10384292 10153544714696108 2779215077943567234 n


Selle suve Estcon oli mitmes mõttes eriline. Esiteks toimus see nelja Saarjärvel olemise aasta järel täiesti uues kohas, Udu talus Jõgevamaal. Teiseks löödi antud Estconiga ka pikalt püsinud publikurekord, ehk kokku tuli 105 ulmehuvilist. Aga et mitte liiga ette rutata, alustan algusest.

Reede


Minu jaoks algas Estconile reis harjumuspäraselt juba lõuna paiku. Sõitu hilisemaks jätta oleks olnud ilmselt ka üsnagi halb mõte, sest Tartu oli võetud ralliässade piiramisrõngasse ning seal, kuhu poldud veel lipukeste-lintidega piire maha veetud, käis usin teeparandus. Noppisin neist piirangutest hoolimata Jana, Sessi ja Väikese-Eva (ja suure Eva raamatukohvri) peale ning hakkasime, autovedrud ragisemas, Jõgeva poole logistama.

Üsna kiirelt selgus, et kaart, mille olin ise tartlastele Udu tallu jõudmiseks joonistanud, kujutas endast vaid poolikut tõde. Kogu tõde oli, et kõige ökonoomsem tee viis läbi Luua. Sellest hoolimata kulges sõit rahuldavalt üllatustevaeselt. Kohapeal tervitasid meid juba Belials ja Kersti. Sihtisin esimese tööna projektori seina vastu välja ning läksin seejärel minule, Janale, Jürkale ja Enele määratud majakest üle vaatama (täpsemalt mõdu külmkappi laduma). Erinevalt Saarjärvest, kus leidus kogu kompleksi peale vaid kaks külmkappi (millest üks ei töötanud), oli seekord külmetamisemasinaid nagu mõnes hästivarustatud elektroonikakaupluses. Igas majas oli oma ning lisaks veel mitu munitsipaalkülmikut peamajas, saunamajas ja üks pirakas sügavkülm, mida kasutasime saiapätside ladustamiseks.

11781649 10153544720606108 2807159948735641160 n

Pudelid kapis, tegin esimese mõdu lahti. Belials sõitis oma bussiga rongile vastu ning peatselt saabusid ka esimesed ulmikud. Tegelikult meenutas see saabumine metsikute hunnide rünnakut, sest ühel hetkel oli plats täiesti tühi ja järgmisel hetkel kihas see juba ratta, rongi ja autoga saabunud ulmefännidest. Registreerimislaud ja Eva raamatulett vallutati tormijooksuga ning kuskilt ilmus välja ka Kriku, kes hakkas rahvale seletama seda, kuidas Päike on üks ebaloogiline nähtus, mida ei tohiks eksisteerida. Või vähemalt ma oletasin, et midagi sarnast võib ta rääkida ja seega jätsin Estconi esimese ettekande julmalt vahele ja läksin hoopis uurima, mida parasjagu saabunud saarlased jutustavad. Kuskil sealsamas oli rahvakirjanik Indrek Hargla ka grilli tossama pannud ja esimesed lihalõhnad tuletasid mulle meelde, et tegelikult polnud ma terve päeva jooksul muud söönud kui ühe jäätise. Järelikult jätsin ka teise ettekande vahele ning tegelesin pisut Taali tagant liha varastamisega. Nii juhtuski, et esimene selle päeva ettekanne, kuhu jõudsin, oli Belialsi videodisko. Seejuures pakuti muusika kõrvale ka gini toonikuga ning neid kahte pakkuv Svetlana Vavulina tegi meile ka kiire kokteilivalmistamise väljaõppe.

11796317 10153544714346108 3556866408875745400 n
11704866 10153458711064890 2695587541537258511 n
10404502 10153544714206108 248776436886309152 n

Disko peetud, jätsin Jaani projektori ja läpakatega maadlema ning taarusin tagasi grilli juurde, kus lõbus melu ja jällenägemisrõõm kestis nii kella neljani hommikul, mil Jürka mu viimaks ära magama aitas.
Igal juhul, kui ma peaks reede ühe sõnaga kokku võtma, oleks selleks sõnaks „tormiline”.

Laupäev


Laupäev algas kerge peavaluga (ilmselgelt vihmaste ilmade ja liiga valju disko süü!), mistõttu otsustasin, et vaatan esimesi ettekandeid lindilt ja pöörasin teist külge. Ärkasin seetõttu kuskil kella 12 paiku. Parandasin pead, võtsin vastu kingitusi seoses mu peatselt algava sünnipäevaga ja kiikasin läbi Taavi Tuvikese teleskoobi päikest. (Viimane oli läbi teleskoobi naljakalt roheline ja plekkidega kaetud.)

Pika põõnamise tõttu sai lõunasöögist minule hoopis hommikusöök. Seadsin end sappa ja vitsutasin suppi ja praadi niikaua, kuni torsos pistma hakkas ning lebasin seejärel oimetuna murul kuni Stalkeri väljakuulutamise alguseni. Peale Stalkerit tehti ühispilt, räägiti kirjastusplaanidest (tundub, et ka järgmine aasta tuleb ulmekirjanduse osas neetult rikkalik) ning seejärel algas juba mälumäng.

11224265 10153458712549890 5708209340068277189 n
11742725 10153544715121108 5533213531010505361 n
11742703 10153544716356108 2092639857691449591 n

Moodustasime Jürkast ja minust supermeeskonna Guru ja Jünger ning hakkasime pihta andma. Esialgne võhiklikkus mütoloogiliste küsimuste alal jättis meid alguses küll üsna viimaste sekka, aga ulmeküsimustega rebisime end kiirelt juhtima ja lõpetasime viimaks auväärse teise kohaga (olles vahepeal ajutiselt saavutanud isegi liidripositsiooni).

Kuna Helina Valge ettekanne jäi segastel põhjustel ära (tütarlaps lubas alguses ettekande teha ja pärast häbiväärselt jälle enam ei tahtnud?!), tekkis pikem suhtlemispaus, mille ma suurima heameelega ära kasutasin. Pugisin taas grill-liha, Robi ja Maria pannkooke, kiibitsesin ühest seltskonnast teise, rääkisin Jürka ja teistega kirjastamise teemadel ning ostsin Trashilt piraka virnatäie kassette. Päevase programmi lõpetas Belialsi ulmedisko vol 2, mis ilmselt ärajoodud mõdukoguse tõttu tundus isegi parem kui eelmine. Järgnes taas Jaani koostatud lühifilmiprogramm. Minu jaoks jätkus aga suhtlemisring ehk lobisesin siin ja seal ning ausalt öeldes enam ei mäletagi, millal taas magama sai. Mäletan, et sai veel Mad Maxi lahatud, paduvihmas saun-peamaja-Jürka grill marsruudil tammutud, Ove otsitud ning Sulbiga mingit lolli juttu aetud.
Ehk mini-kokkuvõtteks oli laupäev endiselt kõige produktiivsem Estconi päev.

10253991 10153458710409890 2383034726171888393 n
11742654 10153458713434890 1765959637160613958 n
11760190 10153458710424890 4195425176470695597 n

Pühapäev


Pühapäeval ärkasin taas kell 12 hirmuga, et olen ilmselt kõik olulisemad ettekanded maha maganud, aga elu valmistas mulle üllatuse. Selgus, et ühtegi ettekannet polnud veel isegi alustatud. Sashi „Joss Whedoni maailmad” oli nimelt ära jäänud ja esimese programmipunktina arutlesid Jürka ja Raul Hugo auhindade ja kutsikatesõdade teemadel. Peale neid sai sõna Riivo teemal detektiiviulme ning viimaseks ettekandeks jäi Atsi „Energiaallikad ulmes”. Seda viimast mina kuulata ei suutnudki, liiga palju keerulisi mõisteid (elektronid, prootonid, massid, jõud jne), mis olid mu filoloogiajule liiast. Seega komberdasin värskelt Kreekast saabunud Zurgutti ja Matut tervitama ning päästsin hea samariitlasena saunas teadvusetult lamava Petsi hapnikupuudusest (tegin saunaukse lahti). Belials sõnas viimaks lõppsõnad, tänas kõiki kohale tulemast, mina esitlesin uut toorest ulmeühingu veebi ja äkitselt avastasin, et samasuguse kiirusega nagu inimesed saabusid, olid nad ka lahkunud. Silmitsesin pisut kahetiste tunnete ja segadusega hinges tühja ümbrust ning peamine küsimus, mis peas kõlas, oli, et kuidas see nädalvahetus siis nüüd nii kiirelt läbi sai?! Justkui kass oleks keelega ära lakkunud. Pigem tundus, et möödunud oli vaid pool päeva ja just siis, kui hammas oli verele aetud, sai kõik kuidagi ebanormaalselt kiire lõpu.

11751764 10153458711649890 7001136434895437227 n
11752043 10153458712224890 6637075668505607922 n
11753676 10153458711584890 2536083425111714003 n

Kokkuvõtteks


võin korraldajana lisada, et mitmed asjad ei läinud just päriselt nii nagu plaanisime ja mõned asjad tuleks järgmine kord kindlasti paremini läbi mõelda. Näiteks polnud meil erilist aimu sellest, kuidas majades magamiskohad ikka paiknevad, kus on duširuumid jne. Ilmselt tuleks selgitavaid silte rohkem üles panna ja Kersti koormus seoses paberite-hommikusöökidega kasvas liiga suureks. Samas on tegemist ikkagi pisiasjadega ning üleüldist täieliku õnnestumise rõõmu need rikkuda küll ei suuda. Tegemist oli igas mõttes õnnestunud Estconiga, mida näitab mitte ainult rekordiline külastajate arv, vaid ka kolm uut MTÜ Ulmeühingu liiget. Järgmise Estconi peame võimaluse korral kindlasti jälle Udu talus. (Käsiraha on makstud ja hoiame pöialt, et Kulka ikka finantseeriks.) Nagu paistab, tegeleb omanik koha aktiivse arendamisega, mistõttu võivad iseenesest paraneda ka saunatingimused (mitmed inimesed kurtsid, et saun võiks olla kvaliteetsem) ja lisanduda magamiskohti.

Järgmisel aastal jälle! 15.-17. juulil!

11249091 10153544716751108 5911375857918825313 n
11709525 10153544713236108 8548486105217384351 n
11755736 10153544714476108 8682548084223602681 n

Lisandusi


Samal ajal, kui Metsavana jaoks oli varsti algamas laupäevane mälumäng, otsustas see pisike osa rahvast, kes oma mäluga mängimist vajalikuks ei pidanud, mängida hoopis rollidega. Tolle laua taha, mis asus igaks juhuks kogu ülejäänud kärast pigem kaugel eemal, kogunes kuus mängivat ühikut pluss Ove. Peab tunnistama, et viimane osutus mängu juures pigem vajalikuks elemendiks, kuna suurelt jaolt planeerimatu ja juhtnööride, mitte reeglitega Fiasko, nagu sellistel väljamõtlemise mängudel tihti kombeks on, poleks mäng muidu hästi vedama saanud. (Pidama sai pärast paremini – täringud said õigest kohast üsna otsa.) Mäng ise osutus lihtsamaks, kui võiks arvata ning lollustele äärmiselt vastuvõtlikuks. Lõpptulemusena suutis Kõige Kurvema Saatusega mängija muutuda surematuks õllevirde segamise robotvispliks, pea allapoole igaviku suunas pöörlemas. Mängusüsteem või mäng ise näib aga vajavat seltskonda, kes ei pea vajalikuks üksteise ees oma ideid häbeneda ning võib siis olla terve seltskonna nädala nael. Kui mäng otsa sai, kuulutati vist parajasti välja mälumängu võitjaid.

Pildistasid Ene Kallas ja Jaan Hansen.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1020)