Õhus oli tunda looduse tärkamist. Kevad saabus, täis magusat vabaduse lõhna.Taimed lausa lehvitasid pungade ja lehtedega päikese soojendavatele kiirtele vastu.
Kuid… midagi oli valesti.
Maailm oli liiga vaikne. Ei linnulaulu ega putukate suminat.
Kostus vaid puude käginat ning tuule ulgumist.
See oli õõvastama panevalt VALE.
Siret astus kiirelt tuppa tagasi, lükkas ukse kinni, keeras lukku ja vajus hingeldades seina vastu. Mis see oli, mis teda nii ärevaks ajas?
Siret mudis meelekohti, et mõtteid selgemaks saada.
Ta asus korteris, kus oli pikk koridor, mille ääres vannituba ja WC. Koridor lõppes väiksesse köök-elutuppa. Korteri välisuks ei saanud viiaõue metsavahele! Eriti kuna akendest välja vaadates paistis all laiuv kesklinn.
Ja kevad? Kas polnud eile just suvi?
Viimane asi, mida Siret suutis meenutada, oli suvine pidu metsavahel. Seal olid erinevad seltskonnad ning ausalt öeldes ei tundnud ta osalejatest enamikku, kuid polnudki oluline. Jooki voolas ojadena ja hea muusika mängis.
Seal oli ka Tom. Poiss, keda ta juba mõnda aega jälgis.
Sel imelisel õhtu oli poisil tähelepanu tema jaoks.Tom kutsus Sireti sõnajalaõit otsima ning ta nõustus. Muidugi ta nõustus!
Nad jalutasid kahekesi metsavahel. Võtsid isegi kätest kinni.
Õhetus tuli näole tagasi. Tom...
Nad jalutasid kaua ning siis, keset metsa, suudlesid. See polnud õrn ja ebalev, vaid suudlus täs kirge.
“Kas ma tohin su endale võtta?” sosistas Tom tema kõrva.
“Jaa! Võta mind!”
Meenutuse peale hammustas Siret huulde. Äkki ei osanud ta oma käsi kuhugi panna. Seepärast haaras ta riiulilt kujukese.
Talv tuli tagasi.
Talv tuli alati tagasi, iga kord aina suurema väega, mida juhtisid võidukad paladiinid - iga jäätunud linn nende triumf.
“Rooste seda külmamoori võtku,” sajatas päkapikk, pingutades turviserihmasid. Ta suutis vaevu veel võidelda, nii kaua oli see kestnud. Ometi tundis ta end kui lihtsalt üks nupp malelaual, kus kestis igavene lahing kahe poole vahel. Kord võitis üks, teinekord teine. Kuid oli alati kindel: valged alustasid pealetungiga esimesena.
Keegi polnud päris kindel, miks külmamoor suvevana maid vallutas, kuid kus lugu pole, sinna tekib.
Kõige levinum kuulujutt kõlas, et rahuldamatus ja alla surutud viha tekitasid naisele maohaavad, kortsud ning sissekasvanud varbaküüned.
See sõda oli kättemaks!
Siret pillas kujukese maha ja surus käed kõvasti rinnale. See polnud ju lihtsalt tema ettekujutuse vili. Ta oli seal kohal! Ta valmistus lahinguks, olles keegi teine.
Kuid ometi nüüd, kui ta järele mõtles, ei suutnud ta detaile enam meenutada.
Siret vaatas põrandale pillatud kujukest. Malemängu ettur meenutas tõesti “Sõrmuste isanda” stiilis päkapikku.
Siret tahtis juba seda riiulisse tagasi tõstma hakata, kuid mõtles ümber. Kuju puutumisest tekkinud kogemus oli liiga häiriv, et sellega riskida.
Tema pilk rändas riiulile. Kes iganes (arvatavasti siis Tom?) siin ka elas, meeldisid talle erinevad nipsasjakesed. Ka Sireti tädi oli üks sellistest, kes vidinaid kogus. Tädi raamaturiiulites oli raamatute ees lausa kuhjade viisi erinevat tavaari. Siinne elamine oli aga sada korda hullem. Samamoodi raamaturiiulid, kuid raamatuid neis polnud - ainult nodi.
Siret jäi kogu kaost silmitsema, ehk lootes leida midagi tuttavat.
Kas väike plastikust rohuplats hauakividega, millel loomade pildid, oli vihje Stephen Kingi raamatule “Lemmikloomasurnuaed”?
Seal kõrval… nostalgiline leid. Jäätisepulk. Uudishimulikult haaras Siret pulga järele. Ta ise armastas kõige rohkem Väikese Tomi jäätist ning nende pulkadel oli alati midagi toredat kirjas.
“Nii, hakka nüüd sööma,” võttis lapsevanem jäätise paberist välja ja ulatas selle tagaistmel istuvale lapsele.
Jäätise ostmine oli alati paras tsirkus, kuid ehk seekord läks õnneks. Ta uuris jäätise ostu eel, ajal, kassas, ja isegi poest väljudes, kas valitud "raketi jäätis" on ikka see õige.
Ja laps vastas alati jaatavalt.
Äkki läks seekord ostuga õnnek-
"SELLEL POLE KÕRVU!" täitus auto hädakisa ja nutuga.
Siret pillas jäätisepulga käest.
Kuidas oli ta seda näinud? Või ehk oleks olnud õigem öelda - kogenud?
Ei, see oli täiesti absurdne mõte. Jabur lausa.
Ükski vidin ei saanud selliseid kogemusi tekitada.
Korra hinge tõmmanud ning ratsionaalselt järele mõelnud, haaras ta pimesi veel ühe asja, et kindel olla.
“Uurijate sõnul oli Kliimaministeerium teadlik sellest, et talv on igavene,” rääkis telereporter ekraanil monotoonsel häälel. Taustal jooksid kaadrid vahistamisest Toompeal. “Kuid hoidis seda informatsiooni tahtlikult avalikust ruumist-”
Siret pillas vidina käest.
Ei! Ei! See polnud võimalik.
Mitte kuidagi! Või noh…
Talle meenus hiljuti loetud ulmejutt: kuidas CERN kasutas salaja kvantarvutit, et paraleel-universumitele ligipääsu avada. Etteaimatavalt kraapisid nad kõik need paraleel-universumid loodusvaradest tühjaks. Jutt oli paras jura, kuid akende tööprintsiip paraleelmaailma sarnanes ometi praeguse kogemusega.
Siret vaatas kõiki neid vidinaid uue pilguga.
Sajad, ehk isegi tuhanded maailmad? Või ehk pigem olevused? Iga nähtud kogemus oli kindla tegelase vaatenurgast.
Ning ta oli Tomile andnud oma käeketi. Tom ju küsis endale midagi kingituseks ning ta armastas Tomi.
Sireti pea käis ringi, jalad läksid nõrgaks.
Kõigele sellele oli ratsionaalne ja loogiline seletus, eks?
Suhkrupuudus! Just! Kui veresuhkur kriitiliselt madalale langes, võis inimene igasugu veidrusi ette kujutada.
Siret haaras toolilt käekoti ja hakkas selles sobrama. Tal oli alati midagi magusat kaasas, juhul kui seda tööpäeva lõpus vaja läks.
Pakk M&M’si komme!
Ta tegi paki lahti ja vaatas sisse. Hetk hiljem pudenes pakk kommidega tema käest põrandale. Kommide vahel roomasid väikesed ussid.
Okserefleksi tagasi hoides võttis Siret paar sammu tagasi.
Hääl välisukse poolt!
Keegi sisenes korterisse ning kadus seejärel kiirelt vannituppa, lukustades enda järel ukse.
Siret, süda rinnus tagumas, hiilis lähemale ning surus juba peagi kõrva vastu vannitoaust. Keegi oli duši all ja laulis. Laul oli Siretile tuttav, üks tema lemmikutest.
Ning ka hääl oli…
Siret surus õudusega käe suule.
Hääl, mida ta vannitoast kuulis, oli tema enda oma.
