Avades uut Täheaega olin ma väga elevil. Nimed kaanel lubasid palju. Ükski nimi ei olnud päris tundmatu ja kõigilt olin lugenud midagi, mis mulle on meeldinud. Ütleksin, et tänase päeva eesti ulme pealmine kiht. Ainus, kes mingit tunnet ei tekitanud, oli tõlkeautor, kuid tema mittetundmise pärast ma ei muretsenud – tavaliselt Raul Sulbi tutvustab oma artiklis asja lähemalt.

Alustades lõpust ütlen, et see viimane ootus täitus – Raul Sulbi oli oma ande kõrgusel ja välisautori põhjalik tutvustus oli äärmiselt meeldiv palake, tegelikult lausa päris suur ja suurepärane suutäis. Selle rubriigi eest olen väga tänulik. Autori lood aga, kellest jutt, mind eriti ei liigutanud. Üsna kehvakesed, ja arvestades kui oluline autor Läänes artikli järgi on, siis see peaks meie kohalikke kirjutajaid rõõmustama. Ei ole see tase seal Lääne ulmes nii kõrge ühti, kui nii tunnustatud autorid nii lahjalt esinevad. Muidugi, tunnistan pattu, mul on üsna vingats maitse ka, tahan ainult parimat.

See toob mind siis nüüd eesti omaautorite juurde. Pean ütlema, et ilmselt alustasin valest loost. Kõige esiteks võtsin Miikael Jekimovi „Tormiga saabub ka veritasu“. See oli üks pikk lugu, pean mainima. Enne, kui te midagi mõtlete, siis – ma loen pikki lugusid huviga, eriti romaane, isegi rohkem kui lühilugusid, aga see lugu oli nüüd küll liiga pikk. Pikk just pika sissejuhatava alguse poolest. Loen ja loen ja kuidagi ei saa nagu aru, et millal siis lugu pihta hakkab. No röövivad laeva – aga see ei ole nagu oluline, no kakleb kõrtsis, see ka nagu ei ole oluline – no millal siis lugu pihta hakkab, mõtlen. See on ju lühivorm, mida siin nii kaua nämmutada on? Kui eesmärk olnuks peategelast tutvustada või midagi, siis teinud seda hiljem, tegevuse sees. Üldiselt, lugu algas tegelikult siis, kui politseinik Morganile uurimise kaela määris. Ma arvan, et sealt oleks võinud lugu ka alata. See pikk ja igav algus rikkus minu jaoks loo. Lisaks muidugi see, et nii ulmelises kosmosemaailmas oli nii algeline tehniline pool. Paljud asjad on meil juba tänapäeval etemad, ometi näeme alles orbiidile ronimisega ränka vaeva.

Saanud siis selle looga ühele poole võtsin ette Jaagup Mahkra „Umgolla mustad maagid“. Kellele Conani lood meeldivad, neile meeldib. Selline poistekas tükk. Tarzani lugude huvilistele ilmselt läheb ka peale. Ma lugesin ka huviga lõpuni. Peategelane on huvitav, tema minevik äratas huvi ja võimed äratasid huvi, surnumanamise enesestmõistetavus oli vahva (ah või surnud - lõikame siis pea kaasa ja kodus kuulame ta manajate abil üle – väga huvitav). Lõpus jäi selline: „olge valvel, seiklused jätkuvad järgmises Täheajas“-tunne sisse. Oli nagu loo lõpp, aga polnud nagu saaga lõpp. Mine tea, võiks jätkuda küll.

Edasi jõudsin Mann Loperi „1905“-ni. Aurupunk! Minu lemmik. Loper! Samuti minu lemmik. Ma täitsa imestasin, et tema nime kogumiku kaanel ei olnud. Ometi auhindu võitnud kirjanik. Aga lugedes tekkisid tasapisi endal ka kõhklused. Aurupunk vist küll, aga auru oli nagu vähe. Tsepeliinid – jah, aga need olid ka päriselus ja neist üksi vähe. Aurukalessid – neid mainiti nagu mokaotsast ja korralikku pilku me neile peale visata ei saanud. Hübriidinimesed – esimene tõeline aurupunk aga alles lõpus ja kah nagu pooleldi ainult näidati. Minu peamine etteheide - Leevike, see puänditegelane, selle loo tegelik peategelane minu jaoks, oleks võinud algusest peale olla keskne kuju, mitte see insenerinässakas. Polnud mingit vajadust selle inseneri järgi. Leevike oleks võinud seda revolutsiooni kogu aeg ajada. Teda oleks tulnud rohkem avada, mitte ainult paar lauset möödaminnes. Teiseks – hübriidinimesed – need olid selle loo tõeline aurupunk – just nemad oleks pidanud olema loo keskmes kogu aeg. Milleks meile maailmarevolutsioon, päh, sellest on küll ja küll raamatuid ja pärisajalugu olnud. Las oleks see ülestõus toimunud vaeste veteranide hübriidistamise vastu, nende vabastamiseks ja edasise orjastamise ärahoidmiseks. See tehas oleks võinud olla nende hübriidide tootmise tehas, mille nad lõpus õhku lasid. Mina kui lugeja tahan sellist asja :D klient nõuab, olgu olla :D kui on aur, siis olgu auru nii, et tossab ja kui on punk, siis pungitagu nii, et hari punane.

Veiko Belialsi ja J.J.Metsavana „Neli kohta peale koma“
Mis mind lugemise ajala kõige enam häiris oli see, et ma ei mäletanud sellest Strugatskite maailmast, milles tegevus toimus, mitte midagi. No ausalt, üldse mitte midagi ei tulnud tuttav ette, nagu polekski lugenud, kui olen. Lugedes mõtlesin kogu aeg, et peaks selle loo pooleli jätma, kiirelt Strugatskid üle lugema ja siis looga jätkama. Sest niiviisi jääb pool mõnu saamata. Ma olekski nii teinud aga no raamatukogu oli kaugel ja ma olen laisk ka ja ma olin juba paar lugu lugemisel olevast Täheajast pooleli jätnud, nii et ei, jätkasin. Sama jama mis Jekimovi loos – ulmet oli nagu vähe, allveelaev ja püstolid ja torpeedod, selle asemel, et oleks olnud supersubmariinid, blastrid ja prootonraketid vms. Selles peab muidugi süüdistama ilmselt Strugatskeid, kes sihukese maailma ette kirjutasid. Aga saab süüdistada ka Belials-Metsavana tandemit, kes võiksid fännata mingit kaasaegsemat ja ulmelisemat maailma :D Lugu ise oli hoogne, lugesin huviga ja vaid lõpp ei meeldinud. Oleks midagi võimsamat tahtnud. Kui on nii low-tech world, siis olgu vähemalt high-end lõpp.

Rohkem lugusid mida arvustada minu jaoks „Täheaeg 15“-nes ei olnud. Ülejäänud jäid pooleli, kui igavad ja mittehuvipakkuvad. Autoreid siiski nurka ei viska, igaühel neist on olnud mõni muu lugu, mis on mulle meeldinud ja see tähendab, et kindlasti tuleb mulle huvitavaid lugusid ka edaspidi. Pingutage, ulmekirjanikud! Rahvas loodab teie peale! Kahetsusega pean nentima, et neljast huvitavast loost, mis ma läbi lugesin, on kolmel sama viga – neis kõigis on ulmet liiga vähe. Ainult Jaagup Mahkra loos oli seda rohkem, piisavalt. Kes on kord raketti istunud, siis see ka kihutagu sellega tähtedele, low-orbit jäägu selja taha, edasi, kõrgemale, kaugemale!