Tallinna ulmefännide kooskäimised algatas kohaliku ulmemaailma
grand old man Mario Kivistik. Alguses käidi koos Hellas Hundis (kuni 2002), siis Kloostri Aidas ning seejärel Texases (2005-2007) ja Hadeses (umbes 2007-2008). Inimestest käisid esmalt peamiselt Marduse autorid (Craig Wolf, Lew R Berg ja Veiko Belials), aga üsna peatselt ilmusid kohale ka ülejäänud kirjanikud ja tavafännid. Lost Continent muutus püsivaks kooskäimise kohaks umbes 2008. aastal ja esialgu ajutise lahendusena. Aga nagu kõik teavad, muutuvad ajutised lahendused vahel just kõige püsivamateks. Ajutisi kohti, kus vahepeal üks-kaks korda käidud, on tegelikult veelgi rohkem: Balta õllekas, Sveik, Underground, Eliit baar, H.H. Rüütel (praegune Põrgu) jne.
Seekord sai toimetus Continentist sedavõrd palju erinevate (ja esmakordselt käinud) inimeste põnevaid muljeid, et otsustas toimunust eraldi artikli teha.
Elver Loho
Sattusin ulmikute kohtumisele esimest korda, aga baaridaam liigitas mind kohe fenotüübi ning aegruumiliste koordinaatide järgi ulmeklubi liikmeks, varustades mind meeldiva allahindlusega. Seltskond oli mõnusalt omapärane ja mitmekesise karvkattega, kuid vallalisi naisi nappis. Sestap tegin peale kohtumist ettepaneku avaldada ulmeklubi meesliikmetega erootilise kalendri 2015. aastaks. Kärbsed tulevad ikka mee lõhna peale!
Mirjam Proos
Tallinnas Lost Continendis oli aknaaluses lauas hirmus palju inimesi ja nende lõbus lärm ei ulatunud uksest välja vaid koha siseehituse tõttu.
Öeldakse: alusta algusest. Öeldakse ka, et iga kirjatükki ahvidest alustada on igav ja kulunud mõte. Ma alustan siis... kusagilt veidi peale algust, nagu ma kohalegi jõudsin. Nii soovitas mulle nimelt Triinu. Kui minna kuhugi esimest korda, tundub kasulik soovitusi kuulata. Seetõttu oli minu saabumise ajaks juba hästi mitu pisikest kandilist lauda üheks suureks pikaks lauaks kokku lükatud ja selle ääred üleni rahvast täis. Rahvas oli lõbusas meeleolus ja töö toimus sektsioonides. Leidsin endale diivaninurga ja sotsiaalsus võis alata. Peab ütlema, et pelgasin tulekut, nii nagu mittetuttavaid sündmusi ikka peljatakse, ent minu hirm selgus olema alusetu.
Laual oli palju läikivaid ajakirju pealkirjaga SFX, mida inimesed poole pilguga lappasid ja vähemalt üks osa rahvast kaanekujunduse pärast naeris, samuti erinevaid toidu- ja joogianumaid, mis tekkisid ja kadusid otsekui iseenda tahtel. Mitmel inimesel olid nutiseadmed, mis kottidest välja tulid ja rahva tahtel peagi neisse tagasi pugesid, olles vahepeal teinud fotoka klõpshelisid. Käimas oli hästi palju erineval tasemel ja erineva sisuga vestlusi: tõsistest aruteludest keskaegsete relvade ja turviste üle kuni naljategemisjuttudeni ökosüsteemide hävitamisest. Igaühele midagi – vastavalt soovile ja seisundile.
Inimesi tuli juurde ja läks ära, sektsioonid tekkisid ja kadusid, vestlused sündisid eimillestki ja hääbusid uute tekkimisse, aeg kulus hämmastavalt kiiresti. Kahtlustasin enne, et kui üks üritus nii vara algab (pool kuus!), lõppeb ta ka kindlasti varakult. See ei olnud nii – kui lahkusin, lähenes kell ühele ja ma ei olnud viimane.
Tea Roosvald
Toivo ja Mari elasid rahulikult oma elu, pead pilvedes, ninad raamatus, sammud Lost Continendi poole. Elaksid rahulikult edasigi, kui äkitselt poleks neid tabanud karm olelusvõitlus. Aknaaluse laua reservatsioonisildiga kohale jõudnud baaridaam avastas lauast kolm varajast külastajat, verinoort kaunitari, kel peas oma õigusi teadvad näod ning silmis pilk, mis ei kutsunud üles küüditamiskatsetele. Abitult mütsi mudivad Toivo ja Mari tammusid veidi aega jalalt jalale ning hõivasid siis tagasihoidlikult aknaaluse laua pahema otsa. Lisandus veel mitmeid Toivosid – tekkis probleem rittamahtumisega. Daamid paremas otsas muutusid üha kaunimaks ja eneseteadlikumaks. Vasakus tiivas tekkis plaan muutuda vastukaaluks järjest koledamaks ja eemaletõukavamaks, et ehk vastane ehmub ja paneb plagama. Tellitud söögid laiusid taldrikuil, levis kahtlus, et nende kõhtudessemahutamine ületab laua taluvuspiiri ja paneb osalejad plahvatama. Arutleti füüsikaseaduste üle. Projekteeriti ruumihüppeid, kaaluti nende eeliseid digihüpete ees, igatseti paremakäekellasid vastava seadmestikuga ning loeti üles teatava käekella ja teatavate prillide kõik voorused. Kui Toivodelele järjekindlalt Marisid lisandus, istus üks eriti viisakas Toivo, püüdes Marile kohta genereerida, äärmisele daamile peaaegu sülle – kriitiline mass oli saavutatud, kõik kolm daami hüppasid sõnatult püsti ning pühkisid ukse suunas minema. Painavast kitsikusest pääsenud kadund-mandrilased voogasid õnneliku ühisohke saatel lauda pidi laiali ja hakkasid end inimesemoodi tundma. Igatseti raamatute ostmist taga ja arutleti uute inimestega tutvumist vana keelekaste juures, alfa-Toivod lõugasid, et kõige olulisem on puänt. Lauapinna äkiline topeldumine ei suutnud aga lahjendada juurdevoolavate Toivode ja Maride kõrget kontsentratsiooni õhus, millise efekti saavutas alles süvafilosoofia töölerakendumine keskööpunkti lähistel. Märgates leket ja kiirelt kahanema hakanud Toivode-Maride varu, hoogustus karm lõppmäng ja reporteriameti loosimine, ei – parseldamine, ei – sokutamine, ei – täielik psühhoterror!
„Appi!“ karjus üks nurkasurutud Mari, „Olgu! Tunnistan kõik üles! Kirjutan alla! Mina olengi Nõrgim Lüli – head aega!“
Toivo ja Mari elavad oma elu rahulikult edasi. Aknaalusel laual vedelevad mahajäetud neerukivid. sapikivi, Asimov ja kaks eikellegi kubemetäid.
Panoraampildid tegi Elver Loho, ülejäänud piltide autoriks Indrek Kõrve.