Kui esmakordselt sellest raamatust kuulsin, ei osanud väga midagi arvata. Minu senised püüded tutvuda vene kirjameestega on suures osas luhtunud, kui välja arvata mõningad erandid, kes on jällegi väga meeldinud. Seega tekitavad kõiksugu vene kirjanikud minus kahetisi tundeid. Kui aga minu kõrvu jõudsid kuulujutud, et teost olla võrreldud “Terasunelmaga”, otsustasin raamatu hankida ning uurida, kuidas asjalood tegelikult on.

Lugedes sissejuhatuseks olevat maailmaanalüüsi jõudis minuni arusaam, et kuuldud võrdlus on üpris kohatu ning reaalselt pole neil kahel teosel rohkem ühist kui ilukirjandusliku tegelase poolt kirjutatud kriitika antud raamatule, mis “Terasunelmas” asus lõpus, kuid sel korral oli autor selle miskipärast algusesse toppinud. Tuleb möönda, et olin raamatut juba käest panemas, kui lahvatas geniaalne idee: otsustasin tatina veniva eelloo vahele jätta ning minna pühadust teotades kohe sisu kallale. Kuna arvustus siinkohal ei lõpe, võib eeldada, et otsus oli õige.

“Väljapraakimine”, nagu paljud on maininud, on raamat, mille puhul ei ole täpselt aru saada, kas tegu on utoopia või düstoopiaga. Kuidagi ei saa seda jätta võrdlemata "Opritšniku päevaga", kuigi Sorokin kirjutas enda teose hiljem. Mõlemas on ju tegevuskohaks düstoopiline Venemaa ja peategelaseks mingi selle uue ühiskonna tšekaa-laadse organi komissar. Sorokini oma on ulmelisem, fantaasiarikkam ja jälgim. Divovi oma on realistlikumat joont hoidev (kuivõrd see selliste teostega võimalik on) ja ulmevaesem. Ainus ulmeline element ongi väljapraakimise seadustamine. Samas on Divovi tegelased kindlasti palju paremini kirjutatud. Sorokini Opritšnikust ei mäleta ma palju ning väga ei priisatud ka seletustööga, mis ja kes ta täpselt oli. Divovi peategelased on huvitavad isiksused. Ulme osas on see ehk tõesti natuke nõrk, kipub selle vahepeal üldse ära unustama ja esitama teksti poliitilis-kriminaalse põneviku võtmes.

Raamat kujutab endast omalaadset vanale heale võmmifilmide klišeele ülesehitatud lugu, kus vanale kogenud (alkohoolikust ja küünilisele) inspektorile Gussevile (kelle eelnevad paarimehed on õnnetult hukkunud) määratakse noor uljas ja elukogenematu partner Valjušok, keda ta siis välja õpetama asub ja kellesse läbi loo üha rohkem kiindub. Oma väljapraakimise käigus, mida reaalselt tehakse teose vältel üpris vähe ning siis ka peamiselt häda tõttu, (kui välja arvata üks episood, kus Gussev seda ilmeksimatult nautis,) annavad tegelaste moraalsed valikud üsna kena pildi selle kohta, kellega lugejal tegemist on. Iga sellise käänakuga saab järjest selgemaks, millise jälje on väljapraakija amet vanale inspektorile jätnud. Vähemalt minus suurendab see iga korraga austust mehe vastu, kes pärast kõike seda ei ole endale kuuli pähe lasknud, süstemaatiliselt jooma kukkunud või lihtsalt hulluks läinud.

Arvestada tuleb, et Divovi juttu lugedes ei tohi kujutada endale vaimusilma ette mitte tänapäevast Putini maailma, vaid 90-nendate vaest ja maffiast puretud Venemaad. Praegune Putini-Venemaa on samas hirmuäratavalt kiirelt tüürimas Divovi kujutluse suunas, kuid ärgem laskugem poliitikasse. Paljudele meist tuttav äsja lagunenud N-Liit oli hädas kuritegevusega nii valitsuse kui ka erasektori tasandil. Viimase võimalusena võeti kasutusele väljapraakimine, mille inspektoritele anti vaba voli… põhimõtteliselt kõigeks. Seda ilmestab väga kenasti "õiguste" ette lugemine enne vahi alla võtmist:

"Teil on õigus vastupanu osutada! Teil on õigus jätta mainimata oma nimi! Teil on õigus mitte vastata küsimustele! Vastavalt Sotsiaalse Julgeoleku kohta käivale seadustekoodeksile siirdute te käesolevast hetkest meie käsutusse. Vastuhakkamise korral muudetakse teid liikumisvõimetuks või tapetakse. Hoiatan – igat teie liigutust võib tõlgendada kallaletungina."

Sotsiaalne julgeolek on võtmefraas maailmas, kus kogu väljapraakijate institutsioon tegeleb agaralt sellega, et puhastada riik mittesobivatest isikutest. Isegi maas lebavat raha ei julge inimesed üles korjata, kuna seda võib käsitleda vargusena. SJA (Sotsiaalse Julgeoleku Agentuur) tegeleb aktiivselt ka genofondi parendamisega – nende ülesandeks on välja praakida väärarenguga isikud, kelle hälvet ei ole suudetud raseduse vältel tuvastada ega rasedust katkestada. Väljapraagitud saadetakse kas meelt parandama, kust nad väheste eranditega üldiselt ei naase, või kergendatakse nende kannatusi hukkamise teel.

Põigates korraks tagasi raamatu autoripoolse eessõna juurde, siis ei kanna see "Terasunelmaga" võrreldes teravust välja ja võiks olla hoopis raamatu lõpus. Palju sa ikka jaksad tuimalt lugeda analüüsi maailmast, millest sa veel mitte midagi ei tea. Samuti võiksid raamatu lõpus olevad relvakirjeldused jms täiesti olemata olla, kuna ei lisa loole absoluutselt midagi. Põgusas vestluses Arvi Nikkareviga (teose tõlkija ja kirjastaja) selgus, et ka tema oli sama meelt ning kaalus isegi autorile kirjutamist ja selle muutuse palumist. Kuna kõik teised versioonid on siiani avaldatud originaali struktuuriga, loobus ta siiski sellest mõttest.

Läbivalt tõsise ning nõrgema närvikavaga inimestele kahtlemata hingetraumasid tekitava raamatu lõpp on oma ääretus üle võlli keeratud happy-endingus sedavõrd rõlge, et seda ei saa kuidagi võtta muidu kui autoripoolse satiiri või irooniana. Viis, kuidas autor laseb ühel tegelasel väljendada oma viha ja põlgust vanurite vastu või kuidas vana inspektor leiab endale armastuse, olles ta enne päästnud ohtliku seksuaalkurjategija käest, on omamoodi kokkuvõte, kus autor paneb omalt poolt punkti sellele, et tegemist on ebarealistliku utoopia- või antiutoopiaga. Paljud on arvanud, et raamat peaks lõppema haiglastseeniga, aga tegelikult on justnimelt selline äärmiselt üle võlli keeratud punkt vajalik,et keerata kogu lugu veel naeruväärsemaks.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0913)