taak-supersargasso-2016-cdOlen ansamblist Taak siin ajakirjas varemgi juttu teinud, ja… kurat, kas tõesti on “Rist viletsuse teel” ilmumisest neli aastat möödas? Aeg lendab tõepoolest. Ja ometi jõudis vahepeal tekkida tunne, et ‘tea, kas bändist enam asja saabki? Tundub, et saab. “Supersargasso” on Taaga neljas kauamängiv, mis pole üldse halb saavutus. Selleks ajaks on enamik bände ära otsustanud, kas neil on päikese all kohta, ja vastavalt kas laiali läinud või oma niši leidnud. Tundub, et Taak on valinud viimase tee ja jäänud doomi juurde püsima.

Mul on hea meel tõdeda, et minu kriitikat eelmise plaadi kohta on kuulda võetud: kurtsin toona, et plaat on muusikaliselt liiga ebaühtlane, ning käesolev on tõesti palju stabiilsem. Enam ei ole kuulda liiga erinevate lugude üksteisele järgnemise dissonantsi. Kuid teate, kes peale Taaga veel arenenud on? Mina. Nagu härrased ise tavatsevad laulda, eestlasel ei ole kunagi hea. Doomi tuum – üksteisele järgnevad suhteliselt sarnased lood – ei tundu mulle enam nõnda täiusliku ülesehitusena ja Taak näib “Supersargasso” laineharjal tüürivat just selle augu poole. Kindlasti ei käi see kõigi lugude kohta, ja kindlasti mitte talumatul määral, kuid siiski… rohkem variatsiooni järgmine kord, palun!

Õigupoolest poleks ma eelnenud lõiku üldse kirjutanudki, kui uuel albumil oleks mõni tõeliselt särav lugu. Ärge lööge – siin on mitu väga head lugu, kuid ühtki “Linnadesööja” tasemel automaatselt hitti mitte, ega "Sümbolpimeduse" taolist kõrvakikitajat, ega “Surnud mehe ja tema sarve” väärilist lõpuakordi. Viimatimainitud tõmbasid plaadi kenasti käima ja ei lasknud külmal ligi hiilida; “Supersargasso” peal aga päris samasuguseid lööklaule pole. Plaat algab tugevalt, ent hoog peale seda enam ei kasva ja vajub viimase kolmandiku peal ära. Lugude sarnasus, albumilt-albumile korduv temaatika ning põneva lüürika puudumine teevad oma töö, eriti just viimane – miks ei ole enam mõnusaid krüptilisi laulusõnu, kus kuulaja tabas ära viite mingile raamatule, ja püüdis siis mõistatata, millisele? Üksvahe Eesti muusikat lahates leidsime sõpradega, et Taaga lüürik Mart armastab väga sõnu, võibolla isegi liiga palju – kas sa enam ei armasta sõnu, Mart?

723 479 1459943538 8360.jpeg


Kui see kõik kõlas väga negatiivselt, siis see oligi nii mõeldud – kuulun veendunult sellesse koolkonda, kelle meelest tuleb arvustustes keskenduda eelkõige halvale. Küll hea ise välja tuleb. Aga kuna ma olen pehme südamega, siis poetan ikka paar sõbralikku sõna ka. Mulle meeldib eeskätt see, et nii paljud lood algavad või lõpevad pikkade venivate raskemeelsete süntesaatoriga rikastatud meloodiatega – minu jaoks on need märgiks, et bänd on doom metali olemusest õigesti aru saanud. Pillimehed mängivad pille kahtlemata paremini kui kunagi varem, produktsioon on hea ning laulja jorin sobitub lugudesse niisama hästi kui alati, olles vastavalt vajadusele kas kurblik, sõge või sarkasmist nõretav. Ma ei oskagi nimetada teist sarnase häälekasutusega vokalisti – aga ega ugri-doom teab mis ülemaailmselt levinud žanr olegi.

Albumil on, nagu mainitud, mitu väga head laulu. Esimesena sai enamik inimesi ilmselt kuulda videoga pärjatud viisi “Eesti sült ja eesti muda”, mis on üllitise reipaim pala. Plaat algab muidu looga “Õrjetu Jaak”, mis on temaatiliseks jätkuks esimesel albumil “Koerapööriöö” ilmunud “Õiglasele Jaagule” ning sarnaneb sellele ka muusikaliselt, olles meeldiv tagasivaade minevikku ja arengule, mille Taak läbi on teinud. “Vaene juut” on kõige taagalikum laul, mida Taak kunagi teinud. Ent parim kõigist on kahtlemata “Viimane õhtu Bela Lugosiga”, stiilipuhtad neli ja pool minutit traditsioonilist doom metalit, mis toob pähe nii Warningu kui Reverend Bizarre’i ning lööb närbunud vaimu täägi, jäädes pikaks ajaks meelde turritama. Need neli lugu õigustavad “Supersargasso” väljaandmist täielikult, vabandades välja ka selle, et viimased kolm pala plaadil on suhteliselt mittemidagiütlevad. Või kas on?

Aga äkki ei ole? Kõigi Taaga üllitistega on olnud see lugu, et nad avavad end ajapikku: ükski ei meeldi mulle täielikult kohe, ent pärast paari kuud kuulamist taipan, et on ikka hea asi küll. Kui ajakiri FHM veel ilmuks, ja mina seal arvustaja oleksin, siis nimetaks ma kõik kolm senist albumit parimateks autos kuulamise plaatideks. “Rist viletsuse teel” on viimastel aastatel rohkem minu autos viibinud kui bensiin. Võibolla ootab ka “Supersargassot” sama saatus? Võibolla muutub see ajapikku partatšokis Queen’i “Greatest hits”’iks? Elame, näeme… igatahes pidage meeles, et kõik ülalkirjutatu (ja allpool antud hinne) on ajalik ja muutuv ja ilmselt eitan ma mõne kuu pärast kõike.

Hiljutine intervjuu bändiga saidil doom-metal.com.

7/10
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0590)