“Dokumendid kaasas?”
“Jah, kindral.”
“Saadetised?”
“Jah, need on pagasi...”
“Vaim valmis?”
Madeliné keel takerdus hetkeks, kuid siis vormisid ta lopsakad huuled "Jah."
Tema ees seisev kindral Ludovic takseeris teda endiselt sügava kahtlusega. Ei tea, kas see tuli isiklikust vastumeelsusest või oli asi selles, et kindral Ludovicil olid omad põhimõtted ja teadmised vastassugupoole erapooletuse ja läbirääkimistel hakkamasaamise kohta. Kuid kindrali pettumuseks oli Madelinél oskusi, mida ei saanud eirata. Pagana pihta, ta rääkis üle kümne keele, kaasa arvatud nende neetud elukate oma, kelle juurde ta minema pidi. Aga, kindral muheles vargsi, Madeliné oli määratud kõrgelt tulnud käsuga ja ta oli silmipimestavalt naine. Kui midagi peaks viltu minema, ei jää kindral Ludovicile mingit süüd.
“Sel juhul ohutut reisi,” sõnas ta madalal häälel ning kiirustas minema, jättes Madeliné ettevalmistusmeeskonna hoole alla.
Naine hingas sügavalt sisse ning tõmbas ulatatud kaitseriietuse selga. See tegi ta veidi kohmakaks ja turskeks, kuid ilma selleta ei lubanud turvaeeskirjad diplomaadil lennata. Rahunemiseks mängis ta peas uuesti läbi kõikvõimalikud olukorrad, mis lepingu sõlmimisel võisid ette tulla. Alati tasus kõigeks valmis olla. Kerge ei saa see igatahes olema. Tema külge kinnitati ka hapnikuballoone, mis olid mõeldud hädaolukorraks. Veenuse koobastes oli õhk küll hingatav, aga häirivalt hõre nagu kõrgmäestikus. Nii sai kindlustada Madeliné elu, seejuures kohalike elanike, Verdiinide elu ohustamata. Maa elanikele harjumuspärane kogus hapnikku oli nende jaoks aeglane mürk.
Väljumisaeg hakkas lähenema. Talle oli määratud vanemat sorti üheinimese transportija, hüüdnimega Abeille - selle sumiseva heli tõttu, mis kabiinis levis. Kunagi oli see tehnika ja disaini tipp: valge, särav ja peenete kurvidega. Nüüd tuhmus see aga uue põlvkonna lennumasinate kõrval. Siiski oli see ikka veel kõige töökindlam lennuvahend, mis oli kosmoses lühikeste vahemaade läbimiseks loodud. Madeliné sättis end kitsasse juhtkabiini, tutvudes hetke selle lihtsa ja tagasihoidliku juhtpaneeliga, millel oli ainult paar nuppu suure musta ekraani kõrval. Ta lülitas sõiduki sisse. Masin ärkas kerge värinaga ning tasase urinaga, mis paisus järjest nagu läheneva mesilase sumin. Ekraanil plinkisid kollakad kirjad, andes lakkamatult edasi teavet transporteri seisukorra kohta.
“322 palub luba väljumiseks,” vuristas ta.
Kahel pool teda asusid juhtkangid, mille abil sai kogu seda kaadervärki juhtida. Seda oskust oli äärmiselt keeruline omandada, tavaliselt kulus pilootidel selleks aastaid, kehvematel isegi aastakümneid.
“322 luba antud,” vastas tugeva vene aktsendiga meeshääl.
Madeliné hoidis hinge kinni. Viivuks tundus talle, et ta ei oska enam lennata. Ta polnud seda ju nii kaua päris transporteriga teinud. Närviliselt üritas ta aeglaselt avanevat väljapääsu sihtida. Õnneks oli see tal veel käpas ja kosmosesse jõudmine möödus ilma probleemideta. Ta keeras Abeille ninaga oma sihtmärgi, Veenuse poole ja lasi laeval planeedi suunas kihutada.
Verdiinid. Madeliné väristas tahtmatult õlgu. Jah, verdiinid olid kõige kummalisemad olevused, kellega inimesed eales olid kohtunud. Mitte keegi ei oodanud leida Veenuselt elu, see oli leebelt öeldes kuum ja tuuline elutu kivi. Samamoodi ei osanud keegi isegi mitte aimata, et meiega oli kogu aeg proovitud valguslainete abil ühendust võtta, kuni üks noor tudeng seda teooriat uurima hakkas. Kogu maailm oli vapustatud.
Naaberlus Maa ja Veenuse vahel polnud kunagi väga sõbralik, inimesed ja verdiinid olid olnud sõjas peaaegu kohtumise päevast saadik, kokku juba üle kaheksa aasta. Kõik oli seni läinud hästi, kuni jõuti reaalse kokkusaamiseni. Alguses oli vaja mõistagi leida ühine keel, kuna nemad ei rääkinud mitte ühtegi Maa peal olevat keelt ja meie nende omi. Kui needki takistused said lahendatud, jäi üle veel uut ja võõrast kultuuri aktsepteerida, ükskõik kui pentsikud nad meile ka ei tundunud. Verdiinid olid aga kummalisuse tipp- nende siseehitus erines inimesest rohkem kui öö päevast. Kui nad midagigi maist meenutasid, siis oli selleks äärmiselt ülekasvanud taim.
Madeliné hakkas lähenema tihedale pilvekihile. Õnneks näitas ekraan täpselt, kuhu ta maanduma peab. Verdiinid olid teinud selleks puhuks oma põhielupaikadest eemale erilise maandumiskoha, mis likvideeritakse kohe pärast lepingu sõlmimist. Nad ei usaldanud maalasi. Sõjas päästis neid kindlast surmast vaid see, et inimesed ei suutnud neile maa alla ligi pääseda.
Jah, see sõda... See algas väga segastel asjaoludel. Keegi oli kedagi oma kommetega solvanud (verdiine oli šokeerinud inimeste söömisharjumused), lendas paar hoolimatut sõna ja oligi sõda käes. Loomulikult spekuleeriti sõja “tõeliste” põhjuste üle, kuna kellelegi ei mahtunud pähe, et sõdima võiks minna niivõrd tühise asja pärast. Nüüd oli aeg see lõpetada ja siinkohal pidi mängu tulema tema, Madeliné.
Masin jõudis pilvekihist läbi kurikuulsate tuulte kätte. Madeliné pidi kogu oma keskendumisvõime ja oskused mängu panema, et õiget suunda hoida. Räägiti, et õhk liikus siin kiiremini, kui planeet ise. Abeille rappus, tahtes tuulega kaasa minna ja näidikud teatasid mootorit kurnavast pingest. Naine jõudis heita ainult pealiskaudse pilgu punakas-hallikale trööstitule maastikkule. Õnneks paistsid Maxwelli mäed juba, nii et Madeliné tundis pisikest kergendust. Kuid kõigepealt tuli tal sinna jõuda.
Maxwelli mägedest kõige kõrgemasse oli ehitatud ukselaadne ava. Just enne seda kui Madeliné transporteriga sinna jõuab, tehakse see lahti ja ta peab hetkega transporteri maru käest tuulevaiksesse ruumi juhtima. Sel hetkel võis väga lihtsalt õnnetus juhtuda.
Tema südamelöögid kiirenesid, kui ta kramplikult juhtimiskangidele surudes kitsast august sisse liugles. Ta oli tormikoridoris. Madeliné ohkas kergendunult- siin, eesruumis, oli juhtimine juba lihtne. Punakaspruunid kivist seinad tuhisesid Madelinés aina aeglasemalt mööda. Paarisaja meetri pärast jõudis ta suurde tühja saali, kus teda juba oodati.
Ootamine on vähe öeldud. Talle oli vastu saadetud terve delegatsioon. Esimese hooga märkas Madeliné rohkem kui kahtkümnent verdiini. Ta vahetas tagumises ruumis turvaskafandri liibuva tumeda kombinesooni vastu, mis tundus seljas nagu teine nahk. Kuigi see andis palju rohkem liikumisvabadust kui sõiduülikond, pidi ta ikkagi hapnikuballooni selga hiivama ja maski kinnitama. Madeliné turtsatas end peeglist nähes. Kui veel lestad lisada, siis annaks ta sukelduja mõõdu välja. Ta komberdas ettevaatlikult Abeille' kitsukesest laskumistrapist alla.
“Tere tulemast, inimsaadik Galathanilt,” kuulis Madeliné oma puhtas emakeeles. Ta silmitses saalis viibivaid verdiine. Ta oli neid küll pildilt näinud, kuid elus kogemus ei saanud sellele vastu.
Verdiinid olid kõik unikaalsed. Nad olid keskmisest inimesest vähemalt peajagu lühemad, roheka keha ja veninud moega jäikade kätega. Madelinél oli tükk tegu mitte niisama jõllitama jääda.
Madeliné nõksatas põlvi, ajas käed laiali ja noogutas peaga. Tema andmete kohaselt oli tegu ametliku tervitusega. Üks verdiin astus aeglaselt lähemale. Tema kõnnak oli õõtsuv, kuna nad hoidsid oma jalgu põlvedest kõverdatuna. Nad ei kandnud riideid, aga samas ei olnud nende alastus häiriv. Madeliné üllatuseks võttis too talt käest kinni. Ta tundis verdiini naha külma ja kuidagi haprat puudutust. Kombinesooni retseptorid tegid oma vahendustööd hästi.
“Mina olen Sessan, Eneani Õukonna esimene saadik ja asetark ning tark Jhena nõunik,” tutvustas ta ennast, õõvastavad valged silmad otse Madeliné omadesse puurimas. Verdiini hääl oli kõrge ja peenike. Nad olid talle ikka tõesti väga tähtsa tegelase vastu saatnud. Sessan jäi ilmselt alla vaid tark Jhenale endale. Madeliné oli ka siiralt hämmeldunud, kui hästi too prantsuse keelt rääkis.
“Madeliné Pomié. Maa, see tähendab Galathani Ülemnõukogu diplomaat,” tutvustas ta end verdiinide keeles, tundes veidi piinlikust, et tal polnud nii kõrgeid tiitleid sinna otsa lisada. Samas tekitas tema keeleoskus verdiinide seas kahinat, mis meenutas tuult kuivades sügislehtedes.
Sessan paistis olevat sama üllatunud - kuivõrd tema näost üldse emotsioone välja lugeda sai - ja jätkas oma emakeeles: “Väga meeldiv, et sa oled võtnud vaevaks meie keele ära õppida. Me hindame seda väga.”
“Teie keel on äärmiselt põnev ja unikaalne,” sõnas Madeliné aeglaselt, jälgides tähelepanelikult hääldust. Verdiinide keeles on ülimalt lihtne eksida- kui kuskil oli vale rõhk, sõna lõpp ära jäänud või häälik muudetud, omandas sõna teistsuguse tähenduse. Peaaegu nagu Madeliné emakeeleski. Ainult et verdiini keeles andis paljudele sõnadele varjundi ja uue nüansi ka kehakeel.
“Palun astu edasi,” sõnas Sessan, võttes Madeliné käevangu. Too talus seda ootamatut lähikontakti ebamugavustunnet alla surudes. Sessan tutvustas ükshaaval tervet seltskonda, kes oli sinna kogunenud. Jah, nad olid tähtsad isikud, aga lepingu sõlmimisel nad mingit olulist osa ei mänginud, seega ei näinud Madeliné palju vaeva nende meelde jätmisega.
“Sinu pagas viiakse äsjaehitatud külalistetuppa. Me laseme sinna täpselt samasuguse koguse hapnikku nagu Galathanil on. Peaasi, et sul kõige parem on,” ütles Sessan ja juhtis naist aina edasi.
“Tänan,” ütles Madeliné vaid, keeletu nende külalislahkusest ja sõbralikkusest. Samas soovis ta tööasjad kiiresti ära ajada ja tagasi Maale minna, kus teda ootas küll vaid tühi korter Uus-Bordeauxi äärelinnas ja hunnik lõpetamata paberitööd, aga seal oli ta ümbritsetud oma liigikaaslastest.
“Mis ajaks on kokkusaamine planeeritud?” asus Madeliné viivitamatult asja kallale.
“Ma usun, et kahe päeva jooksul on kõik valmis,” sõnas Sessan rahulikult.
Kaks päeva oli isegi hea. Ükskord oli Madeliné pidanud kuu aega läbirääkimisi juhtima kuskil Poola Kuningriigi pärapõrgus mingi kahtlase rühmitusega. Mitmel korral oli ta kindel olnud, et eluga ta sealt ei pääse.
“Ma loodan, et ma saan enne kohtumist lepingu enda kätte, et sellega tutvuda?” avaldas Madeliné soovi. Ta teadis, et eitavat vastust siit tulla ei saanud, aga ta oli kohustatud küsima.
Sessan noogutas kiiresti ja natuke nagisedes. “Muidugi, muidugi. Aga palun, me jõuame kohe transporterite juurde. Meid juba oodatakse.”
Moodustus veider rongkäik. Madeliné ja Sessan kõige ees, nende taga aga hanerivis vetruval kõnnakul ülejäänud verdiinid.
“Sinu järgmised kaks päeva on juba sisustatud,” jätkas Sessan leebelt. “Me viime meeleldi läbi virtuaalekskursiooni kogu meie pesa kohta. Saad aru, päris ekskursioon võtaks nädalaid, võib-olla isegi mitmeid kuid. Samas meie visuaalsed pildid on väga tõetruud.”
“Kõlab põnevalt,” ütles Madeliné vaid. Tal oli väga raske oma sammu nendega ühes tempos hoida. Ülemnõukogus töötades polnud kellelgi aega sellisteks jalutuskäikudeks.
Seinad olid üksluised, kivised ning koridor paistis jätkuvat lõputult. Laes rippusid iga mõne meetri tagant erksad kollaka valgusega lambid, mis läksid põlema, kui keegi nende all liikus. Madelinét oli hoiatatud, et kui ta kaitseriietust ei kannaks, saaks ta nende all tõsiseid põletusi. Samas oli verdiinidele lampide valgus elulise tähtsusega, selle abil fotosünteesisid nad kõik enda eluks vajaliku.
Tunnel paistis kaugemal hargnevat. Mida lähemale nad jõudsid, seda erksamaks sealt hoovav valgus muutus ning Madeliné tõmbas silmad kissi.
Teekond lõppes pmillegi perroonitaolisega. Risti lõikav tee oli kumer ning praegu seisid seal sees poollahtised nõrgalt kumavad hiiglaslikud kerad. Madeliné kergitas kulmu, ta polnud eales midagi sellist näinud. Igal muul ajal oleks ta ahhetanud ja ohhetanud ja mõne läheduses olija küsimustega üle valanud, aga siin pidi ta jääma reserveerituks.
Sessan selgitas talle: “Need viivad meid praegu tark Jhena juurde. Ma pean ütlema, neid kasutatakse väga harva, kuna me ise eriti sisealadelt välja ei liigu.”
“Kuidas need töötavad?” söandas Madeliné ikkagi küsida.
Sessan vormis midagi naeratuselaadset: “Teil polegi selliseid? Noh, asi on tegelikult ülimalt lihtne. Kuul kannab korraga ühte verdiini. Seal sees on iste, mis on kogu reisi vältel paigal, samas kui kera ise mööda rada veereb.”
“Aga kuidas neid juhtida saab?” küsis Madeliné, kasutades hetkelist pausi, mil ta kerasse aidati.
“See teab, kuhu minna,” kinnitas Sessan. Madeliné kõht tõmbus ootusest närviliselt kokku.
Kogu delegatsioon mahutati keradesse ning need sulgusid hääletult. Transportija kumas seestpoolt veel rohkem hõbedast valgust. Madeliné ohkas kergendatult- tõesti polnud midagi tunda, isegi inerts oli startimisel vaevu tajutav. Ainult et iste ei olnud mõeldud inimeste kehaehitusele, nii niheles ta pidevalt ettevaatlikult.
Aja möödumist ei olnud millegi järgi arvestada. Kerad veeresid häirimatult oma rada. Kuid ükskõik kui imeline see kõik ka polnud, oli ta ikkagi vaenlase pesas. Verdiinid sõdisid inimesega ennastsalgavalt ja julmalt. Siin kippus loomulikult ununema, kuidas nad näiteks mürgitasid terve linnatäie rahvast mingi keemiarelvaga, mille koostist ei suutnud keegi kindlaks teha. Verdiinid oleksid vabalt võinud kogu inimkonna hävitada, mitte miski ei oleks olnud neile takistuseks. Kuni järsku taheti rahu teha. Ükskõik kui kahtlasena see ka ei tundnud, inimkond haaras sellest võimalusest kahe käega kinni.
Kas see ainult tundus nõnda või kera alandas kiirust? Madeliné kohendas uuesti oma istumisasendit. Verdiinide kehaehitus võis küll tunduda inimeselaadne, kuid see oli täielik illusioon. Jah, neil olid pea, käed ja jalad, aga tegelikult sarnasus sellega piirduski.
Kuppel avanes ootamatult, Madeliné ei olnud masina seiskumist märganudki. Ta ronis kärmelt välja, oodates teisi järele.
Käik oli muutunud. Seinad olid kaunistatud erinevat värvi muldadega ning kivimosaiikidega. Toonid olid alati tumedad ja sünged. Erinevalt inimestest ei hinnanud verdiinid sädelevaid maavarasid nagu kulda, hõbedat ja kalliskive, nende jaoks oli väärtuslik midagi palju maalähedasem. Mingi aeg olid nad inimestelt kalli hinnaga liiva kui heledat mulda importinud ja seda kõike ilu nimel.
Sessan astus Madeliné kõrvale. “Kaunimad terves Eneanis. See siin kujutab ühte pikka saagat meie esiajaloost, kui verdiinid veel maapinnal elada said.”
“See pidi tõeliselt kaua aega tagasi olema,“ imestas Madeliné, meenutades pinnal lakkamatult möllavat tormi.
“Nii kaua, et mõned peavad seda legendiks,” sõnas Sessan järsku ärritudes. Oli ilmselge, et teda selline asjaolu sügavalt puudutas. “Võiks arvata, et kõik usuvad teaduslikult tõestatud fakti, et maapinnal oli tuhandeid aastaid tagasi elu võimalik, kuid ei. Mõnel on ikka lühike mälu.” Ta mühatas rahulolematult ja vaikis. Hetke pärast oleks ta justkui unelusest ärganud.
“Tark Jhena asub siinpool,” vahetas ta sujuvalt jututeemat.
Iga teine aeg oleks seda võinud solvanguna tõlgendada, et talle ei tule vastu mitte valitseja ise, vaid keegi madalam, kuid räägiti, et tark Jhena on kehva tervise juures ja varsti minekul. Kui miski Madeliné verdiinide ühiskonna juures üldsegi köitis, oli see nende valitsemisviis. Nad olid väga ranged selle suhtes, kellel on võimule ligipääs ja kuidas ta seda kasutab. Targaks sai ainult kõige arukam ja intelligentsem verdiin tervel planeedil. Targal oli veel nii-öelda õukond, kuhu kuulusid samuti kõige säravamad isikud. See tagas alati värske ja tegutsemisvalmi võimu, kes ei tee omakasupüüdlikke ja lolle otsuseid ainult sellepärast, et rahvale meeldida. Neid austati tõeliselt.
Perroonilt võeti suund suure saali poole, kus Õukond töötas. Vastu tuli mitmeid teisi kohalikke, kes Madelinéle pikalt järgi vaatasid. Naine ei suutnud ühelegi neist silma vaadata, need tühjad valged avad tekitasid temas seletamatut õõva, otsekui vaataks surnut.
Saadikud tema selja taga vadistasid elavalt, ta suutis nende jutust haarata vaid üksikuid sõnu.
Mustrid seintel muutusid. Sealt võis endiselt välja lugeda mingit piltidega jutustatud lugu, kuid toonid muutusid heledamaks. Ka koridor muutus sujuvalt laiemaks, kuni jõudis viimaks kõrgesse valgesse koopasse.
“Meie Valge Saal,” tutvustas Sessan ja tegi käega sujuva liigutuse. “Meie kõige uhkem ehitis. See oli ühtlasi ka esimene, mis maa alla rajati ja on siiani säilinud.”
“Sessan, ära tüüta meie külalist ajalooga,” sõnas lähenev verdiin. Ta nahk polnud sama roheline kui teistel, vaid kollaka tooniga ning silmnähtavalt kuiv. Samas paistsid tema juured endiselt elujõulised ja tugevad, mis tähendas, et tema mõistus ei olnud tuhmunud. See pidi olema tark Jhena.
Madeliné kummardas sügavalt.
“Mul on au,” alustas ta, kuid Jhena katkestas teda.
“Meil ei ole vaja neid õõnsalt kõlavaid viisakusi ja kombeid,” sõnas ta, lai suu midagi naeratuse taolist üritamas. “Me oleme otsekohene rahvas. Seega kui sa tahad öelda, et sul on au, siis sa tegelikult omaette mõtled, et kui ma sellele tegelasele muljet ei avalda, siis ma solvan kõiki. Ei ole nii. Ja ma ei ole tähtis. Ma olen kõigest meie rahva teener, madalam kõigist.”
Madeliné oli rabatud, talle oli alati targa tiitel jätnud mulje kui kuningaga võrdsest ja keda kõik endast kõrgemaks peavad. Ta kohanes kiirelt. “Ikkagi on mul hea meel kohtuda,” parandas ta ennast. Paistis, et see sobis paremini. Tark Jhena noogutas.
“Muidugi. Kes meist siis rahu ei tahaks?”
Madeliné võis vanduda, et ta kuulis tagantridadest turtsatust. Ka teised vaatasid hetkeks segaduses ringi, kuid ta juhiti kiiresti laua äärde edasi.
Tegu oli kummalise lauaga, see polnud sugugi sile, vaid hoopiski täis mügarikke. Samas Jhenale paistis see korraldus täiesti loogiline olevat, ta pikad käed liikusid tuttavlikult mööda mügarikke, sõrmed libisesid vagudes. Mõne hetke pärast ilmus laua kohale ekraan, kus oli lepingu tekst. Ühel pool verdiinikeelne tekst ja teisel pool vana hea prantsuse keel.
“Lepingule allakirjutamiseks on kaks päeva,” sõnas Jhena. “Sinu tuppa saadetakse tutvumiseks ja võrdlemiseks mõlemad versioonid. Kõik on sama, mis eelnevalt sai kokku lepitud.”
“Ma loodan, et inimesed mõistavad, kui palju me neile järgi anname,” sõnas madal hääl rahva seast. Üks verdiin trügis lähemale. Ta oli suurem ja jässakam kui teised tema liigikaaslased ning ümara näoga.
Madeliné põrnitses paar sekundit tema tontlikkesse silmadesse ja pööras pilgu tagasi ekraanile. “Järeleandmisi tehti mõlemal poolel,” sõnas ta konkreetselt.
Tark Jhena vahetas uustulnukaga paar tuvastamatut viibet ja kõrget nooti, mis jäid inimese kõrvale tabamatuks. Seejärel pöördus ta tagasi Madeliné poole.
“See on Yen. Meie sõjapealik.”
Madeliné pööras pilgu uuesti Yenile. Ta seisis väljakutsuvalt sirgelt, olles täpselt naise pikkune. Tema ees seisis verdiin, kelle arvel olid kõik need surmad. Olevus, kes hävitas valimatult naisi, lapsi, sõjavastaseid aktiviste. Madelinél oli tunne, nagu tervitaks teda nende piimjate silmade tagant Surm ise.
“Madeliné,” tutvustas ta ennast lõpuks kergelt kummardades.
Yen justkui kaalus, kas samaga vastata, kuid hetke pärast nõksutas ka oma pead. Madelinéle näis, et seltskonnast käis üle kergenduslaine.
“Yen on samuti üks lepingule allakirjutajatest,” selgitas tark Jhena, heites range pilgu nimetatule.
“Sõjapealikul ei sobi ju kirjutamata jätta,” sõnas Yen vaikselt ja mühatas rahulolematult. Madeliné kergitas kulmu. Tundus, et kõik ei olnudki rahust vaimustuses.
“Lisaks pakun ma ennast vabatahtlikuks teedejuhiks meie saadikule,” lisas Yen, kutsudes oma avaldusega esile uue sahina.
“Aga Glo soovis...” alustas üks verdiinidest, kuid Yen lõikas talle teravalt vahele:
“Glo peas ulub vaid tuul. Minult saab Madeliné palju vahetuma ülevaate meie elamise kohta, rääkimata kommetest ja ajaloost. Eks ole, tark Jhena?"
“Kui see on sinu südame soov,” kehitas Jhena õlgu, “Aga kindlasti peab ta Gloga kohtuma.” Ta pöördus Madeliné poole, kes ebamugavust tundes paigal seisis. “Glo on meie.. kuidas nüüd öeldagi, inimekspert.”
“Inimekspert?” kordas Madeliné kajana, olemata kindel, kas ta sai ikka õigesti aru.
“Jah, me oleme teid uurinud, nagu ilmselt teie meidki. Ta avaldas tungivalt soovi ühe päris inimesega kohtuda.” Tark Jhena noogutas kergelt.
Madeliné tundis end järsku kui loomaaias, ainult et seekord oli tema teiselpool klaasi.
“Ma usun, et meil oleks huvitav,” suutis ta kõigest hoolimata endast välja pressida. “Ja ma võtan Yeni meelsasti oma teedejuhiks, nagu ta ütles.” Yen oli ilmselgelt üks opositsioonist. Kui õnnestub teda lõplikult rahu poolele rääkida, võib leping isegi kehtima jääda. Pealegi, tegu oli sõjapealikuga, Madeliné meelest oli esmatähtis just tema nõusse saada.
Ta kuulis selja taga nurinat, teised verdiinid ei paistnud sellist otsust toetavat. Tark Jhena ignoreeris tekkinud kahinat ja sõnas: “Sind juhatakse külalistetuppa ning õhtul oled sa oodatud meie koosviibimisele. Õukonnal on nimelt traditsiooniks mõned korrad aastas niisama kokku tulla ja mitte tööasju ajada, vaid lihtsalt rääkida, süüa ja juua ning lõbutseda.”
“Ma olen kohal,” sõnas Madeliné kindlalt. Suurepärane võimalus, ta saab oma vastaseid lähemalt uurida. Ta palus end oma tuppa juhatada. Seekord ei pidanud nad minema nende keradega, vaid jalgsi, seega oli oodata lühemat teekonda.
See pidu oleks hea võimalus Ülemnõukogu saadetis üle anda, aga verdiine vaadates tundus see olevat nende jaoks liiga tühine. Madeliné võttis riski isetegevuseks ja otsustas, et ei anna neile ühtegi saadetist ega kingitust.

***

Madeliné oli käinud paljudel ametlikel vastuvõttudel ja kokteilipidudel ning saanud täielikuks small-talki meistriks, ta uskus, et on kõigeks valmis. Aga kohe kindlasti ei osanud ta midagi sellist oodata, mis toimus Õukonna peoõhtul. Nüüd ta juba kahetses, et oli selga pannud oma pika punase poole reieni lõhikuga 'lahingukleidi' nagu ta seda ise nimetas. See nägi küll kombinesooni ja hapnikuballooniga pentsik välja, aga ikkagi rabav. Ja väga kohatu.
Verdiinid ei kandnud kunagi riideid ja pidudel ei teinud nad erandit. Nende arusaam üleslöömisest seisnes selles, et igaüks eputas peast väljakasvavate juurtega, kuhjates neisse võimalikult palju kaunistusi ja moodustades neist keerulisi soenguid. See oli vaid eputamiseks, kuna söömise jaoks pidid nad kõik juured uuesti lahti tegema.
Madeliné tundis end täieliku võõrkehana ja vaatamisväärsusena. Selle rohelisuse seas paistis ta tumeda kehakatte ja erksa kleidiga eriti silma. Kõik soovisid temaga suhelda, teda puudutada ja igasugu piinlikke küsimusi esitada. Too Glo, see kes pidas end inimeksperdiks, oli neist kõige hullem. Ta oli küll elavam ja lõbusam kui teised, aga ka samavõrra tüütum.
“Need lühikesed juured teie peas, kas tõesti uuringud ei eksi, et nendel pole mingid elulist funktsiooni nagu meie juurtel?” pinnis Glo. Madeliné kinnitas seda. Glo sahises erutusest.
“Täiesti hämmastav! Kes oleks võinud aimata, et selline asi võimalik on...”
“Naudid pidu?” katkestas tume hääl Glod. Madeliné pöördus ning hetke pärast tundis ta ära Yeni. Kellelgi teisel ei olnud siin nii laiu õlgu. Vähemalt pääseb ta Glo käest.
“Jah,” nõustus ta innukalt, “See on tõeline kogemus.”
“Sa oled täna tõeline pilkudepüüdja” mainis Yen. Ta ise oli oma juured küllaltki tagasihoidlikult kaunistanud, kerge palmiku ja mõne kiviga.
“Ma tänan,” sõnas Madeliné viisakalt. Yen nagises, kui ta külje pööras ja ütles:
“Ma ei mõelnud siinkohal sinu... punast asjandust. See tundub ohtlik. Kõik tahavad sinust osa saada.” Ta viipas kahtlevalt. "Vabandust, ma sõnastan selle ümber. Kõik soovivad sinuga rääkida. Sa oled midagi uut ja võõrast.”
“Ma usun, et ma pakun tõepoolest siin vaheldust,” nõustus Madeliné. Tema punane kleit nägi ohtlik välja? Kuidas nüüd sellega mööda sai panna...
Yen takseeris teda, õhuke kile vertikaalselt üle silma libisemas. Glo oli kadunud niipea, kui Yen temaga rääkima tuli, ilmselt suurest hirmust, nii ei olnud Madelinél väljapääsu.
“Nagu ma aru saan, siis algab varsti söömine? ” päris naine, üritades võimalikult huvitatud näida.
“Tõepoolest,” kinnitas Yen külmalt. “Mina isiklikult soovitaksin sul selleks ajaks oma eraldatud ruumi minna.”
“Miks?” tuli jalamaid küsimus. Madeliné oli verdiinide söömise kohta igasugu uskumatuid lugusid kuulnud ja soovis kindlasti selle oma silmaga ära näha.
“Ma kardan, et see võib sulle võõristav olla,” vastas Yen. “Teile, kes te sööte oma... suudega, mida meie kasutame vaid helide jaoks.”
Nii et see oli tõsi. Verdiinid tõepoolest kasutasid oma juuri toitumiseks, kuigi seda oli raske ette kujutada.
Yen jätkas: "Ning otse loomulikult meie toiduerinevused, millest ma parema meelega rääkima ei hakkaks. Ma rikun muidu oma isu ära.”
Madeliné kergitas kulmu. Yen oli jõudnud sellise delikaatse teemaga õhukesele jääle. Oli teada, et verdiinid jälestasid inimesi nende kombe pärast süüa kõike elavat. Liha, kuna inimesed ise koosnevad sellest, taimi, kuna verdiinid suutsid nendega suhelda ja tõestada nende algelise intelligentsuse. Tõsi küll, see intelligentsus ei olnud kooriklooma omast kõrgem.
“Ah, Madeliné Pomié!” hüüatas üks verdiin kilavalt. Nimetatu tõmbas selle heli eest hetkeks õlad pealigi, kuid kummardas siis vastu. Liituja oli valeva pikliku näoga. Madeliné pidi end talle otsa vaadates talitsema.
“Pliginar,” tutvustas verdiin ennast. Yen turtsatas ning Pliginar pöördus küsivalt tema poole.
“Ma ei teadnudki, et me nüüdsest mosaiikijaid Õukonna peole kutsume,” sõnas ta jäigalt. Pliginar paistis olevat solvunud. “Tark Jhena kutsus mind, et arutada oma viimast jäljendit.”
“Kindlasti,” sõnas Yen osavõtmatult, näppides demonstratiivselt oma juuri. Madeliné teadis, et see on väljakutsuv žest ja ta ei imestanud, kui Pliginar Yenile selja keeras.
“Muidugi soovisin ma ka kohata meie kuulsat külalist,” jätkas ta häirimatult, uuesti ennast Madeliné poole painutades. “Teie loal võiksin teist tõelise kunstiteose valmistada.”
Madeliné tundis end kimbatuses olevat. “Ma…,” kogeles ta, “ma ei ole... eriti kunsti austaja,” purtsatas ta rohmakalt välja. “Kuigi teie mosaiigid on imeliselt tõepärased,” üritas ta end valega päästa. Paistis, et Pliginar nägi teda läbi ja õõtsus solvunult sahistades minema. Yen tegi kummaliselt nagisevat häält, mida võis isegi naeruks pidada.
“Osav,” kommenteeris ta. “Aga ma näen, et mõne hetke pärast hakkab söömine. Ma saadaksin sind hea meelega toani.”
“Aga siis jääd sa ise ka sellest ilma?” imestas Madeliné ja viipas kardinate poole, kus eeldatavasti asusid lamatsid ja mullaanumad. Vähemalt sinna poole kõik suundusid.
Yen vehkis kätega. “See kestab hommikuni, mul aega on. Palun,” ta pakkus demonstratiivselt oma käsivart, mille Madeliné ka vastu võttis, endiselt kahetsedes, et talle võimalust jälgida ei jäetud.
Yen juhtis ta ühte koridori ning verdiinide jutuvada hääbus varsti. Ainsateks helideks oli Yeni nagisemine ja Madeliné kontsade klõbin kivil.
“Ma pole kunagi suutnud mõista,” alustas Yen äkitselt, “miks inimesed sellised asju kannavad? Näiteks see punane asi. Milleks see vajalik on?”
“Kas Glo pole teile rääkinud?” üritas Madeliné end vastamisest vabaks keerutada. Yen turtsatas.
“Glo? See on peast väheke seenetanud. Ta rääkis, et need näitavad mingitesse kihtidesse kuulumist. Mida rohkem kehakatteid omatakse, seda rikkam ollakse. On see nii?”
Naine raputas pead. “Sugugi mitte. Sa ju tead, kui erinev meie kliima on. Inimesed on läbi aegade kasutanud kehakatteid külma tõrjumiseks. Teil on siin ühtlane temperatuur, nii et seda muret te ei tea.”
Paistis, et Yen ei jäänud rahule. “Aga ma olen näinud, et isegi kuumadel aladel ei käi te vabalt ringi."
“Inimesed tunnevad end lihtsalt ilma riieteta ebamugavalt,” üritas Madeliné seletust otsida, tõmbudes näost kergelt roosakaks. “Asi on anatoomilistes erinevustes.”
“Kas inimesed häbenevad oma paljunemisorganeid?” uuris Yen edasi. Madeliné oli pahviks löödud, oskamata sellisele otsekohesele küsimusele vastata. Yen aga ei paistnud üldsegi tema kimbatust märkavat.
“Võib ka nii öelda,” pigistas ta lõpuks endast välja ja asus nobedalt ise küsijaks: “Miks te jällegi oma juuri ehite?”
“Juured on meie kõige kallim vara. Selle järgi ütleb verdiini kohta kõik,” ütles Yen vaikselt. Tundus, et see küsimus oli sama intiimne. Mingi aeg jalutasid nad sõnagi lausumata. Selle aeglase tempoga võis juba harjuda.
“Mul on sulle veel paar küsimust,” sõnas Yen. Madeliné ohkas. Tal oli Yeniga veider rääkida- too oskas süüdimatult ebamugavaid küsimusi esitada. Ta lootis, et edasised tulevad rahulikumad.
Yen küsis häirimatult: “Ma saan aru, et inimestel on kaks sugu, kus üks on domineerivam kui teine. Sina peaksid kuuluma sellesse, kes on madalamal. Miks just sind saadeti?”
See oli peaaegu et solvav. “Jah, meil on kaks sugu, aga üks ei ole kõrgem kui teine,” sõnas ta ärritunult. “Mõlemat koheldakse võrdselt.”
“Ometi olid kõik, kellega me eelnevalt suhtlesime.. Kuidas see sõna nüüd ongi... isased?” Yen oli sellest tõeliselt huvitatud.
Madeliné mõtles, kuidas sellisele väitele vastata. See oli ju tõsi- verdiinidega olid seni suhelnud vaid mehed, kuna Ülemnõukogus praktiliselt naised puudusid. Lõpuks ta ütles:
“Hoolimata sellest, et te varem vaid isastega kontakteerusite, olen ma Galathanil praktiliselt ainus, kes oskab teie keelt. Pealegi olen ma oma alal üks parimaid.” Viimane oli mõistagi liialdus, aga väike eneseupitus ei tee kunagi paha.
Yen noogutas arusaadavalt. “Võib-olla olen ma liiga pealetükkiv. Aga huvitav on kuulda inimeste kohta otse allikast. Te olete ikka üks kummaline rass.”
“Ega teiegi selles suhtes alla ei jää,” väitis Madeliné natuke sulades.
“Teadagi, et meie rahvaste loomused on täiesti erinevad,” lausus Yen nagu teda polekski katkestatud. Nad keerasid tuttavasse käiku. Naise kamber ei oleks tohtinud enam kaugel olla.
“Ühel pool külmad, hoolimatud ja enesekesksed inimesed,” jätkas ta teravalt, “teisel pool meie, võib-olla natuke karmid, aga õiglased ja alati teisega arvestavad.”
Madeliné ei suutnud äsja kuuldut uskuda. Sõjapealik räägib diplomaadiga niimoodi?
“Väga lihtne on välja otsida ühe poole negatiivsed jooned ja seda teise poole positiivsetega kõrvutada,” vaidles ta nördinult vastu. “Sama hästi võiks mina öelda, et inimesed on armastavad, hoolivad eluhoidjad, samal ajal kui teie hävitasite silmagi pilgutamata süütuid olendeid, kes teile midagi halba ei soovinud.” Ta vakatas, olles ilmselgelt piirist üle astunud. Tööl muidu kaalutlev ja ettevaatlik Madeliné oli lasknud oma kirglikkusel võib-olla kõik ära rikkuda. Yen sahistas vihaselt.
“Ei soovinud halba, sa ütled? Me hävitasime sõjakolded, kust tuli meie vastu kõige rohkem rünnakuid.”
“Need olid linnad,” ütles Madeliné, saades oma vana rahu tagasi. “Ja seal oli täiesti tavalised kodanikud, kes sõtta ega poliitikasse ei kuulunud. Lapsed, kellel ei olnud isegi arvamust. Rahuliikumine, kes soovis selle kõige lõppu. Nad kõik hukkusid piinarikkalt. Kõik ei ole must-valge.”
“Inimesed on seesmiselt ahned ja vastikud ning väikene harvendus ei teeks teile paha,” kehitas verdiin kägisedes õlgu. “Nagu meil, me eemaldame oma nõrgad lülid, et nad tugevaid tagasi ei tõmbaks. Ainult parimad väärivad elu.”
Madeliné värises vihast, kontrollides end suure vaevaga. Ta lihtsalt ei suutnud seda tulnukat mõista. “Kui te elust nii hoolimatult räägite, siis te ei hinda seda kinki, mis teil on.”
Yen paistis üllatunud. “Üsna vastupidi. Me hindame elu üle kõige. Eriti nüüd, kui me näeme, et sellel võib ka teisi vorme olla.”
Nad olid jõudnud Madeliné ukse juurde. Kunagi elus polnud naine olnud õnnelikum kellegi seltskonnast pääsemise üle. See tegelane ajas teda tõeliselt segadusse- ühel hetkel oli ta vastik ja eemaletõukav, teisel jällegi täitsa meeldiv kaaslane.
“Hommikuni,” sõnas verdiin, enne kui vaikselt tagasi saali poole lohises. Madeliné pages oma tuppa ja hingas tugeva sõõmu värsket täidlast hapnikku.

***

Madeliné oli juba tüki aega lepingut lõik lõigu haaval analüüsinud, kuni ta leidis selle, mida oli kartnud. Punkti, mis inimeste tingimustega kooskõlla ei läinud, vähemalt tema meelest mitte. Ta pidi ette võtma terve pika teekonna tagasi laeva juurde, et teha väikene kõne koju. Õukond polnud sellest just vaimustuses, aga Madeliné seletas, et see kõne on väga oluline ja sugugi mitte lepinguga seotud. Natuke valetamist ei tee ju paha. Samas anti talle kaks verdiini kaasa, et ta ära ei eksiks. Kes muud, kui ikka Yen ja Glo.
“Kas sõjapealikul pole tõepoolest muud teha, kui ühe diplomaadi seltskonnas olla?” noris Madeliné teda kergelt. Yen raputas pead.
“Praegu on rahulik ja sõjapealikul pole midagi teha. Tavaliselt on minu ülesanne jälgida, et kõik üldisest korras kinni peaksid ja klannid rahulikult läbi saaks. Mitte just kuigi mahukas töö.”
Madeliné oli imestunud. Verdiinide jaoks oli see olnud üle sajandite üks nii-öelda korralik sõda ja äärmiselt oskuslikult peetud. Mida nad suudaksid, kui nad sellest endale harjumuse teeksid...
“Glo, kas ma võin sult midagi küsida?” uuris Madeliné järsku. Tema esmane kohmetus nende võõraste seas oli juba möödas, keel tunduvalt ladusam ja uudishimu vabam.
Glo oli rohkem kui innukas: “Igatahes, ükskõik mida.”
“Kuidas sa inimesi uurisid? Ma mõtlen, ma peaks esimene olema, kellega sa silmas silma kohtud?”
Glo ei viivitanud vastamisega: “DNA, kehakoostis ja -ehitus olid ühed esimesed andmed, mis meie valitsejad omavahel vahetasid. Lisaks veel kõik need kirjeldused ja pildid. Sealt saime meie teist palju teada ja vastupidi. Minu töö on seisnenud nende andmete töötlemises, pluss veel kõik need videod teie ajaloost. Saadetud andmete järgi koostasin ma füüsilise ja vaimse poole pealt keskmise inimese.”
“Millegipärast ma ei taha uskuda, et keskmine inimene suudaks kogu rassi iseloomustada,” kahtles Madeliné. “Kui me töötleksime kõik teie kohta käivad andmed läbi ja võtaks sealt keskmise tulemuse, kui tõepärane see oleks?”
Glo vaikis tähendusrikkalt, kuid Yen mugistas oma veidrat naeru ja sõnas: “Mingid andmed võivad ju siia-sinna kõikuda, aga üldjoontes on kõikidel rassidel omad tunnusjooned. Pole teie üksikisikud nii erinevad midagi.”
Nad jõudsid kerade juurde. Sellel korral ei hakanud Madeliné vastu vaidlema. Nüüd oskas ta juba ise transportijasse ronida. Küll nad veel näevad, iga indiviid oli ainulaadne vaid talle omasel moel. Ta võiks järele uurida selle 'keskmise inimese' kirjelduse ja edasi pole muud kui täpselt vastupidi käituda. Hea viis neid natuke segadusse ajada.
Kera alustas oma tasast ja ühtlast sõitu. Omamoodi oli siin kapslis reisimine isegi rahustav, kuigi mingil tasandil ärevusttekitav. Parem mitte mõelda, mis kiirusel see asjandus liigub ja kui see oma trajektoorilt välja peaks lendama...
Aeg ei omanud tähtsust, kuni masin lõpuks seiskus. Madeliné hüppas maha ja ootas teisi kannatamatult järgi.
“Ma oskan siit maalt ise edasi minna,” proovis ta neid äkilise idee ajel veenda. “See oleks suurepärane, kui te saaksite siin oodata.”
“Miks sa meie seltskonda soovid vältida?” päris Yen, tundus et isegi natuke solvunult.
Madeliné vehkis eitavalt. “Asi pole sugugi nõnda,” vaidles ta. “Lihtsalt see ei oma ju tähtsust, kas te ootate siin või laeva juures.” Madeliné oleks tahtnud end sellise saamatu põhjuse eest lüüa.
“Kui sel ei ole tähtsust, siis me tuleme kaasa,” sõnas Glo lihtsalt. “Pealegi, ma pole seda sõidukit näinud, see on kindlasti imetabane.”
Madeliné andis alla. Ega ta ei lootnudki, et nad siia jäävad, aga ilma saatjaskonnata oleks ta käinud palju kiiremini ära. Nüüd venis teekond kolm korda aeglasemalt ning kohale jõudes olid Madeliné närvid kergelt krussis. Üks põhjus oli see jalutamise kiirus, teine aga Glo pidev kõrgetooniline sädistamine ja küsimustelaviin Abeille' kohta. Ega ta tehnik olnud, et kõike teaks.
Mõned meetrid enne kiirendas ta sammu ja hüppas nobedalt laeva, sulgedes hoolikalt ukse. Ta tegi endale teed juhikabiinini ning prantsatas istmele, valides kiirelt kindrali töönumbri. Madeliné keerutas end natuke aega toolis- see polnud eales mugavam tundunud. Kuni ta aga märkas, et teisel pool klaasi teda jälgitakse. Hetk hiljem sai ta ka kindrali kätte.
“Madam Pomié,” oli Ludovic üllatunud. "Kas kõik on korras?"
Madeliné kõhkles, kuid see kestis vaid murdosa sekundit. “Ma leidsin lepingust punkti, millega me ilmselt ei nõustu,” sõnas ta asjalikult. “Nimelt nad nõuavad, et me oma heitgaaside tootmist ei piiraks. See on ju absurd?”
Ludovic vaatas teda rangelt ning naine hakkas juba natuke kahetsema, et ta üldse helistanud oli.
“Las see olla,” ütles kindral lõpuks.
“Aga Maa on isegi hapras seisus!” protesteeris Madeliné, kuid Ludovic lõikas talle vahele:
“Ma ütlesin, las see olla! Me ei kavatse nendega edaspidi enam suhelda, järelikult ei saa nad kontrollida ka lepingu täitmist. Sa ju näed, kui lollid nad on. Neil pole isegi ainsatki sondi orbiidil, millega infot koguda.”
“Et siis rahu on olemas, aga kumbki pool ei täida tingimusi?” ei suutnud Madeliné uskuda. “Aga see võib ju kergesti uue sõjani viia!”
“Selleks ajaks on meil välja töötatud vastavad meetmed,” ütles Ludovic ning tema nägu moondus, vormides kohutava irve. “Ära sa oma peakest selle kallal vaeva.”
Madeliné vaikis. See tundus nii reeturlik, nii õel... Aga kui mõelda, mis verdiinid neile olid teinud, ihkasid inimesed juba ammu kättemaksu. Ta oli nendega liiga vabalt suhtlema hakanud, tegelikkuses olid verdiinid halastamatud mõrvarid. Vähemalt sedamoodi mõtlesid inimesed Maal.
Kuid kindral ei olnud lõpetanud. Paistis, et ta oli jutuhoogu sattunud. “Kas sa tõesti arvasid, et sina sõlmid mingit vaherahu kosmoses? Et sinu allkirjal oleks mingitki kaalu sellisel dokumendil? Ma lootsin, et sa oled targem, aga paistab, et mul oli sinu suhtes algusest peale õigus.”
“Hea küll,” pigistas Madeliné lõpuks, et kindral vaid vaikiks. “Ma nõustun kõigi tingimustega.”
“Just nii,” ütles Ludovic sisendavalt ja leebus natukene. Tema puhul tähendas see millimeetri võrra suunurkade tõusu. “Millal leping allkirjastatakse?”
“Homme,” sõnas Madeliné napilt.
Mees noogutas heakskiitvalt. “Kiire asjaajamine. Aga kui muud pole, siis teeme ülekandele lõpu.”
“Side lõpp,” sõnas Madeliné tujutult ja tõmbas käega üle sidepildi. Kindrali ähvardav nägu kadus ning ta jäi musta ekraani jõllitama. Ta tundis end tühipalja marionetina. Kuidas ta seda küll algusest peale ei näinud? Pilku tõstes märkas ta, et Yen jälgib teda. Ta üritas teha rahuloleva näo ja väljus kahetsusega tuttavast keskkonnast.
“Juba tehtud?” imestas Glo. “Kui kiire kontakteerumine!”
“Ta oli õnneks sealsamas,” lõi Madeliné käega ning nad liikusid jälle teokiirusel.
Talle ei meeldinud selline nihverdamine lepinguga. Diplomaadina oli ta aukohus leida mõlemale poolele parim lahendus, ning kui selline valetamine ja varjamine ongi lahendus... Ta mõtles juba tark Jhenaga paar sõna vahetada.
“Vaikne?” küsis Yen. Madeliné võpatas- ta oli nende olemasolu unustanud.
“Ma mõtlen,” seletas ta. Hetke vaikinud, lisas: “Eraelu.”
“Eraelu?” Yen paistis mõtlik olevat. “Need kaks sõna ei sobi loogiliselt kokku. Era on midagi isiklikku ja intiimset, elu aga avar ja kõikehõlmav. Kummaline sõnadevalik.”
“See ongi isiklik elu,” selgitas Madeliné. “Nagu elu, mida ma avalikuse ees ei ela.”
“Magamine?” ei saanud Glo aru. Naine mõistatas, miks on seda neile nii raske seletada. Verdiinidel on ju samuti oma isiklik aeg ja mõtted.
“See on see,” seletas ta kannatlikult, “mida sa teed ja milline sa oled oma lähedaste sõpradega või üksinda. Pigem üksinda.”
Mõlemad verdiinid vaikisid, ilmselt seda infot seedides.
“Inimesed on ikka kummalised,” jõudis Glo pead vangutades järeldusele. “Eraelu... hehehe,” ta tõi naeru häälikutena välja, mitte nagiseva helina.
Kerad viisid neid tuttavale perroonile ning saabumise ajaks oli Madelinél plaan.
“Kas ma tark Jhenaga saaksin kohtuda?” lõikas ta Glo vadinale vahele. Yen seiras teda hetke, kuid sõnas: “Ma usun, et seda saab korraldada. Õhtul ehk.”
“Kas kohe pole võimalik?” ei jätnud ta järgi.
“Tark Jhena on väga tegus,” sõnas Yen aeglaselt. “Tal ei ole aega siis, kui sina tahad. Kõik mured lepingu osas võid sa ka minuga läbi rääkida.”
Madeliné kõhkles. Tark Jhena tundus palju vastutulelikum ja rahu ihkavam kui Yen. Sellest kujust ei saanud ta üldsegi aru- kord oli ta inimeste peale vihane, kord aga lahkus ise.
“Hea küll,” nõustus ta viimaks. Glo vajus vaikselt tagaplaanile, süvenedes kiiresse vestlusesse ühe teise verdiiniga. Yen võttis Madeliné käe alt jälle kinni ja juhtis ta ühte neist paljudest koridoridest.
“Mis teid lepingu puhul häirib?” küsis ta otse.
“Lepinguga on kõik korras,” kinnitas Madeliné veendunult. “Kõrgemalt poolt on heakskiit antud.”
“Aga?” Yen oskas juba Madeliné hääletoonist lugeda, et kõik pole päris korras.
“Aga mul endal on üks... küsimus,” vastas naine kaalukalt. “Miks me peame süsihappegaasi emissiooni piiramisest loobuma?”
Yen seisatas. “Kuna see on kasulik ainult teile,” ütles ta tõsiselt. “Maa käib oma ringi aina edasi, tema sellest sugugi välja ei sure. Võib-olla oleks inimestel aeg teistele olenditele võimalus anda. Nagu ma ütlesin, inimesed on isekad.”
Madeliné oli ilmselt esimest korda elus täiesti sõnatu. Kas nad olid sellise tingimuse kiusu pärast sisse pannud? Igatahes hakkas ta kindrali seisukohast juba aru saama.
“See oligi tegelikult kõik,” tunnistas ta omaette pomisedes. “Aga mul on isiklikult sulle ka üks küsimus,” lisas ta järsku. Yen jäi üllatusest seisma.
“Mulle? Lase tulla.”
Madeliné hingas sügavalt sisse ja lasi kogu auru välja. “Sa vihkad inimesi. Olgu, ma saan sellest aru. Seega sa vihkad ka mind. Kas kõik verdiinid on sama teravad ja sünged nagu sina, või on see kohustuslik vaid sõjapealikule?”
Yen oli lõbustatud. “Ma ei vihka sind. Sa oled üsna huvitav vestluskaaslane. Teised inimesed ei julgenud mu küsimustele vastata, sina oled aga avatud. Ütleme, et minu mulje inimestest on tänu sinule kõvasti paranenud.”
“Tõesti?” kokutas Madeliné hämmeldunult. “Ma ei ole arugi saanud...”
“Mis teise poolde puutub,” jätkas Yen segamatult. “Teravus on üks mulle omaseid jooni. Sünged? Noh, ma usun et sina oleksid ka sünge, kui kogu su rahvas on aetud maa alla, peab elama võltsvalguses ja rahvaarvu rangelt kontrolli all hoidma. Siin on julm ja karm elu, pehmekesed ei pea kaua vastu. Nad harvendatakse.”
“See ei pea olema nii julm,” arvas Madeliné. “Sünde saab ju ometi muud moodi kontrollida kui vastsündinuid tappes.”
“Aga kuidas me sel juhul kindlad saame olla, et ainult tugevad sünnivad?” muigas too külmal. “Rahvaarv oleks kontrolli all, aga kvaliteet kannataks. Seda me ju ometi ei taha...”
Madeliné turtsatas, kuid vaikis. Ta teadis, kust läks piir uudishimu ja häbematuse vahel. See oli üks õhuke, aga äärmiselt vajalik joon, millest diplomaat kunagi ei võinud üle astuda.
“Kuidas te üldse maa all lõpetasite?” päris ta selle asemel. Verdiinid polnud sellest kunagi rääkinud, nad olid alati napisõnalised olnud ja keelanud inimestel sellekohaseid müüte uurida.
Aga Yen ei paistnud tõrges. “See on tegelikult pikk jutt,” ütles ta. “Ja virtuaalpiltide ruum mõne minuti kaugusel.”
“Saad oma oskusi kokkuvõtva teksti koostamisel näidata,” utsitas Madeliné.
Yen ohkas, aga paistis et talle täitsa meeldis selline tähelepanu keskpunktis jutustamine. “Meil on vana legend ja lisaks on olemas ka hulganisti tõendeid. Pinna keemiline koostis näitab, et mõne meetri sügavusel on veel jälgi kunagi eksisteerinud elust. Legend on aga see, mis annab selgust, miks me siin oleme. Nimelt Enean hakkas kaotama ideaaltingimusi. Päikest oli vähem, samuti ka soojad ilmad muutusid harvemaks. Mis kõige tähtsam, hapniku osakaal hakkas kasvama. See mõjus meie rahvale laastavalt. Otsisime kiireid võimalusi, kuidas suurendada kuumust planeedil ja vähendada hapniku osakaalu. Me hakkasime ilma kontrollima.”
Yen jäi seisma ja tema toon muutus tõsisemaks. “Alguses paistis, et kõik läheb plaanipäraselt. Aga asi läks käest ära. Seadmed läksid rikki ja kuumus aina kasvas. Tuuled muutusid ajapikku talumatuks. Paljud surid. Meil ei jäänud muud üle, kui kolida siia. Valgest saalist sai ellujäänute kodu. Õnneks olime juba need suurepärased lambid leiutanud ja tuli välja, et sügaval asetsevad mullad on palju rikkalikumad kui pinnal. Me pole kunagi tugevamad olnud.”
“Sellepärast te ei tahagi, et inimesed ilma kontrolliks,” sähvatas Madelinél peas lamp, “te kardate, et Galathanist saab samasugune elutu planeet nagu see siin.”
Verdiin noogutas tõsiselt. “Sa ju näed, ei ole meil sugugi kurje kavatsusi. Me tahame, et te oma kingitust hoiate. Muide, kui Galathanil hiiglaslikus koguses hapnikku poleks, kui see suhe oleks vastupidine, siis oleks see meile ideaalne. Aga me oleme juba siin harjunud,” lisas ta kärmelt ja juhatas Madeliné edasi.
“See selleks,” jätkas Yen, nähtavasti jutusoonele sattununa. “Varsti saad sa ülevaate kogu meie pesast selles täies hiilguses. Ma loodan, et see meeldib sulle. Seda simulaatorit kasutatakse noorte õpetamisel.”
“Ei jõua ära oodata,” sõnas Madeliné vähemalt üks kord siiralt.

***

Lõpuks jõudis kätte hetk, milleks Madeliné siin oli- lepingu sõlmimine. Mitte et ta oleks eriti jõudnud selleks ette valmistuda. Ta oli pool ööd ärkvel, silme ees kaunid videopildid Veenuse koobastest. Selles tumedas ja maalähedases ilus oli midagi külgetõmbavat ja eksootilist. Samal õhtul oli ta ka Yeniga vestelnud teemadel, millest ta poleks elus julgenud ühegi oma sõbraga rääkida. Ta oli temaga harjumatult avameelne, verdiin küsis küsimusi, millele ta eales mõelnud ei olnud. Madeliné avastas endas külgi, mille olemasolust polnud tal aimugi.
Kõigele lisaks tundus talle, et ta ei taha siit veel lahkuda. Korra vilksatas tal peast läbi mõte allkirjastamine edasi lükata, aga ta ei tahtnud sõjaga riskida.
Allkirjastamistseremoonia polnud kuigi pidulik. Kohal olid vaid asjaosalised, ülejäänud Õukond jäeti kõrvale. Valge saal tundus poole süngem, kui siin oli nii vähe rahvast, isegi nende hääled kajasid seintelt vastu.
Madeliné piidles Yeni uudishimulikult- too paistis alla kirjutavat üpriski meelsasti ning ei olnud enam sugugi nii tõrges nagu esimesel korral kohtudes. Üksteise järel panid neli verdiini kolmele eksemplarile allkirja ning tark Jhena vajutas oma pitseri kinnituseks, et kõik on autentne. Madeliné lisas oma hoogsa signatuuri ning libistas silmadega üle kakskeelse teksti. Kõik. See tähendas tagasilendamist.
“Ma loodan, et nautisite oma siinolekut, saadik?” sõnas tark Jhena.
Madeliné võpatas ennast unelusest üles ning taastas oma ametliku meeldiva oleku: “Muidugi, suurepärane. Lausa kahju on lahkuda.”
Tark Jhena noogutas ja sõnas ettevaatlikult: “Kahjuks pean ma teatama, et paari päeva jooksul ei ole teil võimalik lennata.”
“Miks?” Madeliné südame alt läks külmaks- kas ta oli just pantvangiks võetud?
“Mitte mingit põhjust muretsemiseks,” kiirustas Sessan lohutama. “Te saabusite siia paar tundi enne kõrgtormi, mis leiab aset iga mõne aasta tagant. See vaibub tõenäoliselt ülehomseks.”
“Praegu lennates oleks masinat praktiliselt võimatu valitseda,” lisas kolmas verdiin tõsiselt. Madeliné ei suutnud maha suruda kahtlust, et see oli kokkumäng, aga samas vallutas igasuguse kahtluse rõõm- ta saab siin kauem olla, uurida verdiine ja rääkida Yeniga juttu. Ta pilt vilksatas nimetatu poole, kes teda pingsalt jälgis.
“Kas kolme päeva pärast saan ma siis startida?” küsis ta vaid. Kõik kinnitasid innukalt, et kindlasti. Kas see ainult tundus nii või olid nad tõesti naise reageeringust kergendunud. Võib-olla olid nad oodanud vihapurset, ähvardusi, lepingu katkestamist?
“Ainult ma pean Ülemnõukogule teatama, et nad ei muretseks,” lisas ta. “Kõige parem, kui ma teatan võimalikult kiiresti.”
“Otse loomulikult,” nõustus tark Jhena kiirelt. “Kas leiate ise tee või võtate kellegi kaasa?”
“Ehk Yen on nõus minu seltskonda veel natuke taluma?” muigas Madeliné. Yen noogutas jäigalt ning võttis naise käe alt kinni, juhatades ta seltskonnast eemale.
“Sellega on siis ühelpool,” kommenteeris Yen. Madeliné noogutas. “Kas õues on tõesti nii hull tuul, et ma ei saa lennata?”
“See on praegu tõesti võimatu,” kinnitas Yen, “Selliste tormide ajal liiguvad mööda maad ringi lahtised kivilahmakad ja minu teada üks neist on isegi ukse blokeerinud. Seega peab ootama, kuni Eneani pind rahuneb.”
Madeliné ohkas ning Yen pöördus nagisedes tema poole. “Kas sind ootab kodus keegi, et sul on kurb siia jääda?”
“Ei oota,” sõnas Madeliné kiirelt ning järsku punastas millegi pärast. “Pigem... Ma loodan, et ülemused seda kuidagi valesti ei tõlgenda,” üritas ta ennast välja keerutada. Nad jõudsid keradeni ning olid sunnitud lahknema. Talle hakkas see liikumisviis juba meeldima, palju parem kui Maal kasutatavad autod ja rongid. See siin oli privaatne ning kummalisel kombel rahustav. Ei mingit närvitsemist liikluses ega ebameeldivaid reisikaaslasi.
Väljudes õnnestus tal Yeni veenda seal ootama. Madeliné sai üle mitme päeva kiirkõnnakuga liikuda ning jõudis laeva juurde palju kiiremini.
Ta valis staabi numbri, kuid kindrali asemel vastas talle laevakapten. Madeliné andis kiirelt au. Sisimas oli ta kergendatud- kapten oli palju lõbusam ja leplikum kui Ludovic.
“Oled sa juba teel?” küsis kapten otsemaid.
Videopilt ei olnud eriti terav ja kohati sulasid värvid ühte.
“Ei, siin on probleem..” Kapteni kortsud liikusid kärmelt murelikku olekusse. “Ma ei saa tulla, kuna pinna peal on mingi suurem torm kui tavaliselt.”
“Veenusel on aastaringi torm,” naeris kapten. “Minnes see sind ju ei takistanud?”
“See pidi hullem olema,” kehitas ta õlgu. “Ma jõuan kolme päeva pärast.”
Mees ohkas. “Hea küll. Hea, et teatasid, muidu me oleks õhtuks planeedi segi pommitanud, hirmust et sind pantvangi võeti. Kindral Ludovicile see kindlasti ei meeldi...”
“Laevas on kõik korras?” küsis Madeliné rohkem jutujätkuks.
“Tipp-topp, ainult natuke igav. Nüüd me oleme sinu pärast graafikus maas, aga pole hullu. Poisid saavadki väheke lõdvemalt võtta,” kapten mugistas naerda. Teada küll, mida see lõdvemalt võtmine tähendas. Kaptenile polnud joomisvõistlustel vastast.
Pilt muutus eriti kehvaks ning sahin suurenes. "Ma lõpetan, siin on praegu võimatu suhelda," sõnas Madeliné. Kapten noogutas ja ekraan kustus.
Ta istus hetke paigal, sõrmed hajameelselt üle nuppude libisemas. Verdiinidel ei saa ilmselt iial selliseid seadmeid olema, luureandmete järgi oli nende tehnika vähearenenud ja harva kasutatav. Nad ei olnud isegi kunagi ise kosmosesse lennanud. Verdiinid olid rohkem teoreetilise teaduse peal. Mõelda vaid, inimesed võisid olla tehnoloogiliselt neist üle, aga ikka ei suutnud neid vallutada.
Madeliné hüppas järsult püsti, vältides napilt pea ära löömist. Ta kiirustas tagasi kerade juurde, kus Yen teda kohusetundlikult ootas. Too pööras üllatunult ringi.
“Juba tagasi?” imestas ta. “Sa oled tõesti kiire.”
“Kõik on korras, ma sain loa paariks päevaks edasi jääda,” sõnas Madeliné rõõmsalt. Koorem langes ta õlgadelt. Tal ei olnud siin enam mingeid kohustusi, ta sai vabalt ringi liikuda ning seltskonda nautida.
“Kas te lähete nüüd rutiini tagasi?” uuris Madeliné, kiirustamata veel kapslitesse ronima. Siin ei olnud hingeliski, ideaalne koht privaatseks vestluseks. Muidu oli kogu aeg probleem, et verdiinid kõõritasid nende poole, püüdes kas halvasti varjatuna või lausa avalikult pealt kuulata.
“Elu läheb tavapäraselt edasi, kui sa seda mõtled,” kinnitas Yen. “Mõne nädala pärast algab viljakusefestival ja paljud on selle korraldamisega hõivatud.”
Madeliné arvas, et ta kuulis valesti. “Viljakusefestival? Mis see veel on?” talle tuli igatahes silme ette metslased, kes ümber tule tantsivad ja loomi ohverdavad. Ta väristas õlgu.
“On siin jahe?” uuris Yen kummaliselt hoolitsevalt. Naine raputas pead.
“Viljakusefestival on üks põlvest põlve edasi kandunud tseremoonia,” alustas Jen selgitamisega. “Vanasti said verdiinid kaks korda aastas viljastamiseks kokku. Ma ei ole kindel, kas sind see huvitab... Seda on väga keeruline seletada, kuna siin on kindlasti terminoloogiat, mida sa ei valda.”
“Kas see meenutab Galathani taimede tolmlemist?” küsis Madeliné arglikult, lootes et see mingit pidi solvang ei ole.
“Üpriski,” jäi verdiin mõttesse. ”Ainult meil on sellega seotud paarilise valik ja mitu päeva tantsimist. Tänapäeval on see suhteliselt vähekülastatav pidustus, enamik kasutavad.. Kuidas seda öeldagi, et sa aru saaksid... Eh, katseklaasis paljunemine on vist teie väljend.”
Rohkem kui varem oli tunda vahe Madeliné ja Yeni kui erinevate rasside esindajate vahel. Eri näolised maailmad, isesugused soojätkamised ja kombed. Nad ei suudaks kunagi... Madeliné katkestas selle absurdse mõtte. Inimene ja tulnukas koos? Mõistusevastane!
“Kas inimesed ületavad tihti piire?” küsis Yen järsku. Kui Madeliné poleks Yeni raudseks pidanud, oleks talle too paistnud isegi veidi häbelik. “Ma mõtlen, teete keelatud asju? Sest mis meil on keelu all, on absoluutne. Seadusest üle astumist karistatakse surmaga.”
“Inimesed panevad kõigele pidevalt piiranguid,“ sõnas Madeliné lühikese mõtlemise järel, “nii endale kui ka ümbritsevale. Ja sama palju astutakse sellest üle. Kui kuskil on silt “Mitte puutuda”, võib kihla vedada, et pooled näpivad ikka seda.”
Yen kõkutas lõbusalt. “Seda ma arvasin. Te ei mängi kunagi reeglite järgi.”
Madeliné kortsutas kulmu. Ei tea, kas ta aimas, et inimesed ei plaani lepingust kinni pidada? Verdiinide jaoks oli leping püha, mida rikutakse vaid surma ähvardusel. Loodetavasti ei tule neile selline absurdne võimalus isegi pähe.
“Huvitav, mida ma nende kolme päeva jooksul tegema hakkan,” ohkas naine lootusetult.
“Küll ma sulle tegevust leian,” kinnitas Yen. “Kuigi enne pidustusi on piirkondades tavaliselt palju rahutusi. Seekord on isegi hästi läinud.”
“Millest need tekivad?”
Yen laiutas ahastusest käsi. “Täiesti argiste murede pärast. Enne viljakuspidu on kõik õige tundlikud ja ülereageerivad, tekib sugude konkurents ja paljud hukkuvad. Ainult iseviljastuvad suudavad kainet mõistust säilitada, neid selline asi eriti ei mõjuta.”
“Iseviljastuvad?” kordas Madeliné skeptiliselt. “Kas see on see laborivärk?”
“Ei, ei,” sai ta vastuseks. “Osad meist suudavad ilma välise abita ise paljuneda. See on liigisisene ellujäämistaktika, et me välja ei sureks. Mina olen näiteks selline.”
Madeliné vaatas teda hoopis uue pilguga, isegi veidikese vastikusega. Ta tegi ettepaneku tagasi minna, põgenedes kera kaitsvasse valgesse embusesse. Millegipärast oli tema jaoks eemaletõukav ja veider idee, et isik suudab end iseseisvalt rasedaks teha. Tõsi, see hoidis kogu suhtedraama ja igavese õige partneri otsingud ära. Suhted ja seks oli asi, millest Madeliné oli alati eemale hoidnud. Mitte et ta kardaks, ta ei tundnud selle jaoks lihtsalt vajadust või tungi. Samas vanus tiksus aina edasi ning kohustus sugu jätkata rõhus pea kohal.

***

Hiljem, kui Yen oli naise tema tuppa juhatanud, lamas Madeliné voodis – kui seda kõva moodustist nii sai kutsuda- ning ta otsustas asja enda jaoks selgeks teha. Esialgu oli tundunud kolm lisapäeva suurepärane võimalus. Nüüd aga oli tal peal kerge koduigatsust. Ta oli isegi harjunud maski ja ballooni hõredama õhuga, mille kõrval tema toa õhk oli paks ja rõhuv.
Näis kummaline, et Yen ei lasknud tal ühegi teise verdiiniga rääkida. Kui Madeliné oleks olnud natukene paranoilisem, arvanuks ta, et Yen hoolitseb, et ta ei saaks teiste käest midagi muud teada peale tema esitatud ühe ja ainsa versiooni. Võib-olla aga soovis Yen tõesti temaga aega veeta oma vabast tahtest? Mitte et Madelinél oleks midagi selle vastu olnud, ta oli ikkagi väga tore jutukaaslane. Alles siia tulles olid Yen rõõmuga seletanud oma rassi armastusest keemia ja matemaatika vastu. Viimases olid keskmine verdiin ilmselt andekam kui Cambridge ja UPMC professorid kokku. Tema avameelsus oli väga värskendav, Maa peal käis ainult üks manipuleerimine ja noa selga löömine. Kuigi neil võis olla siin halastamatu ühiskond, ei mänginud nad selliseid räpaseid mänge nagu Madeliné kaasmaalased.
Koputus uksele äratas Madeliné. Ta oli suikunud poolunne, ning kargas ehmatatult püsti. Kõlas uus koputus, seekord juba natuke valjem ja tungivam. Naine ruttas ukse juurde ja avas lüüsi sisemise poole. Tema üllatuseks seisis lüüsi õhukese klaasist välisukse taga Sessan.
“Ah, suurepärane,” ütles too, olles ilmselgelt olukorraga rahul. “Sa oled siin. Ja üksi. Ma juba kartsin, et ma ei saagi sinuga kahe silma vahel rääkida.”
Madeliné muigas Sessani sõnakasutuse peale. “Kas midagi on valesti?” uuris ta, pannes käigu pealt maski pähe. Sisse kutsuda oleks olnud mõttetu, pikem toas viibimine oleks Sessani tapnud.
“Mitte otseselt,” sõnas Sessan, vaadates hoolega ümberringi. Koridoris polnud kedagi. “Mõtlesin, et teen väikese viisakuskülaskäigu ja annan head nõu.”
“Ma kuulan hea meelega,” sõnas Madeliné huvitatult ja astus koridori.
Sessan ohkas ja tundus olevat kaastunne ise. Madeliné aimas juba eos halba. “Kas midagi on juhtunud?” küsis ta sedamaid.
“Võib ka nii öelda,” sõnas Sessan kaalutlevalt. “Probleem on Yenis.”
“Mis temaga on?” küsis Madeliné kiirelt ning ta kõhust käis ebameeldivalt külm jõnksatus läbi.
“Ma kardan, et sa saad tema käest Eneani kohta liiga ühekülgset teavet,” sõnas Sessan murelikult. “Ta on ikkagi sõjapealik ning nagu sa ilmselt märganud oled, ka väga tugev arvamus kõigest. Minu meelest on parem, kui Glo tema privileegi üle võtab ja sind saadab.”
Madeliné kortsutas kulmu. “Ma ei ütleks, et tema arvamus üheülbaline on,” kahtles ta, kuid Sessan ei lasknud tal lõpetada. “Muidugi mitte! Tal on väga särav mõistus. Võib-olla isegi nii särav, et see mõnikord kõrvetab. Ja me ei taha, et ta oma sõrmed ära põletab.”
Naine oli nüüdseks juba täielikus segaduses. Kas tema oletus oli õige ja Yen kujundas tõepoolest ühekülgset arvamust Eneanist? Ometi oli ta mitmeid kordi põnevam kaaslane kui Glo.
“Kas Glo avaldas soovi minuga aega jagada?” uuris ta pisut kohmakalt. Sessan viivitas vaid hetke, enne kui andis vastuseks lihtsa noogutuse.
“Kui Yenil on liiga palju tegemist viljakusfestivaliga, võin ma ka.. oeh, Gloga aega viita,” ohkas Madeliné lõpuks pettunult.
“Suurepärane! Glo kindlasti rõõmustab,” Sessan paistis tõesti rahulolev. “Mis puutub tormi, siis meie teadlaste sõnul liigub see vähehaavale eemale.”
“Võrratu,” naeratas ka Madeliné, “aga andke mulle kohe teada, kui ma lendu saan tõusta. Mu ülemused on juba kärsitud.”
Nad vahetasid Sessaniga hüvastijätu ning naine naasis oma tuppa. Varasematele segastele emotsioonidele oli veel komplikatsioone lisandunud.

***

Madeliné ei oleks kunagi uskunud, et ta seda ütleb, aga ta oli tõepoolest Yeni kiindunud. Ta proovis olla koos Gloga, tõesti üritas, aga too oli täielik nuhtlus ja tüütum kui Madeliné väike õde teismelisena. Lõpuks oli Madeliné analüüsides järeldusele jõudnud, et see ei saanud olla paljas imetlus Yeni intelligentsi suhtes või tavaline sõbralik mugavus, mis teda köitis. Tegu oli ilmselgelt külgetõmbega. Ja see hirmutas naist.
Nii pea kui ta sellele järeldusele jõudis, ei suutnud ta enam ennast Yeni läheduses korralikult ülal pidada. Ta kippus rohkem naerma kui tavaks ja teda pikemalt vaatama jääma. Madeliné pidi endale meelde tuletama, et homme lahkub ta siit oma tavalise, normaalse elu juurde.
“Mis saab, kui ma homme näiteks ei lahkuks?” küsis ta Yenilt õhtul, kui too teda jälle ukseni saatis. Nad olid tunde lihtsalt mööda koridore jalutanud ning Yen oli talle verdiinide kuulsamate filosoofide lähenemisi tutvustanud.
“Kas sa muretsed tormi pärast?” uuris Yen. “Sest see on hääbumas ja homme lõunaks peaks paras aken tekkima, et sa koju saaks minna.”
“Ma mõtlesin...” Madeliné ohkas. Ta ei saa siia jääda. Ta ei jääks siin lihtsalt ellu. “Ei midagi. Galathan ootab mind, uued kohad, uued näod ja uued lepingud tahavad sõlmimist.”
Yen jäi seisma ja uuris naist pingsalt. “Ma ei taba su häälest siirast entusiasmi,” nentis ta.
Madeliné võttis veel viimased ametlikkuse riismed kokku ja sõnas: “Lihtsalt siin on olnud enneolematult huvitav, lausa kahju on lahkuda.”
Yen noogutas. “Mul pole aastaid nii meeldivat seltskonda olnud. Madeliné, te olete võrratu kaaslane,” ta kummardas elegantselt ning Madeliné puhkes naerma.
“Madeliné! Yen! Oivaline, et ma teid korraga kätte sain,” Sessan loivas nurga tagant välja ning Yen tardus. “Palun järgnege mulle.”
Yen ajas end nagisedes sirgu ning nad võtsid hämmeldunult Sessanile sappa, vahetades veel enne segaduses pilgu. Sessan ei paistnud tahtvat seletada, mis toimub ning jäi kõigile pärimistele kurdiks. Ärevus hakkas tasapisi maad võtma.
Sessan juhtis nad Valgesse Saali, kus ootas neid terve nõukogu ja Madeliné suurimaks üllatuseks ekraan, mis oli täidetud kindral Ludoviciga. Kogu selle aja oleks ta saanud siinsamas Maaga ühendust! Verdiinid sahisesid vihaselt ning Sessan juhatas nad otse tark Jhena ette. Tark paistis olevat ühtaegu kimbatuses ja ärritunud.
“Kuulutame koosoleku alanuks,” hõikas ta üle lärmi, mis peaaegu koheselt sumbus, asendudes vaikusega, mis oli pingul kui pillikeel.
“Minu kõrvu on jõudnud kuuldused,” alustas tark Jhena, “et mõned isikud on käitunud sobimatult ja mittevastavalt oma seisusele.”
Ludovic turtsatas ja enamik pöördusid tema poole.
“See on veel leebelt öeldud,” kõmistas kindral vahele, aga tark jätkas:
“Yen ja Madeliné. Teie suhe on esiteks võimatu ja teiseks vastik meile kõigile. Kuidas kommenteerite?”
Madeliné oli šokist tumm, talle ei olnud veel kohale jõudnud, milles teda süüdistatakse. Yen, seevastu, sahistas end nördinult. “See on ennekuulmatu! Me oleme erinevast rassist, mis suhtest siin juttu saab olla?”
“Pealtnägijad räägivad muud juttu,” sõnas Jhena rangelt.
“Pomié, ma ootan selgitust,” sekkus ka Ludovic. “Vähe sellest, et selline info on juba lekkinud, sa oled Maa peal hetkel number üks jututeema, häbistades tervet Ülemnõukogu.”
“Kehvasti tehtud töö, kui sellised valed välja lekivad,” pistis Yen vihaselt. Ludovici kortsud paigutusid ümber, olles raevunumad kui varem. “Häbematus! Pomié lendab esimesel võimalusel sealt minema ja arvestades sinu mainet hetkel...” mees vaikis tähendusrikkalt.
“Ma ei ole ju midagi teinud,” vaidles Madeliné vastu, nakatudes samuti vihapisikuga. Tema maine oli hoolikalt laotud, ümberlükkamatu, viimistletud ja nüüd ähvardas mingi labane kuulujutt kõik rikkuda. “Tegu peab olema eksitusega!” lisas ta meeleheitlikult.
“Kahjuks pean ma teatama, et Madelinél ei ole võimalik koju naasta,” sõnas tark Jhena. Kõik pöördusid jahmunult tema poole. “Me peame läbi viima siseuurimise ning tema kohalolek on vajalik.”
“Ta on minu alluvuses ja minu käsutada!” karjus Ludovic, nägu punaselt lõõmamas. “Ma ei lase mingil rohupuhmal öelda, mis mu mehed tegema peavad...”
Tark Jhena, kes oli alati olnud rahulik ja tasakaalukas, plahvatas: “Rohupuhmas? Valige oma sõnu kindral, rahu on alles paar päeva kehtinud. Kuni ta on minu pinnal, kehtivad talle minu seadused ja korraldused.”
“Kas mul on sõnaõigust?” pistis Madeliné lootusrikkalt vahele.
“Ei,” nähvati talle kiirelt ning Ludovic pomises omaette terve rea vandesõnu. Ta oli tõesti endast väljas. “Hea küll,” sõnas ta viimaks. “Uurige seda. Aga arvestage, et Maa avalikus survestab hetkel Ülemnõukogu ja inimeste fantaasia on kohutavalt elav. Ma ei taha teada, mis jutte ja pilte sellest... sellest olukorrast hakkab levima.” Ludovici pilt kadus ning Õukond plahvatas häältesse. Madeliné ei olnud kunagi kuulnud neid niiviisi valjult rääkimas. Märkamatult oli ta Yenile lähemale nihkunud, kes oli aga sama tõre kui Ludovic.
“Vaikust!” kostus üle kõige tark Jhena hääl. Ta astus paarile lähemale, laibalikud silmad neisse puurimas.
“Yen, palun anna mulle oma juured,” sõnas ta. Yen tõrkus hetke, aga ulatas siis vastumeelselt nõutu. Tark Jhena ja veel paar õukondlast uurisid neid põhjalikult. Yen ei vaadanud Madeliné poolegi, naine oli täielikus teadmatuses. Kas ta oli mingist piirist üle astunud? Ainus füüsiline kontakt nende vahel oli olnud käe alt kinni hoidmine. Ja vahel üksteise vastu nõjatumine. Madeliné kirus end hooletuse pärast ning needis seda, kes oli nende kohta kuulujutte levitanud. Tema hea nimi oli tõesti hävinud ja seda oli praktiliselt võimatu uuesti üles ehitada. Kui just...
Madelinél hakkas peas küpsema varuplaan, kui siin juhuslikult kõik viltu peaks minema. Ta oli kindel, et nad ei leia Yeni juurest midagi kahtlast. Iga kõrvalekalle ja emotsioon peaks seal kuskil juurtes kirjas olema, see oli otsekui avatud aju.
Jhena tagastas juured ning pidas oma konsultantidega kiirelt nõu. Ta teatas kõva häälega: “Kuulujutud on liialdatud!” kõlas üleüldine kergendusohe, mille järgnevad sõnad kohe lõpetasid. “Aga mitte alusetud.”
Madeliné keeras oma pea äkiliselt Yeni poole ja peaaegu nikastas selle. Too oli jäik ja ei reetnud ühtegi emotsiooni.
“Madeliné, ma tean et inimeste juured ei ütle teie kohta palju,” sõnas tark Jhena, “ning Glo ütles, et teie puhul polegi ühelgi välisel vaatlusel võimalik kindlaks teha sisemisi emotsioone.”
“Ma võin kinnitada, et igasugused süüdistused on alusetud,” vuristas Madeliné hingestatult, “ja on lausa solvav, õigemini alandav, et siin selliseid tõendamatuid sõnu loobitakse.”
“Jah, valetab,” sõnas Glo tema selja taga. Naine keeras aeglaselt ringi ning nägi Glod, kes oli suunanud mingi kummalise seadeldise tema pea poole. Glo jätkas häirimatult: “Jah, just. Kui lähtuda tema ajulainetest, siis see on üpris sarnane Yeni omaga. Paistab, et saime kiirelt jaole.”
“Mida?” sõnas Madeliné juhmilt. Ta tundis, kuidas verdiinid hakkasid virvendama ja hägustuma. Ta tõmbas minestamise vältimiseks paar sügavat hingetõmmet.
“Ma isegi ei tea, kuidas sellist jälkust karistada,” vangutas Jhena pead. Yen köhatas ning saavutas kohalolijate tähelepanu. Kõigi imestuseks ta naeratas.
“Arvata on, et sa ei tea, Jhena,” irvitas ta, “Sa ei tea juba aastaid, mida teha. Juba enne sõda inimestega hakkasid sa vanaks ja kollaseks jääma, praeguseks sa juba ilmselt mädaned seespidiselt. Aga ei, võimu ei taha sa mitte mingil juhul käest anda.”
“Mida sa ajad, Yen?” vihastas tark, kuid ta tundis end silmnähtavalt ebamugavalt. “Kuni mu juured on elujõus, pole oluline, mis seisukorras mu keha on.”
“Ma julgen sügavalt kahelda selles,” ütles Yen vaikselt. Seejärel ta lasi kuuldavale mingi kõrgenoodilise heli, mis Madeliné kõrvad kumisema pani. Mõned verdiinid jooksid läbi Õukonna, käes anum hallika vedelikuga ning enne kui neid takistada jõuti, kallati tark Jhena sellega üle. Too raputas ja puristas, samal ajal raevutsedes: “See on ennekuulmatu! Vahistage need reeturid! Targa vigastamine on surmaga karistatav, te..”
Tema stseeni katkestasid valjud ohked ja ahhetused.. Tark Jhena kangestus ning kompas instinktiivselt oma juuri. Need ei olnud enam maani, helepruunid ja paksud väikeste võrsetega. Need tõmbusid krimpsu, mustaks ning paljud langesid maha. Jhena kummardus ahastavalt ning korjas paaniliselt langenud juuri üles.
“Selline on teie tark tegelikult!” karjus Yen, tehes endale teed toolini, kuhu Jhena istuma vajunud oli. “Juba aastaid on ta teid petnud ja kasutanud keelatuid meetodeid, et katta oma tõelised juured ja näidata neid säravamatena, kui nii mõnelgi nooremal on. Oli vaja vaid natuke tugevatoimelist lahust, nägemaks tõde. Kuidas me sellist asja nimetame?”
Yen oli jõudnud toolini ning tõmbas Jhena üles. Tark värises ning Madeliné tundis talle kogu südamest kaasa.
Yen laksatas ühe väljendi, mida Madeliné ei teadnud, kuid see paistis tekitavat tõelist furoori. Pooled sarjasid Yeni, et ta valetab ning see on pettus, teine pool sõimas tark Jhenat kõiksugu sõnadega.
Sessan astus ette. “Palun rahuneme!” ütles ta. “Ilmselgelt ei saa Jhena sellises olukorras jätkata. Me peame valima uue targa. Ma pakun enda kandidatuuri.”
Suur osa olid Sessani valimisega nõus. Yen aga ei lakanud naeratamast. “Kallis Õukond, te olete siinkohal laiali saadetud. Te pole muud kui kamp võimetuid targutajaid.”
Sessan pöördus jahmunult Yeni poole. “Sa ei saa seda teha! Sul pole mingit võimu Õukonda laiali saata. Minust saab uus tark!” Ta üritas Yeni juurtest kinni haarata, kuid too oli kiirem ja tõukas ta uuesti raevukaks muutunud Õukonna sekka. Teine kõrgetooniline heli Yeni poolt ning Nõukogu uksed paisati lahti. Loendamatul hulgal verdiine valgus sisse, kandes vaid neile omast kummalist relvastust. Nad olid suured ning laiad, meenutades rohkem Yeni kui teisi. Madeliné leidis, et nüüd on viimane aeg vaikselt ja märkamatult väljapääse otsima hakata.
“Tarkade aeg on läbi!” karjus Yen. “Nad suutsid valitseda, kui me arvasime olevat end üksi siin maailmas. Sõda inimestega kukkus just selle Õukonna pärast läbi. Nad olid liiga arad ja tegutsemisvõimetud!”
“Yen pealikuks!” müristasid sissetungijad ning Õukond, olles täiesti kaitsetu ning ka võimuta, tõmbusid instinktiivselt kokku. Madeliné ei suutnud leida ühtegi ust, kus poleks sõdureid olnud, ning neelatas. Sellised olukorrad võivad jääda elu viimaseks.
“Oma esimese teona pealikuna,” sõnas Yen, pakatades rahulolust ning erutusest, “lasen ma Õukonna tagandada. Viige need seniilsed lollpead kongidesse!”
Rühm sõdalasi eraldus ning nad haarasid õukondlastest kinni, lohistades nad ühest kõrvaluksest välja. Madeliné jäi üksinda keset suurt saali. Ta ristas käed ning üritas just läbielatut seedida- kui ta nüüd ei eksinud, oli ta just olnud riigipöörde tunnistajaks.
“Inimene, tule lähemale,” sõnas Yen, seades end mugavalt targa toolil sisse. Madeliné ei liikunud paigast, niisiis pidid kaks suurt verdiini teda Yeni juurde nügima. Nad tahtsid ta põlvili lükata, kuid naine sai kiirelt tasakaalu tagasi ning seisis sirgelt.
“Ma olen kindel, et sa said praegusest sündmuste käigust suurepäraselt aru. See on ju teie, inimeste, juures lausa normaalne.”
“Milleks see vajalik oli?” ei suutnud Madeliné küsimata jätta.
Yen silmitses teda tõsiselt. “Vajalik? Nad ei suutnud Eneani korralikult valitseda. See võim oli korrumpeerunud. Sa ju nägid, millise peo nad korraldasid? Vanasti olid need paar korda aastas, viimased kuud aga iga nädal. Galathaniga kauplemine tegi Õukonna rikkaks. Teie jaoks väärtusetu liiv ja muld olid meile kui õnnistus ja needus ühekorraga.”
“See tähendab, et sa lihtsalt haarasid võimu enda kätte?” sõnas Madeliné ja mühatas kahtlevalt. “Mida sa siis paremini kavatsed teha kui nemad?”
“Võidan Galathani verdiinidele,” sõnas Yen hooletult ning Madeliné südame alt tõmbus külmaks. “Me suudame mõne aastaga selle planeedi omale elamiskõlbulikuks muuta”
“Sa tahad inimesed hävitada?” karjus Madeliné, kaotades enesevalitsuse. “Mis õigusega sa tahad endale seda, mis sulle ei kuulu?” Naine läks üle prantsuse keelele, kostitades verdiini tema jaoks arusaamatu sõimukõnega. Yen viipas käega, ning naise suu suruti kinni. Ta hakkas rabelema.
“Ma arvasin, et sa saad aru,” sõnas Yen, hääles ainult pisike pettumus. “Sa rääkisid, mis Galathanil valesti on ning sinu jutust jäi mulje, et sa vihkad seda kohta. Kas inimesed pole iial võtnud seda, mis neile ei kuulu? Kas nemad pole kunagi ebaausate võtetega võidelnud?”
Yen hüppas toolilt püsti ning suundus sama laua poole, kus nad Jhenaga olid lepingu sõlminud.
“Ma usun ,et on aeg mõned teie kombed üle võtta,” sõnas Yen tõsiselt. “Tead ju küll, nagu teie kindral ütles, meil on üksteiselt palju õppida.”
Yeni pikad näpud voolasid mööda lauamügarikke ning tema ette tuli Maa. Kui ta pilti suuremaks tegi, ilmusid nähtavale ka loendamatud Maa hävitusalused. Seal võis olla üle poole sõjaväest, täielikult lahinguvalmis. Need lähenesid järjekindlalt Veenusele. Madeliné neelatas ja läks näost punaseks. Seda ei olnud ta osanud oodata.
“Nagu sa näed, ei ole ka sinu inimesed kuigi puhtalt mängijad,” sõnas Yen ning Madeliné lasti uuesti lahti.
“Kust ma tean, et see on õige pilt?” nõudis too otsemaid ja hetkelise julguse ajel lisas: “Ja üldse, mida sa minult ootad? Siseinfot? Seda mul pole ja ega ma ei annaks ka sulle!”
“Kallis Madeliné, sa oled andnud juba kogu informatsiooni, mida mul vaja oli,” sõnas Yen leebelt ja patsutas teda õlale. “Tõsi, ma pidin olema vastikult meeldiv ja sõbralik, et sind enda poolele võita. Üllataval kombel ma suutsin lausa sinus mingid tunded äratada.” Yen turtsatas lõbusalt. Madeliné polnud eales sedavõrd häbistatud olnud.
“Galathan kavatseb meid varsti “ootamatult” rünnata,” jätkas Yen, “ja pane tähele, nad ei pea sinu elu millekski.”
Vähemalt selles oli Yenil õigus, pidi Madeliné kibedalt tunnistama. “Ma pole neile oluline, loomulikult on nad valmis mind ohverdama selle nimel, et teist lõplikult lahti saada.”
“Meist ei saa lahti,” katkestas Yen. “Me oleme üle elanud hullema. Pealegi, inimesed ei suuda meie kaitsest läbi tungida. Oota, kohe algab tõeline vaatemäng!”
Yen sikutas Madeliné ekraani ette ning paljud sõdurid kõõritasid samuti, et täpsemalt näha. Alguses ei paistnud midagi toimuvat. Kuid siis plahvatas esimene hävitajatekandja. Teine. Kolmas. See oli nagu ahelreaktsioon. Madeliné oli kui seesmiselt surnud ning vägisi voolasid tihedad pisarad mööda tema põski. Minuti pärast oli Maa ümbrus täis hõljuvaid vrakke. Nad olid tabatud ootamatult, kui nad arvasid endil olevat üllatusmomendi. Kui palju seal võis inimesi olla? Tuhandeid? Sadu tuhandeid? Madeliné peitis näo kätesse, üritades end koguda.
“See on alles algus,” sosistas Yen haiglase erutusega ning tema vaiksed sõnad kadusid sõdurite juubeldusse.
“Ma tahan, et sa viiksid neile sõnumi,” sõnas Yen, valged silmad halastamatult välkumas. “Ma tean, et te usute kõrgemat jõudu, jumalat, nagu te seda nimetate. Paistab, et inimestel oleks aeg oma jumalaga väheke parem rahu teha kui meiega. Ma jätaksin su siia, aga ma eelistaksin, et mitte ühtegi inimest ellu ei jää. Head reisi, Madeliné Pomié!” ta viipas käega ning Madelinést haarati kinni, vedades ta saalist välja.
“See ei õnnestu sul!” karjus naine, olles tagasi reaalsusesse jõudnud. Tema silme ees plahvatas kosmoselaevastik üha uuesti ja uuesti. “Inimesi ei ole nii kerge hävitada! Me oleme kõik üle elanud ja ei kavatse surra mingi umbrohu pärast. Mädane oma juured peast sa...” naine oli sunnitud uuesti emakeelse sõimu peale üle minema, suutmata verdiinide keeles õigeid sõnu leida. Uksed sulgusid, kuid ta ei jätnud siplemist, kuni talle anti kainestav löök kõhtu. Naine ahmis kähisedes õhku.
“Paigal,” urises üks sõduritest. “Sa pead oma laevani jõudma, aga pealik ei täpsustanud, mis seisus. Kui sa tead, mis sulle parem on..” ta ei lõpetanud oma ähvardust ning Madeliné pidas paremaks vait olla.
Kas tal üldse lastakse Veenuse pinnalt lahkuda? Võib-olla tulistatakse ta hoobilt alla? Ta pidi jõudma laevani, võtma kellegagi Ülemnõukogust ühendust ning neid hoiatama. Inimesed tuleb punkritesse juhatada. Nad võivad ju üritada Maad hävitada, kuid Madeliné mõtles seda tõsiselt, kui ütles, et inimestega lihtne ei ole. Nad olid kui prussakad. Natuke vastikud, aga ellujääjad. Ta lootis, et teda võetakse kuulda. Kui tema reputatsiooni hävitamine just osa Yeni plaanist ei olnud, et keegi teda ei usuks. Madeliné tundis taas pisaraid- olukord tundus olevat väljapääsmatu.
Madeliné poleks eales uskunud ,et Yen talle noa selga lööb. Tuli välja, et too on parim näitleja, keda ta kohanud on. Ta sai hoobi ka südamesse, kuigi ta seda endale tunnistada ei tahtnud.
Madeliné seiras oma viite kaaslast. Nad olid suured verdiinid, tema pikkused ning kiiremad. Ta ei teadnud, kui tugev võib verdiin olla, aga ta ei tahtnud uskuda, et nende habras kehaehitus raevukale võitlusele vastu peaks.
Verdiinid katsid kui üks mees suud, kui nad õhupuhastist möödusid. Madeliné oleks tahtnud rõõmust lakke hüpata, kui teda vaid kinni poleks hoitud. Muidugi! Nad on haavatavad vaid siin, kus nendeni ulatuda saab. Eriti aga kui nende ellujäämiseks vajaliku hapnikukogusega mängida. Aga kuidas?
Madeliné pandi talle juba tuttavasse kerasse. Hiilgav plaan võttis tema peas kuju. Verdiinid tootsid hapnikku, mürki iseendale. Koobastesse oli aga loodud süsteem, mis üleliigse hapnikku Veenuse pinnale pumpab. Tal on vaja ühe šahti juurde pääseda ning transportijas oli tal aega see täiuslikkuseni lihvida.
Sõit lõppes kiiremini, kui oodatud. Ta hüppas kerast välja ning lõi kohe esimesel ettejuhtunud sõduril relva käest. Tõsi, ta ei teadnud, kuidas seda kasutada, aga sellest polnud midagi. Ka järgmised kolm verdiini lõi ta pikali lihtsaid enesekaitsevõtteid kasutades. Ta hingas sügavalt sisse, rebis oma maski eest ja vajutas selle viimasele näkku. Too ei jõudnud piisavalt kiirelt reageerida ning sai sahmaka hapnikku. Ta vajus kõõksudes pikali. Madeliné andis paar doosi hapnikku ka ülejäänud verdiinidele, et nad maas püsiksid. Ta ei olnud kindel, kas see tappis nad või lihtsalt võttis ajutiselt rajalt maha. Ta tõmbas maski endale tagasi pähe ning hingas pahinal uuesti sisse. See oli lihtsam, kui ta arvanud oli. Verdiinisõdalased võisid ju olla tavakodanikust suuremad ja kiiremad, aga inimesele jäävad nad käsivõitluses alla.
Madeliné otsis pilguga ventilatsiooni. Ta teadis, et see on kuskil siin, äsja ehitatud. Yen oli talle näidanud, kuidas need toimivad. Nende ehitus oli väga lihtsakoeline.
Naine leidis otsitava poole koridori pealt, asudes hoolega tolle jooniseid uurima. Kui üks ava sedavõrd korralikult ära rikkuda, et see enam õhust hapnikku ei eralda ja pinnale ei pumpa, mõjutab see mõne aja pärast ka teisi avasid, tekitades neis lisakoormust.
Kuid see ava siin oli teistsugune! Paistis, et see oli üks neist kontrolljaamadest, mis hõlmas mitut ava. Madeliné tänas oma õnne. Tal õnnestub veel rohkem kahju teha. Ta keeras filtri kinni kõikides avades, mida see mõjutas. Äkilise idee ajel tormas ta Abeille'sse ning naasis sealt enda järel mitmeid hapnikuballoone lohistades. Ta lasi kogu nende sisu aegamööda ventilatsiooni, lootes et see polnud täielik ajaraisk. Kui pinnafilter oli kinni, peaks see hapnik siin hakkama teistesse koridoridesse levima. Tema süda lõi metsikult ning pilk vilas pidevalt suunas, kuhu ta oli jätnud teadusetud sõdalased. Kes teab, kui kiiresti nad suudavad toibuda
Koridor värises ning laest pudenes kivipuru. Maa oli alustanud pommitamist. Enam ei olnud aega kaotada. Madeliné pistis jooksu ning hüppas oma laeva, vahetades kombinesooni kiiremini kui kunagi varem sõiduriiete vastu. Enne minekut valis ta oma otsese ülemuse numbri, monsieur Frizenheini, kes määras diplomaate välisreisidele. Too võttis peaaegu silmapilkselt vastu, kuid pilti ei ilmunud.
“Madeliné!” hüüatas ta ärevalt. “Kas see oled sina? Miks ma ei näe sind?”
“Ma ka ei näe,” vastas naine kiirelt käivitades laeva. “Ilmselt on sidesüsteemid osaliselt maas. Kuula, ma lasen praegu Veenuselt jalga.”
“See on võimatu,” vaidles Frizenhein. "Veenusel on taevas pomme tihedamini kui uusaastaööl ilutulestikku. Sa saad esimesega pihta."
“Noh, siin saan ma surma. Ma võtan selle riski,” ei lasknud Madeliné tal kaua rääkida. “Ma pean ennem sulle midagi edasi ütlema. Kui sa saad, anna see Ülemnõukogule edasi. Siin toimus riigipööre. Uus valitseja tahab inimesed hävitada ja Maa verdiinidele sobivaks teha.”
Teisel pool oli vaikus. “Kuuled sa veel?” hüüdis Madeliné, kartes, et ühendus on katkenud. Vastuseks tuli üksainus “Jah.”
“Pluss ma leidsin verdiinide nõrga koha,” lisas ta äkilise idee ajel. “Kui nad siit urust välja suitsetada, on võit kindel. Nad filtreerivad hapnikku, mida nad ise toodavad ning lasevad seda Veenusele. See filter tuleb kuidagi sulgeda ja nad surevad omaenda jääkmete sekka. Selge?”
“Madeliné, sa ei saa tulla!” alustas Frizenhein uuesti. “ma annan selle teate edasi, aga...”
“Ma pean minema,” katkestas Madeliné. Ta märkas eespool lähenevaid verdiine ning esimest korda nägi ta neid jooksmas. Üks tulistas, aga õnneks läks lask mööda, jättes seina suitseva kõrbenud augu. Madeliné lasi mõnuga Abeille' relvad käiku, niites nad viimseni maha. Tehnoloogia ülekaal oli vaieldamatu.
Madeliné keeras masina ringi ning sõitis ava poole. Ta ei teadnud, kas see avaneb automaatselt või ta ongi mõeldud siia lõksu jääma. Varsti aga lõppes käik järsult, see oli sisse varisenud. Ta oli lõksus.
Madelinét haaras paanika. Ta ei saanud siit välja. Ta oli verdiine tapnud ja nüüd võetakse ta kindlasti vangi ja tapetakse. Verdiine teades ilmselt enne piinatakse ja sandistatakse. Madeliné tundis pisaraid silmi tõusmas ning tema alahuul hakkas värisema.
“Madeliné, oled sa veel kuuldel?” kostus hääl. Naine kirus end- ta polnud ühendust lõpetanud.
“Jah," vastas ta. “Frizenhein, mul on probleem,” ütles ta vaikselt. “Käik on sisse varisenud. Ma ei saa siit minema.”
“Ära muretse, Madeliné, sa oled hullemaski välja rabelenud,” üritas mees teda lohutada, kuid vakatas siis. “Ei ole, tegelikult. Oeh, tavaliselt see lause aitab. ”
“Niisiis, Frizenhein,” sõnas Madeliné häält tugevaks sundides, pisarad voolamas. “See on minu viimane hetk. Vaata, et te verdiini-raiped ära küpsetate. Tehke hapnikupommid. Mina... Ma annan enda panuse.”
“Mis sul plaanis on?” küsis mees kiirelt. “Madeliné, ära tee midagi ennatlikku...”
“Ma teen tee puhtaks. Saatke võimalikult palju lõhkeaineid Maxwelli mäestikku idapoolele. Oli tore tunda, Frizenhein. Maa ei lange eal!”
“Maa ei lange eal!” kordas Frizenhein. Madeliné katkestas ühenduse. Ta otsis üles laeva enesehävitusnupu ja vajutas seda. Ekraanil hakkas masin sekundeid minutist allapoole lugema.
“Minu lõpp,” sosistas Madeliné ning triikis kätega nägu, “Mitte selline nagu ma ette kujutasin.”
Minut ei olnud eales pikem tundunud. Oli aeg teha jumalaga rahu nagu Yen seda nimetanud oli. Madeliné polnud kunagi usklik olnud, kuid nähes sekundeid tema lõppu lugemas, palvetas ta kõigi jumalate poole, kelle nimi tal pähe tuli, ja ka nende poole, keda ta isegi ei teadnud.
Ta mõistis nüüd, et see on tema ainus võimalus. Abeille ei ole sõjamasin, selle relvad on hädapärased ja kindlasti ei suudaks nii paksust kivist läbi tungida. Isegi, kui see käik poleks suletud ning tal õnnestuks mingi ime kombel pommidega pihta saamist vältida, ei oodatud teda ju Maale. Madeliné võinuks ükskõik mille peale kihla vedada, et tema tehakse selles kõiges süüdlaseks. Võib-olla oligi Ülemnõukogu see, kes tema ja Yeni kohta valesid levitas, et seda hiljem ettekäändena Veenuse hävitamiseks kasutada.
Kümme sekundit. Ma oleks pidanud ema eeskujul mehe võtma ja kolm last saama.
Seitse sekundit. Liiga palju tegemata asju, käimata kohti
Viis sekundit. Jumal, palun võta mind enda juurde.
“Maa ei lange eal,” sosistas Madeliné, kui paar sekundit veel alles jäi, tõmmates sügavalt hinge. Masin plahvatas kärgatusega, tuleleegid levisid mööda koridori kuni transpordikeradeni, purustades need. Langenud kivid pühiti lööklaines eest ning Veenuse pöörased tuuled pääsesid sisse. Mõne minuti pärast tabas Maxwelli mäge vesinikupomm, mis selle peaaegu maalt pühkis. Sipelgapesa oli avatud ja haavatav.

¹ mesilane pr k ((abei))
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0697)