Head Reaktori lugejad!
Aprillikuu on käesolevaga lõpule jõudmas ja kohe on saabumas müstiline volbriöö, mil nõiad luudadega taevas lendavad ja sabatit peavad. Volbriõhtul jõuab lugejateni ka Reaktori uus number.
Käesolevast Reaktori numbrist võib leida värskeid lugusid Kadri Pettailt, Leho Lahtveelt ja Tanel Rõigaselt, tõlkelooga on esindatud ukraina autor Igor Antoniuk. Jüri Kallas arvustab Larry Niveni äsja eesti keeles ilmunud jutukogu „Neutrontäht“, Raul Sulbi Indrek Hargla värsket romaani „Mõrv Südalinna kultuurikeskuses“, Helina Ravasoo Mo Xiang Tong Xiu romaani „Deemonliku Tee Suurmeister“ põhjal valminud teatrietendust ja Tim Hornet ulmefilmi „Jules“, külalisarvustajana hindab Reaktori jutte Triinu Meres.
2026. aastal toimub kirjandusfestival Prima Vista 11.–16. mail ja selle teemaks on „Tehis ja päris“. Festivali patrooniks on Meelis Friedenthal ning partnerlinnaks Viljandi, mis UNESCO pärandilinnana seostub tihedalt festivali teemaga. Festivali teema käsitleb inimese ja tehnoloogia, looduse ja kultuuri, reaalsuse ja kujutluse piirialasid.
Indrek Hargla: Mõrv Südalinna kultuurikeskuses. 301 lk
Kaanepilt: Marge Nelk
Kirjastus Mooses
Tartu 2026
Kriminaalne raamatukogu nr 9
Käesolev raamat on õpetlik lugu, mis juhtub, kui endine ulmekirjanik, kellest on saanud krimikirjanik, hakkab kirjutama kriminaalromaani – välja tuleb ikka ulme. Ja päris korralik ulme. Veel võiks selle raamatu lühikokkuvõtteks öelda, et kergekaaluline pila-pula vorm peidab endas kaalukat sisu.
Kirjanik ise on raamatu ilmumise järel korduvalt rõhutanud, et tegu ei ole ulmega ning tõesti – kindlasti ei paku see imepärasuse tajuefekti hardcore-ulmefännile, kes kirgastub tekstide peale, mis ekstrapoleerivad kaugtuleviku eshatoloogilisi religioonifilosoofilisi probleeme universumi singulaarsuse taustsüsteemile ja pakatavad pöörastest ulmelistest ideedest.
Vähegi asjalikumale ulmelugejale ei tule ilmselt üllatuseks tõsiasi, et ulmekirjanduse üks kolmest sambast ehk teaduslik fantastika on enamjaolt vaid näivteaduslik fantastika. Teisisõnu: autorid püüavad oma tekstides küll kinni pidada teaduslikest faktidest või pigem püüavad väga silmnähtavalt nendesamuste faktide vastu mitte eksida. Ja kui lugeja väga süviti ei lähe, siis reeglina petab autor lugeja ka ära.
Teadusliku fantastika (ingl science fiction) sees on aga üks pisem nurgake ehk tõsiteaduslik fantastika (ingl hard science fiction), mida maakeeles on mõnikord nimetatud ka kõvaks ulmeks. Tõsiteaduslik fantastika või tõsine teaduslik fantastika pole siinmail kuigi levinud mõiste. Mõneti arusaadav, sest eestikeelseid tekstinäiteid napib. Kui kiirelt vastata, siis 2003.
Tutvustavas tekstis ütleb kirjastus Tänapäev:
Tänapäev on nö üldkirjastus, mis tähendab, et me avaldame raamatuid enam-vähem kõikides teemades.
Reaktor küsitles Tauno Vahterit ulme, kirjastuse ja eestikeelse kirjanduse teemadel.
Milliste väljaannete üle kirjastusena uhkust tunnete?
Kuna praeguseks oleme avaldanud juba umbes 3000 raamatut, siis selle koguse pealt on raske üksikuid välja tuua. Neid on üsna palju ja erinevatest teemadest, lasteraamatutest romaanideni, sari „Punane raamat" hakkab jõudma 250. raamatuni ning on ikka elus, oleme avaldanud väärt kirjandust läbisegi vimkaprojektidega.
Tänapäev ei kajasta raamatuid otseselt jaotusena „ulme", samas on aegade vältel välja andnud vägagi tuntud ulmeteoseid, nii populaarsemast valikust („Näljamängud") kui ka arvukate ulmeauhindadega pärjatud N. K. Jemisini raamatuid.
Uustulnukana tekkis raamatupoodide ja e-raamatukogude valikusse Raimond Pärniku e-raamat „Püha Graal ehk enne kella nelja". Reaktor uuris autori käest isekirjastamise ja loomingu tagamaid.
Kui kaua juba kirjutate?
„Püha Graal“ on mul esimene selletaoline romaan, mille kirjutamine võttis mul täpselt kaks aastat. Õigemini, selle kirjutamisega lihtsalt oli nii, et vahest ei tahtnud pilku ka kirjutamise poole pöörata ja seega olid kirjutamisel pikad, isegi mitmekuused vaheajad.
Kas tegu on ulmedebüüdiga? Milline oli tõuge just selle žanri valimiseks?
Jah, selles mõttes on see tõepoolest mu esimene ulmeromaan, kuigi mõni aasta varem kirjutasin hoopis teistsuguse loo, mille pealkirjaks on „Üksik hunt,” milles ma proovisin jälile jõuda kõiksugustele maailma saladustele nagu elu mõte; mis maailm see selline on, milles me elame; kuidas maailm toimetab ja miks just nii jne.
„Raamatute adaptsioonid ei pea olema täiuslikud üks-ühele ümberjutustused. Iga meedium on erinev ja selle võimalused on erinevad.“ – Seda üritan endale alati meenutada, kui jälle mõnd „Deemonliku Tee Suurmeistri“ adaptatsiooni vaatan või kuulan.
„Deemonliku Tee Suurmeistrist“ on tehtud üllatavalt palju adaptsioone. Mõned neist on algmaterjalist nii kaugel, et minu jaoks need enam ei adapteeri, vaid inspireeruvad. Mitmed on ka sellised, mida piiravad tegurid nagu tsensuur, nii et muutused pole niivõrd kunstiline valik kui praktiline vajadus. (Selgituseks, et algmaterjal pärineb Hiinast, kuid antud lavastus on valminud Jaapanis).
Tunnistan, et olen üldiselt väsinud hea algmaterjali tundmatuseni muutmisest, olgu selleks siis uuem lugu või Sherlock Holmes või Shakespeare.
Mida arvaksid sa 79.aastasest mehest, kes väidab, et tema koduaeda kukkus UFO, mis hävitas ta lillepeenra ja lindude joogikausi. Suure tõenäosusega arvaksid sa, et tema mõistusega pole kõik enam päris korras. Meie loo peategelane Milton leiab end täpselt selles olukorras, mis paneb nii inimesi tema kogukonnas kui ka pereliikmeid tema pärast muretsema. Milton teab ka ise, et tema mõistusega pole enam kõik päris korras, kuigi ei taha seda väga tunnistada. Samuti teab ta kindlalt, et UFO hävitas ta lillepeena – eriti, kuna sealt väljunud tulnukas vaatab nüüd tema elutoas televiisorit. Jules – sellest saab ühel hetkel tulnuka nimi – ei räägi, kuid on kohal ning aitab oma kohalolu ja kuulamisoskusega Miltonil tunnistada endale asju, mida ta varem pole suutnud. Sama juhtub ka tema paari pensionärist kogukonnaliikmega – neist saab peagi omamoodi salajane sõprusringkond tulnuka aitamiseks.
PÄEVA MATERJAL WIKIPEDIAS MÄRTSIS 2026
KUU ASTRONOOMIA: galaktika (2. märts)
Galaktika oli esilehel juba teist korda (esimest korda 2007). Sõna „galaktika" tuleb kreeka sõnast γαλαξίας (galaksias), mis tähendab „piimane“, ja see on vihje Linnuteele. Legendi järgi asetas Zeus oma sohipoja Heraklese oma magava naise Hera rinnale ja Herakles imes rinda nii kõvasti, et kui Hera ta lahti kiskus, purskas piim taevalaotusesse ja moodustas Linnutee. Keskmises galaktikas on 100 miljonit tähte, suurimates 10 astmes 14, kääbusgalaktikates alla tuhande. Nende läbimõõt on tüüpiliselt 3000 - 300 000 valgusaastat. Kõik tähed tiirlevad ümber galaktika massikeskme ja tavaliselt on keskmes must auk. See kehtib Linnuteegi kohta. Tüüpilise galaktika massist moodustab enamiku must aine. Galaktikad jagatakse kuju põhjal elliptilisteks (nagu Linnutee), spiraalseteks ja ebakorrapärasteks. On juhtunud, et galaktikad põrkavad üksteisega kokku.
Kulg
Mati Tee
Ümberjutustust ma tegema ei hakka, kuid nii palju või ära öelda, et stiilipuhas karm ja vaene „põrutadasaanud sõdur korjatakse sõjaväljalt üles ja peab hakkama minema eiteakuhu eiteamiks”-lugu muutub vähehaaval, väga vähehaaval, pisikeste detailide sisse tulles, millekski hoopis muuks.
Mõttekatked, nähtu kirjeldused, kogetu kokkuklapitamine teadmistes olevaga annavad meile pildi toimuvast. Jaa, loomulikult on esialgu fookuses tapadroonid ja terminaatorite olemus, kui kiiresti sead ja koerad miiniväljal elamise ära õpivad (olgu, see ongi lihtsalt pisikene detail, ent väga mõjuv detail), mida süüakse, millised romud maastikku täidavad.
Ent.
Kuna.
Olgu, ütleb nii: lugu on väga täpselt pealkirjastatud.
Lugu on kulg.
Ja tasapisi kulgetakse rohkem asustatud paikadesse. Nähakse jubedaid sõjaga kaasnevaid olukordi. Ja ometi saadakse logiseva bussiga minema.
Tim Hornet „Raudsaare varjud”
Horneti loomingust juba varasemalt tuttavad Major Tom ja Skräppy seiklevad sõjajärgsel maastikul, otsides süüa ja vajalikku varustust.
Lugu on huvitav ja hästi jutustatud, kuigi mõne koha peal leidsin isegi teistkordsel lugemisel, et seda on suure hunniku väljamõeldud, kuid vähe lahti seletatud mõistete tõttu raske jälgida. Jutt tundub aga nagu väiksem osa pikemast loost, sest seda lugedes ei selgu, miks autor seda lugu jutustab. Tegelased lihtsalt eksisteerivad ja elavad oma halli argipäeva ning tundub, et nende ainukeseks ajendiks on soov ellu jääda. Niisiis, minu jaoks jäi selles loos midagi puudu.
Mati Tee „Kulg”
Sõda. Minategelane istub ja sisuliselt ootab surma, kui tuleb tehisinimene ja ta sealt välja tirib ning nad oskuslikult vaenlase tagalasse juhatab. Tuleb välja, et tehisinimene on naissoost ja peaaegu nagu päris inimene.
Mõrv Südalinna kultuurikeskuses
Indrek Hargla
Kriminaalromaan Tartust, mille peategelane on „Heade mõrvade linnast“ (Kriminaalne raamatukogu nr.1) tuntud eradetektiiv Laura Peegel.
Kui Tartu uues Südalinna kultuurikeskuses toimub mõrv ja kahtlusalusena võetakse kinni tuntud poetess, palkab advokaat Sapirstein Laura Peegeli, et tõeline süüdlane välja selgitada.
Tapetud on endine tuntud roheaktivist ja võib kahtlustada vandenõud. Rohepööre on küll lõppenud ja tuulepargid on maha võetud, kuid Tartu akadeemilistes ringkondades on vallandunud uus roheaktivismi laine ja näib, et mõrv on sellega kuidagi seotud.
Iga uus samm uurimises viib Laura sügavamale Tartu intriigide, akadeemiliste rivaalitsemiste ja varjatud vandenõude maailma. Peagi jõuab ta jälile riiklikult salastatud semiootikute programmile nimega „Metakood“, mille eesmärk on lahti murda kultuuri ja keele kõige varjatumad kihid.
Tulekul
8. mail toimub Tartu Kirjanduse Majas vestlusõhtu sarjast „Õhtud Eesti ulmega“, esitletakse Manfred Kalmsteni romaani „Susikiuste“.
5. mail toimub Tallinnas Südalinna raamatukogus ulmekirjutamise töötuba.
Peeter
Inimeseloom on ikka uskumatult loll: teab koera võttes, et kõige rohkem neljateistkümne aasta pärast on ta sõber raugastunud ja veel paar aastat hiljem surnud – aga ikka võtab!
Minu sõber Pats suri täna. Leidsin ta viisteist aastat tagasi Soorupi sihi kõrvalt männikust. Heledakarvaline, kohev, pruunisilmne kutsikas tuias novembrikuiste mustikamätaste vahel ning niutsus vaikselt. Muidugi ei olnud mul südant teda sinna jätta.
Ta oli ootamatult usaldav. Kui ma seal männikus tema poole käe sirutasin, vaatas ta mind hetke ja tuli siis vänderdades mu jalgade juurde ning kukkus külili.
Soorupi siht on puujuuri täis.
Oliver astus lennukiukselt terminali viivast tunnelisuust välja ja hingas sügavalt sisse. Oli küll kosutav reis olnud, kuid mõnus on ka kodumaale naasta.
Suurtest seinakendest paistis ruleerimisradade kohal tüüpiline, kuigi hiliskevadesse sobimatu sombune ilm. „Nii et Estvaaniat minu tagasitulek ei rõõmustagi? Või on ta äraootaval seisukohal?” mõtles Oliver, kui teadvustas, et paksu tumehalli pilvekihiga kaetud taevas oli küll ähvardava palgega, kuid vihma välja ei andnud. Veel?
Mõne sammu kaugusel oli kohvik. Oliver otsustas hetke aklimatiseeruda ja end turgutada. Ta üllatus, et selles polnud ühtegi klienti, ja tundis kohustust inimbarista igavlemist leevendada. Vinnates oma suure raske rohelise seljakoti maha puki kõrvale, võttis ta istet ja esitas tellimuse. Teenindaja tahtis kohest tasumist, mistõttu viibutas Oliver oma mobiili leti kohal, saates mobiiltelefonist kassale info, kuhu digikukrusse läkitada arve.
Alec vaatas kella ja siis uuesti riiulit. Tööpäev pidi kohe läbi saama. Võis järjekordselt vähemalt enda mõttelisse kalendrisse suure musta risti teha: Mitte. Kui. Midagi.
Võinuks eeldada: olles jõudnud unistuste ametipostile, läheb ometi töölgi – näiteks põnevaks? Vähesed saavad töötada Kuu tagaküljelt leitud teadmata päritolu kosmoselaevast korjatud objektidega. Eraelu oli jäänud tahaplaanile, keskiga – mis vanusevahemikus seda mõõtma peakski? – võis isegi lõpusirgel olla. Alec pidi endale tunnistama, et koju ta ei kiirustanud. Isegi eesootav pikk sõit tundus meeldivama ajaviitena, kui sõidu lõpus eesootav väsinud toast tuppa käimine enne magamaminekut. Voodisse ka ei kiirustaks, sest järgmine eesootav tööpäev tõenäoliselt ei too samuti mitte kui midagi.
Alec silitas hajameelselt särgivarrukat. Ruudulist poleks noorena püssiähvardusel selga pannud.
“Ma julgen väita, et sa pole kunagi ajaga isegi kõnelnud.
Kui sa temaga häid suhteid hoiad, teeb ta kellaga peaaegu kõike, mida soovid.”
(Alice Imedemaal)
Ei tea, palju mulle veel aega on antud.
Jutt võib iga hetk katki jääda. Hääbuda poolelt lauselt, sõnapealt.
Punkti panemise au jääb teile. Justnimelt teile, kes te loete hukule määratud hullumeelse jampslevaid ridu.
Viimne koidik on nähtud, iga silmapilk võib jääda viimaseks.
Esimesed tõrked ilmnesid nädala eest. Või kümme, tosin päeva tagasi. Kindlasti mitte üle kahekümne. Pärast kõike seda, mis juhtus, on raske järge pidada.
Me pole siin nagu Wellsi jutustaja, kes võib end sobivasse ajahetke ümber paigutada. Meie tehtut ajamasinaga tagasi ei võta.
