantaasiaromaan lastele (kirjastus Varrak). Lugu jutustatakse raamatu alguses läbi kahe peategelase pilgu, kui need kaks aga lõpuks kokku saavad, liitub vaatepunkt üheks. Londonis elab poiss nimega Christopher, keda loomad niimoodi armastavad, et kogunevad alati tema ümber, kui poiss läheduses juhtub olema. Salapärasel saarel elab aga tüdruk Mal, kellele tundmatu rändaja kunagi kinkis mantli, millega ta saab lennata. Saartel, mida kutsutakse Arhipelaagiks, elab inimestega kõrvuti suur hulk müütilisi olendeid, kes aga üksteise järel arusaamatul põhjusel hukkuma hakkavad. Kui Christopher Šotimaale vanaisa juurde sõidab, kohtub ta keelatud järve ääres Maliga, kes on palgamõrvari eest põgenedes kogemata tavamaailma jõudnud. Poiss võtab nõuks Malile Arhipelaagi järgneda, et üheskoos lahendada surevate olendite mõistatus ning Mal mõrvari käest päästa.
Siim Veskimees kui autor peaks eesti ulmelugejale juba ammu tuntud olema. Kellelegi ei tule ka üllatusena, et ta on päris viljakalt erinevates pikkustes jutte kirjutanud. Antud kogumikus leidub lühemaid ja pikemaid lugusid enam-vähem viimasest kümnendist, kokku üheksa, millest enamik on juba eelnevalt ilmunud erinevates kogumikes või võrguajakirjas Algernon. Kirsiks tordil on kogumiku viimane lugu, varem ilmumata lühiromaan. Üldiselt on mul autori teostega viimasel ajal mitte kõige paremad kogemused. Tema jutustamisstiil ei ole päris see, mis mind täielikult kõnetada suudab, samas tema varasemat posilikumat tempokat ja julget kraami nautisin väga.
Antud tekstide juures võlus peamiselt autori oskus ehitada üles väga mitmekülgne ja tehniliselt detailne maailm. Nii teadusulme tekstides kui fantaasialugudes on kogu raamistik selgesti tunnetatav ning tänu sellele on ka justkui turvavõrk kogu aeg ümber olemas.
Timo “Tim Hornet” Talviku nimi pole mulle võõras. Kadedaks
tegeva huumorimeele ja hea sulejooksuga autor on kostitanud meid peamiselt ulmevinjettidega
juba mitu head aastat. Tema eelmine tähevalguse hetk oli 2023 aasta
ulmejutuvõistlusel teise koha saanud lit-rpg tüüpi lugu “Kuningatütre
vari.” Romaan “Sulid ja sulased” on aga hoopis teine ooper.
Tegemist on siis seikluslooga, mis rullub lahti eestipärases ja nii oma- kui ka
Eesti mütoloogias suplevas tegevusmaailmas.
Tõtt-öelda pole Eesti mütoloogia mu jaoks just kuigi huvitav. Kuidagi kaootiline
ja sihitu. Vägevad jumalad on parimal juhul pinnapealsed ja, nagu Talvikki on
esitlustel kinnitanud, keerleb meite allesjäänud talurahva pärimused enam-jaolt
selle ümber, et kuidas ja mitmelt põllalt korraga vili sisse vehkida.
KUU TEGELANE: Bart Simpson (1. aprill, sünnipäev)
Bartholomew Jo-Jo Simpson oli esialgu Ameerika telesarja „Simpsonid" peategelane, aga hiljem muutus peategelaseks üha rohkem tema isa Homer. Simpsonid debüteerisid 19. aprillil 1987 kaheminutilise episoodiga Tracy Ullmani šõus, osutusid edukateks ja 17. detsembril 1989 said oma sarja, mida toodetakse tänapäevani, selle teksti kirjutamise ajal 790 episoodi ning Bart on osalenud neist kõigis peale ühe. Bart põhjustas 1990-ndatel niinimetatud Bartmaania ning kuulsaks said tema lendsõnad „Eat my shorts", „¡Ay, caramba! " ja „Don't have a cow, man!". „Simpsonites" on ujuv ajaliin, mis tähendab, et tegevus toimub alati tänapäevas, ent tegelased ei vanane. Bart on alati 10-aastane ja kuulujutud räägivad, et episood, kus Bart saab 11-aastaseks, jääb šõu viimaseks. Time nimetas Barti ainsa väljamõeldud inimesena XX sajandi 100 tähtsaima inimese hulka.
Tagavara-malev
Laura Loolaid
Mis oleks, kui maakeelsed rahvad asustaksid kauget tähesüsteemi ja vabatahtlikele maakaitsjatele korraldataks õppusi kohalike kuude peal? Tagalatehnik Tikuta ei juurdle, miks on tema rahulikus ja küllases olevikus maakaitset või õppuseid tarvis. Tema jaoks on vabatahtlike malev lihtsalt üks loomulik elulõim ja malevapärimus kannab killukesi iidse maarahva elust. Aga samamoodi kui esivanemaid-vabatahtlikke, kummitab ka teda õppusele minnes küsimus - aga kui kõik oleks päriselt?
Laura Loolaid on kirjanik, kes on samuti vabatahtlik oma planeedi kohaliku asunduse maleva allüksuses. Siiani on ta avaldanud vaid lühemaid tekste, kuid sirutab nüüd tiibu täispika militaarulme-romaaniga.
Kirjastus Lummur
Soome ulme 3
Maarit Leijon, Reetta Vuokko-Syrjänen
Maarit Leijon ja Reetta Vuokko-Syrjänen on kaks edukamat lühivormide autorit Soome ulmes.
Toimumas:
1.
Kaugel-kaugel planeedil elasid antsikud. Nad olid kohutavalt leidlikud olevused, ning leiutasid kogu aeg midagi. Leidlikud olid nad seepärast, et nad olid hirmus uudishimulikud. Alati uurisid nad kõike uut, mis neile silma alla sattus. Kui nad olid kogu oma koduplaneedi ja kõik, mis sellel leidus, läbi uurinud, hakkasid nad uurima kosmost ja kõike, mis selles leidus. Ühel päeval märkas üks antsikutest, et kauge-kauge tähe ümber on tekkinud uus planeet. Silmapilk läks ta elevile. „Ma olen teinud suure avastuse,“ rõõmustas ta. Tahtes oma sõpradele üllatust teha, otsustas ta minna seda planeeti uurima ning tagasi tulles jagada oma avastust teistega. Antsik hüppas oma ilusasse roosasse tähelaeva ning pikk-pikk sõit algas.
„Ema!“
„Ole tasa. Mina pole su ema, sinu ema teeb kabinetis tähtsat tööd!“
„Aga sina ei tee ju,“ Luisa sihtis sõrmega rohenahalist e-haldjat. „Täna võiks sina mu ema olla.“
„Mina ei ole sinu ema. Mina olen teie pere e-haldjas Mia-Mai.“
„Aga sa võiks ikkagi ju olla minu ema. Täna. “ Luisa ajas end püsti ja läks e-haldja juurde. „E-ema või võõrasema. Ühes videojutus oli võõrasema. Ma nägin seda hiljuti. Selline hästi ilus ja toredalt paks, täpselt nagu sina.“ Luisa vaatas, kuidas e-haldjas, täisnimega Mia-mai august19, tema mängutoa kardinale kassi pilti tikkis. Nõelapisted olid kõik kiired ja täpsed.
„Sa võiksid olla näiteks minu risti-pisti-ema. Seni, kuni teine ema tööd teeb. Ma palun sind! Palun, tänan, kükki teen ka.“ Luisa tegi kähku viis kükki. „Ma olen ju nii tubli ja sportlik. Palun sind!“
„Oh sind.“ Mia-Mai August19 kallutas pead, justkui kuulatades, ja noogutas siis.
Juss unistas alati lennust Kuule. Ühel päeval ehitaski ta valmis raketi, millega võis oma unistuse teoks teha. Rakett oli ilus, hõbedane. Juss ronis raketti ja pani mootorid tööle.
„Start!“ hüüdis ta ja kosmoselaev sööstis suitsujutt taga, taevasse. Juss vaatas illuminaatorist välja ja nägi, kuidas Maa muutub üha väiksemaks. Seevastu Kuu muutus üha suuremaks, kuni täitis terve vaatevälja. Juss tegi kõige paremat maandumiskohta otsides tiiru ümber Kuu. Äkki märkas ta all taldriku moodi kosmoselaeva, ühes küljes suur auk. Juss maandus, pani selga skafandri ja ronis raketist välja. Võõra laeva küljes avanes luuk ja sealt tuli välja roheline, kahe peaga tulnukas.
„Tere!“ hüüdis Juss.
„Tere,“ vastas tulnuka üks pea. „Kas sa oled tulnukas?“ küsis teine pea.
„Ei, ma olen maalane.
“Mi-mida te minu paarilisega tegite?” küsis Sport väriseval häälel.
Talle vastu vaatav irvitus oli ebaloomulikult lai. “Mida meie tegime?” küsis laiguline. “Meie ei teinud midagi, sest siin pole meiet. On ainult mina. Pealegi ei pea ma midagi tegema. Piisab sellest, et sina oled siin ja sinu partner…” laiguline tegi väga selgelt vihjava liigutuse.
Sport hakkas hirmust värisema. See oli võimalik tulemus. Ilma partnerita olid nad mõlemad kasutud.
“Või eelistaksid, et keegi temast käpiknuku teeb?” Laiguline irvitas edasi, ilmselgelt olukorda nautides. “Ka nii võib juhtuda. Kumb hullem oleks, mis sa arvad? Surm või käpikuks! Muidugi võib veel hullemini minna.“
Sport tundis, kuidas ta täitus hirmu ja raevuga, kuid ei saanud midagi teha. Ta polnud harjunud üksilduse, pimeduse ega mustusega, mis teda ümbritses, samas kui laiguline oli ilmselgelt veetnud siin juba aastaid.
Laura ja Isabel olid üksi kodus. Ema ja isa olid läinud sünnipäevale ning teinud Laurale kohustuseks noorema õe eest hoolt kanda. Väljas hakkas hämarduma ning Laura süütas laual küünlad.
„Mul on igav,“ kaebles Isabel.
„Oota, ma näitan sulle midagi,“ lausus Laura ja läks enda tuppa.
Naastes oli tal käes üks karp. Ta eemaldas kaane ja tõstis sisu lauale. See nägi välja nagu üks veider lauamäng mitmete vidinatega.
„Sellega saab vaimusid välja kutsuda. Kardad?“
„Ei karda. Vaimusid pole olemas,“ tegi Isabel trotslikku nägu.
„No olgu. Vaatame, kas sa siis ka nii julge oled, kui vaim kohale tuleb,“ naeris Laura. „Aga kelle me võiks välja kutsuda?“
„Vanaisa?“ pakkus Isabel pärast mõningast mõttepausi.
Tüdrukute vanaisa oli surnud mitte väga kauges minevikus, ka Isabel mäletas teda veel selgesti.
„Aga kutsume.
Kevadhommikune päikesevalgus oli leidnud imetillukese augu magamistoa pimendava ruloo sees ning üksik valguskiir kõditas nüüd Maya nina, mis hakkas õrnalt tõmblema. Atsihh! Ja üleval ta oligi. Läks hetk aega, enne kui tüdrukule meelde tuli, miks see hommik nii eriline oli. Ta oli üheksane!
Kiiresti hüppas ta voodist välja, tõmbas ruloo laksatusega üles ja hakkas mööda toanurki tuhnima. Nende peres oli kombeks, et kingitused tuuakse öösel salaja sünnipäevalapse tuppa, et ta neid hommikul silmi lahti lüües kohe näeks. Kuid ka teistkordne põhjalik otsimine ei paljastanud midagi ebatavalist. Äkki olid ema-isa unustanud? Tüdruk tundis, kuidas talle selle mõtte peale pisarad silmi tõusid. Ta pühkis need jonnakalt ära. Ei! Isegi kui isa oleks unustanud, siis ema kindlasti mitte!
“Mis kell on?” küsis Maya tühja toa käest.
“Kell on viis nelikümmend kolm,” kuulis ta oma peas.
Mets kääris kuulujuttudest. Libahunt Ferus oli leitud surnult ja kohutavas seisukorras. Kuigi mõni üksik Metsa libaelukas pomises enda ette, et üks surnud libahunt oli vähem metsikumatele libaelanikele hea uudis, oli üldine konsensus, et viimase aja kummaliste mõrvade pikas reas äratas Feruse surm tähelepanu ja tekitas murelikkust. Seetõttu polnud ma vähimalgi määral imestunud, kui lagendikul, kus ma oma igapäevast päikesevanni võtsin, üks kassikakk minu ees maandus.
„Ma tulen su juurde kurbust ja häda täis ajal,“ ütles kassikakk. „Jõle rünnak on nõudnud järjekordse elu.“
Kakk oli libalind, oma liigi kohta suur, tutid kõrvade otsas kallutatud melodramaatilise nurga alla.
Väike Rinerdon oli emata kasvanud, ent mitte orb. Tal oli kokatädi, muidugi oli isa... oli Hämarikupiiga, ehkki tüdruk ise oleks vahest võinud väita, et hoopis temal on Rinerdon. Ning Kutt oli endiselt temaga.
Muidugi olid Rinerdonil ka teenijad, no ta isal vähemalt, ja kaks külatäit inimesi, kes kõik talle ainult head soovisid. Kui see ta ema oleks tagasi toonud - Rinerdon oleks küll kõik muud inimesed hea meelega ära minna lasknud või neil oma vaenlasteks lubanud hakata, kui see ta ema oleks tagasi toonud, aga nõnda need asjad elus ei käi. Niisiis pidi ta rahule jääma sellega, mis saadaval. Teenijad ja mõned koduloomad, kodu ja mänguasjad.
