Kurgus kraapis rõvedalt, sõrmed ja varbad olid jäätunud ning silmaluugid olid kui kinnikeevitatud.
“Gael, ärka üles, sa vana pederast,” kostus kusagilt kaaspiloodi tülpinud hääl.
Gael tegi silmad lahti, liigutas vaevaliselt sõrmi ja tiris õhupumba londi kurgust välja. „Mis sa nüüd tahad, Serg?“. Serg ei viitsinud vastata, nii et Gael ronis kirstust välja ja pomises: „Parim, mis saada on, magad nagu pilve peal ja ühtegi süvaune kõrvalnähtu pole.“
Oleks seda kokku lubanud müügimees oma imala jutuga siin olnud, oleks Gael selle müügimehe näole tutvustanud süvaune kirstu „Platinum Pilveke 3S“ kaant. Korduvalt.
Juhtpult oli tolmuga kaetud, ainult Sergi koha ümber oli käejälgi ja tema toolil oli üsna täiuslik persejälg. Serg ise oli kadunud, kuid hulpis paari hetke pärast šahtist välja. „Radar leidis midagi, mis kvalifitseerub „potentsiaalselt reisijale huvipakkuv“ kategooriasse ja Taibu äratas mind üles. Tahtsin algul kõik tehisintellekti moodulid, mis ei vastuta navigeerimise eest, välja rebida, aga mõtlesin enne vaadata, mis äratuse põhjustas. Vaata vasakust aknast välja, kella kahe peal, umbes 40 kraadi üles.“
Juhatatud suunas hulpis veenuslaste puu. Veenuse madalorbiidil kasvatatud puud olid enamasti ühe tüüplahendusega – tüve sees labor ja töökoda, okste vahel elamiseks mõeldud mullmoodulid ja “kännu” sees impulssraketid. Oli näha, et miski oli relvastamata kosmoseliikurit räsinud, osad oksad olid murdunud, stabiilse pöörlemise asemel laperdas see sihitult. Sensorid märkisid puu keskmiseks temperatuuriks ümbritseva kosmose keskmise. „Pekstud, rüüstatud ja kustunud. Väga vana, Õunapuu seeria laevad asendati Mändide poolt juba 300 aastat tagasi ja neid kasvatati üldse ainult paarsada tükki, kuna tegu oli eriti pirtsaka liigiga. Pärast seeriatootmisest mahavõtmist kasutati neid odavuse tõttu rikaste erafirmade poolt, aga nemadki tüdinesid neist. Okste kuju ja ainuüksi suuruse järgi võib öelda, et kasvamispiiraja võeti sellel maha ja see kasvas veel tubli 200-250 aastat enne kui keegi otsustas selle segi peksta, seega on see sadakond aastat juba niisama triivinud. Lähme vaatame, mis seal on, niikuinii peavad kirstud 18 tundi end ette valmistama, et meid uuesti magama panna.“ Serg lõpetas oma kõne ja viskas paki kohvi ja soojendatud võileiva Gaeli suunas. Gael mõmises vastuseks.
Mõni tund hiljem oli nende romulakõlbulik süstik, millele keegi naljahammas kunagi Tõrvapütt nimeks oli pannud, edukalt Õunapuu külge ankurdatud. Kaugelt oli tundnud, et elumoodulid olid ebaproportsionaalselt väikesed, lähemale jõudes osutus aga puu ise hiiglaslikuks. Enamus lehti olid ammuse rüüstamise käes vigastada saanud ja kaitsekihi kadumisel jäätunud. Iga jäätunud leht oli piisavalt suur, et Tõrvapütt selle sisse mähkida. Terveksjäänud lehtede kohtadel olid tüükad või erinevas suuruses närbunud pruunid latakad.
Valgustussüsteemid ja kogu muu tehnika olid ammu kustunud, Gael võttis taskust paar kleepuvat bioluminentset valgustit ehk tatikuuli ja loopis neid paari meetri tagant seinte külge, kuni vähemalt tagasitee pütile oli rohekalt valgustatud.
Kõik ruumid olid täis erinevat kola, ning jäi mulje, et kõik, mis sai katki minna, oli ka juba katki läinud, kuid kusagil polnud laipu. Lähenedes ei olnud nad märganud ka ühtegi päästekapslit, seega võis arvata, et kõik pardal olnud olid jõudnud lahkuda.
“Gael, ma jõudsin masinaruumi ja sa ei usu seda. Keegi naljatilk on võtnud selle puu mootorid, need puu küljest lahti ühendanud ja siis nende külge väikese süstiku kere monteerinud.” Gael põrkles mööda tüve keskel olevat šahti juureni ja avanenud vaatepilt oli tõesti vägev. Mitmekümnemeetrise läbimõõduga termotuumamootorid olid kokku ühendatud ja kõige selle eesotsas oli juhtkeskus, mis oli poole väiksem kui Tõrvapütt.
“Kes iganes selle ehitas, tahtis kusagile väga kiiresti jõuda. Ja kaugele,” oli Gaeli kommentaar.
“Kuigi Püti andurid ütlesid, et kogu see puu on ammu jahtunud, tuleb selle idiootsuse seest nõrka kiirgust, mis võib tähendada, et mingi osa tuumakütust on veel kasutatav”
“Sa ei taha ometi proovida seda põrguvärki tööle panna?” oli Gael üllatunud. Paarsada aastat vanad termotuumamootorid asja küljes, mis nägi välja nagu liiga suur konstruktor. Iga mõistusega inimene oleks sellest eemale kõndinud.
Enne kui Gael korraliku argumentatsiooni välja suutis mõelda, oli Serg juba juhtmoodulisse roninud ja vajutas tõenäoliselt kõiki nuppe, mis talle ette jäid. Sidest tuli Sergi pettunud hääl: “Gael, kuule, mine siva Pütile tagasi ja too üks varuaku. Isegi kui reaktorites on kütust, on see kolahunnik siin kogu elektri juba enne sinu eostamist kaotanud.” Gael, teades juba, et kui Serg näeb romu, milles on veel natukenegi elustamislootust, on mõttetu temaga vaielda. Niisiis lohistas ta end tagasi Pütile, võttis sealt ühe suure, õnneks kaalutu varuaku ja tiris selle nüüdseks Sergi poolt Käristiks ristitud leiutisele.
Veerand tundi vandumist hiljem oli aku külge ühendatud ja Käristi kokpitis põles tumepunane avariivalgus. Kõik mõõdikud näitasid, et Käristi oli vana ja kiiruga kokku laotud, kuid uskumatul kombel töökorras.
“Kruvi ja seibi, poldi ja mutri, transistori ja resistori, ränikiibi ja reduktori nimel, sina, kõige mehhaanika ja tehnoloogika üle valitsev kaose jumal, anna mulle õnne,” pomises Serg oma mehhaanikumantrat, mis tema väitel pidi iga natukenegi korras masina ellu äratama, ning vajutas käivitusnuppu.
Mantra aitas ja Käristi värises, kui tõukurite düüsid laeva läbistava kriginaga eri suundades paindusid, et laeva paigal hoida.
“Töötab!” hüüdis Serg, endal selline irve ees, nagu tahaks suunurkadega kõrvu sügada.
“Nonii, ja mis me sellega nüüd teeme, paneme sulle padja alla?” lisas Gael elutervet kriitikat. “Tahad sellega Saturnile lennata? Ilma kirstuta saab sul lõbus olema. Püti järel seda ka ei lohista. Ja kas sa arvad, et kes iganes selle siin kokku keevitas, oskas ka Taibut piisavalt kalibreerida, et see enam-vähem otse lennata oskaks?”
Vastus viimasele küsimusele avaldas end liiga kähku. Gaeli klappidest kostus kõigepealt raginat ja siis Taibule omane sünteetiline hääl. “Kurss seatud, sihtmärk: Charon. Eeldatav saabumisaeg 7 kuud 2 nädalat 3 päeva 14 tundi 51 minutit ja 11 sekundit.” Käristi hakkas end aeglaselt Õunapuu küljest lahti rebima.
Serg karjus Taibule: “Protsess peatada. Sihtmärk tühistada. Kurss tühistada. PEA KINNI, RAISK”.
“No see läks hästi, antiikne Taibu, kes ei kuula sõna ja tahab meid Charonile viia.”
“Otsi parem selle käki väljalülitamisnupp üles, mitte ära mölise.”
Enne kui kumbki midagi teha jõudis, lahenes probleem iseenesest. Üks termotuumarakettmootoritest köhis ühe väsinud neutriinopeegeldi välja, enne kui teiste mootorite düüsid seda kompenseerida jõudsid, raksatas Käristi vastu õunapuu tüve ja ülejäänud mootorid kustusid.
“Neutriinopeegeldi, eh? Mis nüüd, ronime mootorisse ja hakkame ise neutriinosid põrgatama?” aasis Gael.
“Ma ju ütlesin, et ära mölise,” kirus Serg vastu.
Ühest väsinud akust ei piisanud niikuinii rohkemaks kui üheks käivituseks, selleks ajaks kui Serg ja Gael olid veendunud, et nad kohe õhku ei lenda ja hakkasid akut küljest kruvima, oli Taibu juba vait jäänud ning avariituled hõõgusid tuhmimalt kui enne.
“Noh, Pütile tagasi ja edasi Saturni suunas?” irvitas alati kahjurõõmus Gael.
“Ma vist ütlesin juba, et ära mölis- mida kuradit?” Enne kui Serg jõudis oma sõimu lõpetada, kukkus talle midagi pähe. Kaalutuses asjad ei kuku, kuid see just tegi seda. Elavhõbeda loik kattis Sergi kiivri pealmise poole. Gael kuudis läbi raadio õõvastavat raginat ja Sergi vandumist. “Mis kuradi sitanikerdis see veel on? Ja miks see mu kiivrit närib?” Gael ei olnud piisavalt loll, et äkitselt neid rünnanud elavhõbedast klimpi suvalise torujupiga tampima hakata ja sellega Sergi kiivrit lõhki lüüa, vaid lootis, et Sergi süsinikkiivris olev tehnika läbi ei põle ning vajutas akujuhtmed hõbedase asjanduse sisse. Mitmetuhandevoldine laevade termotuumareaktorite käivitamiseks kasutatav, kuid peaaegu tühi aku andis veel küllalt voolu, ja järgmisel hetkel tõmbus klimp korraks kettana sirgu ja paiskus seejärel peenikese puruna igas suunas laiali.
“Mis kurat see veel oli?” karjus Gael, kuid Serg ei vastanud. Sergi skafander liikus järjekindlalt mööda kokpitti, ilma et Serg ise midagi selleks teinud oleks. Kiivrist väljuv peen õhujuga lükkas teadvusetut Sergi õrnalt ukse suunas. Gael haaras taskust nätsu ehk skafandri kiirliimi. Löönud selle kiivri peale ja kontrollinud, et lekkekohti oli tõesti ainult üks, pööras ta Sergi näoga enda suunas. Vapper mehhaanik oli näost sinine ja talle iseloomulikult kole, kuid merevaigukollaselt hõõguva tabloo järgi elus. Kiivris hõljusid väikesed verepiisad, mis olid tulnud ta vaakumi tõttu lõhkenud kõrvadest.
Vandudes lohistas Gael liikumatu keha Pütile tagasi, vaatamata kaalutusele tundus, nagu oleks Serg aina raskemaks muutunud. Ta ei tahtnud mõelda, mis see elavhõbedast asi oli olnud, ning lootis, et rohkem selliseid välja ei ilmu.
Serg toibus medosakonnas üsna kähku, kuid oli ajutiselt kaotanud enamuse oma kuulmisest. Ta silmad olid rõhukaotusest üleni punased ja vaatamata valuvaigistitele, valutas ta pea väga jubedalt. Serg palus Gaelil tuled tuhmimaks keerata ja viskas talle märkmetahvli.
“Aga äkki läheks siit minema?” tegi Serg ettepaneku.
“Ei saa, kirstud laadivad ja kraabivad end veel 14 tundi.” kritseldas Gael tahvlile.
“Tühja nendega, las kasivad ennast siis, kui me lendame.”
“Kontrollisin akusid, üks neist on hapuks läinud, üks tühi jäi Käristi peale ja järgijäänud kahega saame kas startida või lasta kirstudel end lõpuni kraapida, mõlemat korraga ei saa.”
“Persse.”
“Täpselt.”
Targema tegevuse puudumisel otsustasid nad lihtsalt magada. Süvauni võis küll une nime kanda, kuid kuna keha biorütmid olid liiga aeglased, et korralikult organismi parandada, oli süvaune järgne väsimus üsna niitev, eriti, kui pidid veel mingit elukat tapma või vaakumit hingama. Tõukurmootorite abil liikus Pütt räsitud Õunapuust aeglaselt kaugemale. Agorafoobidele pole kosmoses kohta, mõistlik on kõigest kahtlasest kaugemale hoida ja üksinda kosmoses triivida.
Gael ärkas seekord veidi pehmemalt, 10 tundi kaalutuses magamist on üks uskumatult mõnus tegevus. Harjumuspäraselt üritas ta Sergi raadio teel kätte saada, kuid pärast kolmandat kutsungit ärkas ta aju osa, mis tuletas meelde, et Sergi kuulmisvõime jäi Käristile.
Serg istus pilooditoolil ja vahtis kivistunult enda ette. Gaeli lähenemist ta muidugi ei kuulnud ja võpatas teda silmanurgast märgates. Gael viipas universaalses kehakeeles “mis nüüd”, millele oli Sergil õnneks vastus olemas: “Veel 4 tundi ja võime magama kobida. Kirst remondib mu kõrvad ka ära, natuke puhkust Rõngastel ja varsti ei tule see kuradima puu enam meeldegi.”
Gael otsustas järgijäänud aega vahelduseks otstarbekalt kasutada ja tegi Pütile veidi käsidiagnostikat. Kõiksugune aparatuur tegi laeva küll täiesti iseseisvaks, kuid Pütt oli vanem kui tema ja Serg kokku ning paratamatult lagunes siit-sealt midagi. Melanhoolse koputa-kõik-sõlmed-läbi tegevuse katkestas krääksatus laeva kerest ning suunamuutus. “Serg, mida sa teed?” karjus ta automaatselt raadiosse, Üllataval kombel tuli vastus: “Tagasi Puule.”
Muidugi oli Serg end kokpitti lukustanud. Katsed uksi nii elektrooniliselt kui ka toore jõuga lahti teha jäid ühteviisi eduta. Serg ei vastanud talle rohkem, kuid juba esimese vastuse saamine häiris Gaeli rohkemgi - Serg peaks kõikide diagnooside ja eelneva käitumisviisi järgi olema üsna kurt. Praegu polnud muud teha, kui istuda ja oodata. Alati oli võimalus minna masinaruumi ja midagi mootorisüsteemides ära lõhkuda, kuid kui planeetidel põhjustas see sõiduki peatumise, siis avakosmoses muutis see laeva lihtsalt juhitamatuks.
Puule tagasi jõudmine võttis Gaeli ärrituseks sama kaua kui puust eemale jõudmine - üle 10 tunni. Serg ei olnud talle kogu selle aja jooksul kordagi vastanud. Kui lõpuks kokpiti uks avanes, pakkus Gael lahkelt esimese asjana, et äkki ta virutab Sergile igaks juhuks korra vastu lõugu, äkki tuleb mõistus koju tagasi. Sergi tuima kalapilgu peale viis Gael oma pakkumise ka jõusse. Paremsirge peale tundus midagi korraks isegi paika loksuvat, sest Serg võttis oma kiivri ja ütles monotoonselt “Puule”.
Kuna Serg ei kuulnud või ignoreeris Gaeli küsimusi ja ka paari järgmist matsu ribidesse, otsustas Gael lasteaiakasvatajat mängida. “No kurat, lähme siis tagasi liivakasti, ära ütle, mis sa sinna unustasid, mängi lolli,” oli Gaeli kommentaar rohkem iseendale.
Puule jõudnult suundus Serg kohe kännu suunas. Midagi oli muutunud. Iga kord, kui Gael liikumiseks mõnest redelist kinni võttis või end seinast eemale tõukas, tundis ta Läbi oma skafandri õrna vibratsiooni, mis oli märgiks, et Puu ei olnud enam täielikult kustunud. Masinaruumi jõudes nägi ta oma üllatuseks, et kõik tuled põlesid ja hiiglaslikud ehitusrobotid askeldasid midagi teha. “Mida kuradit siin toimub,” lausus ta, mille peale laeva Taibu automaatselt teatas: “Eelnev mootorite käivituskatse oli piisav, et tugisüsteemid taaskäivitada. Autonoomsus taastatud.”
„Aga mida kuradit siin siis toimub,“ küsis Gael uuesti. Ta oli valmis Sergi ükskõik milliseks teooriaks, kuid märkas ehmatusega, et kaaspiloodi kiivrist väljus imepeen õhujuga ning Serg triivis selle jõul kaalutuses ringi. Serg oli eiranud kõige tähtsamat ohutusnõuet ning kandis ikka veel vigastatud kiivrit. Kiivril olnud kiirnäts oli aga kusagile kinni jäänud ja maha tulnud. Kiire hüppega oli Gael Sergi juures ja üritas leket peatada. Tema üllatuseks nägi Serg aga lekkivale kiivrile vaatamata üllatavalt rahulik välja ning klappides kostus Sergi tuttav hääl: “Stardime 38 minuti pärast Charoni suunas. Missioon on lõpetamata.”
“Mis kuradi missioon?”
“Nanostruktuurse isepaljuneva sümbiondi prototüübi toimetamine Charonil asuvasse salajasse Marsi koloonia uurimisjaama.”
“Serg, ära aja paska.”
“Selle keha juhtisiksus on surnud. Peremeesorganismiga liitumine ebaõnnestus. Sümbiondi peajuhtmoodulite termokahjustus elektrilöögi tagajärjel.”
Gael nägi läbi visiiri, kuidas Sergi nägu läikis kergelt metalselt. Misiganes oli enne üritanud end Sergi skafandrisse puurida, oli edukas olnud. Sümbiont? Pigem rõve parasiit. Ja elektrilöök.... Selle oli ju Gael ise andnud.
“Misasi sa oled?” sundis Gael end rahulikuks.
“Isepaljunevatest nanomasinatest koosnev sümbiont, mis juhib teadvuse kaotuse või ajusurma puhul inimkeha edasi. Salajane prototüüp,” jätkus Sergi häälega, kuid ühegi tundevarjundita selgitus.
“Salajane? Miks sa sellest siis mulle räägid?”
“Direktiiv SCN-591 alammäärus 31B järgi on eksperimendi läbiviimiseks vaja elusat peremeesorganismi. Hetkel juhitav peremeesorganism suri vigastatud peajuhtmoodulite tõttu sümbiondiga liitumisel.” Mehhaanilise täpsusega tõusis Sergi käsi koos laserpüstoliga Gaeli suunas, sihtides ta paremat jalga. “Peajuhtmoodulid on taaskoostatud. Uue peremeesorganismiga liitumine seatud kõrgeima prioriteedi ülesandeks, alammäärus 31B-2 järgi pole peremeesorganismi komplektsus kohustuslik.”
Nuga ja laserpüstol olid Gaelil vöö peal olemas, kuid Serg oli niigi juba surnud, paar lisavigastust ei muudaks tõenäoliselt midagi. Misiganes tema keha nüüd juhtis, oli tõenäoliselt kiirema reaktsiooniajaga ning oleks väiksemagi vale liigutuse peale talle põlvekaitsmesse augu lasknud.
“Elusalt?” bluffis Gael ja tõstis käe kiivriserva juurde, kus paiknes avariilüliti. Edasi toimus kõik juba aegluubis. Klappidest kostus korraks piiksatus ja järgmisel hetkel lendas Gaeli kiiver peast. Õppustelt oli talle meelde jäänud, et avakosmoses tuleb instinktid maha suruda ja välja hingata. Kopsutäis õhku võis anda paarkümmend sekundit pikema funktsioneerimisaja, kuid sellest tekkinud kopsurebendid kindlustasid, et katse jääb ka viimaseks.
Sergi keha ootas pool minutit, mis oli tõenäoliselt sümbiondi hinnangul keskmise inimese vaakumi taluvuse piir, haaras siis endal kiivri peast ja surus selle Gaeli skafandri külge. Avariirežiim võttis üle ja üritas rõhku taastada, samal ajal kui kiivris olevast august õhk jätkuvalt välja tuiskas. Sümbiont või misiganes üritas Gaeli minemalennanud kiivrit kinni püüda, ilmselgelt häiris seda vaakumis olemine vähem, kuid siiski piisavalt. Gael ei jätnud võimalust kasutamata ja laserpüstoli kiir lõikas Sergi pea pooleks. Lisaks inimlikele vedelikele purskus sealt välja ka hõbedaselt läikivaid peenikesi kiude. Viimase adrenaliinipurske abiga mätsis Gael kiirnätsuga kinni kiivris oleva augu ja kaotas seejärel teadvuse.
Kurgus kraapis rõvedalt, sõrmed ja varbad olid jäätunud ning silmaluugid kui kinnikeevitatud. Sergi tuttavat häält ei kostunud kuskilt. Süvaunest ärkamine tundus seekord erakordselt raskena. Tõrvapütt tundus mõnusalt kodune, aga sellele vaatamata oli Gaelil erakordselt halb olla. Viimane pilt, mida ta mäletas, oli võitlus Sergiga.
“Taibu, kus me oleme?” tuli ta kõrist korisev küsimus.
“Pluuto orbiit, eelprogrammeeritud maandumine Charonil 6 tunni, 51 minuti ja 39 sekundi pärast. Tähelepanu: laeva viimasel modifitseerimisel lisatud termotuumarakettmootorite kütuse hulk on alla 1%”
Gaeli pead tabas uus valunool, kui otse tema meeltekeskusesse saadeti hilinenud signaal: “Peremeesorganismi ja nanomehhaanilise sümbiondi ühildumine edukalt lõpetatud.” Gael võttis süvaune kirstu kõrvalt Sergile kuulunud kiivri. Selle siseküljel olid peenikesed hõbedased niidid.
„Kaval väike värdjas,“ mõtles Gael.