Tõlkinud Liisa Vesik

Linn on langenud inglitest risustatud.

Neid on kõige arvukamalt avalikes aedades rannajärsakute jalamil. Mõned on sepistatud raudaia oradest teivastatud. Teised lebavad kiikede lähedal liival. Tagantpoolt vaadates näib, et nad on kerra tõmbunud nagu magaks.

Suur enamus aedades leiduvaid õnnetukesi on kõigest keerubid, kes oma esimese tiivalöögiga äpardusid. Nad olid kindlad, et on sama hästi kui teisel pool kohal, paljalt selle tõttu, et järsak jõe kohal nii võimsalt kõrgub. Kui ma vaatan, kuidas need tited kõrgustest alla keerlevad või leian neid rohus risti löödult, olen tihti märganud, et nende tillukesed rusikad ei ole kunagi kokku pigistatud. Vastsündinud ei tea, kuidas haarata sellest, mida nad soovivad, isegi mitte elust enesest.

Kogenumad inglid stardivad Piinade neemelt. Selle kaljune hari ei ole nii kõrge kui aedade rannajärsakud, kuid neeme jalamil on jõgi kitsam. Inglid, kes selle stardipaku valivad, teavad, et neil ei ole nii kaugele lennata.

Need inglid ei lange kunagi linna piirides, kuna ainult üks tänav on end pigistanud neemealuse kalda ning kaljujärsaku vahele. Nad langevad hoopis kõledasse vette ülesvoolu. Kui tõus jõevoolu ümber pöörab, uputavad mõrudad veed linna arterid ning pühivad minema sillutisele vedelema jäetud ingellikud laibad. Kuid kui tõusuvesi taandub, seguneb tagasi voolav vesi jõe voolupööristega ning ma olen mitmel korral silmanud prügi hulgas hulpimas eendilt hüpanud inglite kehasid. Nad mööduvad mu akna alt, muretult naeratades, igavesti kümme või kaksteist aastat vanad, vanus, mil poisse ja tüdrukuid on raske eristada.

Kõige targemad inglid õpivad lendama kodule lähemal, enne kui ähvardavatest kõrgustest õhku viskuvad. Mõnikord, kui olen tagasiteel toidupoest, näen neid katuseharjade kohal harjutamas, korstende vahel slaalomit tegemas. Samas, kui nad ülelennuga liialt kaua viivitavad, võib neil jaks otsa saada. Ning nemadki prantsatavad linna kõnniteedele, sundides möödujaid lösakil surnukehasid, laiali sirutatud käsi ja laiali pillatud sulgi vältima või üle neist astuma, kuni puhastavad looded taas meie tänavatest läbi voolavad.

Kuid kõige julgemad inglid ületavad veeriba, mis eraldab meie linna teispoolsusest, ühtegi eksisammu tegemata. Sellistel päevadel, tumedast eelaimusest ärevil, tulevad kõik linnaelanikud välja, trügivad rõdudel ja kaidel. Me juba teame, et üks ingel läbib hoosulgede löökidega kogu maa meie selja taha jäävatest pudenevatest kaljudest meie vastas olema maailmani. Me ootame vaid haruldast võimalust näha, kuidas üks selline ilmub, jälgida ta lendu kuni ta vastaskaldale jõuab, ehk napsata ta kiiluvees keerlev sulg...

Mina – mina võtan binokli kätte, et jälgida meie kohal lendava ingli nägu. Pingutusest pinev või eduootusest õnnis, ei ole ta ilmes sugugi hirmu. Kuniks ma ei suuda mõista, kuidas inglid saavutavad selle rabava kartmatuse, tean ma, et surm ei muuda mind keerubiks. Ja seni kardan ma seda lendu, milleks saab vaid ühe katse, mis lõpeb kaugemat kallast varjavates väävlipilvedes. Onju, ma ei kõlba ingliks, kui – vaadates aure, mis lämmatavad võiduka ingli, leeke, milles ta nahk kortsu tõmbub ja täiuslik sulestik tahmub, kujuteldamatuid vulkaanilisi põleteid, mis ta kremeerivad – vaevab mind kahtlus: kui võidurõõm on nii üürike, kas peab siis selle hind olema nii kõrge?

Lõpus pöördun ma alati ära, nii et mulle jääb vaid pilt inglist, kes on otsekui lainete kohale tardunud, võimsad tiivad segamas juba väävlist õhku, asunud teele, kuid mitte veel kohale jõudnud.

© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0599)