Ostsin kunagi sõbrale sünnipäevaks Ellisoni kogumiku „Koletis, kes kuulutas armastust maakera südames“. Siis oli see mulle täitsa võõras nimi, aga sirvides tundus huvitav. Jutukogu on pealegi kindla peale minek: halvad jutud saavad kiirelt läbi. Lugesin peol raamatust nimiloo ette ja pärast läksin hankisin raamatu endale ka. Tänase loo kangelane „Mul ei ole suud, aga ma pean karjuma“ on kogumiku viimane. Hugo laureaat.

Kogemata kombel juhtusin keset suve ühel õhtul pakkumisele, kus Steam samanimelist mängu vaid paari euro eest jagas ja kasutasin võimalust. Lugesin enne mängima asumist jutu soojenduseks veel läbi ja andsin minna.

Alustuseks väike hoiatus kõigile huvilistele – mäng on valminud 1995. aastal, nii et teravamad silmad eraldavad ekraanil piksleid.

Tegemist on klassikalise point and click seiklusmänguga, kus juhid oma tegelast ühelt ekraanilt teisele, korjad varustust ja kasutad seda sobivas kohas. Juhitavad tegelased on kõik viis jutust tuttavat viimast inimest – Gorrister, Ellen, Benny, Nimdok ja Ted – ning eesmärgiks on kõigil neil oma mineviku painajatega leppimine või lepituse leidmine, et siis viimses lõppmängus Hiina ja Vene superkompuutrite abiga AM paika panna ja 109 aastat kestnud piinamisele lõpp teha.

Ehk siis jutust on võetud tegelased ja neile ulatatakse õlekõrreke. Eks ta muidugi ole maitse asi, aga minu meelest teeb jutu meeldejäävaks just see lootuse puudumine – loed raamatu läbi ning seejärel tekib sihuke räpane tunne, et tahaks duši alt läbi käia ja siis kõik kodused tehnikaseadmed pooleks lüüa. Nii et ma heidan mängule, kus muuhulgas tuleb ette inimohverdusi ja inimkatseid, ette liiga pehmo olemist. Ega ei oskagi kõrvale väga võrdlusmomenti tuua. Mäng, millest oodatakse pigem meelelahutust ning mis tegeleb peaaegu tavaliste inimeste nõrkustega. Selle asemel, et juhtida surematut kuulipatja, pead sa kahetsema oma mineviku patte, et teenida endale võimalus surra.

Kui eesmärgiks oleks lihtsalt lõppu välja jõuda, siis see ei oleks väga raske. Kõik asjad tuleb üles korjata ja kõiki asju tuleb kuskil kasutada. Kõige raskem (ja seetõttu loomulikult ka kõige rahuldust pakkuvam) mõistatus käis raamatute kohta. Ses osas ei ole mäng mingi „Day of the Tentacle“, millest on veidi kahju: läbi mängimine oli liiga lineaarne; kõige keerulisemad juhtumid olid need, kus lihtsalt ei märganud mingit üleskorjatavat jubinat või ekraani, kuhu liikuda sai. Samuti oli võimalik mõnda asja teha lõplikult valesti. Mina näiteks kaotasin mitu olulist vidinat ära, sest ma kasutasin neid viisil, mida ei olnud ette nähtud. Nimdoki Golem jäi minust ellu äratamata. Nii et tihe salvestamine tuli sisse harjutada.


Eriti kuna mängu kõige lahedam osa oli asjade valesti tegemine. Enamikes situatsioonides anti moraalselt õigeid ja valesid otsustusvariante. Kui ei ole tegemist just sotsiopaadiga, siis nende vahel valimine väga raske ei ole. Õigete valikute eest saab lõppmängus rohkem kordi eksida, valede valikute korral võib juhtuda (ja juhtuski korduvalt), et missiooni tuleb uuesti alustada. Aga need valed variandid on palju põnevamad. Kui näiteks valida on eneseohverduse, arutu vägivallaga ähvardamise ja inimsöömise vahel, siis eneseohverdus on neist ju kõige igavam. On ju? Ma ei ole ju sotsiopaat?

Nii et kui isu on mängu järele, mis viib ühest ebamugavast stseenist teise, sunnib seejuures veidi ka pead murdma ja kus vale valik võib väga lihtsalt missiooni otsast alustamiseni viia, on „I have no mouth and I must scream“ mäng just sinu jaoks. Tasub proovida.



Harlan ise muide loeb AM teksti ja loeb seda niimoodi, et seda vihamonoloogi on küllalt kerge uskuma jääda.


Kõige häirivamad on Nimdoki missioon ja Elleni liftistseen. Head meelelahutust ei paku missioonidest ükski, aga need kaks panid enim nägu krimpsutama.


Mängitavuse osas on kõige säravam Gorristeri missioon. Paar üldise tasemega võrreldes keerukamat mõistatust, rohkelt ruumi avastamiseks ja lihakehad konksu otsas rippumas.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0700)