Olin päris mitmes parimate ulmeteoste nimekirjas näinud Robert Charles Wilsoni romaani „Spin“. See pälvis ka parima romaani Hugo 2006. aastal. Tegemist oli väga tugeva ulmeaastaga – sellega konkureerisid Strossi „Accelerando“, Scalzi „Vanamehe sõda“ ning George R. R. Martini „Vareste pidusöök“. Ometigi mõjusid tutvustused teosele natuke pelutavalt.

Need rääkisid sellest, kuidas ühel hetkel on Maa kaetud musta looriga, mille tagajärel Maa-aeg liigub kordades aeglasemini kui universumi aeg. Iga päevaga mööduvad miljonid aastad. Ühtäkki on Universumi lõpp käegakatsutavas kauguses.

Kõlas ääretult ahistavalt. Nurkasuruvalt. Klaustrofoobselt. Muidugi on see üks kirjanduse võimalikke funktsioone - eskapismi asemel viia silmitsi mingi lootusetusega. Lasta tunda kosmilisel skaalal abitust. Seda oodates oli raamatu kättevõtmine natuke ka enesesundimise küsimus. Või noh, teadliku enesemotiveerimise, mitte õhinaga riiulilt haaramise küsimus.

Kui aga lõpuks lugema hakkasin, sain kahe päevaga loetud.

Peamiselt teeb romaani kiiruga ja mõnuga mugitavaks asjaolu, et eelkõige on tegemist looga inimestest. Võib-olla peakski raamatututvustuses esmajoones lähtuma tegelastest, mitte hakkama võõritama potentsiaalset lugejat Maakera katva musta loori ja universumi lõpuga. Romaani minategelane on Tyler Dupree, kes ühel õhtul oma kahe lapsepõlvesõbraga - Diane ja Jason Lawson - on nonde vanemate uhke peo ajaks õue saadetud. Nad vahivad tähti ja lobisevad omavahel – vestlusest ilmneb lugejale, et Diane Lawson on andekas noor, aga Jason Lawson on lähes geniaalne - ning ühel hetkel lähevad tähed kustu.

Lihtsalt, taevas on pime. Kas päike enam tõuseb... Mõni tund hiljem ilmneb, et jah, tõuseb. Aga kõige muu poolest on maailm universumist välja lülitatud. Veelgi hiljem ilmneb, et väljaspool seda süsimusta membraani liigub aeg 100 miljonit aastat meie aasta kohta ehk veidi üle kolme aasta sekundis. Mis juhtus? Miks juhtus? Mis võimalused inimkonnale jäävad?

Kahe noore Lawsoni edasisest eluteest sirguvad raamatu kaks põhiliini, millest Diane'i oma on inimsuhetepõhisem, Jasoni oma aga huvitavam. Mõlema abil ja peategelase Tyler Dupree kaudu esitatakse peamised võimalused selle loo käsitlemiseks.

Diane Lawson liitub ühe apokalüptilise kristliku rühmitusega. Võib-olla eurooplasele on see liin veidi võõram, ent ameerika lugejale on see ehk üks peamisi küsimusi, mis vajab vastamist - kas see ongi kristlaste apokalüpsis ehk The Rapture? Universumi kiirendatud lõpp ei saa ju kuidagi olla mittereligioosne sellise inimese jaoks. See peab kuidagi seletuma Kristusega - ja Diane'i kaudu saab lugejagi seda näha. Tema abiga esitatakse inimkonna üht põhireaktsiooni mustale membraanile, milleks on religioonihüsteeria.

Tema vend Jason Lawson hakkab kummalise nähtuse põhiuurijaks - raamatus öeldakse, et Spini-uuringutes võib teda nimetada kas uueks Einsteiniks või Carl Saganiks. Meid katab must loor - mida me saame selle kohta teada? Mida käegakatsutavat saame me selle suhtes ette võtta? Jasoni kaudu esitatakse lugejale teaduslikku fantastikat selle kõige paremas mõttes - sellisest pealtnäha lootusetust olukorrast leitakse seniolematuid võimalusi. Membraan on muutus, aga iga muutus sisaldab lootust. Inimkonna teine põhireaktsioon mustale membraanile on teaduslik optimism.

Raamatu lugemine oli nagu tagasitulek lapsepõlve. Südames oli selline tunne, nagu oleks kuidagi taaskord värskelt kogenud Asimovi-Silverbergi romaani "Positrooniline inimene" ("The Bicentennial Man"). Erinevalt Asimovi teistest, ulmeideest õhinal teostest oli selles väga suur rõhk inimsuhetel. Inimliku ja teaduslik-fantastilise vahekord on tajutav, ent tasakaalus - mõnele inimesele sümpatiseerib üks aspekt rohkem, mõnele teine, aga midagi leidus mõlemale lugejale. Teine võrdluspunkt oleks "Kohtumine Ramaga" - luuakse kummaline võõrkonstruktsioon, millega hakkab ümber käima autor, kes teadusest midagi ka jagab.

Teose avamise eel mõjus raamat minu jaoks ligipääsmatuna, sest Maad kattev must membraan ahistas juba enne lugemist. Must loor, mis toob päiksesüsteemi lõpu käegakatsutavasse kaugusesse - ma pole sedavõrd sünge inimene, et selline lootusetuna näiv kokkuvõte õhinale ajaks. Lugedes tajusin, kuivõrd kujutlusvõimevaene oli see eelarvamus. Võib-olla tulekski seda raamatut eelkõige kirjeldada kui klassikalist optimistlikku teaduslikku fantastikat. Abitus kosmilisel skaalal asendub õhinaga inimkonna ja universumi tuleviku suhtes.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0770)