Stellaris on uus 4X-tüüpi kosmosestrateegiamäng rootslaste Paradoxilt – stuudiolt, mis on loonud säärased paljukiidetud sarjad nagu Crusader Kings ja Europa Universalis. Otse loomulikult pidin ma nende uue mängu ilmumisest kuuldes seda kohe proovima, sest ega Paradoxi kaliibriga veteranid ju mööda panna ei saa. Ei saa ega panegi – põhimõtteliselt. Stellaris järgib 4X-žanri algusaegadest kehtinud konventsioone, mis sätestavad, et tuleb punkt-punktilt järgida 4X-žanri konventsioone. Tõlge: Master of Orioni päevist saadik pole midagi muutunud. Viimase kümnekonna aasta jooksul on sedasorti mänge ilmunud terve rodu ja niipalju, kui mina neid proovinud olen, siis on neil üsna raske vahet teha. Eks enamik mängužanre elab rohkem või vähem vana rasva peal, aga kosmosestrateegiad on selles osas eriti rämedad patustajad. Enamik järeleproovitud mänge, Stellaris kaasa arvatud, on tegelikult korralikult tehtud, ja seda valusam on vaadata valmis produkti ja näha, kui vähe oleks vaja, et seda omanäolisemaks teha.



Minu kodusüsteem. Sealne ainus asustatav taevakeha kannab nime Maa (Marss, Kuu ja Europa ei tule isegi jutuks). Maa ehituskõlbulikku pinda iseloomustab isikupärast pakatav kuueteistkümnest ruudust koosnev kaart. Viletsamatel planeetidel on neid ruute (ja isikupära) veelgi vähem.

Aga kõigile neile, kellele nimed Galactic Civilizations, Sins of a Solar Empire või Endless Space midagi ei ütle, siis väike tutvustus. 4X tähendab sisuliselt Civilizationi tüüpi strateegiamängu. Stellarises, nagu kolmes eelpoolmainitus, juhid sa tähtedevahelist tsivilisatsiooni teel galaktika domineerimisele, uurides läbi uusi tähesüsteeme, koloniseerides planeete, arendades teadust ja pidades maha kosmoselahinguid rivaalitsevate jõududega.



Vaade mulle teadaolevale galaktikanurgakesele. Juhuslikult genereeritud võõrtsivilisatsioonide nimed on mõnusalt juustused.

Kõlab keeruliselt, võttes eriti arvesse, et Paradoxi senine ampluaa on olnud perversselt põhjalikud ja keerulised mängud nagu Crusader Kings II? Ära muretse, Stellaris on žanri üks lihtsakoelisemaid esindajaid. Neid kolme numbrit – toit, mineraalid ja energia – näed? Kui nende bilanss on positiivne, oled sa suuresti omadega mäel. Ja kui sinu laevastiku peal olev number on suurem kui vastasel, on kõik tibens-tobens korras. Niisama lihtne ongi. Kui need numbrid pole sellised, nagu nad peaksid, siis ehita kas farme-kaevandusi või laevu juurde, kuni tulemus sind rahuldab.



Oo ei, sakilised surmalaevad avakosmosest! Ära muretse, kõigest barbarid! Need on siin veel kahjutumad kui Civilizationis: nad ei suvatse isegi ringi liikuda, vaid istuvad omas tähesüsteemis ja ootavad, kuni sa nad maha lööd.

Tegelikult on Stellarisel muidugi rohkem nüansse, kui esmapilgul paistab, aga neist on vähemalt kergemal raskustasemel mängides lihtne mööda vaadata. Lisaks sellele, et eri tsivilisatsioonidel on igavad passiivsed eripärad (kes on lahingus n% osavamad, kes teaduses jne), on neil ka kalduvus kasutada teatud tüüpi relvastust ning FTLi (faster than light travelit). Neid asju silmas pidades on võimalik palju kergemini tülikate tulnukate lähenemiskatsetele vastata. See, mis sorti FTL sinu rassile ette on nähtud (varp, hüpermootorid või ussiaugud), muudab ka sinu enda tähtedevahelise liikumise dünaamikat ja seeläbi kogu mängu tunduvalt. Igal rassil on ka oma valitsemisvorm – demokraatlikud rahvad valivad regulaarselt uusi juhte, kellel on oma poliitilised lubadused, mida täita aidates saab mõjuvõimu koguda, samas kui teistel on eluaegsed liidrid või hoopis mõni kolmas variant. Võimalik on võtta vastu erinevaid poliitilisi otsuseid, et oma strateegiat paremini läbi viia, aga mina avastasin alles poole mängu pealt, et sihuke asi olemas on, ja et enamik edikte tundusid hirmus kuivad (jälle see vana hea “sõdurid on nüüd n% tugevamad”), jätkasin ma mõjuvõimu kasutamist hoopis impeeriumi piiride laiendamiseks.



Mingist hetkest oli kõigil valimistel liidrikandidaatide valimisplatvorm üks ja seesama – ehitada rohkem orbitaalseid teaduslaboreid. Suhteliselt hirmuäratav, kuidas mäng meie enda igapäevaelu ja poliitikute ühenäolisust peegeldab.

Olgu öeldud, et võimalused ekspansiooniks on üsna piiratud – kiire galaktikavallutamine ei tule kõne alla, ning galaktika on enamiku selle žanri mängudega võrreldes värskendavalt SUUR. Valdavat osa asustuskõlbulikke planeete (mida on vähe) pole ilma teatava teadussaavutuseta võimalik koloniseerida – näiteks ookeanimaailmast pärit rass ei oska kohe kõrbes toime tulla. Ressursse on võimalik orbitaaljaamade abil koguda ka taevakehadelt, mida otseselt koloniseerida ei anna, kuid seda ainult sinu territooriumil olevates süsteemides. Territooriumi saab laiendada lisaks kolooniatele ka eelpostide rajamise teel, ent need kulutavad ülalmainitud väärtuslikku mõjujõudu. Selle mehaanika loogilisus on küsitav, ent ma ei kurda: on palju mänge, mis teevad mängija jaoks laienemise liiga lihtsaks. Stellaris õnneks nende sekka ei kuulu.



Vasakpoolses aknas on näha, mida teadlased parajasti uurivad. Mulle meeldiks, kui sotsiaalteadlased asuksid kõrbemaailmade koloniseerimise problemaatika kallale, et ma saaksin Alfa Kentauri kolmanda planeedi asustada, ent neil pole hetkel tuju ja nad pakuvad välja hoopis teisi uurimissuundi.

Mis puutub diplomaatiasse, siis see on Civilizationi oma üks-ühele koopia, ehk teisisõnu valusalt primitiivne. Kuuluta sõda, vaheta asju. Ei mingeid Crusader Kingsi taolisi peeneid intriige. Ja AI ei kasuta neistki vähestest võimalustest enamikku. Tüüpiline vestlus arvuti juhitava väliskolleegiga näeb välja selline: “Võib ma ehitan sinu juurde oma saatkonna?” “Ehita kui tahad.” Ja siis paarkümmend aastat hiljem helistab uuesti: “Kuule, ma mõtlesin et ma vean oma saatkonna nüüd minema.” “Eks sa vea, ma pole seal enivei kunagi käinud.” “Õu, aga tähekaarte tahad vahetada?” “No vahetame, ega mul midagi kaotada pole, sina oled AI ja näed nagunii kogu kaarti, va suslik.” Ehk siis täpselt nagu Civilizationi sarjas.



Minu juhitud rass oli otsekui sündinud diplomaadid. Uusi kohatud tulnuktsivilisatsioone hakati kohe nimetama kas Limukateks või Ilgusteks või Põrgulisteks.

Stellarise põhiviga on peensuse ja omanäolisuse puudumine, aga nagu ma ütlesin, ei ole mänguga siiski mööda pandud. See töötab – nii selles mõttes, et see ei jooksnud kordagi kokku ning ma ei kohanud ühtki arvestatavat bugi, kui ka selles mõttes, et see võtab rämedalt aega. Nagu korralikule 4X-mängule kohane, lööb ruttu välja “veel-üks-käik”-sündroom, ja seda hoolimata kosmosestrateegiate ühest põhipuudusest Civi-taoliste mängudega võrreldes, milleks on, et mäng on visuaalselt igavam – sa ei jälgi mitte detailset maastikku metsade, mägede ja jõgedega, vaid korduma kippuva välimusega planeete üheülbalisel mustal taustal. Siiski oli taevakehadel ja laevadel klõpsutamine piisavalt köitev ning ehkki ma mõtlesin oma puhkuse viimase päeva kulutada millelegi asjalikule, avastasin ma samal hommikul, et on olemas Stellaris, ja sinna see päev läkski.



Mängule lisavad vürtsi igasugused juhuleiud ja -missioonid. Kaardil olevast süsteemist avastasin hästikaitstud iidse rõngasmaailma, millele ma veel läheneda pole julgenud. Põnev! Vasakul on nö missiooniaken, kuhu ilmuvad erinevad projektid ja ülesanded, millega sa soovi korral tegeleda võid.

Kes tahab mängida rahulikku ja rahustavat kosmosestrateegiat, sellele võiks Stellaris sobida küll. Jah, rahustavat – ma vist unustasin mainida, aga mängul on väga hea ja paslik new-age heliriba. Seda kuulates aeglaselt jälgida, kuidas sinu territoorium süsteem süsteemi haaval laieneb, on väga zen. Aga kes tahab kiiremat ja vaheldusrikkamat lõbustust, või kellel 4X-žanriga juba palju kogemusi, siis neile ma Stellarist ilmselt ei soovitaks, või siis ootaks, kuni tulevad välja esimesed laiendused, mis mängu kindlasti palju põnevamaks muudavad – Paradoxi tundes ma ei kahtlegi, et need peagi ilmuvad, ja et siis annaks ma nende tootele ka kõrgema hinde.

6/10

Koduleht

Heliriba tuubis
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0745)