Arvi Nikkarevi lahkel loal avaldame katkendi uuest Skarabeuse romaanist ”Väljapraakimine”. Raamat ise on saadaval kõigis hästivarustatud raamatukauplsutuses.

Peatükk 22 (katkend)

Olles kõiges eriti punktuaalne, säilitas Tepeš isegi hukkamise puhul subordinatsiooni: rühmakomandörile, türgi agaale, oli valmis pandud kullatud otsaga teivas.

„Valjušok! Kust sul niipalju raha on? Kõigepealt mööbel, seejärel Porsche, nüüd siis veel ka olmetehnika...“
„See kõik maksab ju kopikaid!“
„Ilmselt joon ma liiga palju,“ ohkas Gussev ja vajus mõttesse.
„Aga miks ka mitte juua?“ lohutas teda Valjušok. „Pesumasin on sul ju olemas.“
„Ära sega. Ma arvutan. Püüan deebetit-kreeditit kokku lüüa. Ohoh!“
Viimane hüüatus ei käinud raha kohta, mis Gussevil tõepoolest haruldaselt kiiresti sõrmede vahelt libises. „Kahekümne seitsmendat“ rammis ohtlikult must Volga, plafooniga katusel, ja kihutas edasi, tõugates sõna otseses mõttes teelt autosid, mis ohtliku liikleja eest ehmunult kõrvale tõmbusid.
„Kas sa numbrit nägid?“ Gussev sirutas käe transiiveri järele.
„Kohe.“ Valjušok vajutas gaasi ja „kahekümne seitsmes“ sööstis eespool haake tegevale Volgale järele. Läbi tumendatud klaaside polnud võimalik kindlaks teha, kes sees istub. „Nii. Näed? Soliidne number.“
„Jah.“ Gussev kutsus välja Keskosakonna. „Ljohha, haagi talle sappa. Korrapidaja? See on Gussev. Meil on siin ettenägematud asjaolud, võime oma pool tunnikest hilineda. Ei, mitte erakorraline olukord, lihtsalt tuleb kellelegi üht-teist selgeks teha. Just nimelt. Ela.“
Valjušok jõudis Volgale järele ja sättis end sellele sappa. Must auto jätkas liiklusvoo rammimist, selle kiirus oli tõusnud üle saja. Ees ilmus nähtavale miilitsa kontrollpost.
Gussev avas kindalaeka ja tõmbas välja painduva kronsteiniga kinnitatud pardakompuutri – lameda halli monitoriga tillukese klaviatuuri. Lülitas välja muusika. Võttis ühenduse osakonna serveriga ja sukeldus andmebaasi.
„Oh sa poiss!“ hüüatas ta. „Tõesti soliidne number. Kohe näed, nüüd löövad kangelaslikud võmmid sellele asjamehele kulpi, aga meid peavad kinni. Nii, möödume liiklusohutuse valvepostist number nelikümmend üheksa. Ljohha, võta tihedalt kannule. Pidagu meid eskordiks.“
„Kes see on?“ küsis Valjušok kuulekalt Volgale järele võttes. Linnavälisel maanteel oleks niisugune neljarattaveoga monstrum kaheksasilindrilise V-mootoriga kapoti all väljapraakijate autole kergelt ära teinud. Aga linnaolud nullisid kogu selle valitsuseauto võimsuse ära. Igal juhul niikaua, kuni rataste all oli kuiv asfalt.
„Saad teada.“ Gussev pilgutas vandeseltslaslikult silma.
Nagu arvata võiski, viskasid militsionäärid Volgale kulpi, kuid väljapraakijate Žigulid pidasid paremaks mitte märgata. Gussev lülitas transiiveri miilitsalainele.
„Post number nelikümmend üheksa!“ röögatas ta. „Siin SJA vanem piirkonnavolinik Gussev. Valveposti ülem kohe kuuldele, joostes! Kapten! Mille kuradi pärast sa praegu Volga läbi lasid? Aga mina kusen selle peale, et minister! Ta peab sisse lülitama sireeni ja vilkuri, kui tal nii kiire on! Ta on juba kogu maanteel liikluse pahupidi keeranud! Aga nüüd keeran mina nende trikkide eest talle! Ning pärast keerab tema sulle selle eest, et sa teda rajalt maha ei võtnud, kas on selge? Tema juba näitab sulle, kuidas oma tööülesandeid kohitseda! Kõik, oled vaba!“
Gussev sulges puhisedes transiiveri ja surus seadme tagasi kindalaekasse.
„Mulle meeldib logardite peale karjuda,“ tunnistas ta. „Mõtlevad välja igasuguseid kiirusepiiranguid ja pärast siis ise rikuvad neid.“
„Mis minister see oli?“ küsis Valjušok. „Lase käia, kui sa kavatsed teda peatada, nüüd on selleks õige aeg.“
„Informatsiooniminister. Ainult et teda ilma vilkurita ei sõidutata. Seal on ilmselt autojuht ja mingi eit.“
Gussev vajutas nupule juhtimispaneelil. Kapoti alt kostis kõrvulukustavat huilgamist, auto esiosa valgustasid eredad sähvatused.
„Sotsiaalse Julgeoleku Agentuur!“ ütles Gussev mikrofoni. „Käsin mustal Volgal null- null-kuus viivitamatult peatuda.“
Maantee muutus ootamatult tühjaks, kuigi kesklinn oli käega katsuda. Väljapraakimise aastate jooksul oli ausatel kodanikel kadunud huvi erakordsete sündmuste vastu ning asemele tulnud võime hajuda momentselt ümbritsevasse ruumi, kui kärsahaisu hakkas tulema.
Volga viskles kramplikult ühest tee äärest teise, kuid kiirust ei vähendanud.
„Lähene vasakult.“
Gussev lasi ukseklaasi alla ja tõmbas Beretta välja. Valjušok ajas „kahekümne seitsmenda“ Volga külje alla.
„Kuidas ma ei armasta ebakindlaid,“ pomises Gussev püstolitoru valitsuseauto toonitud akna poole suunates.
Mõistnud, et temaga ei naljatata, vajutas Volga juht nii kõvasti piduritele, nagu oleks tal seal miski kinni kiilunud, ja keeras hetkega teepeenrale. Valjušok blokeeris rangelt instruktsioonikohaselt auto eestpoolt, tõmbas kabuurist nõelpüssi ja hüppas maanteele. Gussev väljus kiirustamata ja heitis läbi tuuleklaasi pilgu kinnipeetud autosse. Talle vahtisid otsa ehmunud näod. Esiuste klaasid vajusid aeglaselt alla. Väga paksud klaasid, soomustatud. Nähtavale ilmusid tõkestid, mis kaitsesid salongi juhusliku nurga alt lastud kuuli eest.
„Tukid aknast välja!“ käratas Gussev esiistmetel olevatele meestele. „Aeglaselt.“
Autojuht ja ihukaitsja viskasid oma püstolid kuulekalt välja. Tagumiste uste klaasid olid endiselt suletud, salongi „ülemuste pool“ oli eraldatud tiheda musta kardinaga. Gussev teadis, et eest pole võimalik vaheseina avada.
„Kamanda välja ja pane pikali,“ andis ta korralduse Valjušokile, kes oli surunud oma nõelpüssi juhile vastu kõrva. Ise astus ta tagumise ukse juurde ja andis käega märku väljumiseks.
Mitte mingit reaktsiooni. „Jah, niisama lihtsalt seda tüüpi siit välja ei suitseta, kuni ta pole oma pükse kinni nööpinud,“ mõtles Gussev.
Kinnipeetud lamasid kollasel sügismurul. Neil oli vedanud: ammu polnud sadanud vihma. Kergete jalahoopidega sundis Valjušok mehed lamama nagu peab – väljapraakijad nimetasid seda „vormi andmiseks“.
„Kes autos on?“ küsis Gussev.
„Informatsiooniminister,“ turtsatas ihukaitsja. „Oma naisega.“
Gussev puhkes naerma ja võttis põuest tagavarapideme.
„Ei, kullake,“ ütles ta. „Mitte oma naisega.“
Muidugi, auto sisemise vaheseina võis kergelt läbi tulistada. Aga Gussev ei kavatsenud ju kedagi välja praakida. Ta kordas oma žesti, nõudes, et end soomusseina taga varjav tegelane välja astuks. Helistab ilmselt Kremlisse. Või siis kohe meie direktorile. Järgmine üle kogu Keskosakonna antud korraldus kõlab: „Võtta Gussevilt KÕIK!“ Ha-ha-haa!
Nagu tema sõnade kinnituseks kostis „kahekümne seitsmenda“ salongist kutsungisignaal. Väljapraakijate isiklikud raadiosaatjad vaikisid, signaal tuli peadispetšeripunktist. Aga tähendab, et selle võis rahulikult perse saata.
„Suruge kõrvad kinni,“ soovitas Gussev, astus paar sammu tagasi, suunas püstoli Volga tagumise akna poole ja asus nii kiiresti, kui jõudis, päästikule vajutama.
Viisteist lasku sulasid üheksainsaks kõrvulukustavaks mürinaks, viie sekundiga sülgas püstol välja kogu pidemetäie. Soomusklaas muutus pudruks. Gussev vahetas välkkiirelt pideme, võttis välja padruni – ja nüüd jõudis temani, millega ta tegelikult just praegu oli tulistanud...
Vasakust uksest rullusid metsiku vingumise saatel asfaldile kaks kogu. Jõulise hüppega maandus Gussev pagasiluugil, seejärel katusel ja suunas ülevalt alla nüüd juba mitte püstoli, mille ta ettenägelikult oli jõudnud kõrvale panna, vaid nõelpüssi.
Paks punase lõustaga minister surus rusikasse valitsuse telefoni ärarebitud toru. Sasitud juustega umbes kahekümneaastane brünett hüppas ikka veel lakkamatult röökides jalule ja sööstis üle tee. Pääsenud õnnelikult vähemalt kümne auto alla sattumisest, tormas näitsik teeäärsesse teravate ogadega põõsastikku ja jätnud sinna suurema osa oma garderoobist, kadus silmist.
Oma ülesande auga täitnud klaas tõi kuuldavale midagi rahuloleva ohke taolist, varises kriginal kokku ja tõmbus seejuures käkra nagu tsellofaankott.
„Vägev,“ ütles Valjušok.
Asfaldil lebav minister ahmis kramplikult õhku. Telefonitoru surus ta kogu jõust rinnale. Väljapraakijate autost kostis meeleheitlik signaal.
Nõelpüstolit kabuuri toppides ronis Gussev alla. Ta haaras ministril rinnust, tõstis mehe märgatava jõupingutusega üles ja toetas korralikult vastu autot.
„Mina olen SJA vanem piirkonnavolinik Pavel Gussev! Järgmisel korral,“ urises ta päraniaetud põrsasilmadesse vaadates, „lülitate sisse vilkuri, kui ületate kiirust, ei pea kinni teemärgistusest ja tekitate avariiohtlikke olukordi! Kas on selge? Ja peatute viivitamatult, kui väljapraakimine seda nõuab. Said aru? Aga tegelikult ei saanud sa millestki aru. Näib, et sina...“ Gussev vedas ninaga õhku ja tõmbus kiiresti eemale. „Ühesõnaga: kirjutan teile hoiatuse, härra. Teade tuleb eripostiga. Ptüi!“
Gussev jättis ministri rahule, tegi tiiru ümber põhjalikult lõhutud Volga, heitis pilgu ehmunud lakeidele ja lõi käega.
„Kas kuulsite kõik?“ küsis ta. Autojuht ja ihukaitsja hakkasid, nii palju kui ebamugav asend võimaldas, innukalt noogutama. „Kas saite kõigest aru? Hea küll, minge, pühkige oma peremehe taguots puhtaks. Olusid arvestades annan teile mõlemale esimesel korral andeks. Aga õppetunni soovitan meelde jätta. Nüüd olete vabad. Lähme, Ljohha. Show on lõppenud.“
Väljapraakijad istusid autosse.
„Kas klient lasi alla?“ küsis Valjušok autoga kohalt võttes.
„Mhmh,“ noogutas Gussev raadiosaatja mikrofoni tõstes ja mõtlikult laupa kibrutades.
„Millega sa tulistasid? Kas soomustläbistavatega?“
„Mhmh.“
„Miks? Kas meelega?“
„Loomulikult mitte!“ Gussev tõstis tahtmatult häält. „Jäta rahule. Halloo! „Kahekümne seitsmenda“ meeskond, Gussev. Kes kutsub välja? Just nii. Ei midagi erilist. Korduv ja sihilik avariiolukorra loomine maanteel ja kuritahtlik mitteallumine korraldustele. Jah, hoiatasin. Aga mida te tegelikult tahate? Ei, kullake, las tema vabandab minu ees. Pojuke, kas sa ei kuulnud? Ma olen Gussev. Gussev Pavel Aleksandrovitš. Ja sinu haisev minister roomab homme neljakäpukil minu juurde. Ta on nüüd minu ees su-ur võlglane. Aga täpselt mis asjus võlglane, seda ütlen ma ainult Agentuuri direktorile ja isiklikult, konfidentsiaalselt. Niiviisi kannagi ette. Kõik, mine persse.“ Gussev riputas mikrofoni kohale ja võttis välja sigaretikarbi.
„Tähendab, sa oled ikkagi SEE Gussev,“ pomises Valjušok. „Huvitav.“
„Ei ole huvitav,“ nähvas Gussev. „Ma pole SEE Gussev ja üleüldse pole ma mingi Gussev ja jätke te kõik mind vähemalt hetkekski rahule!!“
„Lase lõdvaks, Pee,“ ütles Valjušok. „Kuivõrd mingi sa ka poleks, mina vilistan selle peale. Igal juhul olen ma sinuga.“
„Aitäh sellegi eest,“ ühmas Gussev. „Kas sa niisugust kõnekäändu tead: „Kalavaesel ajal on ka viidikas kala“?“
Valjušok tõmbas silmad kavalalt kissi ja Gussev tundis, kuidas süda soojaks läks. Tema juhendatava miimika oli väga rikas. Kiskjalikult kõõritada, ähvardavalt põrnitseda, sapiselt muiata ja muljetavaldavalt alalõuga ette sirutada oskas Valjušok hiilgavalt. Kusjuures iga grimass oli nagu mingi enda paroodia, imiteeris seda, kuidas Valjušok tegelikult oleks võinud välja näha, kui ta oleks juhtunud sündima koledaks ja verejanuliseks.
„Ja mille kuradi pärast ronisid sa väljapraakimisse, poiss?“ mõtles Gussev vargsi Valjušokki silmitsedes. „Kas tõesti nagu mina, et kaoks hirm elu ees? Et kujutada endast ise kahejalgset õudust? Oi, missugune viga see on, sõbrake! Mina ometi tean seda. Olen küllalt näidelnud, küllalt kedagi mänginud. Ja nüüd olen jõudnud siiamaale. Olen muutunud kurat teab kelleks. Aga võibolla läheb see sinust mööda? Sa oled ju hoopis teistsugune: sinu jaoks pole SJA eksisteerimine mingi patoloogia ega väärastus, vaid olemise normseisund. Sul pole olnud vaja end murda, võttes kodumaad niisugusena, nagu see on nüüd – mõtestatult julmana.“
„Niisiis, sina pole kala,“ võttis Gussev kokku. „Ja mul on väga hea meel, et oleme koos. Kuigi me tegeleme mingisuguse jamaga, aga isegi kõige viimase jamaga tegelemine on tunduvalt meeldivam heas seltskonnas.“
Valjušok naeratas kaasakiskuvalt ja keeras Gogoli bulvarile.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0796)