Reaktori eelmises numbris avaldas Agur Tänav
repliigi alternatiivajaloost. Kuigi ma olen nõus enamusega seal kirjapandust, tekkis mul seda teksti lugedes kohemaid tahtmine vasturepliik kirjutada. Ei, ma ei võtnud seda isiklikult, lihtsalt ma olen ka nende asjade peale korduvalt mõelnud ning olen oma mõtetes pisut kaugemale läinud.
Agur Tänava repliigi peamine iva oli, et vähene ulmekogus teoses ei võimalda tal teatavaid tekste ulmena nautida. Vähemasti nii sain mina sellest kirjatükist aru. Kui ma nüüd väga-väga lihtsustaks, et kas ulme peaks olema ainult stiilis "mu rakett sa kiirelt lenda"? Laenasin selle väljendi vendadelt Strugatskitelt, aga mitte see pole oluline. Küsimus on pigem, et kas ulme peab olema rõhutatult fantastiline või kui suur peab ulme kogus tekstis olema, et oleks ulme?
Üks üsna levinud mõte on, et heas ulmetekstis on fantastiline komponent sedavõrd oluline, et kui see välja võtta, siis pole sel tekstil ka mõtet. Noh, et kui tegevus toimub düstoopses tulevikus, kui teose ainus ulmeline element ongi see tulevik ja kõik ülejäänu on tavaliste inimeste tavaline elu ning kui tekstist düstoopne tulevik eemaldada, siis ei muutu ka midagi. Et poleks olnud ju mõtet asja ulmena kirjutada, et oleks saanud seda teha mitteulmena. Aga kui autor tahtis kirjutada ulmet, kui autor näiteks tahtis näidata, et düstoopne tulevik ja meie väidetavalt mittedüstoopne olevik on sarnasemad kui me arvata tahaksime?
Nagu ma juba alguses ütlesin, olen ma neile küsimustele üsna pikalt mõelnud. Peamiselt seetõttu, et juba koolipoisina, kui ma alustasin eesti keeles ilmunud ulme bibliografeerimist, siis pidin ma enese jaoks selgeks tegema, et mida ma üldse bibliografeerin, sest eesti keeles ju mingit üldhõlmavat ulme definitsiooni polnud ja tol ajal polnud kombeks teoseid enamjaolt ka ulmena sildistada, rääkimata ulmeajakirjadet jne. Kuna eesti keeles ilmunud ulmekirjanduse hulk oli sel ajal enam kui väike, siis oli võimalik kõik see läbi lugeda, ka teosed, mille puhul oli vaid õhkõrn kahtlus, et tegu on ulmega. Kogu selle lugemisorgia tulemusena sai mulle selgeks mitu asja. On mulle meeldiv ulme ja mittemeeldiv, on ilmne ulme ja on miski vaieldav ulme... peamiselt sai aga selgeks, et ulmeteose headus ei ole tingitud ulmehulgast tekstis. Määravaks jäävad siiski autori oskused ja teose sobivus lugejale – antud juhul minule ja ainult minule.
Vanemana ja targemana tean ma, et on olemas žanriulme ja on olemas n-ö piiripealne ulme. Ei hakka neid siin defineerima ja piire vedama, peamiselt seetõttu, et see oleks pikk ja omaette jutt ning osaliselt ka seetõttu, et igaüks veab need piirid suuresti siiski omaenda suva järgi. Kirjanduskriitika ja ka ulmefännid püüavad ulmet muidugi lahterdada ja struktureerida, aga lugeja(elamuse)le on sellest reeglina samapalju kasu kui kalale jalgrattast. Suuresti taandub kõik ikkagi küsimusele, et kas meeldib või mitte?
Isiklikult mina olen aja jooksul jõudnud selleni, et püüan lugedes aru saada, et mida autor on teha tahtnud. Enamjaolt on see üsna ilmne, mõnikord mitte ning mõnikord on mulje, et autor ei tea isegi, või ta siis varjab hoolega. Ja hindan ma loetut just sellelt positsioonilt, et kui hästi sai autor hakkama enesele võetud ülesannetega ja ka seda, kui hästi autor on hinnanud omi võimeid ja oskusi. Pigem tunnustan ma korralikult teostatud kommertsi, kui ebaõnnestunud eksperimenti. Tahtmine on ju tore, aga loeb vaid tulemus. Vähemasti minu jaoks. Kui aga autor suudab vaieldava ulmekoguse ja ebatüüpiliste skeemidega midagi tulemuslikku korda saata, siis ei näe ma küll mingit põhjust viriseda, et tegu pole õige ulmega. Kordan veelkord: loeb vaid tulemus.
Lõpetan ehk pisut snooblikult, aga ma olen aru saanud, et enamus lugejaid tahab saada siiski vaid kontrollitud meelelahutust ning kui eksperimente isegi talutakse, siis ikka ja ainult kontrolli piires. Jah paljud seda ei tunnista, või nad pole seda enesele lihtsalt teadvustanud. Või miks nad peaksidki, kui nad loevad lihtsalt lugemise rõõmust, sest ega eskapism pole ju häbiasi...