Terry Pratchett´i ja Stephen Baxteri Pikkmaa sarja kolmandas eesti keelde tõlgitud osas „Pikkmarsis“ jõuavad astujate rännakud Marsile. Nagu Maal, on ka Marsil palju paralleelseid kaaslasi, mille keskkonnad ja ajalood erinevad üksteisest suuremal või vähemal määral ja leidub isegi elu.
Lisaks „Pikkmaast“ ja „Pikksõjast“ tuttavatele tegelastele tuleb esile uus intelligentsete laste põlvkond ning sündmused võtavad ennenägematu pöörde.
Käesolevas teoses on pratchettliku sarkasmiga meelde tuletatud inimeste liigiomast tunnust põlata ja hävitada kõike, mis mingil moel harjumuspärasest erineb. Marsi tegevuse ja Maade vahelise astumisega kõrvuti jooksvas tegevusliinis selgub, et kõrvalmaailmas, kohas nimega Õnnelik Maandumine, on välja arenenud uus üliinimeste rass. Pidades endid tavainimestest paremateks ja targemateks, nimetavad nad endid järgmisteks ning tekib reaalne oht seni valitsenud inimkonna kihi väljasuremiseks. Kuna noorte einsteinide meelest on põliselanikud neandertallase tasemel, ei tule järgmistel mõttessegi põliselanikega järglasi saada ja nad eelistavad paljuneda omavahel. Vanema liigi esindajad suhtuvad järgmistesse vastandlikult. Kui ühed peavad neid arukuse ja vastupandamatu sarmi pärast jumalateks, siis teised peavad salamisi plaani, kuidas ohtlikud noored Maade pealt jäädavalt pühkida. Kumb arvamus otsustavaks saab, jäägu esialgu saladuseks.
Marssidel hakkab seiklema erakust superastuja, kes on üle pikkade aastate uuesti kohtunud oma isaga. Pole raske arvata, kellelt karmi olekuga naine rännukihu on pärinud. Koos satuvad nad üliohtlike sündmuste keerisesse, leides elu punasel planeedil, mis polegi igal pool sama värvi, avastades kosmoselifti ja palju muud põnevat.
Teine tugev naiskarakter, miljonite Maade kohal hõljuva õhulaeva kaptenist trollikaitsja, on oma meeskonda võtnud lisaks trollidele ja inimestele ka ühe ajukoera. Seekord peab ta langetama ülitähtsa otsuse. Millise nimelt, jääb lugejale avastada.
Kogu Pikkmaa sarja on osavalt kokku sidunud Tiibeti mootorratta parandaja hingega tehisintellekt Lobsang, kelle kunstlikke kehasid leidub kõikjal, ka päikesesüsteemi ääremail. Tema lemmik-keha on vana Tiibeti munga välimusega ning olles platoonilises abielus samuti kunstlikku keha omava mootorratturist nunna Agnesega, moodustavad nad äärmiselt kummalise paari. Agnese ülesandeks on Lobsang maa peale tagasi tuua, kui tema ideed liialt pööraseks muutuma hakkavad, kuid ta oskab seda teha piisavalt delikaatselt, et mitte lõhkuda perfektset harmooniat ja austust teineteise vastu.
„Pikkmarss“ on täis pikki ja sügavmõttelisi kirjeldusi, just nagu sarja eelmised raamatudki ning sellel põhjusel on peetud neid romaane igavateks ja venivateks. Tegelikult on tekst hoolikalt läbi mõeldud. Autorid on analüüsinud inimloomuse halbu ja häid külgi ning tegudega kaasnenud tagajärjed on kujutatud äärmiselt realistlikult. Kõike head saab kurjasti ära kasutada ja teistsugustest nähtustest oodatakse alati halvimat. Omakasupüüdliku enamuse hulgas leidub üksikuid samariitlasi, kuid parimad kavatsused võivad viia hukatusliku lõpptulemuseni. Just niisugused masendavad mõtted tekkisid raamatut lugedes, kuid tõde ongi kõige valusam.