29. ja 30. mail toimus Tallinna lähistel vanas Pahkla raketibaasis postapokalüptilise rollimängu viimane osa, tõmmates joone alla tegevustikule mis sai alguse 2011 aasta kevadel Tartus Raadi lennuväljal.
Kuigi järjekorranumbriks oli 5, siis tegelikult oli see üritus juba seitsmes, sest vahepeale oli pikitud ka vahemänge, mida eristati komakohaga. Lisaks oli veel läbi viidud ka rollimängulisi üritusi läbi Skype, kus kirjeldusmängudes paljud osaleda said.

Niisiis, viimane lugu. See pidi tulema piisavalt tugev, et mõjuks lõpuna, panused pidid olema suured. Alustasid ju mängijad aastaid tagasi kui oma Asulate ekspeditsioonigrupid, kes käisid heljurõisikute (mutant-taimede) gaasi korjamas, ning nüüd, aastaid hiljem, pidid nad kokku minema teise kõrgtehnoloogilise riigiga, mis oma mõjuvõimu Varssavist juba Riia varemeteni küünitama hakkas. Kuna mängijad olid põgenenud (endise) Eesti territooriumilt represseerivate Linnade küüsist Läti aladele, ei olnud neil ka tagasiteed.
Konfliktiga lõppenud kohtumine Fuusia Vürstiriigi võimu esindajatega oli orkestreeritud juba eelmise mängu lõpus ning enne mängu anti välja vaid üks trumpkaart- teadmine säilinud militaarsatelliidist, mille pardal on veel üks välja laskmata tuumalõhkepeaga rakett.
Alus konfrontatsiooniks oli loodud ning kuigi võimalik oli ka rahumeelne lahendus, oli organisaatorite poolt mängijatele ette antud palju põhjuseid ja materjali, mis Fuusia koletislikkuses kahelda ei lasknud. See pidi tõukama neid iidset kontrollpunkti korda tegema ja vajutama seda suurt punast tuumanuppu, mis tsentraalselt juhitava kõrgtehnoloogilise Fuusia Vürstiriiki piisavalt raskelt vigastaks ja seeläbi mängijatel Läti territooriumil oma isikliku väikese eluruumi püsti panna laseks. Kuidas neil läks, saate juba lugeda altpoolt.

Mängu tegemisest ka natuke.
Sellesse mängu läks organisatoorselt väga palju vaeva, valu ning mis põhiline, aega. Kõik Skype “ekspeditsioonid”, mis pidid viima loogilise jätkuni, kogu mängu struktuur ning ettevalmistused erinevateks lahendusteks. Selleks, et saaks suurema mängu korraldada ära kahe põhi-GM abil, on põhirõhk eeltöö kogusel ja detailsusel, et mitte ükski mängijate välja mõeldud krutski või maanteel rikki läinud BTR organiseerijatel jalgu alt ära ei lööks.
Vaja oli ka, et mängijaid tuleks pigem rohkem kui vähem, mis oli tähtis nii mängijate osapoole mitmekesistamiseks kui ka vastaspoolt kehastavate fuusialaste ridade täiendamiseks. Lõpparvuna osales mängul veidi üle neljakümne inimese, mis oli küll pigem organisatoorse miinimumi kandis, kuid oli piisav, et edasi anda “viimase suure mängu” tunnet. Suurima osalusega Lõikuse mäng on olnud kolmas, kus territooriumi jagasid omavahel viiskümmend mängijat.
Oma osa mängu erilisemaks tegemisel oli ka muidugi Kaitseliidu poolt lubatud soomusmasina kasutada saamisel, mille reaalset kohale jõudmist uskusin isiklikult alles siis kui seda nägin, sellepärast olid ka kõik mängu plaanid ja struktuur kirjutatud topelt- soomusmasinaga ja ilma. HL5 on minu teada ka esimene airsofti mäng Eestis, mis on kaasanud reaalse soomusmasina ning seda aspekti hoiti salajas ja pidi tulema üllatusena kõigile mängijatele. Kuigi masinal ei olnud mängu jaoks keskset rolli, pidi see lihtsalt lisama veel natuke ägedust nendele inimestele, kes sellest piisavalt hoolisid.

Lõppsõna enne mängukirjeldust.
Kuna see jutustus sai läbi, võtavad mängutegijad nüüd natuke puhkust, enne kui üldse hakkavad mõtlema edasiste plaanide peale. Hetkeseisuga on plaan selline, et järgmistena toimuksid Lõikuse maailmas mõned üksikmängud, millel on oma lõpp ja algus ühe ürituse raames ning võibolla tulevikus alustab uue sarjaga. Meil ei ole ka midagi selle vastu, kui keegi teine midagi Lõikuse maailmasse teeb. Olgu see mäng, pilt, jutt või muu kreatiiv.
Septembris toimub ka suur pidu, kuhu on kutsutud kõik, kes kasvõi korra HL mängudel käinud või niisama huvilised on, et mõnusamalt heas seltskonnas kogu teema kokku võtta.
Ürituse nimi on Hiline Lõikuspidu ning täpsem info ilmub õige pea meie Facebooki lehele.

Järgnev mängukokkuvõte on kokku pandud kasutades vaid osalejate tagasisidet. Lõigud ei pruugi olla ajaliselt täpselt õiges järjestuses, kuid annavad edasi kogu üritusel toimunud tegevuse. Täistekste saab lugeda foorumist.

(Maxim (Meedik) - Zarvik)
Mõni ekspeditsiooni õhtu on lihtsalt ärevaks ajav. Seekord oli neid põhjuseid aga terve ühe käe sõrmede jagu.
Esiteks ajas Maximi närvi see, et esimese asjana võimaliku vastu liikumise piirialadele jõudes tuli oodata. Lihtsalt passida ja oodata lisavägesid, sest kuidagi oli peamiselt spetsialistidest koosnev kamp jõudnud sõdurite põhiväest ette. Juba ainuüksi see oli üks halb märk ja kohutavalt halb planeerimine.

Teiseks ajas teda närvi see, et kogu kamp, kes oli kohal, oli täiesti sihitu ja organiseerimata. Kütid küll uudistasid juba lähimate põõsaste all ja tutvusid kohaliku fauna ja flooraga, aga ülejäänud passisid nagu kuradima leemurid keset kuradima lagendikku – hea sihtmärk kõigile.

Kolmandaks häiris Maximi see, et Sõõrik, st ptüi Rõõsik juba peaaegu põõnas mäevalli najal, mõistmata võimalikku ohtu meie ümber. Kuidas on võimalik, et see tehnik, kes vaevu isegi oma kotti kanda jaksas, oli veel elus?

Neljandaks jõudis Maximile alles siis kohale, et ta pidi olema lahingmeedik – see kes kuulirahe varjus haavatu juurde tormab ja sellel ajal, kui teised sõdurid tuld eemale juhivad, kiirlappimist teeb. Kurat küll, see oli see kõige ohtlikum ja raskem osa, kus tuli kiiresti tegutseda ja veel kiiremini määravaid otsuseid vastu võtta. Vahel võis olla õige otsus ka halastuslask ning Maxim pigistas oma relva käepidet – jah, muud selle vana, aeglase ja roostes rondiga teha ei olnud, enesekaitseks sellest asja polnud – võis vaid loota, et seekord polnud seda vaja kasutada.

(Karu (Sõdur) - Wiking)
Kogu ekspeditsioon kulges väikestes gruppides "Zeusi" suunas. Ühe sellise grupi moodustas 1.0 - Karu, 1.1 - Vikat ja kolonel Laik ning neljandaks oli kummalist rauast potti peas kandev võitleja, kes igal sammul kolksus ja kolises... Korra tuli mõttesse, et laseks tal nii sadakond sammu meie ees käia, ehk tõmbab "soovimatut" tähelepanu ja kolmik jõuaks õigeaegselt reageerida... õelaks muigeks see siiski vaid jäi.

"Zeusi" leidmine käis ilma suurema draamata, eel-grupp oli juba kohale jõudnud ja ala kindlustanud. Kiire ülevaade - piisavalt julgeoleku jõudusid oli baasis, ning kolonel haaras initsiatiivi, et teeb väikse "jalutuskäigu". Colti-le anti info, et luuregrupp liigub välja.


(Birgit (Meedik) - Crata)
Minu jaoks oli saabumisõhtu küllaltki rahulik ja vaikne - meedikuid oli kohapeal mitu, nii et potentsiaalsete ja reaalsete vigastatutega tegelemine oli kontrolli all; kõik spetsialistid olid igati oma ülesannete kõrgusel ning töö käis (isegi Rõõsikut oli võimalik selgete käskude abil tööle panna); juhtimislikest küsimustest oli esialgu suurim oma laagripaiga valik, mida sai mil.juht Coltiga pikalt ja põhjalikult arutatud ning lõpuks (suures osas ka mänguvälise ohutuse pärast) otsustasime punkrist pisut eemal oleva lagedama platsi kasuks; Margarita tegi detoxi valmis ning nimekirja alusel sai see ka kõigile sisse joodetud; laagri üles löömine ning toitlustusküsimused said sujuvalt delegeeritud, et juhuks, kui punkri juures on vaja teha mingeid otsuseid või tegusid, oleks mul tsiv.juhina kiire võimalus sõna sekka öelda; luuresalgad sõdurite ja küttide isikutes olid väljas ja ka valve oli korraldatud. Tehhid olid punkrist saanud kätte automaatkaitsesüsteemi juhtpuldi ning seal oli ka kõige tähtsam, mida me otsisimegi - Zeusi juhtkonsool, mis generaatoriga ühendades õnnestus isegi käima saada. Puudu oli veel vaid antenn, et kuskil kaugel orbiidil oleva tuumalõhkepeade satelliidiga ühendust võtta (kogu see värk oli Birgiti jaoks suhteliselt abstraktne tehhide pärusmaale kuuluv ulmejutt). Kui ka tuuker oma varustusega oli kohale jõudnud ning teisel korral mürgisesse ruumi sukeldudes lõpuks juhtnöörid sai, mida otsida vaja oleks, tõigi ta sealt välja juhtsüsteemi tööle saamise jaoks ülivajaliku antenni. Paraku aga selgus üle tehhi õla juhtkonsooli ekraani passides, et sellele vaatamata ei ole kõik siiski päris töökorras - masin ei tea koordinaate, andmed on "katki"..


(Maxim (Meedik) - Zarvik)
Telgi raam polnud veel püstigi, kui tuli teade – kolm fuusialast liiguvad juhtimiskeskuse poole. Kurat võtaks! Kui peaks minema lahinguks, peab olema vähemalt üks jooksuvalmis meedik käepärast. Maxim haaras oma meedikukoti kaenlasse ja tormas mäe, mille all asus keskus, poole tagasi. Mäe peal oli mitu tsiviili ja posu sõdureid. Colt vaatas kindlal pilgul tee peale. Jah seal nad olid. Kolm tumedat kuju. Osad kehaosad metalse läikega. Olid nad masinad või inimesed? Nii kaugelt ei olnud rohkem detaile näha. Ja nad lihtsalt seisid seal! Lihtsalt keset teed! Justkui ootamas valangut enda pihta! Ülbed tõprad.

Oli näha, et mitmel sõduril näpp juba sügeles. „Enne ei lase, kui ma käsu annan!“ andis Colt selge korralduse. Laskemoon oli loetud ning nii kaugelt oleks see raisku läinud. Pealegi oli kahtlane, kas kuulid neid üldse korralikult tapsid. Eelnevate kogemuste järgi läks ikka mitu salve täristamist, enne kui üks fuusialane maha saadi. Ja see oli vaid üks. Siin oli neid praegu kolm.

Fuusialased liikusid vahepeal metsavahel, vahepeal tee peal, vahepeal lähenesid, vahepeal kaugenesid. Nende teguviis ja motiiv oli arusaamatu. Ühel hetkel igatahes nad lahkusid. Kas nad käisid lihtsalt kontrollkäiku tegemas, meid üle lugemas või uurimas, oli arusaamatu. Kontakti igatahes ei toimunud.



(Karu (Sõdur) - Wiking)
Kiirustame tagasi tuldud teed, et jõuda oma baasile lähemale... Olles liikunud vaevu pool teed, tuleb läbi raadio teade: "Fuusialaste kolmik liigub tagasi." Krt, nad tulevad otse meile peale... Kiirete hüpetega kaob kolmik võssa, et võtta sisse varitsuspositsioonid, võsa on tihe ja ei soosi eriti vaikset ligi hiilimist... Seame ennast teest viie meetri kaugusel sisse. "Laseme nad endast mööda, avame seljatagant tule..." Aega planeerimiseks 30 sekundit... Vikat viskab oma heinarõugu suuruse seljakoti maha võsa alla, võtame kohad sisse ja...

Pikal sammul möödub esimene must mees, siis teine... Adrenaliin tõuseb, süda lõhub... ja viimaks kolmas, metall, voolikud, kiiver... KUULIPILDUJA! Seatutt kaalikatega... Krt... omaette sõnatult vanduda samblasse... Aga juba tõuseb Laik, tõstab automaadi ja koos Vikatiga liigume kiirelt teepeale järgi.

Veidi lähemale, veidi veel... Meid ei ole veel märgatud... VALANG rebestab õhtuse vaikuse, küborgi seljast lendab sädemeid... Lisan omalt poolt veel üksiklaskudega - kaela, selga, pähe... Küborg peatub... Kas tõesti sai nii kõvasti pihta?! Peatumine oli vaid hetkeks, järgmisel hetkel teeb see masin kannapöörde ja käes tõuseb kuulipilduja... Aju registreerib veel mustava vintraua suudme... Õnneks võtab seljaaju üle ja esimene valang läheb napilt üle pea, kui teeperves saab maoli maas olles ennast võimalikult väikseks sihtmärgiks teha... Ja oi raisk kus see kulla laulis, oksad, sodi lendamas, teelt ülespaiskuvad kivid ja sädemed... Taganeda! Laik ja Vikat juba võsas ragistamas, sööstan neile järgi... Haarame oma mahajäetud kola ja baasipoole... Kuulipilduja valang saadab meid järjest pimenevasse metsa.


(Birgit (Meedik) - Crata)
Õhtu edenedes ja hämaruse saabudes kasvas ka ootusärevus - mis mõttes ei ole fuusialastega veel rohkem kontakti olnud, kui et luuregrupp neid nägi ning nad korra meie vaatevälja jalutasid. Mis salakaval plaan neil on ja miks nad juba ei ründa? Kas ootavad pimedat ja/või abivägesid? Oli juba sügavalt pime, kui viimased meist punkri eest põhilaagrisse suundusid, jättes punkri katusele mõnemehelise valve. Laagris oli meeleolu suhteliselt optimistlik, võiks isegi öelda, et lõbus - seda vaatamata salapäraselt meie telkidesse ilmunud Fuusia propagandale, mis andis väga selgelt märku sellest, et nad teadsid, kust meid leida ja suutsid meie laagrisse täiesti märkamatult sisse hiilida ning segamatult sealt ka väljuda. Õnneks piirdusid nad seekord vaid lendlehtede jagamisega.. Ühest küljest rahustav, ent teisalt mõõtmatult häiriv teadmine. Kui laagris oli juba rohkem rahvast, ei jäänud võsas luusijad enam nii märkamatuks ja meie sõdurid jooksid välja teenitud õhtusöögi juurest relvadega metsa neid püüdma, kuid tabada neid paraku ei õnnestunud. Vähemalt ei saanud ka keegi omadest viga. Meeleolu oli taas pisut ärevam. Sellegipoolest nõudis väsimus oma ning ees ootas uus tõenäoliselt tegus päev. Hilja alanud öö möödus üllatavalt rahulikult


(Maxim (Meedik) - Zarvik)
Maxim ärkas viie paiku külmavärinate peale. Tuli telgi ahjus oli kustunud. Olgugi, et ta enda uni oli läinud, vaatas ta kõrval külmuvaid kaaslasi ja otsustas tule uuesti üles teha. Peale pikka pusimist ja susimist – ega Maxim kütt polnud, et selliseid asju osata - sai ta lõpuks tule üles. Ukse tagant kostus kriipimist ja väsinud häält „Lase sisse, külm on“. Üks vaene sõdur oli juhtimiskeskuse mäe peal maganud ning seal täiesti läbi külmunud. Maxim lasi ta sisse tingimusel, et ta ahju veel kütab ning mees keeras ennast ahju ette kerra.

Tuvastades, et ta on terves laagris ainsana ärkvel, otsustas Maxim ka lõkke üles teha, et saaks seal peal kõigile hommikusööki teha. Oli imekspandav, et keegi kogu selle ragistamise peale ei ärganud – aga küttematerjali oli ju vaja. Põie tühjendamine põõsaste vahel tuletas valusalt meelde kogu dedoxi, mida sai eelmisel õhtul tarbitud. Maxim hammustas huulde, et mitte valjult sajatada ja laagrit sellega üles ajada.

No pagan, isegi fuusialaste lendlehed olid kiletatud ja ei sobinud küttehakatiseks. Kui suure pusimise peale lõke lõpuks käima läks, oli telgi korstnast tulev suits juba otsas – selge, ka see ahjuvalvur jäi magama. Maxim muigas, et mida oleks tal küll teha, kui nüüd äkitsi fuusialased tuleks. Ihuüksi lõkke ääres keset magavat laagrit, nagu kuradima leemur keset kuradima lagendikku. Aga lõke oli mõnus. See oli isegi jumalate soojendamiseks sobilik.
…
Kas olime me tõesti valmis saatma teele tuumalõhkepead? Kas me olime valmis seda vastutust võtma? Mida tähendas see otsus tulevastele põlvedele? Maxim arutas seda küsimust õhtul ka Marita ja Rõõsikuga, kellest viimane ütles otse välja, et tema tehnikuna võib kõike muud teha aga viimast kinnitusklahvi keeldub ta vajutamast. Seda vastutust tema ei võta.


(Karu (Sõdur) - Wiking)
Kõht täis, tuju hea, varustus selga ja tööpäev alaku. "Zeusi" punkri ümber käis hommikust peale tihe sehkendamine - tehhid sebivad ja vadistavad midagi klaverist ja genekast, tuuker on jälle kenasti päikest saanud... Küsimuse peale, et näe krt, see lõunamaa päike on ikka raju, saan ainult altkulmu pilgu... noh, ju siis talle ei räägitud tema külas, et paras kogus hanerasva ja lõuatäis hundijalavett pidi hästi päikesepõletuse korral aitama, aga noh, tont neid tuukreid teab, äkki nad ongi selliseid, külarahvas rääkis, et osad pidi päris neegriks kätte minema, kui pikalt selles ametis püsivad... Tuukrile kaabut tõstes jääb pilk pidama punkri katusele, kus sehkendab suurem kontsentratsioon tsiviliste jälle - pool paljalt, ilma relvadeta, lillekesed juustes... Korraks jään kahtlema, et äkki ma magan alles... Kõvema häälse küsimise peale, et: "Hei, päike paistab ja väga lahe on aga kas teil seal üleval vahipost... VALANG, küsimus vahiposti osas sai vastuse - vaenlane oli hiilinud vargsi lähemale, võtnud punkriotsas peesitavad tsivvid tule alla ja neid langes seal nagu loogu... Eetris ragises Laigu hääl: "Liigun paremalt pealt, proovin tiivata" Püssilukkude lõgina saatel tormavad sõdurid lahingusse. Lahingukära järgi on vastaseid mitu, vähemalt 2-3. Kiirelt lokaliseeritud - alustame tulistava vastase piiramist. Musta riietatud kogu külitab punkriveeres oleva künka veeres, rindkere ja pea on näha, automaat palge, üksiklasud... õlga, rindkere, pea... kogu kaob. Midagi oli pildil valesti... Ei olnud sädemeid, mis turviselt minemapõrkuv kuul tekitab, ja see viimane peapauk ja roosa udu... krt... Kahtlusi kinnitab võidurõõmsalt küünarnukkideni verine meedik, et näe, need polegi päris... Need voolikud polegi neil küljes. Seetõttu nad siis kukkusid nii siva...
Eetris ragiseb Laik: "Vaenlane taandub läbi baaslaagri tagasi."
Liigume Vikatiga Laigule järgi, et saada vee skalpe. Aga nii kiirelt, nagu nad olid ka tulnud, kaovad mustad mardikat metsa alla peitu. Peame parasjagu plaani, et kuidas oleks neid parem jälitada, kui antakse häiret: "Fuusialased punkri juures teel, kaugus 100m



(Helmut (Sõdur) - Magnus)
Esimene sündmus, mille ma eraldi ära märgiks, oli kahe oma poole sõduri tagasitulek. Nähes neid tulemas, hüüdsin ma neile: "Sõdurid! Kus on teie tsiviilid,



keda te valvama pidite?" Kui tsiviil ja sõdur lähevad metsa ja tagasi tuleb vaid sõdur, on midagi väga halvasti.

Sõduritel käsutati relvad maha, ning peale tsiviilide ja ülejäänud sõdurite tagasijõudmist selgus, et esimesed kaks olid Fuusia käes vangis olnud. Nendega oli kukla kaudu tehtud mingeid tundmatuid meditsiinilisi protseduure, niisiis pidid meie tehhid ja meedikud neid üle vaatama. Kogu selle aja olid nad püssitorude ees. Üks neist püssitorudest oli minu oma, sest sel hetkel ei osanud ma ette kujutadagi, et mõne tunni pärast võin mina olla teisel pool toru. Ma tean, millised mõtted mul käisid läbi, kui kuulsin kahtlusaluste jutte. Fuusia tehnikud on ilmselgelt neile meditsiinilist ajupesu teinud, muutnud nende mõtteid. Ühelt ei leitud kiipi, aga see ei tähenda midagi, kiip võis olla ennast sügavamale söönud. Seda, et kahele sõdurile vabatahtlikult meeldis see, mida nad Fuusia laagris nägid, selle peale ei osanud ma sel hetkel tulla.

Ja nüüd hakkavad pihta sündmused, mis defineerivad edasise. Palju ma olin juhuse ohver ja palju enda ettevaatamatuse ohver, see jääb teie otsustada. Kuna Fuusia oht oli lähedal, valvasin pulti (tuumarajatise punkrit-toim), kuid üks hetk tekkis isiklik vajadus käia korra laagris. Jõudsin, püss õlal, laagrisse ja nägin seal ühte inimest. Näitasin talle käsi rahustava žestiga, et olen oma. Sekund või kaks läks protsessimiseks, et tema ei ole oma. Meie telkidest ja metsa vahelt astusid välja ülejäänud Fuusia sõdurid ning käskisid mul alistuda. Ülejäänud omad olid eemal, puldi juures. Peale hetkelist mõtlemist karjusin kopsupõhjast "Kontakt!" ja pistsin jooksu. Kuid mul pole elus varem õnnestunud kuulidest kiiremini joosta ja ka praegu ei teinud ma uut saja meetri jooksu rekordit. Mu puusa tabasid kuulid ja ma kukkusin valude käes künkanõlvale, mis viis laagri ja puldi vahelisele platsile. Kuid sõnum oli edasi antud, enda poole sõdurid aktiveerusid. Fuusia sõdurid mu ümber jooksid lahingpositsioonidele ja kaalusin roomamist omade suunas, kuid liiga valus oli. Hetke pärast tulid ka Fuusia sõdurid tagasi, rääkisid võõras keeles ja sidusid mu haavu.



(Birgit (Meedik) - Crata)
Saime natuke hingetõmbeaega, mille ajal enamus olid väga ettevaatlikult üleval künkal madalad ning veel võitlusvõimelised sõdurid valvasid teraselt ümbrust, kui järsku marssisid otse meie "õuele" kolm fuusialast, kes tulid meile oma masinlikult kõlavat koostöö ja väärtustamise juttu ajama. Nagu me enam ei mäletaks, mismoodi meid põhjast siia jõudes väärtustati.. Minu üllatuseks aga tõusis Sten ühel hetkel oma varjuliselt positsioonilt meid kaitsmast püsti ja hakkas alla vastaste juurde minema. Colt käsutas tal vähemalt relva maha, see veel puudub, et ise fuusialastele relvi juurde viia. Ajupessu nakatumine ei tundunud tõenäoline, nii et tema ainsaks vabanduseks suutsin välja mõelda, et ju siis "õhupallipoiss" tõesti ei mäletagi, mida me fuusialaste kohta seni ise kogenud ja teistelt kuulnud oleme - paljud ütlesid, et tal ei ole mäluga kõik päris korras, aga et asi nii tõsine oli, oli päris ehmatav. Masendav oli vaadata, kuidas meie kriitiline ekspeditsioon kaotas veel ühe kaitsja ja veel sel moel. Siis algas uus tulevahetus, meie sõdurid olid jõudnud end peaaegu tiivalt haarama manööverdada, ent positsioonid ei olnud ideaalsed ja fuusialased olid sama vastupidavad kui eelmisel sügisel, aga mehi ja laskemoona oli meil oluliselt vähem. Katse oli küll vapper, aga tulemuseks olid vaid oma poole haavatud ning tervetena lahkuvad fuusialased, kes veel tee äärest Laigu kaasa haarasid. Situatsioon läks aina hullemaks. Peast käisid läbi erinevad võimalikud tagavarastsenaariumid, et punkri sisu vähemalt fuusialaste jaoks kasutuskõlbmatuks muuta.

(Maxim (Meedik) - Zarvik)
Eemal tee peal oli näha lahkuvate fuusialaste tumedaid kujusid. Ka Sten paistis nende seas olevat. „Pekki küll. Kõik kolm fuusialast olid püsti ja täiesti tegutsemisvalmid ja meie mehed … lipp lipi peal ja lapp lapi peal… nagu kuradi kapsad, ainult et nõelapistetega. Äkki oli nendega sõdimine mõttetu. Kas me olime just sorkinud kepiga herilasepesas?“ mõtles Maxim ja jälgis kuidas tumedad kujud silmapiiri taha kadusid.

Paar hetke hiljem tõusis samast kohast tolmupilv ja kostus mürinat.
Mida kuradit? Mis see oli?
Mingi masin?
Maxim jälgis õudusega, kuidas silmapiirile kerkis .. … rauast sõjamasin.
Ei ole võimalik! Oli see soomuk?

„No nüüd on küll täitsa putsis!!!“ karjus Maxim ja pages koos teiste tsiviilidega metsavahele peitu.

(Karu (Sõdur) - Wiking)
"Tsivilistid KIIRELT varjendisse! Läheneb SOOMUK!" Isegi hommikune kutse köögist: soojad pirukad! ei pannud tsivilistide jalgu vudima kiiremini kui võlusõna SOOMUK, punkriotsast vehkat tehes lülitasid osad isegi esisilla sisse, kui neljakäpukil mäe otsast alla tulid... Soomuki müra aina lähenes. Sõdurid võtsid sisse kaitsepositsioonid...
Järjest läheneva soomuki turjal oli näha ratsutamas inimesi... Lülitasin automaadi tulerežiimi ümber valangutele... Kui, siis juba... Kui ühtäkki on tunne, et üks seal soomuki katusel olevatest kujudest on tuttav... Vangid? Ei... See on ju meie kütt!!! Ja siis kaikub üle mootori müra: NEED OLEME MEIE! Me oleme OMAD!

Milline kergendus! Rõõmuhõisked, punkrist juubeldades väljuvad inimesed... Poldiküla mehed ja naised laekusid viimaks oma eksirännakuilt! Soomuki luuk lüüakse valla ja välja tõstetakse haavatuid... Laik! Ta on elus!? Meedikud tormavad appi ja haavatud kolonel viiakse angaari turgutamisele. Tuli välja, et soomuki meeskond oli rivist välja löönud selle küborgi, kes Laiku tahtis vangistada... Milline vedamine. Samas ei anna miski asi rahu... nagu oleks ära unustanud... Soomuk manööverdab end kaitsepositsioonidele... vangid... Käiakse silitatakse meie uut terasest lemmikut... raadiosaatjad... spioonid... käes! Krt, meil on ju laagris fuusialaste käes olnud vangid... ja nad on relvastatud!
Järgneb midagi väga halva unenäo laadset asja: vangide isoleerimine, ülekuulamine, tehhidelt ja meedikutelt info nõutamine, jutt kiipidest ja pealtkuulamisest, arutelu teemal, kes keda kontrollib ja kuidas... kas ka ilma relvadeta on vangid meile ohtlikud... kõik ohunäitajad on nii punases kui veel punases olla saab... Ajupestud vangide pidev lalin: fuusia hea, teie barbarid, fuusia hea, ... Vastase osava üritusega meie leeri kiilu lüüa? Segadust ja anarhiat külvata? Ja neid on ainult 2 hetkel... ja juba on niipalju jama…



(Helmut (Sõdur) - Magnus)
Läksin, kuni nägin tuumapuldi esikülge ja sinna ette pargitud soomukit. Lähenedes tõstsin kaugelt juba käed üles. Lähemale jõudes käskis Karu mul seisma jääda ja põlvili laskuda. Ma ütlesin, et vajan meedikut ja tehhi. Mul kästi vest eest lahti teha, mille peale võtsin selle ära, ning särk üles tõsta, mille peale võtsin ka selle ära. Mul ei olnud varjata midagi ja kavatsesin täielikult koostööd teha.

Peale ülevaatamist lasti mind omade laagrisse. Rääkisin ära, mida nägin, mida kuulsin, ning teatasin, et ei kavatse poolt muuta. Ma ise olin täiesti nõus kokkuleppega, et ma ei võta esialgu relva kätte, sest ma ei tea, mida Fuusia minuga tegi. Ma rääkisin, et ma ei poolda ikkagi Fuusiat, ning seetõttu koheldi esialgu mind palju paremini, kui teist vangi, kes oli minuga enamvähem samal ajal tagasi saabunud, ja kes rääkis, et Fuusia ei ole nii halb, kui arvatakse, ja nendega saab rahumeelsemalt asju ajada. See teine vang sai üpris jõhkra kohtlemise ohvriks.



(Leena (Meedik) - Tindome)
Ma tean küll, mis mind seda tegema ajas.
Kui me oleksime hääletanud 5:3 või 6:2 tuumapommi kasuks, kui oleks olnud vähemalt korralik vaidluski, ilmselt oleksin pidanud reetmist piisavaks patuks, et mitte minna ja fuusialastega ühendust võtta. Aga see, kuidas oli nagu iseenesestmõistetav lasta see asi sinna välja, kus eeldatavasti on elusolendeid, kuidas selle üle üldse ei diskuteeritudki, kuidas Laik ütles, et häh, seda me ju siia tegema tulime, ja kõik olid nõus – see oli mulle silmade avaja ka omade suhtes.

Sest Tseemi on mulle armas ja ägevlased seda enam ning võibolla olin nende suhtes sellest armastusest pimestatud. Arvasin nii iseenesestmõistetavalt, et tuumapomm, eeldatav Paugu põhjustaja, ei ole kellegi meelest variantki, ja vastupidises veenduda oli nii õudne, nii päris, nii uskumatu ja samas nii vaieldamatu, et ma pidin selle kuidagi oma maailmapilti mahutama – ning sellega ka elama.
Uue maailmapildiga.
Mõnd aega vähemalt.

Kõndides fuusialaste poole, samas kindalt teadmata, kus nad üldse on, käis mul peast läbi, et võin ka lihtsalt kõndida ja kõndida, jääda metsa maha ja surra detoxi-puudusesse. Aga kõndisin visalt edasi ning seal nad olidki. Algul küll mulle arusaamatud, sest mis keelt nad küll rääkisid? Aga siis juba ka arusaadavad ning arusaajad, nii naeruväärselt usaldavad – mina küll kedagi sedasi valveta meie laagrisse ei jätaks – ning kaheldamatult inimlikud.

Mida me ometi tegime? Mida me ometi tegime?

(Maxim (Meedik) - Zarvik)
Sõdurid kogusid ennast soomukisse, et hankida juurde moona ja kütust generaatorisse, ning hakati kutsuma spetsialiste. „Mina olen täna juba jooksnud. Jookse sina. Saad hea koolituse,“ ütles Maxim Õpilasele ja saatis ta salgaga kaasa. Enamik tsiviile, vangid (Helmut, Lilleke ja Pohl) ja mõned sõdurid jäid juhtimiskeskusesse.

Tekkis tuline vaidlus, mida vangidega, eriti Lillekesega, kelle küljes oli kiip, teha. Spetsialistid nimetasid neid piisavalt puhasteks, samas kui sõdurid olid valmis nad kõik maha laskma. „Järgmine kord vot saab see Karu ja teised sellised detoxi asemel minu käest botoxit. Mõjub teine sama hästi, aga võtab kõhu kah lahti. Vaielgu veel spetsialistidega,“ sisises Margarita peale pikka ja tulist vaidlust. Colt hoidis külma närvi. Ta küll nõustus pigem sõduritega, aga ei tahtnud ka tsiviilidega tülli minna.

Esialgu jäeti vangid siiski ellu nö katsejänesteks.
…
Ekspeditsioon jõudis tagasi ning hüüti meedikut ja nõuti detoxi. Raadio teel oli Margarita selgeks teinud, et korraliku detoxi jaoks oli vaja taimi samast mürgitatud piirkonnast, aga vangide kaitsemise ajal oli vee keema ajamine jäänud tegemata. Nüüd hakkasid biod kiirelt tööle ja detoxi keetma, Maxim aga tormas soomuki juurde. „Lükake tuukrile need tabletid sisse, siis vähemalt pole nii valus“ ulatas ta Juhtme Jussile valuvaigistid. Juss askeldas natuke „Kuule tule vaata üle, ta ei võta neid!“ Maxim ronis sisse. Cirm vedeles oma mantli alla peitununa soomuki põrandal. Maxim kontrollis hingamist ja vangutas pead. Siis pani ta sõrmed kaelale, katsus pulssi ja ohkas. „Detoxiga pole enam kiiret! Tuuker on läinud!“ hüüdis ta läbi soomukiluugi.

(Cirm (Tuuker) - Logerin)
See on hind, mida tuukrid maksavad, mida ka mina lõpuks maksin. Kõik mürgis ujujad hoiavad teadlikult ühe käega surma sõprust. Sukeldusin ma ju selleks, et tillukesel külal, kes mu hinge oli pugenud, oleks võimalus või siis vähemalt pisimgi lootus helgemale homsele. Sammud minu eluteel olid rajatud sellele lootusele, lootusele inimlikuma tuleviku suhtes, mida külaelanikud hiljem omakeskis nii isekalt hävitasid. Ei olnud nad esimene küla, kes pisarail silmade ja liigutavate lubadustega tuukreid taas mürgimerre saatsid, kuid kahjuks jäid nad minu viimaseks. Nagu kõik muu ilus, mis tollel päeval lõpetati.

Soomusmasinas valdas mind usk veel viimaste hetkedeni, et kohe tulevad hoolitsevad käed ja puudutavad mind, viivad mu soojemale asemele, kui praegune trööstitu raudne kirst. Viimase lootuse kustutas juhuslik hääl mis välistas igasuguse pääsemise. Abistavat detoxi ei olnud ja ka ei tulnud. Sellega oli küla mulle vastanud nii, nagu kõik lõpuks vastavad. Tundsin veel läbi raske une, kuidas arsti käsi mu elurütmi otsis ja lahkus. Lahkus ka viimane tahtejõulõng jättes endast maha hauakase vaikse sahina.



(Birgit (Meedik) - Crata)
Pingeline ja ärevaks tegevalt kaua kestnud vastutegevuse ootamine sai lõpuks läbi, paraku mitte seetõttu, et Zeus oleks segamatult oma positsioonile jõudnud, vaid fuusialased tulid meid takistama. Punker oli õnneks eelnevalt ära kindlustatud, soomuk võttis katva positsiooni, enamus spetsialistidest jõudsid lahingukära alates punkrisse peitu koos mõne kaitsva sõduriga ning ülejäänud sõdurid jäid välja kaitsesse. Välja jäid ka relvastamata vangid. Pimedas tuumapunkris passimine kuulates lähedusest kostvaid valanguid ja plahvatusi oli meeletult närvesööv. Zeus ei olnud ikka veel paigas ja mul ei olnud aimugi, kui kaua meie sõdurid suudavad väljas veel vastu pidada. Fuusialasi tundus raadioside järgi väga palju kohale tulnud olevat ja ehkki mõned neist olid (peaaegu? täiesti?) inimesed, oli neil ka mitu kõvemat küborgi. Pigistasin püstolikaba tugevamalt pihku ja lootsin, et vähemalt keegi meist peab veel need viimased pikad minutid vastu. Zeus roomas sihtmärgile lähemale nagu tigu ning lahingukära väljas aina jätkus. See oli omamoodi rahustav tegelikult - kuni väljas on veel keegi meie omadest kaitses, on meil võimalus oma missioon lõpule viia. Passisin kannatamatult vaheldumisi juhtkonsooli helendavat ekraani ja punkri tagavarasissepääsu.


(Karu (Sõdur) - Wiking)
Hakkab peale, aeg oma leib välja teenida, T-30min.

Pinge tõuseb... vaenlane läheneb. Ringkaitse, hoiame silmad lahti, et kaitsta soomukit, taganen esimesse angaari, et kaitsta soomukit vasakult ja paremalt küljelt. Punkri katusel läheb lahinguks, kontakt! Valangud, ragin, plahvatused, siis jääb kõik vaikseks... Alla immitseb vaid suitsu... Liikumine vasakult, üritatakse lasta soomukit, lask, vastane kukub. Mööda teed lähenevad teosammul 3 küborgit... KOLM!? "Vikat, sa kata punkri ust, kui ma kukun, vala niipalju kui torust tuleb, las techid mätsivad mingi pommi kokku, meil läheb seda ilmselt vaja!" Lahing jätkub. Kuulid vihisevad juba esimesse angaari sisse, krt väga lähedalt läks see viimane valang. Olen sunnitud taganema angaari suudmest, kui näen paremalt jooksmas meest mustas, poetamas midagi soomuki alla... "KURAT, nad panid mi..." plahvatus lööb selili, kurdistab, kõik vilistab, läbi suitsu on näha jooksvaid kujusid... Keegi laseb veel soomukist vastu, kõik pole veel kadunud. T-20min.

Keegi raputab õlast, liikuv suu, MA EI KUULE! Vikat näitab näpuga... millegi peale, mis tal käes on ja saan ta suu liikumisest aru... MIIN. Heli tuleb vaikselt tagasi: Tõmbad selle nii ja rohkem ei näpi, siis käib pauk kui peale astub.
Mustad pressivad peale, küborgid on soomukist nii 30m kaugusel... avavad tule kuulipildujatest, soomuk tulistab vastu, torn küll ei liigu enam, aga vapper meeskond ei anna alla. Vahelduva eduga on näha meie vaprat kütti küünitamas soomuki luugist välja ja oma pump-püssiga asju tegemas. Siis avatakse tuli mõlemalt poolt soomukile, kütt saab mitu tabamust ja langeb luugist sisse... Sihitud lask ja järgmine must mardikas kukub, angaari visatakse granaate, õnneks ei taba, granaatidele järgneb suitsukate. T-10min.

"Vikat, mul läheb viimane salv, nad on kohe soomuki juures, noppisin veel kaks ära" Vikat noogutab ja jätkab tulistamist. Üks must saab tabamuse ja jääb teise angaari ette lamama... Kust kurat neid niipalju nüüd välja roomab - vasardab peas mõte... kuulipildujaga küborgid liiguvad aina lähemale, üks laseb juba valangutega otse laskeavadest sisse... On aeg... noogutan Vikatile, tõstan sõrmed mütsiserva juurde, oli au. Automaat ühte kätte, teise käega miin lahingvalmis, jooksu pealt esimese angaari ette maha ja soomuki varju.
"Tule raibe!" Automaat kerkib, kirbule tuleb metallist monstrumi pea, lask, lask, klõks... Viimane mõte, et kurat, nüüd siis lõpeb moon... kui punkri katuselt tulnud valang rebestab läbi parema külje... T-2min.



(Margarita (Bio) - Iti)
Ei Helmutit, Lillekest ega Pohla poldud punktisse lubatud. Isegi mitte nüüd. Metslaste kari. Ka ina ei jõudnud enam sinna, vaid pugesin kahe angaari vahel olevasse prakku. Eemalt kostus metalne hääl: „Koostöö. Saab. Premeeritud. Vastuhakk. Karistatud“. Silme eest jooksid läbi pildid ja helid esimesest kohtumisest fuusialastega, fuusialase kuulist jäänud arm paremas sääres hakkas kergelt tuikama. Süda peksis kõrvus.

Proovisin punkrisuus olevale Vikatile hõigata, kui vasakult fuusialasi peale tuli, kuid tundus, et ta ei kuule. Hirm oli meeletu. Meenutasin Pohlale tema lubadust. Või meenutas tema mulle. Helmut põgenes läbi akna angaaris. Soomuk langes. Esimene kuul õlga tuli ootamatult. Enda vere nägemine on mind alati kummastanud, nii ka see kord. Justkui läbi udu kuulsin Lillekese häält, kuid ei saanud aru, mida ta küsis. Järgmised kuulid tulid kiiresti ja igale poole, enne, kui mõte täiesti hajus, kuulsin veel hüüet: „Vilnius sai pihta! Vilnius sai pihta!“. Ahastus. Kas tõesti lasime pommi valesse kohta?

(Mait (Sõdur) - Rene)
Kükitasime Karvukiga seljad koos punkri katusel, vaheldumisi laadides ja kattes. Põõsastes hiilis fuusialasi. Teavitasin nende liikumistest raadio kaudu, kuid vastused jäid aina napimaks. Oli selge, et pikalt me enam vastu ei pea. Juba ragistaski üks punkri nõlval põõsas ning teine taga künkal. Kuule lendas igast suunast, taganeda polnud kuhugi. Tuttav tuline valu rangluu all, vajusin müürile toetudes kössi. "Meedik!" Aga ma teadsin, et kedagi enam ei tule. Läbi hägu kuulsin veel Karvuki vandumist ning generaatori vaikset põrinat. "Mida kauem põriseb, seda parem", mõtlesin hääbudes. Ärkasin veel hetkeks, et avastada end fuusialase kaenlas loksumas tee poole, kust kostis lakkamatu tihe kuulirahe. Karvuk oli teises käes. Kumin, vaikus. Järsku ärkasin sähvaka peale kaelas. Lamasin murul, ümbritsetuna fuusialastest. Krabasin kaela - plaaster. "Mis te tegite? Mis te mulle sisse panite? Mida te tahate?", karjusin plaastrit katkudes. "See on kõigest haavaplaaster," ütles fuusialaste meedik rahulikult ja sonkis juba Karvuki kaela kallal, "seal ei ole midagi muud. Ära katku, muidu haav ei parane!". "Võta oma relv, mine tagasi punkrisse ja ütle teistele, et rahumeelne lahendus on veel võimalik," jätkas teine, tugevalt soomustatud, fuusialane. Nüüd toibus ka Karvuk, kes taibates, mis temaga on tehtud, pigistas kramplikult päästikule ja külvas fuusialasi kuulide ja läbi hammaste surutud vandesõnadega. Tugevalt soomustatud fuusialane blokeeris Karviku relvatoru oma metalse jalaga ja kordas kuule taludes: "Koostöö on võimalik. Koostöö on veel võimalik." Olin hämmingust tardunud. Mõtlesin: "See ei ole reaalne! Mida nad tahavad? Kas ma olen ikka üldse elus?". Siis lõppes fuusialase kannatus ja ta lõpetas Karviku püstolilasuga pähe, lausudes "Koostöö võimatu".
Kurgus austuspisar, mõtlesin: "Lõpuni lojaalne" ja langetasin pea. "Mida te tahate?", kordasin uuesti.
"Võta oma relv, mine tagasi punkrisse, ütle ...." Nii nad tardusid poole lause pealt. Kordasin veel oma küsimust, kuid käed kobasid juba fuusialaste paunasid. Vabastasin nad kiirelt üleliigsest laskemoonast ja pagesin kandade välkudes punkri poole. Punkri ees seisis tardununa võimas Sturmküborg...

(Karu (Sõdur) - Wiking)
Läbi vereudu näen, mismoodi see sama küborg, keda olin sihtinud, tõstab nagu aegluubis käe, suunab püstolitoru soomuki laskeavast sisse ja hävitab viimase vastupanu soomukist... läbi kirbe püssirohu suitsu kõnnib maa värisedes mööda... midagi veel koletumat - meeletus turvises ründe-küborg... "väärtustades" 1200 lasku minutis enda ümber olevaid võitlejaid... Verekaotusest ja väsimusest kipub pilt eest minema... Kohe... no nüüd... kui kaua veel... Kui järsku küborgid seiskuvad. Läbi suitsuvine on näha pikali kukkuvaid musti mehi... Rõõmuhõiske asemel tuleb suust ainult vahutavat verd. Punkrist välja tormavad juubeldavad tsivilistid, allesjäänud sõdurid... VÕIT!

Silmad seletavad ligi tormavad Birgitit, meie kallis Tsiv juht, kiire esmaabi ja jääb veel ellugi... Kui äkist kostub ründe-küborgi suunast: autonoomne programm käivitub 10, 9, 8... Üle huulte valgub nüüd juba lausa maniakaalne naer: Odin, Thor... oodake vaid, kui ma teid Valhallas näen, löön rsk mõdukannu lapikuks pähe! 3, 2, 1... Küborg aktiveerus, tina hakkasid saama kõik, kes olid relvis ja ohtlikud... Vasaku käega tule all relvarihma rakmete küljest vabastada on umbes sama hea kui pea-peal seistes, peale sital käimist männikäbiga varvaste tagumentti pühkida... Ehk rohkelt käginat ja vähe villa ja tõenäosus, et peale tubli üritust on endiselt tsiribiribimm, päris kõrge. Küborg lähenes esimesele angaarile... ja korraks ärkas lootuse tuluke... Seal on MIIN! Paar sammu veel, ainult paar... Ja siis see raibe pööras hoopis teise angaari... valu tuli lainetena tagasi... Liiga palju oleks olnud loota, et see nii lihtsalt läbi saaks... Angaaris olid veel inimesed varjul, valang valangu järel lähetas see monstrum sinna veel kuule...



(Vikat (Sõdur) - Drazic)
Ja siis TA tuli.....
Järsku astus suitsu seest välja suurim fuusialane keda Vikat eales näinud oli. Täis metalne mees. Silmagi pilgutamata lükkas Vikat automaadi valangutele laskma ja.... Esimene salv läks. Seljalt kerkinud sädemepilvele vastas fuusialane valanguga. Õnneks ta pöördus ja Vikat sai tühjendada samamoodi ka oma teise ja kolmanda salve. Samuti püstoli ja.... Kuulid said otsa.
Vikat karjus punkrisse sisse:" Mul on kuulid otsas - kas meil on veel kuule?"
Omalegi üllatuseks sai ta sealt vastuse, et jah - minul veel on. Peale ilmselt elu kiiremat laadimistööd sai ta über-fuusialase selga valada veel kaks salvetäit kuule. Karu oli haavata saanud väljas - lõpp paistis juba lähedal. Punkrist kostva hüüu "Varssavi sai tabamuse" katkestas Vikati kõrval seina tabav fuusialase valang. Saabus vaikus. Peale hetkelist pausi sai Vikat aru et vaikus ei tulenenudki kurdiks jäämisest ega haavata saamisest. Keegi tõesti ei lasknudki enam.
Väljas avanes troostitu vaatepilt - Margariita oli surnud - kaetud verega mis sama erkpunane kui ta juuksed. Karu oli haavatud - ja veel paljud sõdurid surnud. AGA fuusialased olid paigale tardunud. Rahvas liikus punkrist välja - kõik juba peaaegu et rõõmustasid ja siis kõlas metallmehe poolt võõramaa keelne "Switching to autonomous mode". Samal hetkel kui über-fuusialane ennast püsti tagasi ajas viskus Vikat soomuki taha peitu. Fuusialane hakkas punkri poole liikuma lastes taaskord valangu valangu järel. Vikat viskas maha tühjaks saanud automaadi... sama teed järgnes püstol.
Vesti vahelt välja tõmmatud nuga käes püsti sosistas Vikat endale: "Sa suudad seda - Sa oled parem kui tema" ja sprintis üle platsi fuusialasele järgi.
Üks kiire hüpe - üks täpne noalöök täpselt kiivri ja kaela kaitsme vahele. Fuusialane hakkas keerama ent samal hetkel keeras Vikat noa oma asukohas risti. Über-fuusialane vajus põlvili. Mida ei suutnud sajad kuulid, selle tegi taaskord ära külm ja täpne teras...... VÕIT.