Joselyni hiiglaslik portree vaatas neile näitusesaali seinalt vastu.

 

Tundmatu naise portree. 19. sajand. Õlimaal. seisis väikesel hõbedasel sildil. See oli üks Joselyni lemmikpilte ja seepärast meeldis talle tihti just selle ees istudes juttu rääkida. Nii võis ta ise enda ilu nautida ja Trishi jutule vähem tähelepanu pöörata.

 

„Ja nüüd on ta veendunud, et tema uus kolleeg tahab kindlasti just tema Marilyni nahka pista,” seletas Trish ärritunult.

 

„Ja see uus kolleeg on tema meelest mis? Vampiir?”

 

„Jah... või vesineitsi.”

 

„Ühes kontoris kaks tükki?”

 

„Ma ütlesin sama. Aga ta on veendunud, et see Alice on tolle Marilyni omale saagiks valinud.”

„No las siis sööb rahus,” arvas Joselyn.

 

„Ah, sa ju tead, milline Veronika on ja kui talle parasjagu mõni inimene eriti meeldib, muutub ta veel eriti...” „Lolliks?” pakkus Joselyn.

 

„Tundlikuks.”

 

„Sa tead ju milles probleem on,” ütles Joselyn, tõusis ja jalutas näitusesaalist välja. Samas hoones asus väike raamatupood ja Joselyn näitas võidukalt vaateaknale pandud noorteromaanidele, „nendes.”

 

Trish turtsatas: „Tõesti? Raamatud? Palun ole vähemalt kaasaegne ja ütle, et probleem on videomängudes. Või TikTokis. Hetkel on kõigi murede põhjus TikTok.”

 

„See fantaasiaromansside hullus ja meeletu populaarsus ajab kõigi pea segamini,” arvas Joselyn: „Veronika pole esimene. Ta tahab samuti olla peategelase võluv salapärane armastaja. Keegi, kes tundub esmapilgul olevat üleloomulik koletis, kuid kelles peitub tegelikult vaid koletise esteetika. Kes ei tahaks olla armastusväärne kangelane? Las ta mängib veidi. Inimesed ei ela nii kaua, et sa ei võiks talle seda lubada. Kui ta teda ka tolle elupäevade lõpuni armastab on see vaevalt rohkem kui 60 aastat.”

 

„Ja Marilyn on peategelane? See igav Marilyn?”

 

„Peategelased ongi igavad.”

 

„Ja mis mina olen?”

 

„See on ju selge. Kangelase endine armastatu.”

 

„Sa võid ise kellegi endine olla kui tahad,” vihastas Trish.

 

Joselyn ainult muigas ja valas õli tulle: „Mina ei karda nii kohutavalt ajast ja inimestest maha jääda.”

 

„Parem kui minevikus kopitada,” nähvas Trish ja kõndis roosade patside lehvides tänavale. 

 

See, et Trishi tänaval õige mitu korda ära tunti, tegi ta meele nii heaks, et viha lahtus pea täielikult. Ta tegi mitme fänniga selfie'sid ja üks noor tüdruk rääkis talle pisarsilmi, et Trishi videod ja striimid on ainus asi, mis talle elus rõõmu toob. Ta olla kodust lahkunud ja elavat üksi oma välismaal viibiva tädi korteris. Trish jälgis tüdrukut Instagramis ja andis talle oma telefoninumbri. Tüdruk lõhnas meeldivalt kui nad kallistasid ja Trishil hakkas suu vett jooksma. Harva sattus ta nii täiusliku ohvri otsa. See oli väga ahvatlev kiusatus.

 

Koju jõudes võttis Trish postkastist uusima sponsori saadetud tootenäidised ja otsustas reklaamklipi kohe köögis üles filmida.

 

Valguse ja kaamera üles seadnud ning oma välimusega ja kaaderdusega rahule jäänud, naeratas Trish kaamerasse: „Aga enne veel tahan rääkida -”

 

Kaks paari samme tormas trepist ülesse ja Veronika oli järgmisel hetkel juba köögiukse lahti löönud.

 

„Kas sa tead ka kui kaua mul läheb kogu selle asja üles panemiseks?!” karjus Trish. 

 

„Mul on vaja sinuga tõsiselt rääkida. Meil on abi vaja.” Veronika taga seisis keegi uje suurte silmadega blond. Ta oli siiski, Trishi suureks pahameeleks, ilusam kui ta oli ette kujutanud.

 

„Marilyn.”

 

Marilyn võpatas: „Kust sa tead, kes ma olen?”

 

„Veronika räägib sinust vahetpidamata,” porises Trish. Veronika punastas ja see ajas Trishi ainult rohkem vihale.

 

„Alice on meil kannul,” seletas Veronika: „ta ütles et ei loobu Marilynist mingil tingimusel. Ta püüdis teda hüpnoosiga oma koju meelitada.”

 

„Nii et sul oli siiski õigus," ohkas Trish: „või... mis mõttes proovis? Kui ta oleks proovinud oleks see tal õnnestunud.”

 

„Minus on veidi haldjaverd. Haldjaid ei saa niiviisi mõjutada,” ütles Marilyn vaikselt. 

 

Trish astus Marilyni juurde, võttis ta käe ning hammustas tüdruku sõrme, enne kui Veronika ta eemale tõukas ja vastu köögikappi lennutas. 

Trish ropendas ja seletas siis: „Ma pidin ju proovima! Sa oled ennegi üle mõelnud. Olgu. On tõesti haldjaveri.”

 

„Veronika, see polnud üldse eriti valus. Sa poleks pidanud...” ütles Marilyn. vaikselt.

 

„Rõõm kuulda, sest vastu köögikappi lendamine oli küll,” teatas Trish ja läks vannituppa suud loputama.

 

„Sa pead temaga ettevaatlik olema,” kuulis Trish Veronikat ütlemas, 

„Trish pole nagu mina. Ta on -”

 

„Mõistlik,” lõpetas Trish tagasi tulles ja küsis Marilynilt: „mis võimeid sul veel on?”

 

Tüdruku piinlikust väljendav nägu oli piisav vastus. Seejärel pöördus Trish Veronika poole: „Mis su plaan on? Ta ära tappa? Kas see pole veidi silmakirjalik?” Kui Veronika silmapilkselt ei vastanud jätkas ta: „või pean mina ta ära tapma? Sinu musta tööd tegema?”

 

„Alice pole ju... kas tõesti kuidagi teisiti ei saa?” pomises Marilyn.

 

„Olgu,” otsustas Trish ja hakkas käske jagama: „sina,” ütles ta Veronikale, „mine pane vannivesi jooksma ja sina korista köögi põrandalt killud ja siis aitad mul sponsori klipi ära filmida.”

 

„Trish!” sisistas Veronika.

 

„Ja-jah, küll leiame aega ka selle Alice'ga tegelemiseks.”

 

Trish läks ja otsis oma toast värvilised läätsed ja pani need silma. Selleks ajaks kui ta tagasi tuli, oli Marilyn killud põrandalt kokku koristanud.

 

„Sa oled PrettyPinkPlayer," ütles Marilyn ja Trish tundis kuidas ta veidi leebub: „ma olen su videoid vaadanud. Ma teadsin, et fänniteooriad peavad paika. Kas sind ei häiri, et nii paljud teavad?”

 

„Nad ei tea kindlalt ja teine pool fänne peab neid hulluks. Võta kraanikausist see suur nuga. Jah, see kõige suurem. Pese puhtaks.”

 

„Mis ma sellega teen?” küsis Marilyn.

 

„Hakkad kala fileerima," vastas Trish ja kõndis vannituppa, kus Veronika vannis istus, suur hõbedane saba üle vanniääre rippumas. „Nii, vali nüüd hea maitsev tükk välja, lõika endale valmis ja praeme pannil ära.”

 

Marilyn tõmbus näost valgeks: „Kas - kas see siis valus ei ole?”

 

„Pussitamine? Muidugi on!” vastas Trish rõõmsalt: „kui tahad siis lõikan ise, mul on hea kindel käsi. Vesineitsi liha teeb su kordi tugevamaks ja toob välja kõik latentsed võimed, mis senini peidus on olnud. Nii et isegi kui sa pole päris puhtavereline haldjas...,”

 

„Aga see kasvab tagasi?”

 

„Muidugi mitte, aga kas teie vahel pole siis suur piirideta armastus? Selle nimel võib ju tüki oma ihust küll loovutada,” kiusas Trish. Ta naeratas maniakaalselt ja hakkas Veronika sabast kõige kenamat tükki valima kui Marlyn karjuma pistis. Tüdruk röökis, nuttis ja anus ning kinnitas, et tema ei hakka mingil tingimusel oma sõbrannat sööma. 

 

„Ära virise. Sinu osa selles kõiges on kõige lihtsam. Vesineitsi liha on väga maitsev. Kõige parem asi, mida sa kunagi söönud oled. Pealegi Veronika on seda kõike juba varem teinud. Näed?” Trish osutas suurele armile Veronika sabal. Ka Veronika ise tundus olevat plaaniga päri, kuid Marilyn ainult nuttis ja korrutas, et tema keeldub Veronikat söömast.

 

Trish ohkas dramaatiliselt, aga sisimas tundis ta võidurõõmu. Marilyn oli tema silmis selgrootu ja argpükslik. Trish tõmbas kiire noaliigutusega Veronika sabalt soomuseid: „Hästi. Soomused käivad ka. Need ei ole nii tugeva toimega, aga kasvavad tagasi.” Ta läks kööki, viskas soomused blenderisse, võttis külmkapist mandlipiima ja asetas selle köögikapile: „ja nüüd filmime lõpuks sponsori klipi ära.”

 

Just sel hetkel kõlas ukse vastu karm koputus, Trish ohkas taaskord: „Või siis tapame mõne su kolleegi.”

 

Ukse taga seisis rabavalt kaunis lühike naine mustas nahktagis ja mustades teksades, isegi lohakalt lõigatud soeng ning ülepakutud meik ei suutnud ta välimust rikkuda. 

 

„Sina oled vist Alice?” pakkus Trish.

 

Alice noogutas: „Ma tulin tüdruku järele.” Hetk hiljem peegeldus ta näol üllatus, äratundmine: „Sa oled see streamer.”

 

Igal muul ajal oleks see Trishi meelitanud, hetkel tahtis ta asjaga lihtsalt ühele poole saada: „Jah. See on üks võimalus toit lauale saada,” ta naeratas lõbutult, „väga efektiivne. Parem kui sinu üritus siin.”

 

„Pole minu stiil,” arvas Alice.

Trish kehitas õlgu: „Kui pole siis pole. Usu mind, see siin pole ka hea lahendus, ei mina ega sina taha pärast seda segadust koristada.”

 

„Ma ei tee segadust,” ütles Alice enesekindlalt ja vaatas Trishile otse silma. Ta pidi olema väga noor või väga vana ja võimas. Selline loll enesekindlus tähendas ühte kahest.

 

„Sa liigud eest ega takista mu tegevust mingil viisil.” Noor. Ta pidi olema üsna kogenematu kui ta ei teadnud et hüpnoos ei toimi läbi läätsede. Või siis oli ta nii ajast maas, et ignoreeris kõike moodsat, kuid ta töötas Veronikaga koos kontoris, nii et esimene valik tundus tõenäolisem. 

 

Trish vabastas ukseava ja astus kuulekalt eemale. Ta kõndis rahulikult kööki, Marilyni hirmunud näost välja tegemata.

 

„Sa tuled koos minuga,” Alice'i hääl oli magus ja pehme. Trish mõtles endamisi, et Alice on küllalt loll, et sama trikki kaks korda proovida ka siis kui see juba esimest korda ei toiminud.

 

„Ei, ei tule,” vastas Marilyn. Trish viivitas hetke, et näha, kas Marilyn teeb midagi. Veronika oli taas jalad alla ja riided selga saanud, aga Trish teadis, et ka tal pole sellistes olukordades suuremat plaani. Seega võttis ta rahulikult panni ning liikus vaikselt ja enesekindlalt Alice'i selja taha ja virutas talle panniga vastu pead. Kuigi ta kasutas selleks rohkem jõudu kui tavalisel inimesel oleks olnud, ei õnnestunud tal Alice't esimese löögiga oimetuks lüüa. Õnneks polnud Trish kunagi eneses sügavalt kahelnud ja ka teine hoop tuli kiiremini kui Alice reageerida suutis, nii langes nende soovimatu külaline Marylini ette teadvusetult maha.

 

Marilyn, kelle arusaam kõigest üleloomulikust oli tõenäoliselt väga romantiseeritud, seisis šokeeritult paigal. Ilmselt oli ta oodanud midagi maagilisemat.

 

„Ma... ei oleks arvanud et see toimib,” tunnistas ta.

 

Trish kehitas õlgu: „On lihtsalt piisavalt jõudu vaja. See pole kindlasti väga pikaaegne lahendus. Mõtteid?”

 

Toas valitses täielik vaikus.

 

Trish ohkas ja vinnas Alice'i oimetu keha endale õlgadele: „Ärge alustage asju, mida ise lõpetada ei suuda,” noomis ta väsinult.

Marilyn langes põlvili põrandale ja hakkas nuuksuma, Veronika tormas kohe teda lohutama.

 

„Sa oled mulle võlgu,” ütles Trish Veronikale, viis Alice'i keha garaaži ning toppis Veronika lemmikauto tagaistmele.

 

Hetkeks oli ta nii vihane, et mõtles kogu plaani katki jätta. Veronika pidas talle pidevalt loenguid inimeste headusest ja moraalitunnetusest, aga kui tal oli tulemusi vaja, tuli ta alati Trishi käest abi küsima. Ta ei pidanud kunagi ise „halbu” asju tegema, sest Trish tegi neid tema eest.

 

Trish lõi autoukse pauguga kinni ning tõi seejärel enda autost terve hulga kraami. Ta ei pööranud liialt tähelepanu sellele, mis ta täpselt endaga kaasa võttis, kõik mis tundus vähegi vajaminev, tuli temaga. Relva ja noa pani ta kindalaekasse, ühe uue veel avamata karbis telefoni viskas ta kõrvalistmele, ülejäänud kraami aga Veronika auto pakiruumi.

 

Ta sõitis linnast välja, tühjade põldude äärde, piisavalt kaugele, et teel oleks vähe teisi autosid, kuid mitte nii kaugele, et levi poleks. Ta võttis telefoni pakendist, sisestas kõnekaardi ja valis numbri.

 

„Hei. Mina siin. Kuule... on sul mulle pakkuda mõnd rituaali, mille abil saaks mälu muuta või kustutada?” Võib olla oli Trish Veronika suhtes ebaõiglane. Temalgi oli sõpru, kes tulid talle pigem hädas meelde.

 

„Millega sa oled hakkama saanud?” küsis Riia, ta hääl oli nii pehme, siidine ja rahulik, et ta tundus rohkem uudishimu tundvat kui Trishi hukka mõistvat.

 

„Mina? Mina pole millegagi hakkama saanud. Ma koristan siin teiste jamasid,” vastas Trish mornilt.

 

„Aga Veronikat armastada on sinu valik,” vastas Riia kiuslikult.

 

„...See pole kunagi nii lihtne, et otsustad, mida tunned ja kõik.”

 

„Mul oleks sulle pakkuda seitset sorti erinevat eliksiiri.”

 

„Kellegi mälu muutmiseks?”

 

„Tunnete muutmiseks.”

 

„Ma pole päris nii meeleheitel, et Veronikale midagi sisse joota.”

 

„Oi ei, mitte Veronikale.”

 

„Endale? Olgu. Ma mõtlen selle peale. Aga esimese teema juurde tagasi minnes. On sul midagi?”

 

„Ikka on. Kas sa hinnast ka oled mõelnud?”

 

“Kindlasti on mul midagi, mida sa tahad.”

 

Riia naer kõlas kui hõbekellukesed: „Sinu enesekindlus on mulle alati meeldinud. Hästi. Tule mulle külla.”

 

„Tulen,” vastas Trish ja viskas toru hargile.

 

Alice hakkas tagaistmel just ärkama. Trish virutas talle veel korra vastu pead ja ta vajus jälle ära.

 

„Hea, et sa inimene pole, muidu võiks su nii kogemata ära tappa,” pomises ta endamisi. Mitte et tal oleks eriliselt kahju kui ta Alice'i tapaks, aga Veronikale meeldisid elegantsemad lahendused. Võib olla ka talle endale.

 

Trish sõitis autoga lähima metsani ja teepervele parkimise asemel sõitis ta Veronika autoga metsa sisse, kuni leidis Riia maja. Ta oli veidi kade. Ta pidi tunnistama, et on üpris lahe kui su kodu võib olla kõikjal ja kui sind leitakse, vaid siis kui sa seda ise tahad. Mitte et Trish tahtnuks metsas elada. Ta oli linnatüdruk. Isegi kui ta nõustuks metsas elama oli Riial selliseid saladusi, mida ta ei jaganud ning see, kuidas ta elas korraga justkui igas metsas, kus vaid soovis, oli üks neist.

 

Riia seisis ukseavas, tumedad öösinised lokid ümber näo heljumas. Trish tundis end korraga nii lapsikult ja talle meenus, miks ta tihedamini Riia juures ei käi. On raske olla kellegi seltskonnas, kes paneb sind tahes-tahtmata väiksena tundma. Trish tundis ennast tema kõrval peaaegu, et inimesena.

 

„Äkki tahad teda endale koostisosadeks?” küsis Trish autost väljudes. Kui ta Alice'i Riia juurde jätaks ei peaks ta enam millegipärast muretsema.

 

„Nüüd palud sa minult juba kahte teenet.”

 

Trish kehitas õlgu: „Mul on ainult vaja tast lahti saada. Kui sa ta võtad, pole mul enam probleemi.”

 

Riia heitis pilgu Veronika auto tagaistmele ja kehitas samuti õlgu, justkui poleks ta kindel, mida ta võiks Alice'ga teha: „Tänan ei.”

 

Seejärel vaatas ta Trishile otsa: „Aga õnnetu armastaja juuksesalgu võtaksin tasuks küll,” ütles ta ja lõikas Trishi juustest salgu.

 

Trish vaatas talle pikalt ja lõbutult otsa: „Sa ei ole üldse nii meeldiv kui arvatakse.”

 

„Sa pole nii ebameeldiv kui sa näida püüad,” naeris Riia. Trishi meelest naeris ta kindlasti just tema üle. Riia toonist tundus justkui peaks ta end väga küpseks ja harituks samal ajal kui kõik teised tema ümber olid nii lõbupakkuvalt lapsikud.

 

Ta näitas Riiale salaja keelt kui see oma lugematute pudelite ja potsikutega täidetud riiulite vahel tantsiskledes liikus. Viimaks leidis ta kaks pudelit ja ühe õhukese vihiku ning viskas mõlemad Trishile.

 

„Mäluga mässamine on säärane tüütu ja täpne tegevus, et kui sa siin midagi sassi ajad, ei ole mina vastutav,” ütles ta rõõmsalt. Ta polnud tegelikult mures ei Trishi ega Alice'i turvalisuse pärast. Ta tahtis lõbustatult vaadata, kuidas teised end ohtu seavad, ise samal ajal nende rumalust hukka mõistes.

 

Justnagu Trishi mõtteid kinnitades küsis Riia: „Kas tahad, et tulen kaasa?”

 

„Ei,” vastas Trish ja kõndis sõnagi lausumata autosse.

 

Riia lehvitas talle rõõmsalt ja Trish viipas talle viimaks vastu enne kui minema sõitis. Riia oli teda siiski aidanud.

 

Trish sõitis peaaegu järgmisesse suurlinna välja. Vahetult enne linnapiiri peatus ta ühe hiiglasliku ehituspoe parklas ning luges, mida Riia oli väiksesse vihikusse kirjutanud. Rituaal oli keeruline, aga Trish oli varem ka keerulisemaid läbi viinud.

 

Esimene väike pudel oli rituaali läbiviimiseks, teise kohta oli Riia kirjutanud nii.

 

Joo see ühe korraga ära ning kaovad nii armuvalu kui kui kõik soovimatud romantilised tunded.

 

Trish uuris vihikut. Tal polnud vähemalt 15 aastat ühtegi sellist sõnumivihikut olnud, kuid ta mäletas nende toimimisloogikat hästi. Riia puhul oli lahe vähemalt see, et vahetevahel andis ta sulle täiesti muuseas midagi haruldast, sest tema arusaam haruldusest oli hoopis teisel tasemel.

Kui Trish oli viis minutit kotist pastakat otsinud kirjutas ta Riia nõuande alla.

 

Mõtlesin ja jätan siiski vahele. Küll sul tuleb teisi võimalusi oma kahtlaseid kokteile katsetada.

 

Niipea kui ta oli need read kirjutanud, ilmus nende alla vastus.

 

Sa peaks olema kenam nende vastu, kes sulle pidevalt lahket abikätt pakuvad.

 

Sa just väitsid, et olen meeldivam kui paistan.

 

Võiksid rohkemgi olla.

 

Trish ei raisanud rohkem paberit ega aega ning rituaali endale selgeks teinud sõitis ta taas edasi. Linnast läbi ühe lagunenud mahajäetud majani.

 

See polnud ehk maailma lahkem koht, kuhu jätta naine, kelle mälust on just suur tükk välja lõigatud, aga Trish ei arvanudki, et ta Alice'ga midagi kuigi kena ja lahket teeb. See oli siiski kõigist valikutest kõige vähem vägivaldne ja Alice polnud ka mingi nõrguke neiu.

 

Rituaal oli isegi omamoodi rahustav. Sellised asjad olid Trishile kunagi väga huvi pakkunud (või olid need meeldinud Veronikale?) ja selles kõiges oli midagi nostalgilist. Nii et kui Trish hiljem üksi tagasi koju sõitis oli ta palju rahulikum kui varem.

 

Ta mõtles, kas veeta üks päev mõnes lähedalasuvas hotellis ning ta jõudis isegi oma jälgijatelt soovitusi küsida, aga mõtles siis, et väga vara hommikul koju jõuda siiski on mugavam.

 

Kui ta viimaks korterisse tagasi tuli istus Veronika üksi sohval ja mossitas. Trishi süüdistati tihti liigses draamatsemises, kuid tema arvates oli Veronika vähemalt sama dramaatiline. Trish istus tema kõrvale ja vaatas samuti mõtlikult seina: „Ma nägin täna Riiat. Ta andis mulle ühe sõnumivihiku,” ütles ta, justkui oleks see juhuslik kohtumine olnud.

 

„Ma pole ühtegi ammu näinud.”

 

Trish kehitas õlgu: „Sa tead, milline Riia on. Mis siis sinu suurest armastusest sai?”

 

„Lõpeta ära. Sa ei pea mind mu valikute pärast mõnitama.”

 

„Ma ei mõnitagi! Ma küsin siiralt!”

 

„Sa tahad lihtsalt tunda et sul oli õigus. Öelda midagi stiilis, et sa teadsid, et see ei jää kestma ja et ta lahkub, et inimesed ongi sellised.”

 

Trish kehitas õlgu ja võttis taskust Riialt saadud väikse pudelikese heleroosa vedelikuga. Ta veeretas seda mõtlikult sõrmede vahel edasi ja tagasi, ta kaalus oma valikuid, aga mitte liiga tõsiselt. Talle meeldis mõte selle sisu joomisest rohkem kui miski muu. Selle dramaatilisus oli ahvatlev, suur elumuutev žest, aga suured elumuutvad žestid olid filmides lahedamad kui päriselus. Trish ei vihanud oma elu nii palju, et seetõttu oma mälestuste ja tunnetega mängima hakata.

 

„Mis see on?” küsis Veronika lõpuks ometi. Trish oli pudelikesega ta nina all mänginud just lootuses, et ta seda märkab ja küsib.

 

„Riia andis selle mulle. Seda juues kaovad armuvalu ja tunded armastatu vastu, kes armuvalu põhjustab.”

 

“Oh. Kui kena sinust,” ütles Veronika, napsas pudelikese ja jõi selle ühe lonksuga tühjaks: „Hmm,” ütles ta mõtlikult, „polegi nagu vahet tunda. Võib olla see polnudki suur armastus ehk polnudki ma temasse nii sügavalt kiindunud kui arvasin.”

 

„Muidugi polnud,” ühmas Trish pahaselt: “suuri armastusi on sul ainult üks olnud ja me mõlemad teame seda ja see jook, see polnud sulle mõeldud.”

 

„Ja mu ainus suur armastus oled loomulikult sina?” küsis Veronika, silmi pööritades. Joogi kohta ei öelnud ta rohkem midagi, aga ütlematagi oli selge, et ta pidas Trishi käitumist dramaatiliseks näitemänguks. Nad olid nii kaua koos elanud, et võisid peaaegu üksteise mõtteid lugeda.

 

„Loomulikult,” kehitas Trish õlgu: „ja nüüd aitad sa mul lõpuks mu sponsori vaheklipi ära filmida,” ütles ta teema lõpetuseks ja kõndis kööki.