Ühel esimesel tõeliselt kevadisel päeval, 27. aprillil, esietendus VAT teatri ettekandes Indrek Hargla kõhedusdraama „Varjuprohvet“, lavastajaks Aare Toikka.
VAT teater on teinud endale pesa Rahvusraamatukogu tornisaali. Veel enne, kui etenduselt n-ö kardinad võeti (sest kardinaid seal pole – blackboxi tüüpi lava hoopiski), tuli koguneda raamatukogu fuajeesse. Näha näost näkku paljude kutsutud külalistega, kellest vähemalt üks kolmandikku moodustas „kohustusliku osa“ – kriitikud, teoreetikud ja siis tulid sõbrad, tuttavad.
Kui algul oli oht, et autor ehk ei jõuagi õigeaegselt brittide juurest tagasi, siis see klaarus üsna varsti – kohale ta tuli, elus ja hinges.
Rännak tornisaali, tsiteerides Indrekut, on justkui „kääbiku teekond, kuhu tuleb oma leivakott kaasa võtta“. Nii hull asi siiski polnud, aga ronida sai omajagu. Ning vajuda tänulikult saali ühte külge paigutatud poodiumile. Polsterdustega poodiumile. Või umbes nii.
Nägu märgitud, eesriiet ei olnud. Ainult tüüp, kes istub segipaisatud toas, kirjanik, kes maniakaalse klõbinaga kirjutab ühte ja sedasama… suurt teost. Et see kohe järgmisel hommikul trükki saata.
Niisiis, kohe algusest peale ei ole midagi, mis vihjaks traditsioonilisele, tuttava vormiga teatrile. Ja ei pidanudki, kuigi tekst ise oli arvestanud dramaturgia põhivõtetega – rutiini loomine, konflikt, konflikti oletatav lahendus, jätkuv konflikt ning lõpplahendus. Seda kõike Indrekule omases keelepruugis, mis paistis nii mõndagi esietenduse külalist rohkem elevile ajavat kui lugu ise.
Tavaliselt ei ole kuigi lihtne aru saada, mil moel lavastaja on ümber käinud kirjaniku tekstiga – ehk siis, kust algab lavastaja loome, kust lõpeb kirjaniku oma. Selle etenduse puhul oli kõik märgatavalt lihtsam. Alustaks kasvõi lavakujundusega. Mis etteruttavalt märgituna, oli nii positiivne sissejuhatus lavaloosse, et esialgu suhtusin vähemalt mina teatritükki kriitikavabamalt kui tavaliselt.
Lavakujunduses oli ära kasutatud nimelt kaht tasandit – ühel neist toimus tegevus, teine oli puhtalt dekoratiivne. Noh, väike roll oli tal veel – üks peategelastest pidi saama edasi-tagasi liigelda – redeli kaudu.
Kogu lavakujundus viitab teatud sorti skisofreeniale. Sellisele, mis ei teki üleöö. Kuigi lavastuses oli just vastupidi - see „hullus“ tekkis üleöö. Lavaloo esimene pool lasi arvata, et kirjanik (Margo Teder), kelle juurde satub tormi kätte sattunud proovireisija (Martin Kõiv), on lihtsalt üks tavaline hulluks läinud kirjanik. Ajapikku hakkab selguma, et hulluse taga on midagi muud – sellele viitas algusest peale Liisa Pulga mängitud „teenijanna“. Milline majapidajanna käib mööda tube hommikumantlis ringi ning suhtub külalisse selge vaenulikkusega? Milline majapidajanna suhtuks tõelise kaastundega mehesse, kes püüab teda igal viisil tõrjuda ning peab teda tavaliselt teenijaks? Nõnda oli asi algusest peale kahtlane.
Siis toimub midagi kummalist. Kirjanik teeb n-ö „reseti“. Lihtsalt ühel hetkel lakkab olemast, et mõne aja pärast olla keegi teine. Veidikeseks ajaks… Ja siis algab kõik otsast peale. Taas ja taas. Täpselt samad laused, isegi sama sõnastusega. Ning kui „teenija“ või külaline ütlevad midagi muud, sellist, mis ei lähe skisoidse stsenaariumiga kokku, laseb tüüp lihtsalt edasi. Suhteliselt häirimatult.
Siis on seal mõned segadusseajavad lavastuslikud võtted – tegelasi lastakse üksteise järel maha, või tapavad nad end ise, et seejärel surnust tõusta. Et, misasja? Võimalik, et see pidi sümboliseerima mingit transformatsiooni. Ning see vägistamise stseen. Või noh, peaaegu vägistamise. Päris asjaks ei läinud, aga peaaegu… kõik lubas.
Õudusest
Sõna „kõhedusdraama“ on vist ainuõige määratlus selle tüki kohta, sest vähemalt praegu ei meenu eesti lavastuse ajaloos midagi taolist. Üldse ei välista, et on olnud jne, aga nii tavaline see ka pole.
Reklaamitud õudus jooksis minust küll suhteliselt mööda, aga arvestades publiku reaktsioone – neist ilmselt mitte. Siiski, üks ehmatav koht ikkagi leidus – kui n-ö kurja juur end peeglis ilmutas. Ehk siis põhjus, miks kõik on nii, nagu on.
Miks kolivad surnud inimesed elava inimese sisse, miks nad ei lase neid lahti, kuidas vabaneda painest, seestuvast vaimust…
Ja kui öelda mõned kokkuvõtvad sõnad – lavalugu väärib vaatamist. Kasvõi ainuüksi seetõttu, et on suhteliselt erandlik eesti lavamaastikul. Ning kõikidele Indreku fännidele ja sõpradele kohustuslik – et end tema tegemistega kursis hoida.
Lavalugu esietendus 27. aprillil 2016 Rahvusraamatukogu Tornisaalis, autor Indrek Hargla, lavastaja Aare Toikka, kunstnik Kaspar Jancis, valguskunstnik Sander Põllu, koreograaf Tanel Saar, muusikalised kujundajad Peeter Rebane ja Aare Toikka, osades Liisa Pulk, Margo Teder ja Martin Kõiv.