Briti päritolu maalikunstniku ja kirjaniku Leonora Carringtoni loomingut hakati laiemalt tutvustama alles peale tema surma. Eelkõige räägitakse temast kui sürrealistist, kelle maalid kujutavad ebamaiseid olendeid ja fantaasiarohkeid stseene. Vähem räägitakse temast kui kirjanikust. Artiklis, milles esimest korda Leonora Carringtonist lugesin, mainiti põgusalt tema kirjutisi ja nimetati eraldi lasteraamatut “The Milk of Dreams” (Unenägude piim, 2013), mille ta kirjutas ja ka illustreeris ise. Avaldatud sai see teos aga siiski peale tema surma. Sellest tekkis huvi, et kas ja mida ta on veel kirjutanud. Selgus, et temalt on ilmunud nii lühijuttude kogu kui veel mitu teost.
Mary Leonora Carrington sündis 6. aprillil 1917 Inglismaal heal järjel olevasse katoliiklikusse perekonda. Ta ise on öelnud, et kellegi muusaks olla polnud tal aega ja tal oli liiga palju tegemist sellega, et mässata oma pere vastu ja kunstnikuks õppida. Seda oli näha juba tema nooruses, kui tal oli õppeasutustes püsimisega raskusi ja peale mitmest katolikukoolist välja viskamist nõustusid vanemad, et ta läheb kunsti õppima. Sürrealism köitis teda juba varakult, kuid Max Ernstiga (saksa päritolu kunstnik) kohtumine süvendas seda veelgi. Ta kolis Max Ernsti juurde Pariisi ja ühines sealse sürrealistide kogukonnaga. Teise maailmasõja hakul, peale närvivapustusega vaimuhaiglas olemist, õnnestus Carringtonil põgeneda Mehhikosse, kus ta veetis enamiku oma järgnevast elust. Mehhiko oli tolleks ajaks tõusnud uueks sürrealismi keskuseks. Tema loomingus on palju müstikat, esoteerikat ja sümboleid, mida soosis uus keskkond ja teda ümbritsenud seltskond. Mehhikost sai tema pelgpaik ja uue elu algus. Leonora Carrington oli vasakukäeline, kuid maalis osavalt ka parema käega. Eestis sai tema maale näha 2024. aastal Eesti Kunstimuuseumis väljas olnud näitusel.
“The Complete Stories of Leonora Carrington” (2017) koondab kokku autori elu jooksul kirjutatud lühijutud, millest osad olid varem ilmunud, kuid leidub ka mitu sellist, mida pole varem avaldatud. Lugudes on sarnaselt maalidele erinevaid kummalisi olendeid ja veidraid situatsioone. 2017. aastal valminud dokumentaalist saab teada, et Carrington kirjutas mitmed lood ajal, mil perekond oli Londonis ja temalt oodati debütandina edu kõrgseltskonnas. Kogumiku avalugu “The Debutante” (Debütant) on inspireeritud sellest ajast ja kirjeldab mõneti tema enda piinavat kogemust. Loos käib debütant pidevalt loomaaias ja sõbruneb hüääniga, kes inimeseks riietatuna liitub õhtusöögiga. Originaalis oli lugu kirjutatud prantsuse keeles aastal 1939. Enamasti kirjutaski Carrington just prantsuse keeles, aga leidub ka inglise keeles kirjutatud lugusid ja paar hispaania keelset teksti. Kogumiku kaanepildil on Carringtoni maalitud autoportree aastatest 1937-1938, millel hüään piilub ühe silmaga. Kui vaadata algset maali, siis on sellel rohkem elemente kui kaanele on mahtunud. Kummaline hüääni meenutav olend ja Leonora ise on koos ruumis, mille seinale on kinnitatud kiikhobu ja aknast on näha põgenevat hobust. Hoolikal vaatamisel paistab nagu kunstnik oleks midagi ka ruumist kustutada püüdnud, kuid otsustanud olendi varju siiski maalile alles jätta.
Kogumik on jagatud kolmeks osaks. Kaks esimest “The House of Fear” (Hirmu maja) ja “The Seventh Horse” (Seitsmes hobune) koondavad kronoloogilises järjekorras kokku varem ilmunud jutud. Kolmandas osas on lood, mida varem avaldatud ei ole.
Esimesest osast tooksin välja juba eelnevalt kirjeldatud avaloo “The Debutante” (Debütant), aga ka lood “The Oval Lady” (Ovaalne daam) ja “The House of Fear” (Hirmu maja).
Lugu “The Oval Lady” räägib Lucretiast, kes on pidevas võitluses oma dominantse ja julma isaga. Lucretia ise suudab muunduda valgeks hobuseks ja tema mängukaaslaseks lapsepõlvest saati on olnud puidust kiikhobune Tartar. Lucretia ihkab vabadust, kuid tema isa peab seda mässumeelsuseks ja karistab Lucretiat.
“The House of Fear” on Carringtoni esimene avaldatud jutt. Seal kirjeldab ta kuidas peategelane satub kummalisse maailma, milles elavad erinevate võimetega hobused. Õhtul saab ta kutse külastada Hirmu maja, mille perenaine Hirm meenutas veidi hobust, kuid oli palju koledam ja kandis hommikumantlit elusatest nahkhiirtest, kelle tiivad olid otsapidi kokku õmmeldud.
Kõik lood 30ndate lõpu perioodist puudutavad ühel või teisel viisil Carringtoni toonast elu ja kuidas ta ei suutnud ennast sobitada raamidesse, mida temalt perekonnas ja kõrgseltskonnas eeldati. Nendest kammitsatest sündinud tunded on ta välja elanud enda toona kirjutatud juttudes. Carringtoni loomingus on palju hobuseid, kellega ta uskus endal olevat sügavam side. Hobuseid on armastanud kujutada ka teised sürrealistid.
Kogumiku teine osa koondab jutud 40ndatest kuni 80ndateni ning on pikema perioodi ja autori läbielamiste tõttu ka mitmekülgsemad. Sellest osast tooksin eraldi välja “As They Rode Along The Edge” (Kui nad ratsutasid mööda serva), “The Sisters” (Õed), “Et in Bellicus Lunarum Medicalis” ja “My Mother is a Cow” (Mu ema on lehm).
“As They Rode Along The Edge” jutustab armastusloo Virgina Furi ja karu Igname vahel. Virginia ise pole ka tavaline naine vaid midagi kassi ja naise vahepealset, kelle juuksepahmakas elutsevad nahkhiired ja koiliblikad ja kurgus pime ööbik. Tema armastatu on ilus ja suur karu, kuid kahjuks langeb too jahimeeste saagiks. Lool on kurb lõpp.
“The Sisters” nagu pealkiri viitab räägib kahest õest, kellest ühele nimega Drusille on kohe kavaler külla saabumas, kellele ta pole rääkinud oma õe Juniperi unikaalsest seisundist. Kuna Drusille mõtted on hajevil, siis pääseb Juniper enda toast välja ja saab lõpuks vabadust maitsta.
“Et in Bellicus Lunarum Medicalis”, mille pealkirja ma mõislikult tõlkida ei suutnud, on seotud Carringtoni vaimuhaigla ehmatavate kogemustega. See lugu algab uudisnupuga ajalehest seoses meditsiinisüsteemis tekkinud probleemiga. Nimelt ei osata otsustada, mida hakata peale meeskonna treenitud rottidega, mis Nõukogude Liit annetab Mehhikole (?) leevendamaks arstide streigist tulenevat tööjõu puudust. Hoolimata vajadusest tundus kõigile kummaline lasta rotid kedagi opereerima ja nii siis ühel hetkel lastigi need rotid lihtsalt vabadusse ja rohkem neid ei nähtud. Jutt on paljuski ajastust tingitud poliitiline satiir.
“My Mother is a Cow” keskendub jutustaja suhtele emaga. Loos on ema jumalik lehmanäoga kuju, Sarvedega Jumalanna, kellele tuuakse andameid ja kelle õde on nõid Kirke. Jutustaja ise on vangistatud Vaatlejate poolt, kuid vestleb vaimsel tasandil edasi oma jumaliku emaga. Jutus on elemente, mis viitavad, et Carrington seab teatud religioosseid tõekspidamisi kahtluse alla.
Kolmanda avaldamata lugude osa jutud on kirjutatud täiesti erinevatel aastatel. “The Sand Camel” (Liivast kaamel) aastal 1994, “Mr. Gregory´s Fly” (Härra Grebory kärbes) aastal 1953 ja “Jemima and the Wolf” (Jemima ja hunt) aastal 1986.
Loos “The Sand Camel” (Liivast kaamel) meisterdavad kaks poissi endale liivast kaameli, kellele ei meeldi vihm. Selleks, et ennast vihma eest kaitsta, haarab kaamel hambusse poiste vanaema ja kannab naist edaspidi kui vihmavarju. Poisid peavad sellest hetkest ise hakkama saama, sest kaamel ei ole nõus enam vihmavarjust loobuma.
“Mr. Gregory´s Fly” keerleb mehe ja kärbse ümber. Tüütust kärbsest lahtisaamiseks on mees nõus andma ära kolmandiku oma varandusest. Kärbes kaob, kuid sellega kaasnevad hoopis ebameeldivamad kõrvalnähud. Alltekstina jääb kõlama see, et soovidega peaks olema ettevaatlik ja vahel võib sattuda midagi muutes hoopis vihma käest räästa alla.
Viimane lugu “Jemima and the Wolf” pöördub osaliselt tagasi Carringtoni nooruspõlve ja räägib loo tütarlapsest, keda peetakse raskesti kasvatatavaks. Aias, kus tüdrukule meeldib aega viita, kohtub ta kujumuutjaga ja Mimooga, kes tegelikult on juba surnud.
Kogumik annab väga hea ülevaate Carringtoni lühijuttudest läbi erinevate elu- ja loomeperioodide. Need resoneeruvad tema maalidega ja kombineerituna annavad aimu, kui andekas Carrington oli sürrealistina. Carrington proovib lugudes läbi ebamaiste inimene-loom hübriidide tungida inimeses sügavamasse olemusse, mis on tavaliselt peidus selle igapäevase fassaadi varjus. Loos “My Mother is a Cow” nimetab ta seda fassaadi mannekeeniks, kuid tänapäeval saaks seda nimetada avatariks. Jutud ise on enamasti lühikesed või väga lühikesed ja katkevad sageli järsku, jättes teema õhku rippuma. Mõnel juhul töötab see hästi ja lugejana jääb ruumi edasi mõelda, kuid on lugusid, mille puhul jääb sellest häiritud ja poolik tunne. Soovitan kas enne või peale kogumiku lugemist tutvuda ka Carringtoni maalidega. Koos nendega loksub tema looming tervikuna justkui paika ja saab paremini mõistetavaks.
Leonora Carrington õppis varajases nooruses vastanduma naistele ühiskonnas ja perekonnas omistatud ootustele ja normidele. Ta keeldus olemast lihtsalt kellegi naine või kellegi muusa. Ta võitles, võttis riske ja trotsis lõpuks kõiki raskusi. Ta oli kunstnik, kelle suurepärane kujutlusvõime ja unikaalsus elab edasi tema maalides ja juttudes.
Viited
Leonora Carrington (@leonoracarringtonestate) • Instagram photos and videos
Leonora Carrington - Eesti Kunstimuuseum
https://dorothyproject.com/book/the-complete-stories/
NÄDALA TEOS: Leonora Carrington. Ristiema (1970) – Kumu blogi
Leonora Carrington - The Pioneer of Feminist Surrealism
Leonora Carrington The Lost Surrealist
Publication: The Complete Stories of Leonora Carrington
How Leonora Carrington Feminized Surrealism | The New Yorker
.jpg "image0 (1).jpeg")
