Tõlkinud Tuule Iil

Me laulame Oode Soolale.

Sool on hinnaline ja keeruline. Naatriumkloriid mitte. Naatriumkloriid on keemiline, lihtsalt toodetav vaakumprotsessiga. Puhas ja tühi, naatriumkloriidil puudub maitse.

Sool on maitsestatud magneesiumi, kaltsiumi, haliidide ja sulfaatidega. Soolal on samuti haruldaste elementide maitse, mida vargad ihaldavad. Sool kihab elust, halofiilidest, soola armastavast väikesest elust.

Sool on sündinud ookeanites. Sool on meie pinnases, vihmas, allikatest välja pulbitsevas vees. Sool on kõikjal. Sool on müstiline.

Soolatempli kerjaväljadel laulame me Oode Soolale.

Templi sool kujunes miljoned hooaegu tagasi, kui muistne meri aurustus. Lugematute põlvkondade jooksul oleme me soola nikerdanud, toa ja samba haaval selleks templiks, kus me kunagi teenisime. Nüüd me kerjame Templi väljadel, varaste tõttu.

Me laulame, kuni spinner läheneb, muutes soolavihma tormiks, siis me vaikime.

Scarlet 7565s Omanimeline, kes on väljadel uus, roomab pisut lähemale. Scarlet on minusse kiindunud. Ma ei pane seda talle pahaks. Ta on närviline, värvid uhavad läbi ta poolläbipaistva mantli.

Spinner maandub. Kõnnitee tihke, metallist kombits rullub lahti.

“Ma arvan, et nad paluvad mul laulda. Ma olen selles üsna kindel.”

“Ole rahulik, Scarlet. Nad ei vali veel. Nad külastavad esmalt Templit.”

“Jah. Jah, muidugi,” ütleb ta, värvid ikka veel uhtumas läbi ta mantli, kromatofoorid muutumas: umbra kullaks, kuld punaseks.

Vargad ilmuvad. Need on täiskasvanud isane ja emane nooruk, tütar. Tütar on erutatud, kareldes edasi-tagasi oma kahel jalal. Nad räägivad oma tavalisel, ülemäära valjul häälel. See liik on kehva kuulmisega. Sügaval oma meeltes arutlen ma Soola Oodide üle.

Varas ja ta tütar jalutavad mööda kerjuste rivi. Ma pööran ühe silmaläätse nende poole, hoides oma kolmanda meele tähelepanu kerjustel. Ma olen kerjanud kolmkümmend hooaega ja vaatepilt varastest hämmastab mind jätkuvalt. Scarletil on muidugi kõik kolm läätse, kõik kolm meelt kinnistunud varastele.

Nad on meist niivõrd erinevad. Nende pead on väikesed ja neil on ainult üks. Neil on ainult üks aju, mis võib küll seletada nende keskendumisvõimet. Ainult neli jäset, ilma ujulestadeta. Ainult üks süda. Veri on sool, aga nõrk sool.

Siinne atmosfäär põhjustaks nende valkude liitumise, nende liha kuivaks siin, kuna neis on vähe osmoprotektante. Neil pole ka mehhanismi, mis pumpaks kaaliumi nende rakkudesse. Seetõttu kannavad nad kunstlikku mantlit, hingavad läbi kunstliku noka. Nad on sündinud väljaspool seda maailma ja nad on kummalised. See keskkond tapaks nad, aga nad on tehnoloogilised inimesed, võimelised oma nõrkustest üle olema ja ujuma võõrastes vetes.

Võtta arvesse ainult nende bioloogiat oleks nende kõige sügavama erinevuse ignoreerimine. Nad on erinevad, kuna nad võistlevad. Sooline erinevus on põhjustanud nende vajaduse võistelda. Nad võtavad, mida nad tahavad.

Me ei võistle. Meie noorukid kasvavad ookeanis meie geneetilise materjali segunemisel. Kes soovib olla ema, valib vastse, keda suust-suhu toita. Me oleme kõik.

“Vaata!” ütleb tütar, osutades oma jagunenud kombitsaga mulle. “Ta on nii armas.”

Ma ei ole armas.

“Nii võluv.”

Ma ei ole võluv.

“Aitäh et sa mind siia tõid, Isa. Ma arvan, et ma õpin siin palju rohkem kui ma oleksin iial õppinud oma tundides.”

Ma loodan seda, varga tütar, kuna mul on midagi, mida ma ihkan sulle õpetada.

Tütar pöörab oma veidrat, kunstlikku keha ja kummardub minu poole. Ta karjub mu poole “Tere!”

“Kas nad ei saa rääkida, Isa?”

“Nad saavad rääkida. Aga nad on häbelikud. Ja nende hääled on väga vaiksed. Meil on vaja võimendajat nende kuulmiseks.”

“Välja arvatud siis, kui nad laulavad?”

“Täpselt nii.” Isa noogutab oma ainsat pead. ”Välja arvatud siis, kui nad laulavad.”

“Kas me saame neid laulma panna, praegu?”

“Meil on enne soola tarvis,” ütleb Isa.

“Täpselt nii. Soola Templist. Lähme. Lähme. Kiiresti, isa.” Tütar sikutab oma isa kombitsat. Mõne hetke pärast seisavad nad oma jagunenud jäsemetel Templi Väravas.

“Siin ei ole valvurit, Isa. Kui neile sool nii väga meeldib, miks nad siis ei lähe templisse ja hangi seda ise?”

“Mäletad, me rääkisime sellest? Nad on väga lihtsad inimesed. Kui nende Vanem korra otsustas, et nad peavad meile kuuletuma, siis seda nad ka tegid. Absoluutse allumisega. See on tegelikult päris hämmastav. Midagi, mida ma oleksin saavutanud rügemendi täielikult kuuletuvate sõduritega. Aga,” ütleb Isa, koputades oma ainukest pead, “neil pole iseseisvat mõtlemist. Sellepärast pole nad ka kunagi kiviajast edasi arenenud.”

Kindlasti mitte tõsi. Meie mõtlejad arutlesid metalli võimaluste üle mitmeid tuhandeid aastaaegu tagasi. Kord, kui nad üldistasid tagajärjed, valisid meie Vanemad mitte kaasa ujuda seda rada, mida vargad kutsuvad progressiks. Seda otsust on kinnitatud iga järgneva Vanema poolt.

“Seega, me ütlesime neile, et nad ei läheks sinna ja nad ei läinudki. Ja nüüd kerjavad nad väljas? See näib üsna nukker, Isa.”

“Sool selles ehitises esindab haruldasi elemente märkimisväärses konsentratsioonis. Me ei ole seda veel kaevandanud, austusest päriselanike uskumuste vastu. Aga me ilmselt peame, kui konflikt Söödikutega ei parane.”

“Me peame hävitama kõik Söödikud,” ütleb Tütar, noogutades oma ainukest pead. “Hei, vaata, sealt kaljuseinalt ronib veel üks alla.”

Kõik läätsed peale minu pöörduvad kalju poole. Ma pööran oma kolm meelt ülesandele leida täiuslik laul tütrele.

“Kas me ootame selle ära, Isa?”

“See on liiga aeglane. Lähme templisse.”

“See on kindlasti uus kerjus,” ütleb Scarlet. Ainult kerjused ja vargad tulevad siia.

“See on harukordne päev,” ütlen ma talle. “Me oleme nädalaid ilma külalisteta ja ühe kraadi vahemaaga külastavad kerjavälju kolm võõrast.”

“Uus kerjus,” ütleb Scarlett. Tema mõtted ujuvad. Veel üks kerjus tähendab vähem almuseid, kuna me alati jagame oma osa.

Aga uus kerjus tähendab uusi laule. Ja see oleks hea. On üsna üksik kuulata samu paari tosinat laulu.

“Huvitav, millisest parvest ta pärit on,” ütleb Scarlet.

Ma pööran oma teise läätse kalju poole. “See on minu nooruk,” ütlen ma. “Ta tuleb mind külastama. Mitte kerjama.”

“Sinu nooruk?” Scarleti lõpused võbelevad. Ma tean, mida ta mõtleb. Kui mul on nooruk, siis miks ma kerjan?

Scarlet saabus kerjaväljadele, kui vargad tema peremaja alt haruldase elemendi soone avastasid ning tema parve maalt välja tõstsid. Tema noorukid otsustasid uue kodu otsingutel ületada Suure Mere põhjas.

“Ta palus, et ma läheksin temaga,” ütles Scarlet mulle. “Aga ma keeldusin. Ma ei tahtnud koormaks olla.”

Vargad võtsid meie maa. Vastutasuks andsid nad meile uusi asju. Enne vargaid ei olnud ükski ema oma noorukile koormaks. Scarleti nooruk ei saatnud oma nooruki andamit. Scarlet järeldab sellest, et ta on vaesunud.

On siiski veel kaks teist võimalust: et ta nooruk hukkus ohtlikul ületusel või ta on oma ema unustanud. Scarlet ei maininud neid võimalusi ning ka mina mitte. Kuigi, ilma mingi kahtluseta, laulab Scarlet neile sügaval oma meeltes, selles pimedas kohas, kus kolm meelt tüvel ühinevad.

“Sa oled vist väga õnnelik, et su nooruk sind külastab,” ütleb Scarlet.

Mulle ei meeldi, et mu nooruk siia tuleb. Talle ei meeldi mind kerjamas näha. “Jah. Ma olen õnnelik.” Ütlen ma Scarletile. See on lihtsaim asi mida öelda.

Ma võiksin Scarletile öelda, et mu nooruk saadab alati oma andami, isegi kui ma ei vaja seda. Ma võiksin öelda Scarletile, et vargad lubasid mul esivanemate talu alles jätta. Ma võiksin talle öelda, et mu soolatiigid on arvukuses tuhandetes ja kuigi mitmed on kuivendatud, harin ma siiski sadu aktiivseid tiike. Ma lähen koju, kus sillerdab hõbedane valgus soolalahusel, sellal kui Täht kondenseerub oma olemuseks. Ma lähen koju, kus arhebakterite õite värvid pimestavad, kus müriaad suure soola nööre keerdub briquetaaži tiigist tiiki.

Ma võiksin Scarletile öelda, et ma ei kerja mitte vajadusest, vaid omal valikul. Aga ma ei ütle midagi. Ta õpib tundma mu lugu siis, kui ta on valmis seda kuulma. Me võime kõik olla kerjused, aga tõusud, mis meid siia tõid, on sama mitmekesised kui ookean.

Ma vaatan, kuidas mu nooruk kaljudest alla ronib. Ma arvan, et Scarlet tajub mu ärevust, sest ta on ebaloomulikult vait.

Kui mu nooruk läheneb, lahkuvad vargad Soola Templist. See on tõesti üks kokkusattumuste ja paralleelide päev.

“Tempel on nii kaunis,” ütleb tütar. “Nikerdused on imelised.”

“Jah. Väga ilus.”

Tütrel on õigus. Soola Tempel on väga kaunis. Ma mäletan. Milleeniumite hooaegade jooksul on meie käsitöölised meie lugusid soola nikerdanud. Soola Tempel kõneleb maailma algusest ja lõpust. Nikerdustel ei ole vargaid. Ja sellepärast ma valin uskumise, et nemad ei ole lõpp.

Scarlet nihkub mulle veelgi lähemale. Kuigi ma olen kerjus ainult osaliselt, olen ma siin vanim. Ma olen kerjanud mitmeid hooaeg, mul on asju, mida õpetada, kuigi mu nooruk seda ei arva.

“Sa võid valida ühe,” ütleb isa.

Tütar tormab edasi-tagasi. “Aga kas nad laulavad, Isa?”

“Vaata,” ütleb ta, hoides käes soolaketast. “Nad laulavad, kui sa neile selle annad.”

Mu nooruk ligineb varastele. “Härra,” ütleb ta. Ta kannab kunstlikku nokka, mis võimendab ta häält. “Minu nimi on Serrin.” Ta kasutab oma varganime. “Mul on privileeg kuuluda teie kotta.”

“Nad saavad ikkagi rääkida,” ütleb tütar, plaksutades oma jagunenud kombitsaid.

“Ma ütlesin, et nad saavad,” ütleb Isa. “Me oleme teinud mõningaid edusamme selle liigi tsiviliseerimisel. Vanad ei ole suutnud kohaneda, aga me võtsime nende parimad ja helgemad ning kasvatasime meie kombel.” Isa pöördub mu noorukit kõnetama. “Serrin, eh? Sa oled valitud kodumaailma külastama, on nii?”

“See on minu au,” ütleb mu nooruk.

Isa noogutab. “Mis asju sa siin ajad?”

“Nagu teie, härra, tulin ma kerjuseid vaatama.”

“Väga hea. Mu tütar on ühte valimas.”

Tütar hüpleb mööda kerjuste rivi, enne kui peatub minu ees. “See siin,” karjub ta.

“Väga hea,” vastab Isa. Ta kummardub, et mind vaadelda. “Sa oled valinud hästi. Ma arvan, et see on Kirgas Käsi.”

Kirgas Käsi ei ole minu nimi.

“Kirgas Käsi on kuulus,” ütleb Isa. “Kõikidest kerjustest kõige parem laulik. Ma ei osanud arvatagi, et siinsetel väljadel kerjab.”

Minus kihvatab midagi, kui mu nooruk mind ei tunnista. Ta paneb mu kerjamist pahaks. Kuigi ta on täiskasvanud ja pole teinud argumenti nii mõnigi hooaeg, näen ma tema häbi kerges lõpusevõbinas. Ma tean neid väiteid. Meie suhe on nende mälestuste pärast rõhutatud.

Ta ütleks: “On vääritu kerjata.”

Mina ütleksin: “See on võimalus lasta neil kuulda meie laulu.”

Ta ütleks: “Kerjamine alandab sind. Sa ei pea seda tegema.”

Ma ütleksin: “See on ainus viis kuidas nad mind kuulavad.”

Ta ütleks: “Kui ma olen täiskasvanu, leian ma teise viisi meie õiguste võtmiseks.”

Ja see oli põhjus, miks mu nooruk oli valinud saada osaks selle varga kojast. Ma toitsin teda suust-suhu mitu hooaega ja ma ei saa tast ikka aru. Kuigi ma kardan, sügaval pimedas tüves, mida ta teha tahab. Ta tahab konflikti. Ma ei mõista vargaid, ma ei mõista oma noorukit.

Aga millest ma aru saan, on Oodid Soolale.

Teised kerjused vaikivad kui ma sirutan oma kombitsaid, venitades ujulestad pingule. Kiire liigutusega pööran ma end umber ja langetan oma kombitsad maha nii, et ujulest moodustab mu alakeha ümber mantli, paljastades mu sisemise ujulesta lihavad selgrood ning paljastades mu suu.

Ma olen loo valinud. See ujub minu kolmes meeles.

Ma keskendun, kuni mu veri voogab, tuues mu suu selgroogudesse haruldasi elemente. Haruldased elemendid kristalliseeruvad atmosfäärile paljastumisest, kasvades kõvaks, kuni mu suu on täis eredaid tahkeid kalliskive. Ma laulan, lükates õhku läbi suuklappide, pannes kristallid kõlama keerulisest Oodist Soolale. Ma laulan iidset laulu. See kõneleb loo ujumisest Templi Soolas, kui sool voolas nagu ookean.

Ma laulan, laulan soolale, laulan sellele, mis on minu ja on nüüd mulle kingitud. Ma kerjan selle eest, mis on mu sünniõigus.

Ma teen seda nende mälestuseks, kes on läinud; nendele, kes on kadunud varastele. Ma laulan oma kolme nooruki mälestuseks.

Ma laulan Oodi Soolale lootuses, et seda mõistavad varga tütar ja minu oma nooruk. Ma laulan, kuni laul sureb.

“See oli hämmastav,” ütleb tütar. Läbi ta kunstlikku noka, näen ma soolapisaraid.

Ma pööran oma kombitsad ülemisse asendisse. Ma olen rahul. Ma olen hämmastav, mitte lihtsalt primitiivne. Ma olen imetlusväärne ja kui ta kasvab ning temast saab tähtis isik nende vastuolulises keskkonnas, ehk ta mäletab.

Me vaatame, kui vargad naasevad spinnerisse.

Mu nooruk pöördub mu poole. “Mul on kahju, et sa minu siitmaailmast lahkumisest niimoodi teada pidid saama,” ütleb ta. “Seda ma tulingi siia sulle ütlema.”

Ma vaatan soolaketast. See on peen ja raske ja keeruline. Ma panen vastu soovile seda hõõruda oma nahale. Ma teen tegemist hingetu naatriumkloriidiga. Ma viin oma osa almusest tagasi Templisse. “Kas sa kuulsid laulu?” küsin ma oma noorukilt.

“Kuulsin,” vastab ta. “See oli kaunis, aga see ei ole minu. Aga ma kuulsin seda, samuti kuulis seda varga tütar.”

See peab olema kõik. Minu nooruk, kes peagi ületab kosmose ookeani, lahkub. Meie, kerjused, ootame kuni varaste spinner lahkub ning naaseme taas oma Soola Oodide juurde.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0605)