Reedel, 5-ndal juunil kogunesid Räpina mitteametlikus loomemajas ehk Jaagup Mahkra suvekodus Tartu ulmekirjutajad, et linnakärast eemal loodusest inspiratsiooni ammutada, ideid jagada ja kogu nädalavahetuse kirjutada. Loomulikult olid lubatud puhkepausid, mille hulka kuulus meeleolukas
ekskursioon Räpina vaatamisväärtustega tutvumiseks.
Esimene päev:
Pool kirjutajate seltskonnast jõudis loomemaja juurde enne peremehe saabumist. Laskmata ennast heidutada, hõivasid külalised aia ja võtsid kehakinnitust. Välikaminas süüdati tuli ja grilli peale läks lisaks vorstidele kuivanud pitsa. Lõpuks saabus ohtrate vabanduste saatel ka peremees, kes hilines temast mitteolenevatel põhjustel.
Kirjutajad said võimaluse tuppa minna ja trükimasinad seina ühendada. Algselt sohvri rollis olnud Räpina Poeediks ristitu, kes tegelikult proosat viljeleb ning hoopiski Tartus elab, pidi masinate vähesuse tõttu leppima klassikalise paberi ja pastakaga.
Õhtu jätkus lõbusamas meeleolus ning töö kõrvalt jagus aega aias jutupuhumisekski. Üksteisega võrreldi kirjapandut ja tehti plaane ühisjutu jätkamiseks. Teemad varieerusid etnost ja vaimumaailmast kosmoseavarusteni. Kuna raske töönädal oli selja taga, lõppes esimene päev loomemajas üpris kiiresti, et anda võimalust järgmisel hommikul juba puhanuna ja värskena jätkata.
Teine päev:
Usinamad kirjutajad istusid juba varahommikul arvutite taga, sest keskkond soodustas inspiratsiooni teket ja sõnu tuli nagu seeni pärast vihma.
Lõunaks olid kõik ärganud ja valmis traditsioonilisele Räpina ekskursioonile minema. Tee peal tuli jutuks käimlakultuur läbi aegade ning lahendamata jäigi mõistatus, kas kellegi aias kuuride kõrval seisvad putkad on välikäimlad või hoopiski moosikeldrid
Tegime järve ääres National Geographic-u stiilis grupipilti
ning Räpina Poeet kasutas veekogu ületamiseks alternatiivsemat silda.
Sillaületamine lõppes katkise klaastaara ja märgade pükstega, kuid kõik luud ja kondid jäid terveks ja vahejuhtumit meenutati lõbusas meeleolus.
Külastatud sai ka ametlikku Räpina Loomemaja esist platsi, sest kultuuriasutuse uksed olid sellel päeval suletud. See ei seganud muidugi pildistamast.
Pärastlõuna ja õhtu jätkusid tavapärase kirjutamise ja grilliga. Videviku eel saabunud noorkirjanik Krips tahtis samuti lõkke äärde tulla, kuid teda ei lubatud liha mekkima enne, kui ta on selle kirjutamisega välja teeninud. Nõnda läkski vaene kirjanik kiiresti trükkima ja saabus uuesti aeda alles siis, kui küpse liha juba otsas oli ja toores alles tulel. Läinud uuesti kirjutama, proovis ta varsti veelkord õnne, kuid jäi jälle hiljaks ja nõnda mitu korda järjest, kuni liha otsa sai ja Krips tühja kõhuga jäi.
Pimeduse saabudes, kui enamus seltskonnast juba magas ja peremees Mahkra Metsavanaga lõkke äärde juttu ajama jäi, sain võimaluse ennast ilusti esikusse sisse seada ja kirjutada. Öö on loomingulise tegevuse jaoks parim aeg.
Kolmas päev:
Usin sulesepp Triinu, kes kunagi ulmelühijutuvõistluselt esikoha auhinna koju viis, trükkis juba varahommikul, ületades loomemaja päevadel kirjutatud jutu mahuga iseenda rekordeid.
Osa rahvast veel puhkas, aga teine oluline osa oli kuskile kadunud. Läksin asja uurima ja ennäe – Maniakkide Tänav ja Metsavana istusid aias ning plaanisid uue päikesesüsteemi loomist!
Selgus, et õuduskirjanikuna kuulsust kogunud Mant oli juba kella viiest saati üleval olnud ja kirjutanud. Metsavana ajas jalule pooltoore šašlõki söömise järelmõju ning lahenduse leidis müsteerium, miks tualettpaber kogu majas otsa oli saanud.
Lõpuks saabus aeg ärasõiduks.
Sellel ajal, kui Mahkra autoga saabunud seltskond laadale läks, sest minekuga polnud kiiret, kasutas Mant juhust ja tuunis sõbra auto ära, et ikka kõik näeksid, kes rooli taga istub.
Ja oligi aeg teele asuda. Kuna paljud Tartu kirjutajad ei saanud seekord loomemajast osa võtta, käidi välja idee suve lõpus üritust korrata. Osavõtnute ühine arvamus oli, et nii palju pole veel kunagi kirjutatud ja oleks loomemaja kolme päeva asemel nädala kestnud, saanuks terve romaan valmis kirjutatud.
