Selaastasel Ropeconi (25.-27. juuli) üheks aukülaliseks oli Luke Crane, kes pidas ürituse käigus maha kolm ettekannet. Teine neist kandis pealkirja "How to write one to two books a year and not die" ning selle sai Reaktori toimetus käigupealt linti võetud ning hiljem arvutisse toksitud ja vabas tõlkes eesti keelde pandud. Kuigi Luke on siiski mängudisainer, lahkab ta oma ettekandes probleeme, mis on ilmselt tuttavad kõikidele kirjanikele. Loodetavasti jõuab selle ettekande helisalvestis varsti ka meie youtube kanalisse. Meeldivat lugemist. Huvitava tähelepanekuna kandis ettekanne kavas teist nimetust, kui slaididest arvata võis.


Olen tegelenud mängude loomisega aastast 2002 – olen loomulikult ka paljude muude asjadega tegelenud – ning leidsin, et ehk pakub inimestele huvi, kuidas seda täpselt teha. Mitte küll just miks, vaid pigem protsessi enda pärast.

Otsib projektori puldi välja, kiites Soome tehnoloogiat. Seinale ilmub Stephen Kingi pilt.

Seega – see tüüp siin. Stephen King kirjutas raamatu raamatute kirjutamisest, millele ta pani pealkirja „Kirjutamine“. Väga autoriteetne pealkiri. King ise on tõsine kirjutusmasin, ta on kirjutanud mustmiljon raamatut. Ma ei tea palju see sõnu kokku teeb, kuid tema väitel kirjutab ta 1000…2000 sõna päevas. Kui ma seda lugesin, hakkasin ka ise mõtlema, kui palju sõnu ma ise päeva jooksul kirjutan. Kuid siis hakkasin ma teistele asjadele mõtlema – peale kirjutamise on veel vaja muid tähtsaid asju teha,( Seinale ilmub uue XCOMi pilt. Publik naerab. ), kuid minu graafik on väga tihe. Lisaks on mul veel ka töökoht, mis ei nõua küll, et ma 24 tundi töötaks, kuid ma pean olema pidevalt kättesaadav. Te ei usuks, kui palju hädasid kickstarteris on. Seega ei saa ma kogu päeva kirjutada ning õhtud on mul tihti rollimängudega sisustatud. Kickstarteri kolleegidega on mul kolm indie-gruppi pluss veel 2 mänguseltskonda sõpradega. Arvutage ise, mitu mänguõhtut see nädalas teeb. Lisaks korraldan ma veel ka New Yorkis kokkutulekuid. Ja lisaks veel mu mängud… Ma pean vastama foorumites kõigile mängijate küsimustele.

Kokkuvõttes tuleb välja, et ma olen Kingi antud eeskujust kaugel maas. (Publiku seast tuleb küsimus: „Sa ikka tead, et King oli ka kokaiinisõltlane?“) Tema raamatus „Kirjutamine“ räägib ta ka sellest. Põhimõtteliselt ütleb ta: „Nii tegin seda mina – ärge teie sedasi küll tehke!“ Kõigest hoolimata kirjutab ta palju raamatuid ning neid võetakse üldiselt lugejate poolt hästi vastu. Aga minul ei tule kuidagi 1000 või 2000 sõna päevas. Täpsemalt on see 306 sõna päevas. Aga mida see tähendab? Tegelikult tuleb välja, et see ei ole üldse nii hull. 15 raamatut 14 aastaga. Ma tahaks väga-väga teada, mis kurat toimus 2009 ja 2010 (mõlemal aastal tuli tal välja kaks raamatut). Mida ma küll tarvitasin? Kindlasti ei olnud see kokaiin. Osa raamatuid on pisemad, kuid paljud minu kirjutatud mängudest koosnevad mitmest raamatust ning see siin (näitab Torchbeareri peale) on tõsine tellis. Ja isegi kirjutades vaid 306 sõna päevas, hakkab see ajapikku vaikselt kuhjuma. Ja mul on selline tunne, et härra King võib persse käia (publik naerab, Luke ise ka).


Aga lõpetades minust ning minu tööst rääkimise – kuna teil on nüüd aimu, milleks ma võimeline olen, läheks nüüd tegeliku kirjutamisprotsessi enda juurde ka. Naljadega on nüüd igatahes kõik, edasi oleme väga tõsised.
Kirjutades – või täpsemalt enne kirjutama asumist – sean ma endale täpsed eesmärgid. Kui ma alustasin, oli mu suureks eesmärgiks mängude tegemine. Väiksemaks eesmärgiks oli teada saada, kuidas mänge teha – vägevad eesmärgid – ning selle tehniline protsess.

Õppisin ajapikku selgeks nii kirjutamise kui ka küljendamise. Kõik oma raamatud küljendan ma ise. Ma keeldun illustreerimast, kuna mul puudub selleks igasugune anne. Olen selgeks saanud, et ära kunagi ütle igavesti. Niipea, kui sa sead endale eesmärgi ning arvad, et sa tahad midagi teha igavesti, keerad sa iseendale. Sa sead enda õlgadele tohutu kohustuse, sest kui sa tunned end mõnikord halvasti või miski ei edene, võid sa taibata, et võib-olla sa ei taha sellega tegeleda ning sa hakkad mõtlema: "Kas ma pean tõesti seda igavesti tegema?" Ära võta endale sellist kohustust. Mänge tehes õpi küljendama ja õpi tegelikult ka kirjutama. Kui on olemas need pisikesed eesmärgid, hakkan ma juba visandama, teen märkmeid, testin väga-väga lihtsal tasemel. Ma kannan alati märkmikku ning pastakat kaasas. Igasugused ideed tuleb kohe paberile panna. Selleks ei pea olema märkmik, seda saab asendada diktofoni või tänapäeval ka telefoniga. Ideede kohta tuleb muidugi küsida ka kellegi teise arvamust. Kui mul on mõni mõte ning ma räägin sellest sulle ja sina hakkad mõtlikult ümisema ja pead vangutama, siis juba see ütleb mulle selle mõtte kohta üht-teist – kas ma ei esita seda piisavalt hästi või on see halb idee. Isegi sellisel tasemel tagasiside on arendamise alguses väga oluline.


Olen arvamusel, et ma olen üpris praktiline inimene (naerab). Kasutan oma töös erinevaid tööriistu – mainisin juba märkmikku ja pastakat, kuid ka teised tööriistad on olulised. Tegelikult ei ole õiget tööriistakomplekti. Igaüks kasutab talle sobivad.
Kõigepealt kannan ma kõik oma ideed täielikult tekstifaili ilma igasuguse vorminguta. Kui ma enam sellest toorest tekstifailist aru ei saa, siis viin ma kõik need ideed InDesigni üle ning paigutan need enda jaoks loogilisse asetusse. InDesign on küljendusprogramm ning selles kirjutamine on täielik idiootsus, kuid ma teen seda sellest hoolimata. Teised kaks nn. produktiivsus-tööriista on mu kalender ning Trello.


Kirjutamine ei ole ainult au ja kuulsus. Kirjutamine ei ole ainult härra King jalad laual märkmikusse märkmeid tegemas. Kirjutamisega kaasneb nii palju muud paska. Mida rutem sa sellest aru saad, seda parem sulle endale. Ära tuleb veel õppida toimetamine, küljendamine ning viitelehtede tegemine. Kui ma millegi taga korralikult kinni olen, aitab mul hetkeolukorda meenutada lihtne tähestikuline nimekiri. Need, kes on mu mänge mänginud, teavad, et neis on väga palju nimekirju. Samuti teavad nad, et ma teen nende koostamisel vigu. Tihti muudan ma mingeid nimesid ega vaevu neid tähestiku järjekorras uude kohta tõstma.
Teine asi, millega ma tavaliselt üle pingutan on toimetamine. Taas kord on tegu loova tegevusega ning eelkirjutatu lugemine, selle täiustamine ja muutmine, puudes aru saada, mida kuradit ma sellega öelda tahtsin. Kuid samas aitab see meenutada poolelijäänud kohtasid ning juhatada mind õigesse suunda.

Üks asi, millega kirjutades kindlasti arvestada tuleb, on tähelepanu kõrvalejuhtijad. Me elame vaimustavas maailmas, kus saab igaüks teha imepäraseid asju ning kirjutama hakates jõuab sulle kiirelt kohale, et kõik need asjad on kirjutamisest ägedamad. Iga võimalik asi. Muru riisumine tundub siis isegi kirjutamisest parem. Miks? Sa saad minna välja, end natuke liigutada ning sa saad sellega lõpuks VALMIS. See saab läbi (naer saalist). Sa võid pärastlõunaga kogu oma muru ära riisuda – midagi asjalikku sa selle aja jooksul kirjutada ei jõua. Kui allkirja andmine ehk välja arvata. Tähelepanu kõrvalejuhtijatega tuleb arvestada ning nende tunnistamine aitab kirjutamisele kaasa – võib-olla XCOMi mängimine ei ole praegu kirjutamise seisukohalt kõige olulisem.
Ilmselt tundub see mängurite seisukohalt pisut silmakirjalikult, kuid ka enda peale tuleb mõelda. Mingi saasta söömine ning kohvi kuritarvitamine põletab su lihtsalt läbi. Võite küsida härra Kingi käest – olen kindel, et tema alustas sigarettide, kohvi ning… teate küll millega. Aga kohelge end hästi, kirjutamine on pikk protsess ning kogu öö kohvi kurgust alla kallates teete te vaid endale pikemas perspektiivis viga. Kasutage seda, kui vaja – ma ei väida, et seda peaks täielikult vältima, kuid ärge üle pingutage.


Järgmine äärmiselt tähtis oskus kirjutamisel on tähtaegade seadmine. Üks asi on eesmärk, idee ning kõiksugu nimekirjad ja tööriistad – miski neist ei aita, kui sul puudub tähtaeg. Ma tean seda isiklikest kogemustest. Ma oleks võinud Mouse Guardi lõputult lihvida. Ma andsin kirjastusele faili kolm korda üle, tulles iga kord jälle uute lahenduste peale ja kuna mul puudus otsene tähtaeg, siis leidsin ma vajaliku olevat muuta iga kord üht-teist. Miski ei saa kirjutades kunagi valmis. Loobuge perfektsionismist. Millalgi jõuab kohale lõplik tähtaeg ning sa pead selle üle andma. Pealegi ei taha sa ühe asjaga lõputult tegeleda – sa tahad sellega ühele poole saada ning hakata tegelema millegi järgmisega.
Minu parim näide on GenConist – USA suurim rolli- ning lauamängude kokkutulek. Oli 2008. aasta 13. august. Pidin sinna minekuks loobuma oma lemmikbändi esinemisest. Magic Burneri trükkimine lõppes 11. augustil. Ning me suutsime selle tuua GenConile kaks päeva hiljem. Kuidas me seda tegime? Täielik maagia. Me seadsime kindlad tähtajad. Kui meil läheb seda vaja 13. augustil, kui kaua läheb selle trükkimisega? Vähemalt kuus nädalat. Kui trükkimisele kulub kuus nädalat, on meil vaja see trükikotta toimetada juunis. Mida see tähendab? See tähendab, et viimane küljendus peab olema tehtud juuni keskpaigaks. Küljendamise jaoks peab meil olema tekst eelnevalt toimetatud. Illustratsioonid peavad laekuma aprilli-mai jooksul. See tähendab, et kogu testimine peab toimuma veebruaris-märtsis. Seega tuleb esialgsed visandid valmis visata detsembris-jaanuaris. Persse, on juba jaanuar ning kohe tuleb pihta hakata. Mina sean oma tähtaegu, küsides endalt, millal peab see täiesti kindlasti valmis olema ning keskendun sellele. Muidugi ei ole tähtaegade ületamine veel maailma lõpp. Ärge nüüd seatud tähtaja tõttu hakake end ära nikastama, kuid see on ainuke viis, kuidas reaalselt midagi tehtud saada.

Tähtaegade juurest edasi liikudes tahaks ma küsida, kas teil on olnud hirmu, et te saate elu jooksul tulla vaid ühele ilgelt heale ideele? Selline, kus te hakkate kahtlema, kas teil üldse mõni nii hea idee veel tulebki. Vastuseks – muidugi tuleb. Te tulete mõtetele, mis on tuhandeid kordi paremad. Ning nende peale tulete te oma praeguse ideega tegelemise käigus. Ja muidugi te leiate, et praegune idee kahvatub nende kõrval ning te soovite hakata tegelema hoopis uue idee rakendamisega. Ärge tehke seda. Ärge olge mina. Torchbearerit kirjutades tuli mul suurepärane idee ning ma tellisin kunstnikult sellele kaanepildi, et rahuldada oma kihku selle kallal tööle asuda. See on senimaani alles ning kuigi ma tahaks sellega tegeleda, ei ole mul selleks aega. Pidin tol hetkel keskenduma Torchbearerile. Pärast seda oli mul puhkust vaja. Siis tulid kaardid, mängujuhi sirm ning nüüd pean ma Mouse Guardi teise väljaandega tegelema. Pange kõik oma ideed kuhugi kettaservale ning nad ei kao kuhugi – te jõuate nendeni hiljem. Ning kindlasti tuleb teile ka sellest mõni parem idee.


Tähtaegadest kinnipidamisel on üks kindel oskus – oskus öelda „ei“. See võib küll südameid murda, kuid seda tuleb teha. Kirjutamine on sinu töö. Kui sa kunagi jõuad nii kaugele… siis ära keera seda persse. Olen õppinud, et kuigi need kuus-kaheksa-kaksteist kuud, kus sa ütled ei õhtul väljaminemisele, kirjutades tihtipeale ka puhkepäeviti, saab see kõik ükskord läbi ning sa oled omaenda kätega valmis teinud midagi tõeliselt ilusat. Vat siis lähed sa välja, lõbutsed, tähistad ning ütled kõigile, et vabandust, mul oli tegemist. Või viid lapsed parki ning ütled, et tegelikult oled sa hea issi. Oskus öelda „ei“, mitte vastata telefonile või mitte välja minna on tõeline oskus. See on kirjaniku üks kohutav ning traagiline oskus. Kirjanikuamet on masendavalt üksildane. Ma ei taha öelda, et kolige mägedesse ja hakake eremiidiks, kuid keskendumine on oluline.

Tähtis on ka enda premeerimine progressi käigus. Minu preemiad on väga-väga lihtsad. Näiteks lähen ma hommikul kuhugi välja sööma lihtsalt seepärast, et ma töötasin eelmisel õhtul hilisööni. Premeerimine aitab, kuna kirjutamine on raske, üksildane ning imeb vilinal. Samuti aitab pingeid vältida suhtlus. Leia keegi, kes ei tõmba su tähelepanu kõrvale ning räägib sinuga kirjutamisest. Otsi teisi kirjanikke, mängukujundajaid, mängijaid – keegi, kes suudavad sulle anda konstruktiivset kriitikat ja kommentaare. Ma ei ütle, et hakake erakuks - King käigu sitale, 2000 sõna päevas ei ole normaalne -, kuid leidke mingi tasakaal.

Viimane asi kirjanikuna – kõige viimasem – kirjutamine. Kuidas siis kirjutada? Mina ei tea, kuid kirjutama asudes tunnen ma füüsilist survet – kas kusagil kuklas või kurgus -, mis nõuab, et ma oma idee paberile pritsiks. Olen selle käigus leidnud enda jaoks mõningad nipid. Esiteks tuleb leida ruum. Kirjanikud rõhutavad seda pidevalt. Olgu see siis kusagil kohvikus, sinu enda kodus. Sa tead, et sinna minnes hakkad sa kirjutama – see saab harjumuseks. Ja kui ma olen kusagil jänni jäänud ning ma vihkan oma projekti, mis on tol hetkel kõige hullem asi maailmas, kui ma ei taha kirjutada, pea valutab, siis aitab vähemalt ühe sõna paberilepanemine. Näiteks kui ma kirjutan paberile „Käige kõik persse!“ ning selle alla „Luke“. Mõnikord kirjutan ma ka lihtsalt „Reeglid… Reeglid käivad siia“ – lihtsalt midagi. Isegi kui see mul ei aita kohe sellest kohast üle, aitab see ehk homme või kaugemas tulevikus. Kirjutamine on samuti oskus nagu näiteks vehklemine või võitluskunstid – sa pead pidevalt harjutama. Sinu aju on lihas, mida tuleb soojaks saada, treenida ning venitada. Kui ma kirjutan midagi ning sellele järgneb kuu aega kõiksugu üritusi, tuleb mul tagasi jõudes praktiliselt otsast peale hakata. Ma võtan selle juppideks ning kirjutan selle kõik uuesti, kuna mul ei ole mitte mingi kuradi aimu, kus ma olin või mida ma tegin. Just seepärast tuleb kõik need tähelepanu kõrvalejuhtijad ohverdada kirjutamise heaks, kuna sinu kirjutamine saab tunduvalt parem, kui sa iga päev kirjutad ega lase aju maha jahtuda. Lihtsalt sedasi me bioloogiliste masinatena töötame.


Pärast ettekannet toimunud küsimuste-vastuste vooru võib igaüks Reaktori youtube kanalist kuulata. Antud roosa kuubik oli mikrofon, mida küsimuse esitajad omavahel käest-kätte pidid loopima.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0652)