Tuleväli laius nende ees ja taga: suitsevad-lõõmavad lõhed, kuum tuhk ja teravad kivid maapinda narrimas. Ussilakk ja Krabi olid jäänud kahekesi. Seitse alustas Metsakülast teed kaugesse Ogade Torni, igaühel soov hinges hõõgumas. Nüüd oli neid alles kaks ja Krabi ihu põles palavikus nagu maa nende jalge all. Varjumehe noole mürk puuris ta ihu ja uuristas sooni, kandes endaga aeglast hukku.

„Tee läheb üle Tulevälja,“ kähistas Krabi kuival häälel. Häälel, millest lootus ammu välja põletatud. Ussilakk võttis vöölt pooltühja veelähkri ja pakkus seda kaaslasele. Mees raputas kuidagi kõhklevalt pead, otsekui keeldumist kahetsedes, kuid Ussilakk ei hakanud peale käima. Vett oli vähe, tõesti vähe. Naine tõstis liigkerge lähkri paakunud huultele ja neelas kaks ahnet lonksu.

„Lähme edasi,“ noogutas ta siis Krabile.

Nad läksid. Ussilaka valutavad-piinatud jalad igatsesid koduste metsaradade jahedust, vennalt saadud kahekäemõõk rõhus raskelt õlga ja Kailult võetud saapad lagunesid iga sammuga. Pääsu villase keebi oli ta ammu liigse koormana tee äärde heitnud, sest kuumus ähvardas niigi hinge seest süüa.

Edasi, sundis Ussilakk ennast, edasi peab. Vend suri, Kail suri, Kaaren, Pääsu ja Kähr samuti – kes ränga tee raskuste, kes Õõvasoost saadud tõve, kes Varjumeeste noolte läbi. Kähr püüdis noole minu eest, meenutas Ussilakk, ehkki ta võinuks ise edasi minna. Hukkunute soovid ei jõua Ogade Torni, kuid mina pean enda oma pärale viima. Pikkade rännukuude vältel oli soov end sügavale hingepõhja põletanud, iga sammuga sügavamaks vajunud, hingetõmbeis vältimatuks saanud – ja ainult selliseid soove võttiski Ogade Torni Emand täita.

Üle lõhutud maastiku edasi komberdades, kukkudes-tõustes, komistades, jälle kukkudes ja ikka jonnakalt tõustes jõudsid nad hirmaeglaselt edasi. Krabi oli nõrk, vankus jalgel ja ajuti varjutas tema palavikulist silmavaadet tumm surmaloor.

„Uut elu,“ sonis ta endamisi, „ma tahan uut elu!“ Ussilakk teadis, et Krabi oma soovist soigus, ja tundis pahameelt südamesopis torkamas. Mehe soov oli nii isekas! Mis oli saanud tervenemise palumisest halvatud tütrele? Pere oli Krabi meelest kadunud ja ta suutis veel mõelda ainult iseendale.

Nad peatusid, sest ees haigutas lai lõhang, paisates üles väävlihaisu ja kuuma tossu.

„Peame hüppama,“ viipas Krabi jõuetult. „Ümber ei saa.“

Ussilakk ei raisanud sõnadele jõudu, vaatas vaid, et lähker kindlalt vööl ja venna mõõk seljal püsiks, võttis hoogu ja tõukas. Lõhandiku hambuline serv murenes jalge all, kuumavad kivid rebisid põlvi ja käsi, kui ta käpuli maandus ja hirmupalangus hukust eemale rabeles. Viivu pärast suutis Ussilakk tuima valuga võideldes püsti tõusta, et ületatud takistust võitja pilgul vaadata.

„Nüüd sina.“

Krabi ei jõudnud õieti hoogugi võtta, aga tema pikad liikmed tegid pool tööd ise ära. Kuid ainult pool: mees maandus lõheservale kõhuli, rabas kätega kiviklibusel pinnal toe järele – suutmata seda leida.

„Ussilakk!“

Naine astus kõhkleva sammu lähemale. Liiga hilja – Krabi ei suutnud kauem kinni hoida. Nõrkenud sõrmed libisesid klibusel pinnal ja nii ta hõõguvasse sügavikku kukkuski, suu sõnatuks karjeks avatud ja silmis surmaõud.

Ussilakk vajus põlvili ega tundnud sedakorda kivide põletust. Läinud, kõik läinud. Tema oli viimane. Pisaraid ei olnud – selleks ei jätkunud kehal vett ega vaimul jõudu. Läinud. Kuid tema peab teed jätkama, sest muidu oleks kõik mõttetu, kannatused tühjad ja kaaslaste surmad tähenduseta.

Ta tõusis, võttis lonksu leiget hapukat vett, ihu hõbeallika külma selge kosutuse järele kisendamas, pööras Krabi surmakohale selja ja läks.

Saapad, vangutas Ussilakk jõuetusega heideldes pead. Krabil olid paremad saapad – rautatud ninadega ja üsna ühes tükis. Ja nüüd olid needki läinud, ühes mehe iseka sooviga. Tuhk sahises ta enda räbaldunud jalavarje all. Kuidas küll saan tagasi…?

Tunni pärast oli kogu vesi otsas, nagu ka Ussilaka jaks. Vaevaliselt jalgu vedades tõusis naine mööda tuhavalli, suus nõe ja surma maik. Ta ei tundnud enam kuumust, sest sisimas oli Ussilakk põgenenud kodustele männiokkaselt pehmeile metsaradadele, kõrvus Hõbeallika kutsuv vulin.

Tegelikult oli see kuiv elutu tuul, mis Ogade Torni hambulistes käikudes laulis, kuulutades Soovide Emanda lähedust. Tuhavall vajus, otsekui tahtes Ussilakka endasse neelata. Viimase tõusu läbis ta käpuli, kuni võis viimaks valust lõhkeda ähvardava pea Ogade Torni soojusest tukslevale trepiastmele toetada.

Soov, tuikas meelekohtade vahel, soov, leegitses tuhmuvas hinges.
„Tahan metsa tagasi,“ sosistas Ussilakk kiviplaatidele. „Seda metsa, kus sünnib Hõbeallikas ja kasvavad lõhnavad ravimtaimed. Varjumehed ajasid meid sealt välja, kuid metsata sureb küla, taimedeta ei oska šamaan meid juhatada. Soovin metsa tagasi.“
Vastuseks vilistas tuul ogade vahel, kostudes kareda sosinana: „Tagasi! Tagasi!“

Muidugi tahtis Ussilakk ise ka tagasi, ära siit surmapaigast…! Ogade tornis on kaev, teadis ta legendide järgi, kuid kuidas peaks saama üle Tulevälja nüüd, kui saapad on jalast viimseni kulunud, ära põlenud ja tuhaks langenud?

Kuivad nuuksed raputasid Ussilaka keha. Jaksamata veel tõusta, toetas ta otsmiku vastu tukslevat trepiastet, vastu seda tundetut kivi.

„Ma tahan külale metsa tagasi,“ kordas ta oma soovi. „Aga paari uusi saapaid oleks ka vaja!“
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0660)