Eelmise aasta novembri viimastel päevadel ilmus Tallinnas venekeelse n-ö teistsuguse kutuuri ajakirja PLUG 35. number. Seekord oli külalistoimetajaks Nikolai Karajev, kes koostas alternatiivajaloolise ulme teemanumbri. Muuhulgas ilmus ajakirjas ka eestikeelseid alternatiivajalugusid kaardistav intervjuu Jüri Kallasega.
Intervjuu venekeelset teksti leiab ka: https://fantlab.ru/blogarticle40421
Pildimaterjali autoriks on Andrei Kedrin.





On riike – näiteks Prantsusmaa –, kus alternatiivajalugu (AI) on vägagi populaarne ja on riigid, kus see on praktiliselt tundamtu. Kui populaarne on AI eesti ulmekirjanike seas?

Minu lugemus ja teadmised prantsuse ulmest ei lubaks küll väita, et alternatiivajalugu seal eriliselt populaarne oleks, aga mu teadmistes võivad muidugi ka olulised lüngad olla. Tundub ka, et alternatiivajaloolise ulme kõrgpunkt maailma ulmes on möödas. Ma ei tahaks öelda, et paremad päevad, vaid just suurem melu ja popikus... noh, et vahepeal suisa räägiti ulme neljast alaliigist: SF+F+H ja AI. Loomulikult olid need jutud rumalad, sest esimesed kolm on tõesti alaliigid, aga alternatiivajalugu on siiski pigem teema või kujutluslaad, nagu näiteks ka küberpunk.

Alternatiivajaloolise kirjanduse puhul tuleks tegelikult vahet teha kahel laadil: teadulikkusele pretendeerival ja ilukirjandusel. See esimene, mis reeglina on lihtsalt ühe-mitme kuiva skeemi esitamine, mind üldiselt ei huvita ja reeglina ei paku ka lugemiselamust. Noh, et teaduspopi erivorm, mõnikord huvitav, aga enamjalt kõõlub kusagil (ilu)kirjanduse piirimail. Sama nähtuse alaliik on mu meelest kõikvõimalikud romaanid, mis n-ö ajaloolist ebaõiglust ümber mängivad. Pean silmas teoseid, kus kirjanduslik osa ja ka alternatiivajaloolise konstruktsiooni ilu on toodud ohvriks autori arvates õigema ajalookäsitluse võidulepääsemise nimel. Tavaliselt taolisi tekste kirjutavadki nõrgad autorid, kel sellevõrra enam on midagi põhja- ja paikapanevat öelda. Hoopis teine tera on aga kirjandus, kus autori eesmärgiks on olnud kirjutada midagi ilukirjanduslikku ning alternatiivajalooline skeem on seal lihtsalt kirjandusliku võtestiku osa.

Tulles tagasi eesti kirjandusse, siis Eesti autorid on kirjutanud teaduslikku alternatiivajalugu, ka kättemaksuulme on olemas ning on olemas ka korralik ilukirjanduslik ulme. Teosed võib paari-kolme käe sõrmedel üles lugeda, aga nii väikese rahvaarvu juures pole selles ka midagi imelikku.

Mul on teooria, et mida huvitavam on riigi ajalugu ning mida enam on pöördelisi hetki, mille puhul saaks üheselt väita, et ajalugu läks ainuõiget rada pidi, seda populaarsemad on alternatiivajalood neis riikides. Kas sa arvad, et see kehtib ka rikka ja omanäolise ajalooga Eesti kohta?

Ma kahtlustan, et see teooria pole pädev, või kehtib see mööndustega. Minu arvamust toetab eelkõige tõsiasi, et enamus alternatiivajalugusid on ühtedel ja samadel teemadel. Ma pole statistikat teinud, aga mulje on küll, et umbes pooled alternatiivajalood tallavad teemaringis: II maailmasõda, Hitler, natsid ja juudid. USA autoritel on veel kuumaks teemakokteiliks iseseisvussõda, kodusõda ja orjandus, postsotsialistlikus ruumis aga Nõukogude Liit, selle kestmine või mittetekkimine. Populaarsetena võiks veel lisada Jeesuse elu ja kristluse ümber tiirlevad tekstid. Kõiki ülejäänud ajaloosündmusi praktiliselt ei käsitleta, eriti kui võrrelda eelpoolmainitud ajaloolisi sõlmpunkte.

Eestikeelne alternatiivajalugu on umbes samas seisus... võibolla ehk selle vahega, et meil on Indrek Hargla oma keskaja obsessiooniga ning seetõttu on meil lõviosa alternatiivajalugu Euroopa keskaja teemadel. Võib-olla mängib siin oma osa ka ulmekirjanduse teatav internatsionaalsus ja ka see, et salamisi loodab iga ulmekirjanik oma tekstidega inglise keelde ja suurema lugejaskonnani jõuda. See lootus on küll asjatu, aga lootus on lootus ning kohalik materjal sellist lootust ei toetaks.

Millised eesti ulme alternatiivajalood on seotud just Eesti ajalooga? Milliseid reaalsuseid need kirjeldavad? (Mulle meenuvad käigupealt vaid Tiit Tarlapi "Lõhestusjoon" ja Jaan Kaplinski "Loojak Hiiumaa rannal". Viimast juttu ma lugeda ei suutnud, sest see on murdes kirjutatud.)

Kuna Indrek Hargla on eestikeelse alternatiivajaloo A&O, siis alustaks temast ja jutust «Novembrivalss Vanal väljakul», mis käsitleb Brežnevi surma ja sellega seonduvaid võimumänge alternatiivajaloolises maailmas, kus teise maailmasõja eelset nõukogude okupatsiooni Eestis polnud. See-eest käitusid sakslased siinmail julmemalt kui meie ajaloo Valgevenes ning eestlased olid seetõttu iseäranis punased ning 1982. aasta Moskva oli täis edukaid Balti kommuniste, eriti eestlasi...

Indrek Hargla jutt on ka ainus kohalikul materjalil alternatiivajalugu, mida ma šedöövriks nimetaks. (Jah, ühel autoril on üks äkiline romaan või isegi triloogia kirjutamisel, aga sellest saab siis rääkida, kui see ilmunud on. Et kas õnnestus...)

Järgmisena peaks vast nimetama Mart Laari romaanisarja «Sügissõda», mis täies mahus pole veel ilmunud. Ajaloolaseharidusega Laar on oma sarjas kahjuks ilukirjandusele käega löönud ja selle tulemusena on tegu igava alternatiivajaloolise skeemiga, mis rõhub pigem tõepärale kui esteetikale. Pöördepuntiks on taaskord 1939. aasta, et mida oleks saanud teistmoodi teha, et sündmused oleksid eestlastele sobivamas suunas liikunud. Romaanisari näikse olevat kirjutatud Mart Laari ajalookontseptsiooni kirjanduslikuks toetuseks, aga sellisena võib ürituse juba praegu läbikukkunuks nimetada. Võib-olla on see ka põhjus, miks autor igal pool rõhutab, et tegu pole ulmeromaaniga... või arvab ta, et niimoodi mõjuvad ta mõtted kuidagi ehedamalt.

Järgmisena nimetaks Tiit Tarlapi romaani «Lõhestusjoon», kus indiaanlased hoopis Euroopa avastavad ja anastavad. Ainus indiaanivaba ala on Põhjala, mis sisaldab ka Eestit. Romaani sisuks ongi eesolev Põhjala vallutus ja kohalike vastutöötamine ehk siis igal tasemel luuremängud. Tarlapi peamiseks miinuseks on alternatiivajaloolise osa kahvatus, ehk ta keerab ajaloo lihtsalt teistpidi, omaltpoolt midagi suurt põhjendamata ja lisamata. Seiklusromaanina on teos aga hea ja Tarlapi skaalal isegi väga hea.

Ja olekski suuresti kõik! On ports romaane, jutte ja isegi üks näidend, mis tallavad hämral alal, mida võiks nimetada alternatiivajaloo, võimalike ajaloostsenaariumite ja lihtsalt kättemaksuulme ristmikuks. Need tekstid on olnud reeglina kirjanduslikult abitud ja nad on ka kiirelt ununenud. Nende teoste autoriteks on reeglina ulmeskeenest kaugel seisvad või suisa kirjanduskauged isikud. Teemadering on ka tüüpiline: nõukogude okupatsioon ja sellele järgnev, sõda Venemaaga, uus küüditamine jne. Kui need tekstid juurde lisada siis peaks tosinajagu kohalikul materjalil alternatiivajalugu kokku saama küll.



Olen aru saanud, et eesti kirjanduse klassikud, kes on kuulsad eelkõige oma realistlike teoste poolest, on samuti AI-sid kirjutanud: Karl Ristikivi esikromaan "Viikingite jälgedes" ning Andrus Org mainib selles kontekstis veel Jaan Krossi "Wikmani poisse" ja Helga Nõu " Paha poissi". Millest need AI-d räägivad?

Andrus Orgi selleteemalistesse avaldustesse suhtun ma enam kui skeptiliselt, peab ta ju ka Indrek Hargla romaani «Vabaduse kõrgeim määr» alternatiivajalooks. Minu andmetel pole isegi autor suutnud sellest romaanist leida ajaloo lahknemispunkti, mis teadupärast on ju alternatiivajaloolise teksti esimene tunnus, et kus või miks läksid asjad teistmoodi. Hargla romaan on fantasy, mille tegevus toimub maailmas, milles võib leida sarnasusi meie maailmaga.

Tunnistan ausalt, et ma pole Jaan Krossi ja abikaasasid Nõusid lugenud. No ei ole minu maitse, peamine etteheide just igavus. Võib-olla on need alternatiivajaloolised romaanid, aga võib-olla on need seda samapalju, kui Indrek Hargla eespoolmainitud romaan.

Ristikivi romaan on aga Eesti viikingitest ja Ameerika avastamisest viikingite poolt... vähemasti nii ma seda mäletan. Romaan on halb ja sobib lugemiseks väga-väga huvilistele lugejarühmadele, et kirjaniku paadunud fännidele ja/või kogu eestikeelset ulmet lugeda ihkavatele ulmefännidele.

Omaette teema on Indrek Hargla, kes näikse armastavat ajalugu ja eriti AI-d: "Maris stella", "Palveränd uude maailma", "Vlad", ilmselt veel midagi. Võib-olla just Indrek Harga populariseeris AI-d kaasaegses Eestis. Kas räägiksid sellest fenomenist?

Kindlasti Indrek Hargla populaariseeris eesti lugejale alternatiivajalugu.
Kindlasti on ta Eesti kirjanikest kirjutanud kõige rohkem alternatiivajaloolisi tekste.
Kindlasti on Indrek Hargla alternatiivajaloolised tekstid maailmakirjanduse tasemel saavutused.

Minul kui ulmefännil on aga neile palju ette heita. Peamiselt kahte asja: liig vähest ulmet ja/või lugeja uputamist nimede ja aastaarvudega. Et mitte olla üldsõnaline, siis tooksin näiteks kolm teksti. Romaan «Palveränd uude maailma» on vast kõige mastaapsem alternatiivajalugu eesti kirjanduses, aga mind kui lugejat häiris kohutavalt, et selle maailma kirjeldamise asemel pean ma lugema mingi näitetrupi juhtumustest. Iseäranis häiris aga lõpp, kus tegevus viidi Uude Maailma, mängu toodi ka moslemid ning siis tuli lõpp. Ma pole küll sarjakirjanduse suur austaja, pigem vastupidi, aga siin ma oleks küll järjeromaani tahtnud. Saime aga jutu ja lühiromaani. Jutust «Cuncti simus concanentes: Ave Maria» ei tahaks ma suurt midagi rääkida, sest kuigi tegu on päris hea tekstiga, pole seal eriti ulmet ja alternatiivajalugu... mina vähemasti ei leidnud... ilmselt olen rumal ja vähelugenud. On romaanist tuttav näitetrupp ja mingi pidustuse kirjeldus. Väga pikk lühiromaan «Dom Ramón» langeb aga teise äärmusesse ning lugeja valatakse üle ilukirjanduse piiridest välja jääva purukuiva nimede ja ajaloosündmustega ning mina suutsin selle teose vaid hambaid kiristades lõpuni lugeda. Ma ei tea isegi Galicia reaalsest ajaloost suurt midagi ning seega oli Galicia alternatiivajalugu minu jaoks üks hoomamatu sõnamassiiv.

Indrek Hargla kiituseks tuleb aga öelda, et tal on tõesti suurepärane n-ö ajalooline kuulmine ning seetõttu ei mõju tema alternatiivajalood ebaveenvalt, isegi kui need on võõrad või kummalised. Ilmselt on see ajalooline kuulmine ka üks põhjusi, miks Hargla ajaloolised kriminullid sedavõrd populaarsed on.

Indrek Hargla suurus ja olulisus eesti kirjanduses ongi eelkõige selles, et ta võtab oma tööd tõsiselt: teeb eeltööd, mõtestab materjali ja kirjutab ilma igasuguse valehäbita žanrikirjandust. Selles mõttes on talle eesti kirjanduses kõige lähemal Karl Ristikivi. Mõlemat meest ühendab ka üldine leigus argisuse ja olmelisuse asjus, et kui muud nende raamatuist leia, siis vähemasti saab lugeja põgeneda hallist ja sombusest igapäevast.

Milliseid eestikeelseid AI-sid sa (veel) lugeda soovitaksid?

Esimese ja pea ainukesena soovitaksin Indrek Hargla romaanisarja Frenchi ja Koulu seiklustest. Tegu on alternatiivajaloolise aurupunkliku maailmaga, kus XX sajandi alguses eksisteerivad kõrvuti maagia ja teadus, libahundid ja dirižaablid. Lühidalt võiks öelda, et tehnika on, aga tehnokraatlust pole – maailm on arhailisem, kui meie ajaloos ja side loodusega on tugevam. Sarjas on praeguseks kolm romaani, neljas kirjanikul plaanis/kirjutamisel. Sarja esimest romaani «French ja Koulu» peaksin ma Indrek Hargla parimaks romaaniks üldse ning seda võib ka üksikromaanina lugeda.

Soovitaksin veel ka Indrek Hargla jutte « Sierra Titauna nekropol» ja «Püha Graal – 1984». Ma tahaks võimalike lugejate võimlikku mõnu rikkuda ja sisust suurt rääkida, mainiks vaid, et mõlemas loos tegeldakse kristlusega.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0784)