logo

11. HÕFF selja taga ning tunne on hea. Seekordne oli silmapaistev mitmes aspektis: esiteks läksin sel aastal Tallinnast Haapsallu rattaga, melu oli rohkem ning filmid hoidsid püsivalt taset. Meeskond oli taas kord head tööd teinud, mistõttu sattusid minu silme alla vaid parimad, õõvastavad ja/või meeldivalt tülgastavad linatükid.

Kuna minu rännak kunagisse tsaari suvituspaika ei läinud just soovitud kiirusega, jõudsin kohale alles poole kaheksa paiku, kui paraad oli juba läbi ning enamusel kohaletulnutel esimesed filmidki vaadatud. Mul on väga kahju, et Méliés' võistlusprogrammi lühifilmid mul nägemata jäid. Vastavalt kuuldule, oli sel aastal tase väga korralik olnud.


WP 20160429 19 24 14 Pro

Kuna ratta aku oli surnud, jätsin oma ratta kultuurimaja fuajeesse (kuhu see muide jäi inimestele uudistamiseks terveks festivali ajaks) ning pärast väikes põiget meie ööbimisasutusse, suundusin esimesele filmile, milleks oli "Green Room". Õnnetu olukorra tõttu natside kätte sattunud bändi saatust oli päris lustakas jälgida, kuna seal oli piisavalt verd ja rupskeid, lolle juhtumeid ning natuke ka südamlikkust. Järgmisena linaletulnud Terminaatorit jõudsin küll vaatama, kuid ei suutnud ära oodata isegi John Connori eostamist. Oleks pidanud Mart Sanderi soovitust kuulama ning minema väiksesse saali hoopis filmi "Aaaaaaaaah!" vaatama minema. Vastavalt järgmisel päeval kuuldule, oli see väga mõnus olnud. Selleks ajaks, kui Indoneesiast pärit "Lady Terminator" peale läks, magasin mina juba mõnusalt õiglaselt väljateenitud und.

Laupäev algas paljudele mälumänguga. Küsimused olid olnud päris keerulised ning nagu varemgi, oli teise koha auhinnaks korralik pudel – seekord pudel viskit festivali sponsorilt Jamessonilt. Rebimine oli olnud tihe, kuid lõpuks õnnestus teine koht saada Reaktorisse paljude tekstidega panustanud vendade Novodide meeskonnal. Kuna ilm oli ilus ning seltskond mõnus, jõudsin saali istuma alles võistlustulest välja jäänud lühifilmide ajaks. See selgus olema kohutavalt hea mõte, kuna sel korral näidati seal vaid puhast kulda. Huvitav, millised need võistlusesse alles jäänud veel olid.

13123205 10154126981304890 8427235509435611311 o
Pildi autor Ene Kallas


Kuna suurelt jaolt mindi õhtupoole grillima ning minugi kõht tundis ebameeldivat pitsitust, otsustasin end mitte ära kurnata ning minna lasta hea maitsa ja nautida veelgi enam ümbritsevat festivalimelu. See aga tähendas, et pidevalt edasi lükatud tagasitulek juhtus alles viimase filmi ajal, milleks juhtus olema "Ballaad haigest kassist". Olgu nüüd päris selge, et kui ma kellelegi seda filmi soovitan, siis vaid seepärast, et mulle see meeldis, hoolimata asjaoludest, et see vaieldamatult on üüratult võigas, ebameeldiv ning kohat ka lihtsalt rõlge. Hilisematest kuuldustest lähdudes on mul loomulikult väga kahju, et ma vahepeal filme "Baskin", "Atomic Eden" (natsisõdurid Tšernobõlis) ja "Saatana maiuspala" kiikama ei jõudnud, kuid ega igale poole ei peagi vist jõudma.

Laupäeval toimus ka hulk ettekandeid ning raamatulaat. Pärast J.J. Metsavana kokkuvõtet Heliose kirjastuse ja HÕFFi korraldatud lühilugude võistlusest loeti ette eelmainitud kirjastuse raamatuid ning sõna võttis mitmetes Reaktori numbrites avaldatud Jüri Kallas. Kuna aga raamatulugemine venis, lükati ka Jürka ettekannet pisut (u 2 h) edasi, mille üle ulmikud üldse õnnelikud ei olnud. Raamatulaadal olid esindatud nii koomiksipood Snikt, mida me ka veebruarinumbris tutvustasime, 2d6, Picoprint, Pegasus ning Helios kirjastus. Sai loomulikult nenedegagi tutvust tehtud ning uuritud elu-olu ja raamatute kohta ning vadratud veel sajast asjast. Kohal oli ka Escape Room seltskond, kes lasi õudusstsenaariumeid ka omal nahal läbi katsetada. Kahjuks ma ise ei jõudnud, kuigi kutse sain reede öösel kell 3, mil ma kindlasti midagi ebameeldivat unes nägin. Ehk mõni teine kord. Ühes stsenaariumis olla ühe meie toimetaja tunnistusel ka kummist seamaskiga mees, kes tegi väga elajalikke hääli ning võis enamus juhtudel ootamatul avastamisel olla mõnevõrra ehmatav.

WP 20160430 19 26 29 Pro

Pühapäev algas ratta laadimise ning tõdemisega, et olen pakutud programmist kohutavalt vähe ära tarbinud. Kuna aga lootsin veel õhtu hakuks Tallinna jõuda, oli mul aega täpselt üheks filmiks ning see juhtus olema kunagi ammu nähtud Kin-Dza-Dza, mille juhatasid sisse Jüri Kallas ning Mart Sander – sai ju antud filmi esilinastusest 30 aastat. Film oli täpselt nii jabur, kui ma mäletasin, kuid nüüd – 10 aastat hiljem – veelgi parem. Kuulduste järgi võin oletada, et "Schneider Baxi vastu" oli samuti päris hea. Eks tuleb sel edaspidi silma peal hoida. Kui halb saab ikka olla situatsioon, kus kaks palgamõrvarit üksteise vastu hakkavad töötama?

Halvast küljest oli aga festivali kava formaat eelmise aastaga võrreldes jäänud sama ebamugavaks – A4. Mäletan endisaegseid A6 taskuformaadis kavasid, mida sai pidevalt kaasas tassida ning kust vajadusel teadmisi otsida. Kõnelesime sel teemal ka HÕFFi pressijuhi Helmut Jänesega, kes julges oletada, et ehk kolib järgnevatel aastatel kogu kava inimeste nutitelefonidesse üle ning kavasid ei olegi vaja enam printida. Isiklikult oleks mul natuke kurb, kui heast üritusest ei jääks inimestele mälestuseset, kust saaks iga ilmaga parimaid filmisoovitusi otsida.

Teise ebameeldiva avastusena kestis festival seekord vaid 3 päeva (reedest pühapäevani) senise 4 päeva asemel, mis tähendas natuke tihedamat graafikut. Mitte, et mina oleks kõige õigem inimene seda ütlema, kuid kava tundus vähem tühje auki jätma, kus inimesed saaksid suhelda ning oma kangeks istutud kannikaid liigutada. Maks ilmselt tänab palvetes HÕFFi korraldajaid ja ega seepärast minemata saa jätta, kuid neli päeva on ikka neli päeva.

Ka iga-aastase uue teemaklipi osas ei oldud paigale tammuma jäädud ning enne iga filmi ootas vaatajaid ees silmivägistavates värvikontrastides üpriski võigas klipp, mis hõlmas beebisid, rindu ning paksu meest. Oli see nüüd solvangu või meelitusena mõeldud, kuid klipp lõppes sõnadega "Sa oled seda väärt!". See ei olnud paha, vaid lihtsalt väga-väga haige. Hea töö!

Taas kord on veedetud nädalavahetus täis päikesepaistet, meeldivalt häirivaid filme ning vanu ja uusi tuttavaid. Tase pole langenud, kuid festivali meeleolu oli sel aastal kuidagi tunduvalt rahulikum. Võibolla oli asi selles, et ma ise tunduvalt vähem õlle järele kuukasin, kuid ka Helmut tunnistas, et sel aastal on suvalist möllu vähem. Ilmselt kolis see lihtsalt meiega kaasa. Igal juhul tuleb sinna ka järgmisel aastal minna ning kaeda, mille põnevaga HÕFFi meeskond jälle hakkama on saanud.

Eva sai hakkama ka koomiksiga enda selleaastastest seiklustest. Tema illustreeritud seiklusraamatut saab vaadata siit.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0600)