Ehk on see vaid minu häda, kuid viimasel ajal olen üha tihemini juhtunud lugema raamatuid, kus minu meelest on sees liiga palju tühja juttu. Loen, on põnev ja siis pean vahepeal diagonaalis päris mitu lehekülge üle laskma, sest peale hakkab mingi ebaoluline ja igav tekst, ilma milleta see romaan ainult võidaks. Eeldasin oma naiivsuses alguses, et see on seotud minu maitse üha peenemaks häälestumisega, et ma olen muutunud ajaga lugude suhtes kas üha nõudlikumaks või vastupidi, olen muutunud laisemaks lugejaks, kes tahaks oma madala maitsemeele arvates ainult head ja paremat, kuid ei mõista tegelikult „ballasti“ kirjanduslikku väärtust. Siis mõtlesin, et võib-olla on aja jooksul tõlkevalik aina täienenud ja küllap lihtsalt satub sinna sekka aina enam kehvemat kraami.

Nüüd aga lugedes väljamaiseid romaanikirjutamise nõuandeid ja õpetusi, jäi mu pilk viimati pidama õpetustel: viisid kuidas saada oma liiga lühike romaan pikemaks. Tsiteerin ühte neist:

„Kui su romaan on 50-60 tuhande sõna piires, (liialt lühike pea kõigi sihtgruppide v.a noorteromaanide jaoks), võid sa jätta ta nii nagu on ja sõrmed ristis loota, et sinu romaan on see harv erand, mis sellisel kujul müüks, või sa võid otsida viise kuidas lisada piisavalt sõnu, et saaks täis väljavalitud žanri jaoks vajalik sõnade miinimumarv.“

50 000 sõna on u 200 lehekülge romaaniteksti. See on umbes nii paks nagu, oh vanadust, mina oma noorpõlves terve hulga raamatuid neelasin. Muidugi, olen kuulnud seisukohti, et ulme ongi noortežanr, kuid miks siis aina enam tänapäeva ulmekaid pigem paksusesse, kui huvitavusse venib? Kas sellepärast, et minagi mäletan hetki, kus ma vaatasin hirmuga raamatu lõpu lähenemist, sest lugu oli nii hea, et oleks soovinud selle jätkumist. Kirjastused on lihtsalt minusugustele vastu tulnud ja meie unistuse täitnud? Nüüd vaatan ma hirmuga pakse raamatuid ja mõtlen – kas see on tõepoolest otsast otsani huvitav lugu või on veerand sellest lihtsalt juurde lisatud, et sõnade arv vastaks žanri sihtgrupile. Ma ei tea, millist sihtgruppi peetakse silmas? Kas tõesti on nii palju rohkem inimesi, kes eelistavad pikemat lugu, isegi kui see on tühjarääkimise võrra pikem, loost, mis on lühem ja selle võrra suurema naudinguga loetav? Kas see on nii ka meil, Eestis? Kas peaksid Eesti ulmeautorid hakkama oma tekste „paksendama“? Või on see mööduv trend, millega pole meite mail mõtet kaasa minna, sest ühel hetkel jõuab kirjastajateni soov, et raamatud võiks taas lühemaks, aga huvitavamaks muutuda?

Kuidas sina, Eesti ulmelugeja, eelistaksid? Klõpsa google küsitluse lingile ja ütle enda arvamus.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0880)