Tõlkis Rauno Pärnits.

Poisil võis vanust olla vaevu tosin aastakest. Lühike, kõhn, silmaalused sinikais. Maal poleks ta mind, säärast kobedat ambaali kopsaka läpakaga pealekauba, mitte mingil juhul kanda jõudnud,.
"Kelle eest rügad?"
Poiss ohkan ja kehitas õlgu.
"Ei taha rääkida – pole vaja. Jutt lühendab teekonda, ent sinu saladused kuuluvad ainult sulle."
Poiss puhus laubalt heleda juuksekahlu ja kostis häbelikult:
"Mampsi eest. Ta tappis kirvega isa."
Ma vilistasin. Silmitsesin hoolikamalt.
"Ja sinu pealekauba?"
Poiss võpatas.
"Ei, mis te nüüd. Mamps on hea. Astus mu eest välja. Isa peksis mind, ta siis haaraski kuurist kirve – ja juhtuski. Ta ei tahtnud. Ma hiljem, lastekodus, kopsupõletikku..."
Temaga oli kõik selge. Tavaklient. Rügab veel paar aastat ning viiaksegi ta mamps Puhastustulle. Kui poiss muidugi veel isa päästa ei mõtle. Ma heitsin talle argise hindava pilgu. Ma ise ei tegele ju enam ammugi selliste asjadega, ent igaüks alamaist kaastöötajaist haaranuks temast kõigi küüntega kinni. Hõlbus ja meelepärane juhtum.
Ma kohendasin läppari rihma ja kobisin jõnglase õlule. Too vaikis stoiliselt, ehkki näha oli, et tal on raske.
"Noh, läksime?"
Ja me läksime.

Ei tea, kust Dante Alighieri võttis, et tee Põrgust Puhastustulle meenutab mugavat, peaaegu et asfalteeritud serpentiini. Oleks see vaid nii! Mägi on peegelsile obsidiaanist pind – mina oma kapjadega ei roomaks mööda seda sentimeetritki. Ent poiss tõusis – aeglaselt, kuid kindlalt, ajuti suure raskuse all ägades. Jumal teab, millelt ta sandaalid tuge leidsid. Kuid ta liikus.
Ma ajasin pea kuklasse, puurides pilgu madalal seisvaisse pilvisse. Neist kumas üha selgemalt valgust – valgust, mis oli mu silmadele ebameeldiv. Tuli rinnataskust prillid välja otsida. Ma poleerisin just rätikuga klaase, kui alamõõduline Vergilius sammu aeglustas.
"Öelge," õbluke kandja ohkas mu all vaevukuuldavalt... "kui ma ka isa eest töötaksin, siis kaua see aega võtaks?"
Ma naeratasin. Hea, et poiss ei näinud mu naeratust.

Ülalt ilmunu oli mulle vastukarva. Ma mäletasin teda mõnelt hiljutise protsessilt. Sihuke hall hiireke, kes usinalt saatuse poolt annetatud juustutükki närib. Seejuures ma teadsin ta biograafiat ja see oli üpris värvikas. Õigusekaitsja. Istus paar korda, oli halastamatult läbi pekstud nii politsei kui tolle massi poolt, keda kaitsta püüdis. Läbiotsimised. Arreteerimised. Hullumajad. Naine ei pidanud vastu ja sooritas enesetapu. Noorem poeg leiti kord öösel põiktänavas läbilõigatud kõriga ja papale määratud kirjakesega – kirjake oli naelutatud poisi rinna külge. Aga papa ei taltunud; jonnakas, omaenda eksikujutluste vangis elav tööloom. Ülal muide nimetatakse neid ideaalideks. Tal polnud isegi jõudu naisele järgneda ning ta suri banaalselt haiglas. Vist murti tal selgroog ja keegi halastaja õde lülitas elushoidvad aparaadid välja.
"Tere, Anatol."
Mu vestluspartner toetus karkudele. Heitnud pilgu Ülale viivale pikale trepile, sain ma vaid kadestada ta mehisust. Ülemised kandjate teeneid ei kasutanud.
Ma vaatasin talle otse silma sisse. Nende alatise näiliku heatahtlikkuse peene loori taga oli selgesti aru saada, mis ta minust tegelikult arvab. Saatana jooksupoiss, vägistajate, mõrtsukate ja rikaste pärijate kaitsja – oh mis lõbu neid siin ootas! Jah, seal, Maa peal, olin ma üks parimatest. Nagu temagi, muide.
"Tervist, Miikael."
Ta kortsutas märgatavalt kulmu.
"Võite mind Michaeliks kutsuda. See on teile ju harjumuspärasem, eks?"
Ma vaatasin ta väljasirutatud kätt. Sõrmed ei värisenud. Pihk oli kitsas, kuid mitte jõuetu. Mis seal's ikka. Minu käepigistus oli võib-olla pisut tugevam kui seda hea toon lubas, ent ta ei pilgutanud silmagi.
"Ja nüüd, kui me tseremooniatega ühele poole saime, asume asja kallale." Ta avas kulunud mapi. Ülal ei usaldata moodsat tehnikat just liialt. Ma mühatasin ja klõpsasin klahvile, mis tõi läppari ekraanile vajalikud failid.

Graško Jovovic. Fotolt vaatas vastu noor, kui kurnatud nägu. Silmanurkades kortsukesed. Trotslikult kriipsuks surutud huuled. Kandilised põsenukid. Jah, ei ole just nende kristlaste moodi, keda tavaliselt Ülal tervitatakse. Tapjaks sündinu helge pilk.
"Ma võiks ainuüksi lõusta järgi diagnoosi panna. Ta vahib nii nagu oleks valmis kogu maailma maha põletama. Ja tuha ära õgima."
Michael-Miikael naeratas mokaotsast.
"Ei oodanud teilt sellist emotsionaalsust, kolleeg. Meie ei mõista nägude üle kohut."
"Mõistan. Mis siis ikka..."
Ma keerasin läppari tema suunas.
"Siin on fotod. Kas vaatate?"
Mu vestluskaaslase pilk tumenes. Mida enam ta uusi kujutisi läbi lappas, seda sügavamaks muutus vertikaalne korts ta laubal. Polnud ka ime, Ülemised ei armasta selliseid asju. Kui aus olla, siis ka mina polnud sellest fotoreportaažist just ülearu vaimustuses.
Väike mägiküla. Fotograaf, kes paralleelselt töötas ka lääne telekanalitele – ega ometi "Continental Geographicule"? – püüdis eriti jäädvustada mäetippude murdjoont ja mööda nõlvu ülesronivat põõsastikku.
Koidik. Paplite pikad varjud. Äärmise puu oksad on söestunud – tulekahju levis ka puudele. Suitsevad räbalad. Prügi. Esiplaanil katkine must vihmavari. Suures plaanis põlenud kivide vahel kõndivad NATO vormis sõjaväelased. Rahuvalvajate sinised baretid. Ainuke värvilaik selles halli ja musta kuningriigis. Lähemale. Söestunud käsi. Mustakstõmbunud raudkark. Must ja punane, lambad, jalad taeva poole. Lapse köökus kehake. Tema kõrval ema veidralt mustunud lillelise kleidi jäänused, nahaga ühte sulanud. Naine musta pearätiga – moslem. Viskleb sõdurite käte vahel, suu karjeks avatud – leidis kellegi omastest? Mahapõlenud sara, taga laibahunnik. Need lasti maha, ent jäeti miskipärast tulle heitmata, jäeti kuuma augustipäikese kätte roiskuma. Kärbsed. Taas hüsteerias rabelev naine. Külakese tühjad majad. Väljakule libisevad pilvede varjud – filmi algusest alates on aeg jõudnud üle keskpäeva.
"Kas avaldab muljet?"
Miikael hõõrus ninaselga ja vaatas mulle otsa.
"Miks te seda mulle näitate?"
"Mees, kes on vastutav küla hävitamise eest, asub teie juures."
Õigusekaitsja vaatas mulle otsa nagu peast põrunule ja raputas aeglaselt pead.
"Seda ei saa olla."
"Meil on andmed. Pealtnägijate tunnistused. Kas soovite tutvuda?"
Ma võtsin sellest koti osast, kus tavaliselt läppari juhtmeid hoitakse, paki lehti ja ulatasin üle laua.
Miikael sirvis paki põgusalt läbi. Ta trummeldas sõrmedega vastu lauaplaati ja kostis mõtlikult:
"Kuulge. Te teate väga hästi, et see on võimatu. Teatud põhjustel... teatud füüsiliste seaduste tõttu, kui soovite.. selle toimepanija..." ta vaatas püüdlikult ekraanist mööda,"... lihtsalt ei saa meie juurde sattuda. Nähtavasti on härra Jovovic laimu ohver."
Ma naeratasin võluvalt.
"Michael, mu sõber. Teile on suurepäraselt teada, et teatud, hm... füüsiliste seaduste kohaselt ei saa meie ametkonnast läbi käijad valetada. Ma eelistaksin korraldada vastandamise. Millal teile sobib toimetada härra Jovovic neutraalsele territooriumile?"
Miikael ei vaadanud minu poole. Ta vaatas tiheda võrega kaetud aknasse – hallid ruudukesed, mustad vöödid. Isegi see vähene valgus oli minu jaoks liiga hele.
"Ma kardan, et ei saa teile vastu tulla. Graško Jovovic ei tule alla."
"Kas talle on vaja abi? Meil on..."
"Talle on vaja rahu." Õigusekaitsja hääl muutus ootamatult karmiks. "Ta on elus piisavalt kannatanud. Pealegi oleme me kursis, kui neutraalne see territoorium on..."
"Millele te vihjate? Igaüks siinviibinutest kannab väljateenitud karistusaega..."
Miikael heitis mulle kiirpilgu ja pööras selle siis kõrvale.
"Ma ei kavatse teiega kasuistikas võistelda; see pole mulle nagunii jõukohane. Mind volitati tegema teile vastuettepanekut. Me oleme valmis teid ja teie tunnistajat Ülal vastu võtma."
Ma puhkesin naerma.

Pudeli läbipaistmatusse klassi pakitud tunnistaja rõhus näotult püksitaskuid pungitades mu vöökohta. Kuidas Prik Wenders, minu vahetu ülemus, selle avantüüri heaks kiitis – aru ma ei saa. Kas tõesti teda nii paelub see õnnetu mõrtsukas Jovovic? Hääl telefonitorus oli pagana visa:
"Ma vajan seda kutti, Anatol. Kui sul tuleb selleks tiivad hankida ja peaingel Miikaeliks hakata, tee seda. Mind ei huvita, kuidas seda teed, kuid sa teed seda ja tood tõpra pakitult ja tarvitamiskõlblikuna siia. See ei tohiks palju aega võtta. Senikaua ma kirjutan sulle nädalase puhkuse ja suunan rehabiliteerimiskursustele. Kui vaja, muidugi."
Oh, kuidas on vaja.
Ma istusin närviliselt oma kandja õla külge klammerdudes. Imelik. Poisi turjal istudes oli küllaltki mugav, kuigi poiss ei ulatunud Miikaelile õlanigi. Isegi õigusekaitsja lonkamine – ehkki igal sammul ma libisesin paremale ja olin sunnitud üha kõvemini kinni hoidma – ei häirinud, ärritas aga ebakindlus. Mulle tundus, et veel hetk ja ta raputab mu keha maha ja ma kolistan mööda libedaid astmeid alla... kunagi varem pole ma endal kõrgusekartust täheldanud.
"Veel natuke."
Ma kissitasin veel kõvemini silmi. Neetud lombakas värdjas! Kui ta vähemalt ei komistaks...
Miikael hingas raskelt, justkui muutuks iga astmega tõus talle üha raskemaks. Loogiline ka, arvestades mida ta seljas taris. Kui õige ta siis elus oli, kui ta nüüd suudab... Sel hetkel pilved lahknesid ja läbi hetkega läbipaistvaks muutnud prilliklaaside lõi silmi nii ere, metsik ja raevukas valgus, et ma karjatasin ja lõin küünised välja. Miikaeli õlad võpatasid ja ma tundsin, et libisen – ning siis vajus mu üle õnnistatud pimedus.

Hämarus. Külm kompress silmil.
"Kas teil on parem?"
Ma tõusin rapsakuga istuma, nii et käterätt libises mu näolt ja lartsatas põlvedele. Raskustega pilku fokusseerides vaatasin ma ringi. Silmis tantsisklesid ikka veel mitmevärvilised rõngad, ent toa sisemusest sain ma aimu. Kulunud diivan, millel ma lebasin, laud ja kaks puutooli. Kasin. Luugid olid, tänu taevale, tihedalt suletud. Mahe elektrivalgus. Halastav atmosfäär.
Ma keerasin ümber ja minu pilk kohtus õigusekaitsja omaga. Too seisis peatsis teise käterätiga. Käterätist tilkus vett põrandale. Ma osundasin automaatselt alla ja laususin:
"Tilgub."
Seda põrandat, muide, ei saanud miski enam kahjustada.
Ma muigasin.
"Tuleb teid kunagi külla kutsuda. Huvitav, kas minu elamine teile meeldiks."
"Ma külastaksin teid heameelega, ent laskuda on mul isegi raskem kui üles tulla."
Arusaadav. Kuradi kuivik!
Ma kõõritasin Miikaeli õlgadel kummuvatele rihmakühmudele. Isegi paks sviiter ei suutnud neid varjata.
"Kas ma nuhtlesin teid korralikult? Andestage, see tuli ootamatusest."
"Pole midagi."
Ta naeratas äkitselt.
"Kord tuli mul asjatoimetuste käigus Limbost läbi astuda ja ma sattusin harpüia kätte. Uskuge, elamused olid suurusjärgu võrra tugevamad."
Ma kujutlesin seda ja ei suutnud vastunaeratust tagasi hoida.

Vastandamine korraldati mulle samal päeval. Jovovic sarnanes veel rohkem Kristusega kui fotol. Võimalik, et sellele aitasid kaasa üpriski hõre hele habe ja invaliidi ratastool.
"Gradovtsõ?"
Ta kortsutas kulmu.
"Väike valgeslaavi külake. Just Trebi Kraijna piiril. Te läksite sealt rühmaga 96aasta suvel läbi.
Sõjakangelane oli kas sündinud näitleja või põletas külakesi iga jumala päev. Viimaks ta nägu selgines.
"Jaa, Gradovtsõ. Väike selline külake. Mäletan. Seal liitus meiega Leszek Stavojta rühm. Me veel võtsime sel puhul korralikult kärakat..."
Ta naeratas hajameelselt.
Ma ohkasin. Küüned lausa sügelesid. All ja isegi Puhastustules – õigus oli Miikaelil, oh kui õigus – temaga sedasi ei tseremoonitsetaks.
"Tähendab, te absoluutselt ei mäleta, kuidas sulgesite enam kui 40 külaelanikku mošee lähedal küüni ja põletasite ära, ülejäänud aga lasite maha?"
Hämmastus heledais silmis oli ehtne.
"Kas olete ebanormaalne?"
Ma asetasin pudeli lauale. Neetud, Stavojta ei soovinud isegi siin, keldris, lagedale tulla. Ta hääl kõlas klasi tagant summutatult.
"Leszek Stavojta, sündinud 1959 aastal Druži külas?"
Pudel nõksatas.
"Kirjeldage palun üksiskasjalikult, mida te leidsite 15 augustil 1996 aastal oma eeldatavas kohtumispaigas välikomandör Jovoviciga."
Pudel hakkas rääkima.

Ma läksin suitsu tegema. Miikael tuli minuga ühes. Ta vaatas mind haletsedes.
"Raisk eitab kõike."
"Ärge nimetage Jovovici raisaks. Vaikimine on tema õigus."
Ma vaatasin läbi toniseeritud klaasi tuppa. Klaasi vastaskülg oli läbipaistmatu. Huvitav, kust kohast neil on siin spetsiaalse sisustusega ülekuulamisruum? Või on miskit mäda Taani riigis?
"Meil on satelliidipildid. Külla sisenes umbes 30 meheline salk ühe soomukiga. See vastas tol hetkel Jovovici käsutuses olnule. Teisi rühmi peale Stavojta oma läheduses ei olnud. Me teame, et Stavojta seda ei teinud. Te nägite linti."
"Seal polnud nägusid näha."
Ma pöördusin ja jäin õigusekaitsjat põrnitsema. Too ei liigahtanudki.
"Öelge... kas te tõesti usute, et sõjasangariks on võimalik saada ilma ühtki seadusevastast – teie mõistes patust – tegu sooritamata?"
Miikael kehitas õlgu.
"Teie volitused lõppevad ülehomme. Teie asemel ma kiirustaks."

Ma kruttisin juba arvatavasti paarikümnendat korda ülekuulamise salvestust. Laual minu ees seisis poolik joomata teetass – vana Miikaeli vastutulek. Tema pakutud küpsist ma aga ei puutunud. Kui ausalt, siis ma tundsin puudust heast antrekootist ja pudelist veinist. Kaks nädalat puhkust ja rehabilitatsioonikursus... Kuradile, sülitan kuurile. Hea sanatoorium, tüdrukud, alkohol. Ma surusin pea käte vahele ja jõllitasin läpparit. Miskit oli siin...
"Detailid ei lange kokku."
Ma keerasin ümber. Õigusekaitsja seisis mu õla taga ja jälgis ainiti ekraani.
"Keri natuke tagasi. Nii, kas kuulete? Stavojta kinnitab, et nägi jalajälgi ja rataste jälgi ainult teel, mis viis kurule. Jovovici sõnade kohaselt tulid nad orust. Kus teie satelliidipildid on?"
Ma klõpsisin palavikuliselt klahve. Koridoris paugatas uks, kostusid sammud ja lapsehääl hõikas:
"Iss, iss, kas sa oled kodus?"

Rasked kardinad olid turvaliselt ette tõmmatud ja kindla peale oli nende taga alla lastud rippkardin, ent ikkagi piidlesin ma aeg-ajalt kartlikult akna suunas. Meistusime kolmekesi laua taga ja helpisime suppi. Kasin poissmeheretsept, ilma igasuguse liialdusteta – kartul, porgand, sibul, makaronid. Kõige peal ujus üksik kapsaleht. Nagamannile aga maitses. Ta rappis energiliselt supis lusikaga ringi, niheles ja siples jalgadega laua all. Pealtnäha polnud ta kümnenegi, kuid ikkagi nägi välja vanem kui pidanuks. Õigusekaitsja noorem poeg. Toosama, kirjakesega.
Poiss ei häbenenud mu kohalolekut üldse ning kiikas ühtelugu üle taldrikuserva minu suunas. Isa nähtavasti oli teda koridoris korrale kutsunud, ent praeks (hautatud riis juurviljadega) oli marakrati kannatus otsas ja ta partsas teeseldud ükskõiksusega:
"Onu, kas te olete Põrgust?"
Miikael psstitas poisile pahaselt. Minu arvates ilmaaegu. Kust siis veel saab ilmuda nõelasilmast tulnud ülikonnas ja pikkade vertikaalsete pupillidega kahemeetrine keigar.
"Kas te tulite ema pärast?"
Vaat seda küsimust ma ei oodanud. Miikaeli näoilme oli muutunud päris raevukaks, ent ma vaatasin poisikest uue pilguga. Kas märganud mu professionaalset uudishimu või siis väsinud poja vempudest, kostis isa rõhutatult:
"Beni, kas kõht on täis? Mine koolitükke tegema."
Poisike ronis vastumeelselt toolilt maha ja kobis kõrvaltuppa. Ma kergitasin küsivalt kulmu.
"Aga kuidas teie Paradiisi ette kujutate? Pudrumäed ja keerubid harfi mängimas?"
"Ma ei arvanud, et siin karkudega käiakse. Või ratastoolis sõidetakse."
Miikael valas kohvi tassidesse.
"See on mälu, Anatol. Valu ja mälu. Teie seda ei mõista, ent see on meil kõik, mis meile jäetud on."
Ta jäi vait, siis naeratas suunurgast.
"Beni käib koolis. Jah, koolis. Siin ei kiusa teda keegi. Tal on, kellega mängida. Ta on isegi veidi kasvanud. Aeglasemalt muidugi, kui ta vend... kuid uskuge, see on kõik, millest ma olen unistanud. Mis Mariasse puutub... Ma tean, et Beni igatseb ema näha, kuid ka tema teab, et see on võimatu..."
"Ja te pole kordagi proovinud?... Ma ei paku teile võimalust ametikohta kuritarvitada, ma lihtsalt võin rääkida kellegagi omadest..."
"Ei..."
Ja taas ma ei saanud aru – kas see kuivik ei tahtnud reegleid rikkuda või ei suutnud ta naise tegu andestada.

Ma kerisin kolm korda satelliidipildi läbi ja oleks äärepealt õnnetu läpaka puruks löönud. Salvestuse lõppu moonutasid häired, ent algus oli piisavalt selge. Rühm tuli orust. Orust! See sai olla ainult Jovovic. Kuulasin veel kord üle Stavojta tunnistuse. Nägid suitsu. Läksid külla. Avastasid põlengu. Ellu polnud keegi jäänud või siis nottisid nad haavatud maha – siinkohal Stavojta veidi vassis. Lahkusid külast ja suundusid mägedesse. Kohtusid Jovoviciga 10 km nõlval kõrgemal. Nood ei öelnud sõnagi tulekahju kohta, pärimistele vastasid vastumeelselt.
"See on tema! Tema, tema!"
Kuidas, põrm mind võtku, raisk paradiisi sattus? Ma avasin kõik juhtumiga seotud failid ning asusin taas juukseid katkuma – kõik Jovovici kaaslased olid siin. Kõik viimseni. Ema ja naine niisamuti, ent just see polnudki üllatav. Ent kamp mõrtsukaid, kes külmavereliselt hävitasid poolsada süütut hinge?! Jama.
Ma ajasin Miikaeli üles. Ta tuli toast uniselt kissitades ja ülearu suurte tuhvlite latsudes. Hommikumantel kõhetul rinnal vilksatas ja ma jõudsin märgata ebameeldiva välimusega arme. Mu pilku märganud, tõmbas õigusekaitsja hõlmad vaheliti ning päris kuivalt:
"Milles asi?"
"Ma pean rääkima nende inimestega."
Ma ulatasin talle nimekirja. Miikael ei heitnud sellele pilkugi.
"Ei. Piisab sellestki, et me lubasime teil Jovovici üle kuulata."
"Kuid miks?"
"Ei."
Ma nägin nähtavasti pahvikslöödud välja – vähemalt ta leebus.
"Saage aru, Anatol. Nendel inimestel oli raske elu. Vähemalt siin leiavad nad rahu. Kambrid...ülekuulamised... Vaadake kasvõi mind. Arvate, et mulle meeldiks, ku teiesugune – täissöönud hoolitsetud mürakas mõnusalt uurija tugitoolis lamaskleb ja peremehetsedes minu mälestustes kaevab? Uskuge, te ajate isegi mind oksele, kuigi mina olen juba harjunud. Siin pole teile kohta, ning neid inimesi ma teil piinata ei luba."
Ta seisis veel hetke ning saamata minult vastust, lahkus, sulgenud enda järel tihedalt ukse.

Hommikuks jooksid mu silmad vett. Ma hiilisin vannituppa, ent silmatilku ei leidnud. Tagasiteel tundus mulle, et lastetoa uks on paokil. Kui ma mööda läksin, vilksatas toasügavuses tilluke vari.
Hommik tervitas mind peavalu ja kardinaaluse pärlikarva vöödiga. Ma hakkasin paanitsema ja riputasin teki akna ette. See rahustas mu veidi maha. Mu tunnistaja tukkus pudelis, sealt kostus ühtlast norinat. Köögis hakkas teekann vilistama. Ma pidasin paremaks Miikaeli ja ta järglasega mitte liiga palju kohtuda ning jätsin hommikusöögi vahele.
Mu öise ärkveloleku tulemusena tekkis veider pilt. Ma lugesin läbi kõik, mis meil Jovovici ja tema bandekaaslaste kohta teada oli. Enne kurjakuulutavat lugu Gradovtsõga, olid nad tavalised röövlid – seal tulevahetus NATO sõduritega, siin pantvangide mahalaskmine, midagi iseenesest mõista tõestatud pole. Osalesid Trižnica vallutamises, ja taas – ei ühtki rida, peale napi kaotuste nimekirja. See-eest pärast Gradovtsõd... ma hõõrusin oma vaeseid silmi. Zbysel Krajnovicist sai pärast üldist amneistiat tunnustatud skulptor. Trežko Malec sai Genfi Ülikooli stipendiumi, Bregeri preemia tuumauuringute valdkonnas. Bražko Spasist sai neurokirurg. Sven Steffenson, ainuke mittevalgeslaavlane nende seltskonnas, suundus üldse Palestiinasse, hakkas mungaks ja sai peagi väikese kloostri ülemaks Latrunas. Ning lõpuks Jovovic ise. Alustuseks ühendas ta laialipillatud löögirühmad regulaararmeeks, ent selle asemel, et tule ja mõõgaga muu-usulisi põletades üle maa marssida – aga seda just kõik ootasidki – algatas ta rahuprotsessi. Ta istus esimesena läbirääkimiste laua taha – olukorras, kus kus ta võinuks dikteerida suvalisi tingimusi, läks ta järeleandmistele. Ja see tasus end ära, oh, kuidas tasus! Vaenupoolte lepitaja, rahvuse päästja, sõltumatu Valgeslaavia esimene presidendikandidaat. Jah, Jovovic saanuks kindla peale presidendiks, kui põrunud tudeng poleks valitsuse korteeži ette seisnud ja järjekorras teise džiibi toonitud klaasidega akendesse tuld avanud. Esimene kuul tappis autojuhi. Teine läbis seljatoe ja tabas Jovovici neljandat kaelalüli. Kolmas purustas kolba. Spas suri 10 aastat pärast Gradovtsõd, tulekahju. Malec – 12. Krajnovic ja Stefenson – venitasid 15 täis. Jovovic ei elanud kolmegi. Keegi neist ei elanud vanaduseni. Kõik sattusid siia.
Ma lükkasin läppari kinni ja heitsin pilgu koridori. Kuulatasin. Tubades valitses vaikus. Tundus, et pererahvast pole kodus. Kikikabjul tüürisin esikukapikesel seisva telefonini. Igivana nagu mammut, aparaati kattis sajandivanune tolmukord. Ma tirisin tumbast välja telefoniraamatu ja asusin numbreid uurima.
15 minuti pärast lebas mu põlvedel täielik nimekiri. Kaks nime – Jovovici naine ja ema – oli esimesed. Kõrvale ma märkisin aadressid. Õnneks elasid mõlemad lähedal, paar kvartali kaugusel. Aga ülejäänud... Tänane päev oli tõega üllatuste päev – kõik 15 rühma liiget, kelle kohta mul mingitki informatsiooni oli, elasid ühel aadressil linna keskkosas. Vangla? Minu ülipühad kolleegid toppisid sõjasangarid vanglasse? Või oli see mingisugune sanatoorium eksinud hingedele? Ma kehitasin õlgu. Pärast eilset ülekuulamisruumi ei imestanud ma enam mitte millegi üle. Jäi üle vaid välja nuputada, kuidas ma nendeni jõuaks. Keset päise päeva, ilma masinata –- kas siin üldse ongi masinaid peale selle, mis mind ülekuulamisele toimetas?
Esikust leidsin ma peremehele kuuluva kepi. Kepp oli vana ja pragunenud, käepide läikis mitte lakist, vaid kauasest kasutamisest. Ma pühkisin pideme rätiga üle, kogu oma eemaletõukavuses kulus kepp mulle marjaks ära. Pintsakutaskust võtsin tumedad prillid ning, palvetanud kõigi Azraeli järglaste poole, võtsin suuna välisuksele. Linki kombanud, sulgesin silmad. Väravani ma kuidagi ikka komberdan, aga kas sealt edasi halastajad möödakäijad ei aita vaest pimedat... põrgulist? Ma peletasin selle mõtte eemale, vajutasin uljalt lingile ja astusin üle läve.
Inertsist jõudsin ma teha täpselt 5 sammu. Ma astusin verandalt alla ja tundsin, kuidas aiatee kruus mu jalge all krudiseb. Siis tungis valgus läbi klaaside ja suletud laugude ning kõik mattus punasesse, talumatusse ja kõrvetavasse eredusse. Ma möirgasin valu käes ja prantsatasin pikali. Kepp ja prillid lendasid eemale ning hetke ma roomasin, püüdes piineldes neid üles leida. Ma oleks sinna tõenäoliselt ka surnud – kui kellegi päästev käsi poleks mul kraest haaranud ja edasi tõuganud, mitte tugevalt, kuid visalt. Ma roomasin verandale (kuum betoon põletas mu käsi) ning rammisin peaga vastu ust. Esikus ma proovisin silmi avada, ent laugude all veiklesid endiselt vaid mitmevärvilised laigud. Neljakäpakil vaarusin vannituppa. Paar korda põrkasin vastu seina, lõin õla ära – ent siiski kompasin õnnistavalt jahedat vanniserva, valamu siledat fajanssi ja kraani raudset ventiili. Ma lükkasin külma vee täie võimu peale ja sukeldusin peadpidi jäisesse õndsusse.
Kui paari minuti pärast mu sarvepeas valitsev tohuvabohu tuure vähemaks oli võtnud ja valu meelekohtades veidi järele andis, julgesin ringi vaadata. Luitunud põrandaplaatidele voolas kosena vett. Ma istusin üsna korralikus loigus, ise kramplikult vanni külge klammerdudes. Põrandal kulges porine jäljerida, ülikond oli lootusetult rikutud ja meenutas läbivettinud suitsupakki. Lävel seisis mu päästja ja naeratas kelmikalt.
"Beni," ägasin ma, "miks sa koolis ei ole?"

"Kas sa luurad mu järele?"
Issand, mul pole kunagi lapsi olnud – mis üldiselt ongi parem. Olnuks Beni minu poeg, ma kindla peale kütnuks ta selja rihmaga kuumaks.
Poissi mu küsimus ei häirinud. Ta noogutas kergelt – nii et tumedad kiharad üle lauba laiali pudenesid. Jonnakaks kasvab, mõtlesin ma põgusalt ja sain mõttesabast koheselt kinni.
"Miks? Kas sa ei usalda mind? Arvad, et teen kurja?"
Nõustumine mind ei üllatanuks, kuid poiss raputas eitavalt pead.
"Siis milles asi?"
Beni istus vanniservale ja kopsis seda mõtlikult jalaga. Malm vastas tumeda kuminaga.
"Teil on vaja välja minna, eks ju?"
Mõtlesin järele ja noogutasin.
"Ma saan teid aidata."
Olnuks ma kohalik, ma kohe kindlasti härdunuks ja paitanuks poisi pead. Ent ma polnud kohalik, seepärast pärisin kohe:
"Ja mis sa selle eest tahad?"
Nagamann virutas vannile veel ühe täie ja sõnas tõsiselt:
"Mina aitan teid ja teie aitate ema."

Mopeedi või isegi jalgratast Benil ei olnud. Siin kõndisid kõik nähtavasti jalgsi.
"Aga kui on vaja kaugemale minna? Kui kool asub linna teises otsas? Või sõprade juurest läbi hüpata?"
"Siin on kõik lähedal. Tuleb vaid teada, kuhu tahad minna – hopp, ja oledki kohal."
Kadedaks tegi. Meil on kõik teed pikad ja reeglina ebameeldivad. See-eest küütisaamisega probleeme pole.
"Kas midagi... hm... sobivamat... sul ei leidu?"
Beni raputas pead ja sikutas mu taksot nöörist. Ma laskusin suure punase plastmassauto istmele. Jalad rippusid mõlemalt poolt üle, rool rõhus valulikult kõhtu, ent nii kummaline, kui see ka oli, mänguasi laiali ei lagunenud.
Prillid korjas poiss aiast üles. Nende peale ma mähkisin 2 käterätti ja vana lina, ja selle peale kerisin teki. Kõrvalt vaadates nägin ma arvatavasti välja nagu õhtusele palvusele ruttav elatanud araablanna. Väga suur araablanna. Beni juhtis mu verandale. Ma valmistusin õudusega valuks, ent tekk ja käterätid summutasid suurema osa kirkusest, jättes alles vaid nõrga punaka helenduse lauge taga. Väike käeke klammerdus mu randme külge. Beni aitas mul uuesti istet võtta. Ma tõstsin jalgu nii kõrgele kui sain. Plastkere nõksatas mu all, rattad hakkasid sahisema mööda kruusa.
"Läksime!"
Ja me läksime.

Linn oli kummaliselt vaikne. Ma olin harjunud New Yorgi igavese melu, Frisco vilede, Pariisi vokaali ja Rooma tänavate crescendoga. Ma olin harjunud vahetpidamatu mürinaga, Sügaviku kohal kajava Puhastustule kolina ja kilinaga. Siin aga oli vaikne. Jalgade tatsumine, jooksusammud, kergete sandaalide matsatused. Naer. laste hääled, täiskasvanute kõnelused. Mänguauto rataste sahin. Tuul mängimas mu looriga... ma vist jäin tukkuma.
"Oleme päral. Tahvlile on kirjutatud: "Proua Fani Jovovic."
Ema. Suurepärane.
"Kas see on suur maja?"
"Ei, mitte eriti. Väiksem kui meie oma."
"Hästi. Aita mul sisse astuda."

Vanamemme toas oli vana plüüsmööbel ja papagoipuur. Proua Fani tõmbas lahkelt rulood alla ja kardinad ette, nii et ma loobusin oma maskeraadikostüümist ja jätsin alles ainult prillid. Võinuks ka need ära võtta, ent ma ei tahtnud perenaist ehmatada.
"Ah, teil on silmad haiged? Ma räägin juba kui mitu aastat, et mulle tuleb kirjutada tugevamad prillid. Nendel, näete, on sang katki. Palun Grašekil endale uued osta, need tõi ta mulle juba viie aasta eest, ma ütlesin küll, et kuhu ma selle kilpkonna kilbiga lähen, aga tema – ei, ema, võta."
Vanamemm sattus hoogu ja asus toole laua alt välja tõmbama.
"Istuge. Teed tahate? Ma küpsetasin just pähklikooki ja mul on eilseid nuudleid..."
"Tänan, ei."
Ma köhatasin. Proua Fani noogutas põgusalt. Beni oli tardunud puhvetkapi ette, võlutult silmitses ta tsehhi kristallist kannukesi.
"Nagu soovite, kuid ma teen siiski poisile teed, et tal igav ei hakkaks."
Papapoi puuris hüples ja kostis selgesti: Bražka. Kuni Beni nuudlitega maadles, võtsin ma istet memme vastas punutud tugitooli ja lehitsesin märkmikku. Kabjad peitsin igaks juhuks madala kohvilauakese alla.
"Grašek? Hea poiss. Kas te olete ajalehest? Minu juurde tuldi varem tihti ajalehest, kui ma veel vanas majas elasin."
Nähtavasti proua Fani polnud veel olukorda mõistnud ning ta vaevu aimas, millised sügavikud ja kõrgused teda vanast kodust eraldavad.
"Lapsepõlves oli ta vigurvänt. Naabrid kaebasid vahetevahel, eriti pani Graszczina. See tähtis poolatar. Lapsed kutsusid teda pani Vražinaks, ja andku jumal mulle andeks, ma alati naersin – nii täpne see oligi. Ta ei sallinud Grašekit silmaotsaski. Rääkis, et oli ta kassi üles poonud – mõelda vaid, sihukest välja mõelda!. Kõik sellepärast, et Grašek ei teretanud teda trepil. Ta ju ei osanud poola keelt. Ei saa poisilt nõuda, et ta õpiks võõrkeele ära ainult sellepärast, riiakale vanamutile tere öelda.
Jah, ta sündis 63ndal. Mäletan, ta oli nii väike, et arstid haiglas ütlesid, et ei jää elama. Aga minu mees Ladoš tollal veel elas, lükkas kulmud vot nii ja kostis: kuidas ei jää elama? Minu pojast kasvab vägilane! Ja tal oli õigus, vaene, vaene Ladoš, ta ei näinudki, kui kenaks poisiks meie Grašek sirgus.
96ndal? Ei, ei ütleks, et ta muutus. Ta oli alati vahva, vahel küll kakles naabripoistega – noh, kõik lapsed ju nagelevad. ehkki, pidage... Jah, tuli meelde, pani Graszczina lõpetas kaebamise. Saime trepil kokku ja nii Grašek ütleski: "Dzen dobzei, pani Graszczina!" Ja mina: "Ja näete, ma ju ütlesin!"

Xenia Jovovic töötas kohvikus. Nagu ka proua Jovovici juures, ei imestanud ka siin keegi mu palve üle rulood alla lasta. Kunded jätkasid oma kohvitamist ja hommikuste ajalehtede lappamist nagu polekski midagi. Veider, kui rahulikud siin kõik on – meil poleks mitme versta raadiuses hingelistki alles jäänud, kui Valguse emissari kasvõi kaugelt märgataks. Kohviku perenaine naeratas lahkelt ja ütles, et Xenia räägib minuga kõrvaltoas.
Ent sellega, muide, meeldivused ka lõppesid. Xenia ilmselgelt ei rõõmustanud mu tuleku üle. See kõhetu kahvatu näoga ja hiilgavate lokkis juustega naine (kuidas tal küll õnnestub pagaritöökojas töötades nii hapraid vorme säilitada?), peitis käsi rahutult põlle alla ja püüdis mulle mitte silma vaadata.
"Grašek? Te ei taha ometi... te ei saa ju teda kaasa viia?"
Ma vaatasin ta kõrget kollakate varjudega oimukohtades laupa ja otsustasin ausalt vastata.
"Praegu ei viida kedagi kuhugi. Meil on vaja üht-teist teada saada teie mehe... teie eksmehe kohta. Te ju lahutasite üsna vahetult enne tema hukkumist?"
Xenia noogutas. Pilku ta ei tõstnud.
"Ma tahaks teada põhjust. Nõustuge, see on kummaline. Tal oli just tol hetkel teie toetust vaja. pealegi tegi ta nii silmipimestavat karjääri. Kas te ei tahtnud tema kuulsusesära jagada?"
Xenia mudis põlle, rappides jahust riiet.
"Miks? Mis juhtus? Kas ta kohtles teid halvasti, peksis või ...?"
"Mida?"
Naine tõstis lõpuks pilgu – pruunid, kastanivärvi silmad, kurrud silmanurkades olid vaevumärgatavad.
"Vastupidi!"
Ma naeratasin julgustavalt ja pärisin võimalikult mahedalt:
"Vastupidi? Mida te silmas peate?"
Xenia huuled lõid võbisema.
"Vaadake, te arvatavasti juba teate.. Jah, ta peksis mind. Siis, enne seda... Enne seda, kui ta linna naases, enne sõja algust. Meil pidi laps sündima. Poiss. Ei, ma ei süüdista teda, ma lihtsalt libastusin..."
Ma ei uskunud oma kõrvu! Ja see on sangar, peaaegu pühak?!
"Kuid teate, kõik muutus, kui ta naasis, siis oli ta hoopis teistsugune, kui enne. Lahke. Hea. Kinkis mulle lilli, viis teatrisse. Mul oli väga hea, tõesti... Ainult..."
Ma noogutasin julgustavalt.
"Ainult et ta ei olnud Grašek."
Väike naine peitis näo kätesse ja puhkes nutma.

"Kas meil on tõesti vaja seda aadressi?"
Mina ei näinud käterättide ja teki tuhkagi alt. Mu väike voorimees sikutas nöörist. Ta hääl kõlas ebalevalt.
"Jah. Milles asi? Mis seal on?"
"See on suur valge maja. Väga ilus, aga aia taga."
"Kas sa väravat näed?"
"Jah. Suured kuldsed väravad. Nende kõrval seisab ingel."
"Kes?!"
"Ingel. Tal on valged tiivad ja pikk mõõk. Ja ta vaatab meie poole."
"Nii... Kaome siit."

Ja taas istusin ma diivanil ja taas tilkus põrandale vett. Pea valutas põrgulikult. Teisel pool lauda mossitas Miikael.
"Te rikkusite kõiki võimalikke kokkuleppeid. Juba täna õhtul toimetan teid tagasi."
"Ei lähe läbi, sõbrake."
Sõnad tulid raskelt. Nägu oli paistes. Ma ei kahtlustanudki, et kahjustav valgus küündib minuni isegi läbi katete.
"Ma pole teile sõbrake. Aga see, mis te tegite minu pojaga..."
Nüüd mu kannatus katkes. Ma hüppasin püsti. Käterätt lartsatas põrandale. Hetkeks mulle tundus, et Miikael astub heitunult tahapoole – aga ei, lihtsalt seisnad kõikusid. Ma vajusin diivanipatjadele tagasi.
"Mida mina temaga tegin? Ei, mida teie temaga tegite. Poiss on kõigeks valmis, et ema näha. Ta on nõus isegi kuradiga tehingut tegema, kurat võtaks! Aga teie söödate talle muinasjutte kannatlikkusest ja õiglusest. Kõik ei saa olla pühakud! Igat ullikest ja santi, igat kisakõri te proovite aidata, kuid te pole võimeline aitama omaenese naist ja last! Ei, te parem komberdate oma lollidel karkudel, justkui temal Puhastustules oleks sellest kergem..."
Esimest korda nägin ma ta pilgus valu, elavat inimlikku valu. Kas tõesti on sel karkudel Nemesisel süda olemas?
"Teil pole õigust..."
Ta tõstis käe laubale. Ma ehmusin, et äkki hakkas tal paha. Miikael lõi jõuetult käega mu toetuspüüde peale ja valas endale klassi vett. ta käsi värises, klaas kõlises vastu klaasi.
"Mida te tahate?"
"Ma tahan Jovovici üle kuulata meie reeglite kohaselt. Ärge puigelge. Te teate: teistmoodi me tõeni ei jõua. Ma tahan mõista, mis juhtus tol päeval Gradovtsõs, miks Jovovic ja teised nii muutusid ja lõpuks, miks neid teie juures valve all hoitakse. Kui te teate vastust, öelge mulle parem kohe. Sest täna õhtul ma lahkun, kuid minu asemele saadetakse teine, kolmas, sajas, niikaua, kuni me tõe teada saame. Ja te ei saa rahu."
Nemesise kuju langetas klaasi lauale ja viivituse järel noogutas.

Täna nägi Jovovic palju kurnatum välja. Võimalik, et teda kurnasid sõidud. Heledajuukseline, pea naaldumas ratastooli seljatoele. Aadamaõun ripnes kõhetul kaelal, meenutades ihusse tunginud nooleotsa.
"Mida te tahate minuga teha?"
Miikael, kes seisis ta tooli taga, võpatas. Isegi minul hakkas sellest väsinud häälest kõhe.
"Ei midagi hirmast. te ei tunne valu. Lihtsalt vaadake mulle otsa."
Ta noogutas kuulekalt.
Kui hallid pupillid koondusid punktideks, laususin ma Miikaelile:
"Teil on viimane võimalus lahkuda. valu ta ei tunne, ent kõrvalt paistab see võigas."
Õigusekaitsja kostis tasakesi:
"Kas te arvate, et ma hülgan ta nüüd?"
Ma ei käinud peale. Möödusin lauast, lähenesin Jovovicile ja asetasin käe ta rinnale. Uurimisaluse pupillid laienesid järsult, uputades silmavalged musta. Ta keha võpatas, Miikael nõksatas järsult ettepoole – kuid juba surusin ma sõrmed ihusse, rebestades lihaseid ja luid. Jõnksatasin, ribisid murdes. Jovovici rinnakorv avanes nagu päikesejanus lill – ning ma surusin peos seda, mis elaval inimesel oli süda, surnul aga ainult vari ja mälu.
Küün põles. Lehkas põleva liha järele. Kividest tõusis talumatut kuumust, puuvillapakid praksusid, õled pahvatasid. Päike oli peaaegu loojunud ja küün põles heledalt, kõrgemal paistis leek sinakas. Haluga suletud uks tümises visalt. Seest kostus kiledat, kõrvulõikavat lapse nuttu ja lamba piinatud määgimist.
"Kahju, et kõik mošeesse ära ei mahtunud."
Linalakk, heledad sinised silmad. Sven. Tema oli see, kes hoolitses lammaste väljaajamise eest, enne küüni inimesed aeti. Üks jäi siiski kahe silma vahele.
"Huvitav, kuidas nad seal ikkagi palvetasid?"
Tõmmu Trežko sülitas tolmu ja kustutas suitsu tema automaadi kabasse sööbinud plekki.
"Kaks valangut või kuidas?"
Nutt katkes. Katus langes tulesammast üles paisates sisse. Trežko vandus, käiselt sädemeid maha raputades.
"Ongi kõik. Hašimidel lips läbi. Läki?"
Ma viivitasin. Miski toimuvas oli valesti, miski...
"Vaadake!"
Tulesammas ei kadunud. See tõusis küüni kohale, küla kohale, mägede kohale – nagu õhutaks teda takka nähtamatu marutuul.
"Mis see on?"
Vihmarasked pilved lõhkesid, ent ei sadanud piiskagi – ei, valgusvihk tabas erkpunast ja valget, elektrilaengud särisesid ja küüni kohal...
"Kas sa näed seda? Kas näed?!"
Ma nägin. Ma nägin, kuidas Sven, huuled kriipsuks kokku surutud, sammus valguse suunas, kuidas nuttis põlvili langenud Trežko, kuidas Bražko lõi hardalt risti ette. Ka ma ise tundsin suus mulla ja nõe maitset. Mu kõrvus laulis kas veri või inglikoorid. Esimene samm tuli raskelt, teine kergemalt, ning me kõndisime rinnutsi hääletusse lõõma. See lahknes ning mu vastu tõusis valgus...
Valgus, mis põletab hinge ja mälu, kuid ei anna soojust.

"Tubli töö, Anatol. Hästi tehtud."
Wendersi sarviline pea kõikus kontorilaua kohal nagu värdjalik jahitrofee.
"Kahju muidugi, et teil ei õnnestunud neist kedagi kätte saada. Kuid pole midagi," šeff hõõrus kahjurõõmsalt käsi, "me esitame petitsiooni, nad on kohustatud pooled meile üle andma. Neil pole õigust midagi sellist endale hoida."
Ma vaikisn. Šeff tõstis pea mu aruandelt ja vaatas murelikult mulle näkku.
"Te ei tundu millegipärast rahulolevana. Milles asi?"
Ma noogutasin vastuseks.
"Milleks meile see?"
Wenders tõusis isegi pooleldi püsti. Ta kitsehabe vappus hämmastuses.
"Kuidas milleks? Anantol? Kuidas milleks? Ja seda räägib mees, kes rihib minu kohta? Ei, ärge langetage pilku – rihib, ja kuidas veel. Kas te tõesti ei mõika? Kõik me mured, kõik me tegemised, kõik vaevanägemised..." ta viipas käega kabineti suunas ja osutas kaugemale akna taha, kus argiselt lõõmas purpurne kuma. "Kogu see koletu kaadervärk siin, meie juures ja neil Üleval – millele see on rajatud? Mis annab sellele jõudu, mis paneb rattad keerlema? Kas te saate aru, et ilma Jumaliku kohaloleku tunnismärkideta on see kõik tühine, kasutu funktsioon, ussikeste askeldused – aga tunnistajaid on üksikuid..."
Sarviline vari ronis mööda seina üles. Mulle meenus šokk esimesel kohtumisel šefiga. Tabanud mu hämmeldunud pilgu, muigas ta tookord: mis, kas ei meeldi, poisu – sul tuleb selleni jõudmiseks teenida ja teenida. Ma olen peaaegu välja teeninud. Ja lähen edasi, sügavamale, sest radu on siin ainult üks. Huvitav, mida ma näen seal, maa-aluste kambrite all, mis väiksemagi valgussähvatuste eest basaltplaatidega varjatud?
Ma silmitsesin madala kabineti lage ja mulle tundus – ma tõesti nägin – tuhandeid ja tuhandeid maailmu, müriaade olendeid, kes askeldavad, elavad töötavad ja surevad ühelainsal eesmärgil – et majas valge tara taga veedaks oma päevi elu lõpuni ratastoolis Graško Jovovic ja veel, võib-olla paar-kolm samasugust õnnetut: kõrbenud juustega Jeanne d'Arc, põlemalahvatanud põõsast pimedaks jäänud hulkur Mooses. Mul hakkas halb.
"Oh, ei meeldi te mulle, Anatol. Aga ma kirjutan teile tuusiku, käite ravil..."
Ma oleks äärepealt pahvatanud, et lähen töölt ära – ent õigel ajal tuli meelde, et meie juurest ei lahkuta. Ainult sõit sanatooriumi, tüdrukud, joogid, päikeseloojakud... Aga enne pidin ma üht-teist ära korraldama.

Hiljutine poiss oleks justkui kasvanud. Pikemaks veninud, veel kõhetumaks ja kondisemaks muutnud – nüüd ma enam ei kartnud kukkuda. Kitsastele õlgadele sisse seas:
"Ikka veel rügad mamma eest?"
"Ei." raputas ta pead. "Läksime`"
Ma sain aru, et südamlikku jutuajamist ei tule.
Mäetipule me jõudsime vastu õhtut, kui loojang pilvedes kustus. Prille mul vaja ei läinud. Videvikus leidsin ma vajaliku hoone kiiresti. Pikk vabrikukorpus meenutas kaldaleuhutud vaala. Seest kostus rütmilist metalset kriginat. Sissepääsu valvav noor põrguline nõudis luba, ent tähelepanelikumalt vaadanud, taandus aupaklikult. Ma vaatasin tsehhi sisse. Hiiglaslike tööpinkide read kadusid lõpmatusse. Lae all libisesid kraanad, nende nokkades veiklesid masinate detailid. Minu juurde tormanud brigadir kutsus kärmelt vajaliku inimese.
"Kas teie olete Maria Svarovski?"
Suurte kuivade silmadega naine noogutas. Tal olid ebaproportsionaalselt suured mehelikud kämblad ja kõrge laup, ning ta sarnanes väga oma noorema pojaga.
"Maria, võite esitada dokumendid apellatsiooniks. Ma hakkan sellega tegelema. Kõik on juba tasutud. Seniks tahan teile anda..."
Ma ulatasin Mariale fotokese. Pilt ei olnud eriti õnnestunud – ma tegin selle mobiiliga – ent siiski oli seal selgesti näha kahvatu nägu ja jonnakalt lokkis kiharad. Svarovski juunior vaatas ainiti objektiivi ja naeratas.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0809)