Kristi Reisel „AI on selles küsimuses oma sõna öelnud”

Väljasurnud keelte asjatundja kutsutakse tähtsale kohtumisele, et uurida, kas oleks võimalik end eestlasena tundvale AI-le taastutvustada üht vana keelemudelit – inglise keelt – ilma selleta, et maailm jälle kokku kukkuma hakkaks.

Lugu on veebruarikuule kohaselt tugeva eestluse hõnguga. Iseenesest oli päris huvitav lugeda autori spekulatsiooni selle kohta, et ühel hetkel tuumasõda ikkagi tuleb, kuid Eesti jääb oma väiksuse tõttu sellest puutumata ning saab lõpuks kogu maailma ühtse kultuuri hälliks. Samas, kui paljud meist sellist stsenaariumit hetkel usuksid? Ilmselt mitte eriti paljud. Minu jaoks jäi see pisut liiga kaugeks võimaluseks, et päriselt sellisesse sündmuste käiku sisse elada.

Probleemiks oli minu jaoks ka tegevuse vähesus. Enamik loost oli edasi antud tegelaste minevikku kirjeldavate monoloogidena. See on ilmselt lihtsalt üks minu kiiksudest, kuid sellised lood mulle eriti ei istu. Tahaksin alati, et loos ka midagi huvitavamat juhtuks, et tegelased peaksid just loo jutustamise hetkel tegema olulisi otsuseid ja näitama seda, kes nad on.

Ma ei taha sugugi öelda, et jutt oleks väga kehv olnud, Reisel kirjutab ikka loetavalt. Ütlen siis lihtsalt eestlaslikult, et see ei olnud päris minu kamatassike.

Tanel Rõigas „Kütt”

Linnas elavad inimesed halli üksluiset elu, väljaspool linna aga tundub rohi rohelisem. Vabatmehed  elutsevad linna taga metsas külakeses ja käivad jahtimas droone, mis aeg-ajalt metsas elu-olu kontrollimas käivad. Droonide relvastust varuvad nad aga selleks, et vajadusel oma vabadust ja eksistentsi kaitsta.

Veel üks lugu, mis koosnes suurel määral kirjeldusest. Seekord oli mul küll kergem autori loodud maailma sisse elada, kuid ometi pani see mind soovima, et pärast pikka maailmaehitust oleks võinud seal ka midagi huvitavamat sündida. Pean aga ütlema, et nendest Rõigase lugudest, mida mina olen juhtunud lugema, oli see minu meelest üks paremini kirjutatutest.

Artur Räpp „… ja Maa pärivad”

Kaks vastassoost sõpra mängivad malet ja lähevad hiljem vaatama väljakul toimuvat põnevat sündmust, millest kujuneb nende linnale hoopis väikestviisi katastroof – hoolderobotid jätavad inimesed maha ja need peavad edaspidi ise hakkama saama.

See on üks Räppi lugudest, mida peab ka teist korda hoolikalt lugema, et aru saada, millest jutt tegelikult räägib – palju vihjeid ja poolikuid mõtteid ei luba tervikpilti esimese korraga haarata. Enne arvustuse kirjutamist ja jutu teistkordset lugemist sattusin Eesti Ekspressist lugema artiklit ühiskonna lapsestumisest, mistõttu teisel lugemiskorral mõjus see jutt mulle hoopis teistmoodi. Tõepoolest, jutu tegelased on küll täiskasvanud, kuid mõtlemise, keelekasutuse ja tegutsemise poolest lapsed, mis lapsed. Kas oleme päriselt liikumas sellise ühiskonna poole, kus kõik eluks vajalik meie eest ära tehakse ja iseseisev mõtlemine hääbub, nii et täiskasvanuiga kunagi kätte ei jõua? Igal juhul pani see jutt mind kauemaks mõtlema ja teenis sellega minu silmis plusspunkte.

Tanel Rõigas „Süsteemi viga”

Presidenti tabab halb üllatus, kui ta automaathääletuse tulemusel valimised kaotab, sest hääletus on hoolikalt seadistatud tema võidule.

Lugu tundub olevat väike mõttesamm meie e-hääletusest edasi ja kõlab hästi kokku järgmise aasta presidendivalimiste korra muutmise algatamisega. Ometi pean ütlema, et mulle jäi jutus kirjeldatud süsteemi viga pisut arusaamatuks. Jutus ütleb IT-arhitekt, et vea põhjustas ühe tähe lisamine partei nimesse, kuid ka mitmekordsel hoolikal lugemisel ei tuvastanud ma, millisest tähest käib jutt, sest partei nimed erinesid terve sõna poolest. Lõpuks taipasin, et üks täht tuli juurde juhul, kui hääletussüsteem kasutas pikkade nimede lühendeid (IKTP ja IRKTP), kuid kas sellise tähtsa protsessi juures ei oleks loogiline süsteemis nimed korrektselt välja kirjutada? Järgmisel hetkel räägitakse Arenguparteist, mis teeb loo veel segasemaks. Ma saan aru, et autori enda jaoks oli kogu protsess selge nagu seebivesi, kuid ehk oleks ta võinud lugejale vea tekkimise põhjuse veel täpsemalt lahti seletada ja mitte sundida tähendust ridade vahelt luubiga otsima.

Miikael Jekimov „Tühjad hauad”

Uurija peab minema tagasi oma kodukülla, et lahendada hauast kadunud laipade saladus. Üks kadunud surnukehadest oli tema vana sõber, kelle õega ta kunagi lähedane oli. Selle õega üheskoos tegutsedes jõuavad nad okultse grupini, kes laipadega manipuleerides loodab maailma lahti päästa mingi õudse ebajumala.

Lugu kulgeb enamjaolt rahulikult ja melanhoolselt, pannes suurt rõhku peategelase tunnetele ja mälestustele. Hoolimata aeglasest kulust oli teksti huvitav lugeda, kuigi tabasin end küll vahepeal küsimast, millal tegevus peale hakkab. Ilmselt oleks paberil lugemine mugavam olnud, sest ekraanilt lugedes kipub pikkade rahulike tekstide puhul tähelepanu hajuma.

Mulle Jekimovi stiil meeldib. Ma ei ole temalt küll palju lugenud, kõige selgemini tuleb praegu meelde vaid aurupungilik „Läbilõigatud niidid”, mis oli kogumiku „Kübeke elutervet vihkamist” lugudest üks minu lemmikuid. Kuid kas on tegemist erinevat laadi keeletoimetamise või millegi muuga, kuid kohati oli just taotletav stiil see, mis mind lugejana komistama pani ja lugemist katkestama sundis, sest pidin mõne lause juurde tagasi pöörduma, et aru saada, mida autor öelda tahtis. Heaks näiteks sellest on lause „Pikk muldvallile ehitatud tee viis nad järve keskele, kus kattis konarlikku küngast nende sihtpunkt.”. Praegugi loen seda üha uuesti, kuid lause teine pool sellest selgemaks ei muutu. Kas on lihtsalt tegemist mingi näpukaga või on keeletoimetaja jäänud minuga sarnaselt jänni ja usaldanud hoopis autorit, et too teab, mida ta selle lausega öelda tahab?

Niisiis, tore lugu, kuid ehk peaks autor stiili kõrval pidama silmas ka teksti arusaadavust, sest lugemiselamuse saavutamiseks on mõlemad olulised komponendid.