„Mis kõige tähtsam: jalgu tulle pistes on saapad mõistlik valik,“ lõpetas täpiliste traksipükstega tsipatillu pika ohutuseteemalise ettekande ja tegi sügava kummarduse. Kõik kuulajad plaksutasid, kuigi enamus neist polnud loengus räägitust suurt midagi aru saanud. Tähtis oli, et üldse midagi räägiti, sest see tähendas, et nad olid olemas. Vaikijate puhul on väga raske aru saada, kas nad ikka on olemas või ei ole.
„Saapad, tulle...“ pomises Sirklane omaette. Erinevalt teistest tsipadest oli ta idealistlike kõnede suhtes ülimalt umbusklik. Ta polnud seni veel aru saanud, mille jaoks neid ülikasulikeks peetud jutlusi üldse peeti, kui esiteks polnud neil ohtu, mille pärast muret tunda ja teiseks polnud kellelgi peale Suure Juhi olemas saapaid. Ning temalgi rippusid need elutoas seina peal, külalistele näitamiseks. Paljajalu oli sametpehmel maapinnal palju mõnusam kõndida ning saabastest oli ammu saanud üleliigne ohutusnõue, just nagu tulekustuti, mida hoolikal tsipatillul kunagi tarvis ei läinud.

Ühel tavapäraselt kaunil hommikul läbis mäge, mille küljelt eenduvates seenekujulistes, rohkearvuliste rõdudega majades tsipatillude rahvas elas, kummaline värin. Sirklane kukkus võrkkiigelt alla ja tema naabril pudenes lillepott rõduservalt otse sellesse võrku, millelt Sirklane oli alla sadanud. Mitmed tsipatillud kaebasid puhvetkapis olnud serviiside ja muude pisiasjade purunemise üle. Kuigi kahju polnud suur, oli tsipatillude rahu häiritud.
„See on Suur Võpatus, mis toimub iga viie tillupõlve järel,“ rahustas Suur Juht ärevusse sattunud tsipasid. „Elu läheb vanaviisi edasi, muretsemiseks pole põhjust. Vähemalt järgmise võpatuseni võite täiesti kindlad olla.“
„Või nii,“ sõnas Sirklane, keda tunti pideva närveldamise ja täiesti põhjuseta muretsemise poolest. Pomisenud omaette midagi hukatusest, hakkas ta mööda mäenõlva alla jooksma, nii et tema pisikesi kiiresti sibavaid jalgu peaaegu nähagi polnud.
„Suur Võpatus oli viimane hoiatus! Päästke ennast, kes veel saab!“ hüüdis Sirklane keskväljakule seisma jäädes. Kui keegi tema karjumisele suuremat tähelepanu ei pööranud, pistis ta uuesti punuma. Teised mutukad vaatasid Sirklasele naerdes järgi, vangutasid päid ja jätkasid siis oma igapäevaste toimetustega. Päris ohu korral oleksid nad toiminud täpselt nii, nagu ettekannetes oli õpetatud. Võpatustest ohutusteemalistes loengutes ei räägitud. Järelikult ei olnud tegemist ohuga ja muretsemiseks polnud mingit põhjust.

Äkitselt muutus kogu maailm erkvalgeks ja maavärin kordus, kuid seekord palju tugevamalt. Majad kaldusid külili ning need mutukad, kes kusagilt kinni haarata ei jõudnud, kukkusid põhjatusse punasesse sügavikku, kus alles mõni hetk tagasi oli rippunud turvaline tume taevas. Sirklane, kes ainsana kõigist tsipadest lennata suutis ning selle pärast ohtra narrimise all kannatas, sirutas seljal lahti läbipaistvad tiivad ning hõljus tuulelohena tekkinud kaose kohal.
Viska kõik lõkkesse,“ ütles kõuena mürisev hääl ülevalt. „Meil pole neid vanu saapaid enam tarvis.“
Järgnes veel üks raputus, mis lõppes kõrvetava kuumusega. Sädemed tantsisid palavuses krimpsu tõmbuvate majakeste kohal ning siin-seal võis näha tsipatillude põlevaid kehi eredate täppidena tulemerre pudenemas. Leegid õgisid aplalt Tsipatillude mikroskoopilist küla. Ainult Sirklane pääses eluga ning tegi nüüd leinavaid tiire oma pisikese maailmalõpu kohal.
„Jalgu tulle pistes pole saapa tallal elamine mõistlik valik...“ mõtles ta, vaadates kui väga sarnanes tema koduplaneet siit ülalt vaadates Suure Juhi elutoa seinal rippunud reliikviaga.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0750)